05-06.04

Peale hommikusööki meisterdame omale võileivad kaasa ja pakime seljakotid. Rong väljub 14.30 aga miskipärast on nõue kaks tundi varem kohal olla. Meil on veel plaan enne pisut linnapeal kolada ja sestap tellimegi omale tuk-tuk’i juba kella 11 paiku.

Kesklinn paistab nägus ja kaasaegne ainult kaugelt merelt. Mida lähemale jõuame rongijaamale, seda veidramaks muutub ümbrus. Otse tänavatel kaubeldakse kõige mõeldavaga, isegi kere küljest lahtimonteeritud lennukiistmeid saab siit osta… kahe-, kolme- ja neljakaupa…

Kõik vahivad kolme valget inimest varjamatu huviga… nagu tulnukaid. Ebamugavustundest väldime silmsidet aga otsest muret turvalisuse pärast ei tunne.

Hakkab sadama ja rõõmustame, et rongijaam juba paistab. Mingit jaamahoonet kui sellist seal pole. Rööbaste ääres on suur varjualune betoonist põrandaga, mida ümbritsevad paar putkat. Ühes saab vormistada pileti tellimuse, teises tuleb selle eest maksta. Olemas on ka infoputka, mis osutub tänu inglise keelt oskavale teenindajale väga kasulikuks, sest mögafonist kõlab valju muusika sekka ainult kohalikus keeles teadaandeid…

Üritasime Pikoga eelmisel õhtul kuidagi aru saada, mis kell meie rong võiks Arushasse jõuda. Internetis on erinevaid ametlikke allikaid ja sõiduplaane, mille kohaselt varieerus saabumisaeg alates kella kolmest hommikul kuni kella 12-ni päeval, kolmetunniste erinevustega. Väga informatiivne muidugi hotelli planeerimise seisukohalt… Kohalik infoputka tädi arvas peale oma kolleegidega nõu pidamist, et rong võiks Arushasse jõuda kl 11 paiku. Seda kellaaega meie kollektsioonis veel polnudki:) No uskumatu, kui keeruline saab olla ühe korrektse rongi peatuste ajakava koostamine? Aafriklastele ilmselgelt ülejõukäiv.

Vihma valas nagu oavarrest. Kohalikud müügimehed olid pettunud, et me nende kuklikesi, präänikuid, pontšikuid jms ei ostnud. Piko läks ühe jäätisereklaame täis külmakastiga tädi käest jäätist küsima ja sai välja naerdud. Järjekindlalt pakkus meile oma kaupa plätude müüja, kuni Naine osutas lõpuks tema enda jalanõudele ja nõudis selliseid. Ah et miks?

Tegemist on nö eluaegsete jalavarjudega, mida kantakse Tansaanias eeskätt maapiirkondades. Need on välja lõigatud mootorratta rehvist ja käivad nööridega jala külge. Kuna selliste kummist jalanõude ääred kumerduvad üles, on need eriti praktilised vihmaveeloike täis porisel maastikul. Selliseid jalanõusid paraku müügiks polnud ja nii jäi kaup katki.

Mõistatasime, milleks meid kaks tundi varem rongijaama oli kantseldatud. Kahtlemata oli huvitav vaadata rongi komplekteerimist, mis meie ees rööbastel suure kolinaga aset leidis aga selleks polnud meid tarvis. Mögafonist tuli mingi teade. Selle peale tõmbasid raudteeametnikud katust kandvate postide vahele lindiga koridori ja kohalikud kogunesid oma kompsudega sinna. Uurisime, infoputkast, kas peame ka midagi tegema, kuid neiuke teatas, et suurema pagasi äraandmise korraldus kupeevagunites reisijaid ei puuduta. Nii jäigi meile lõpuni arusaamatuks, miks me kaks tundi varem pidime kohal olema.

Saabus aeg siseneda rongi. See tekitas üleüldist segadust, sest vagunite numbrid ei klappinud piletitel olevatega. Raudteetöötajad üritasid meid selle pusle kokkupanekul jõudumööda aidata. Lõpuks olimegi igaüks oma kupees. Naistekupees oli lisaks Naisele üks umbes aastase lapsega noor naine, kaks keskealist ja üks eakam naine. Ei pea vist mainima, et kõik ikka kohalikud. Eakam naisterahvas oli väga jutukas ja peagi selgus, et ta oskab üsna hästi inglise keelt.

Kõik naised sõitsid linna nimega Mosha, mis muuseas tähendab Suahhili keeles ‘rong”. Kohalikud ikka oskavad omale segadust tekitada:)

Mehed pistsid pea meie kupeesse ja teatasid, et lähevad restoranivagunisse.

Tuli piletikontroll ja nõudis nii pileteid kui ka passe (piletid on muuseas nimelised). Kontrolli tulemusel tõsteti tore eakas daam kahjuks meie kupeest välja:(

Naine läks selle peale ka restoranivagunisse. Mehed olid juba lõbusas tujus – jõudnud juua üksjagu sooja õlut – ja ootasid tellitud lõunasööki, mis koosnes praetud kanakoivast ja keedetud banaanist. Kohalikud kõrvallauas sõid parasjagu seda rooga kätega. Ei paistnud kuigi isuäratav.

Iga vaguni kummagis otsas on tualetid, mis meenutavad nõuka-aega. Toetuspinnad jalgadele ja nende vahel auk, mis viib kõik otse rööbastele. Vähemalt esialgu on tualetid päris puhtad ega haisenud.

Naine läks tagasi oma vagunisse, hõivas koridoris ühe avatud akna ja uudistas mööduvat maastikku. Loodus on siin kandis lopsakas, lisaks tavalistele puudele kasvavad siin ka hiiglaslikud kaktused. Vaesem rahvas on oma hütid kokku pätsutanud savist, rikkam või siis tegusam osa rahvast on savist põletanud tellised ja nendest täitsa korralikud elamised ehitanud. Sageli värvigagi katnud. Puit ehitusmaterjaliks ei sobi, sest termiidid söövad selle ära. Iga majapidamise juures on paari pesakuhilat näha.

Roheluses karjatatakse kohalikke küüruga lehmi ja kitsi. Möödume suurest lehmaturust. Lehmade arv on maakohtades endiselt mehe jõukuse mõõdupuu (sigu moslemid ei söö ega pea). Hiljem saame teada, et maapiirkondades esineb siiani korraldatud abielude traditsioon ja naise eest tuleb välja käia 7 lehma. Muuseas ka naisi tohib siinsel moslemimehel olla kuni 7, aga on range nõue, et kõiki naisi tuleb kohelda ühetaoliselt.

Rong liigub aeglaselt, peatusi on palju. Iga asula juures tuututab vedur, mis asub kohe meie vaguni ees, kõrvulukustavalt.

Peatustes ootavad mehed mootorratastel ehk siis kohalikud taksod lootes teenistust saabujate transpordist kodukohta. Jälgime huviga, kuidas hiiglaslikud kohvrid tõmmatakse osavalt koormarihmadega mootorratta sadula tagaosa külge ja lisaks juhile ja kandamile mahutatakse imekombel kuidagi ära ka kohvrite omanik.

Päike loojub. Kupeedesse on laiali jagatud linad. Naise magamiskoht on kõrgel lae all. Aken on lahti ja õhku piisavalt, palav ei hakka. Naine võtab oma seljakoti pea alla ja uinub ärgates aegajalt kõva vedurivile või siis kupees peatuste ajal süüdatud valguse peale. Suures plaanis kannatas magada küll.

Hommikul ärgates on maastik oluliselt muutunud. Oleme jõudnud mägede piirkonda. Savannides, mis mägesid ümbritsevad, on lahedaid kitsaid kanjoneid, põhjas vulisevad jõed. Silma jäävad jämedate tüvedega baobabipuud.

Möödume piirkondadest, kus on palju maisipõlde. Maisitaimed on just jõudnud nina maa seest välja pista. Kõplaga põllutöölised ja kitsekarjused lehvitavad rongile, lapsed jooksevad rongi kõrval rõõmsalt kilgates ja lehvitades. Rong käib vaid kolm korda nädalas ja paistab olevat sündmuseks rutiinses igapäevaelus.

Moshas teeb rong tunniajase peatuse. Naise kupee valgub tühjaks. Tuleb koristaja. Pillub kupee põrandale jäetud prahi ja tühja taara aknast välja ning kähmab põranda lapiga üle. Naine jääb ehmunud pilgul järele vaatama – nii käibki või?!

Käib jah! Naise kupeesse saabunud mehed räägivad täpselt sama lugu.

Korjame oma kodinad kokku ja suundume restoranivagunisse. Mõni aeg peale rongi liikuma hakkamist on kuulda ägedat veduri tuututamist ja tunda järsku pidurdamist. Pistame pea uudishimulikult aknast välja. Rongi alla jäi eesel! Need isepäised ja tuimad elukad lihtsalt ei reageeri mingisugusele kiirelt lähenevale mürisevale ja vilisevale koletisele… on ju sellist ennegi nähtud. Kohalike kurjast karjumisest pole vähimatki kasu – rongijuht ei oleks ka parima tahtmise juures rongi seisma saanud.

Teine eesel, kes oli samast saatusest napilt pääsenud, vahtis toimunut korraks tülpinud näoga ja pööras siis edasiminekule… eesel mis eesel. Eeslitega tarnivad kohalikud muuseas joogivett kaevu juurest kodupaika.

Lõpuks jõuame Arushasse. Võrreldes seninähtud linnade ja asulatega, võib seda paika suisa kauniks pidada. Kell on 12. Võtame rongijaamas tuk-tuki ja sõidame hotelli, kus ootab meid mõnus puhkus pikast loksumisest.

07-08.04

Hommikul kell 8 ootab meid hotelli parklas safari giid Sudi. Meie päralt on 6-kohaline võimas safariauto. Viskame oma kompsud autosse ja ronime ise järele. Sõit esimesse rahvusparki nimega Tarangire võtab aega 3 tundi. See sisaldab peatusi meie toidu- ja joogivarude täiendamiseks.

Tarangire sissepääs on dramaatiliselt dekoreeritud kõiksugu loomade pealuudega. Kõige olulisem koht, kus tasub ära käia on tualettruum, sest siinsetel safaritel pissipeatusi ei tehta. Tuleb ära kannatada. Ka joomisele pole seetõttu safari ajal väga mõistlik panustada. Teadetetahvlilt loeme, et autod peavad pargi alalt olema väljunud kella 18-ks. Siis saavad loomad isekesi rahulikult oma looma-asju ajada. Mõistlik!

Enne parki sisenemist tõstab Sudi auto katuse üles ja nüüd võib autos püsti seista. Meie safarikogemused on kesised ja seega on ootused madalad. Naine loodab näha lõvi ja kaelkirjakut.

Juba paarsada meetrit peale parki sisenemist saame imetleda üht selle pargi tõelist kuningat – majesteetlikke baobabi puid, mis võivad olla kuni 3000 aastat vanad! Siin pargis on kõigil baobabi puudel koor ära näritud – pidavat olema elevantide maiuspala:)

Kõikjal näeme eriskummaliste kujudega 3-4 meetriseid termiitide pesakuhilaid.

Algab kõik täpselt nii, nagu Naine ette kujutas – peatume kohas, kus on ees juba teinegi auto, milles viibijad vahivad binokliga mitmesaja meetri kaugusel istuvat lõvi. Nojah, ei tasu kaamerat välja võttagi selle peale. Edasi läheb lõbusamaks – näeme üsna lähedalt Aafrika elevante, tüügassigu, ahvikarja, erinevaid sõralisi ja siis pöörab meie giid auto ühtäkki ringi ja kiirustab kuhugi… giidid on pargis raadioteel omavahel ühenduses ja ta sai info, et kusagil on lõvid tee ääres.

Juba kaugelt näeme, et ühte kohta on kogunenud terve hulk safariautosid. Lähemale jõudes näeme ka põhjust – kuuest emalõvist koosnev ‘pride’ vantsib meie suunas. Lõvid ületavad teed otse meie auto eest! Oleme vaatepildist sillas.

Lõuna pidamiseks valib meie giid samuti täiesti fantastilise koha – meist ühel pool on mitmekümnepealine elevantide kari ja teisel pool jõgi, kuhu nad suunduvad. Ükshaaval ja ülima ettevaatlikkusega ukerdavad suured loomad järsust jõekaldast alla otse meie nina ees! Fantastiline!

Enne kella 18 oleme kenasti taas tagasi rahvuspargi väravas emotsioonidest tulvil. Tagasisõites pildistab Naine auto aknast paistvaid kohalike ümaraid hütte. Sudi uurib, kas sooviksime ehk külastada üht sellist. Miks ka mitte! Napilt tund enne päikeseloojangut peatume traditsioonilise väljanägemisega Maasai külas. Kohe selgub, et selle küla rahvas on turistodega harjunud. Maksame pileti eest 15USD inimese kohta, väidetavalt läheb see raha külale. Meile riputatakse üll kohalikud rõivad ja ehted ja tantsitakse või õigemini küll hüpatakse tervitustantsu. Kutsutakse Nainegi tantsuringi. Väga vahva! Siis jagatakse meid miskipärast kaheks grupiks – Piko moodustab omaette grupi – ja viiakse tutvuma hüttide sisemusega.

Meie giidiks on pealiku vend, kes räägib ladusalt inglise keelt ja on enda sõnul ka ülikoolis õppinud. Savihütt, mis kestab ca 4 aastat, on seest jagatud vaheseinaga kaheks. Esimeses osas on väike köögilaadne moodustis ja teises magatakse pinnasele asetatud mattidel ja nahkadel. Selline on tavaliselt ühe pere elamu, selgitab meie giid. Elektrit pole, joogivett tuuakse 3 km kauguselt eeslitega. Kitsede karjatamine on põhitegevus. Näeb üsna tõepärane välja. Sudi oli meid veel enne varustanud teadmisega, et Maasaid on sellesse piirkonda sisse rännanud Niiluse kallastelt ja varasemalt olidki nad rändrahvad, kuni valitsus umbes eelmise sajandi viimases kvartalis ringirändamise ära keelas ja neile oma elupiirkonna eraldas ning sundis lapsed koolikohustust täitma.

Hütikesi paistab ümbruskonnas kümne ringis. Nende keskel on aedik, mida giid nimetab kooliks. Aedikkusse on toimetatud ka hulk väiksemaid lapsi, kes laulavad meile naisterahva korralduse peale. Väga armas!

Päike on kohe loojumas ja nüüd läheb giidil kiireks – meid juhatatakse “kohalikule käsitööturule”. Müüdava hinda alguses ei öelda. Lubatakse vaid, et antakse hea hind, kui oleme kõik välja valinud, mis meid huvitab. Naine võtab mõned kujukesed, Piko kohaliku kaelaehte – samasuguse, nagu tal kaelas ripub. Kummagi kuju eest küsitakse 40USD, traadile aetud värvilistest plastpärlitest kaelaehte eest aga 70USD!

Haistame kõva koorimist. Piko loobub oma ostusoovist ja saab kohalike üldise pahameele osaliseks. Naine ostab kaks kujukest peale parajat kauplemist 50USD eest. See külake on meilt kokku saanud pea 100USD. Pole ju paha, arvestades, et on ‘low season’.

Ööbime safari paketti kuuluvas Fanaka lodge’s, mis on lihtne aga mugav. Kõik tarvilik on olemas, isegi bassein, mida me ei kasuta.

Järgmisel hommikul kell 7 korjab Sudi meid taas peale. Sõidame Gorongoro kraatrisse. See on sõna otsesed mõttes hiiglaslik 310 ruutkilomeetrine auk maa sees, kus ei kasva vulkaanilise pinnase tõttu miski muu peale heina. Juba vaated kraatri äärelt alla on tulemist väärt rääkimata siis veel sellest loomaaiast, mis seal all ees ootab.

Rahvuspargi värava juures näeme algatuseks kohe üht õnnetuse läbielanud safariautot, mis on ilmselgelt mingist kallakust alla veerenud. “Kummi purunemine”, paneb Sudi kiire diagnoosi.

Kraatris on palju gnuusid, sebrasid, gaselle, pühvleid jm kabjalisi. Saame ruttu selgeks, et lõvidega on siin lood hoopis teisiti, kui me arvata oskasime. Nimelt ei ole tarvis neid mööda parki taga ajada vaid nad juba ise ootavad sind tee ääres. Lõvidel on lõõmava päikese käes palav ja nad on ära õppinud, et safariautod pakuvad mõnusat päikesevarju. Nii nad siis passivadki peale, kui mõni neist seisma jääb ja keeravad siis ennast selle alla magama. Edasi on juba autojuhi probleem, kuidas rataste all vedelevast lõvist lahti saada:) Nad muuseas ei liigutagi ennast, kui mootorit käivitada. Giid räägib, et ta on niimoodi kuni kaks tundi istunud lõvilõksus.

Naine on hämmingus nähes gaselli, kes näksib rahulikult rohtu lõvist umbes 30 meetri kaugusel. Sudi teab siinsete loomade ja lindude kohta kõike (giididel on selleks spetsiaalsed koolitused). Ta räägib, et lõvid peavad jahti kord nelja päeva tagant. Muul ajal on nad üsna ohutud.

Meil õnnestub suhteliselt lähedalt näha musta ninasarvikut, kes kuulub Aafrika nn “big five” hulka. “Big five” on ajalooliselt tegelikult jahimeeste poolt kasutusele võetud termin, mis tähistab viit Aafrika looma, keda oli tavapäraste jahimeetoditega kõige raskem/ ohtlikum püüda – elevant, lõvi, pühvel, leopard ja ninasarvik. Sellest viisikust jäi meil nägemata vaid leopard.

Lisaks Tarangirele on Ngorongo kraatris võimalus näha jõehobusid, jaanalinde, flamingosid ja isegi marabusid nägime ehkki mitte otseselt pargis, vaid pikniku alal, kus nad jälgisid teraselt ega turistide laualt miskit ei pudene. Linde sööta ei tohi aga ega nad luba küsi – niikaua, kui Veiko jutustas ja ringi vahtis, pikeeris kull ta taldrikult pool kanakoiba ära.

Teine pool oleks jahmunud Veiko lõugade vahelt äärepealt maha pudenenud ja marabu roaks saanud… Selline “wild life” siis:)

Naine luges kokku, et piknikuplatsile oli kogunenud umbes 40 safariautot. Päris palju, arvas ta, kuid sai Sudilt kohe kainestava selgituse – seda on väga vähe! Kõrghooajal on sel samal piknikupatsil korraga kuni 400 autot!!! Teist samapalju on ka pargi teisel piknikualal. Loomade juurde on siis väga raske pääseda, sest igal pool on ees juba mitukümmend autot.

Saime aru, millise õnnega me kokku olime sattunud – hoolimata alanud vihmaperioodist saatsid meid kaunid päikselised ilmad ja boonusena olematu hulk turistosid.

Õhtuks olime väsinud aga superrahul. Olime vaadanud omale hotelli Kilimandžaaro lähedusse aga giid teatas, et peame siiski Arushasse tagasi sõitma. Seal viis ta meid hotelli, mis iseenesest oli väga odav ja enam- vähem ok aga asus väga kummalises paigas. Ega meil vahet ei olnud – tarvis ju lihtsalt kusagil magada.

9.04

Hommikul kell 7 stardime taas. Seekord Kilimandžaaro poole. Tänane logistika näeb välja selline, et kõigepealt paneme Piko maha ühte hotelli lennujaama lähedal, kus ta saab tööd teha ja siis käime ise ronime Kilimandžaaro esimesse baaslaagrisse 3000 m peale ning tuleme alla tagasi. Seejärel võtame Piko hotellist ja sõidame Kilimandžaaro lennujaama, kust läheb lennuk kell 21.30 tagasi Dar es Salaami.

Täna on meil lisaks Sudile veel üks giid – see on mägironimise ekspert, kes on Kilimandžaaro tipus käinud üle 20 korra. Kilimandžaaro ümber on väga viljakas pinnas. Giid selgitab, et esimesed Arabica kohviistandused rajati üleelmisel sajandil sakslaslaste poolt just siia. Ka esimene Kilimandžaaro otsa ronija oli sakslane Hans Mayer aastal 1889.

Kilimandžaaro mäestik koosneb õigupoolest kahest mäetipust Mawenzi ja Kilimamdžaaro ning platoost nimega Shira. Kõik kolm on erinevatel ajajärkudel laavat purskavad vulkaanin. Kilimandžaaro neist kõige hilisem – viimane purse oli vaid ca 200 aastat tagasi.

Tänu sellisele sammulisele mäestikulisele struktuurile on osad Kilimandžaaro tippu viivad rajad tehniliselt väga lihtsad – tõus on aeglane (aga pikk). Üks sellistest radadest kannab nime “coca-cola” rada. Seda mööda liikusime meiegi. No tõesti, tuleb tunnistada, et tegemist oli rohkem jalutuskäuguga pargis kui mäkke ronimisega. Isegi Veiko nentis, et nii lihtsat matka pole selle reisi jooksul veel olnud… ja me oleme ikka usinasti matkaradadel roninud.

Puud varjasid vaate mäele. Vantsisime niisama metsaseid radu ja ajasime giidiga juttu. Giid on huvitav tüüp – teab peast praktiliselt kõiki ümbritsevaid puid ja taimi, mitte ainult nende suahiili ja inglisekeelset nimetust vaid ka ladinakeelset! Samas, kui küsime temalt, kas Dar es Salaamis on teater, selgub, et ta ei teagi, mis asi on teater! Püüame käte- ja jalgadega seletada, lõpuks anname alla. Giid ei oska arvata, kas midagi meie kirjeldusele vastavat Dar es Salaamis leidub. Mnjahh… tundub uskumatu!

Giid räägib huvitava loo sellest, et välismaalased ei saa Tanzaanias omale maad osta. Saavad vaid rentida valitsuselt. Koloonia aegadel käisid siinkandis mitmed eurooplased ja leidsid sageli rikkast maapõuest suisa varandusi, kuid ei suutnud kõike ära tassida. Siiani pidi leiduma peidetud varandust tähistavaid kaarte. Aegajalt ilmub välja eurooplasi, kes tunnevad mingi maatüki äraostmise vastu elavat huvi põhjust mainimata.

Serengeti piirkond olevat üks selliseid, kus sakslased on omal ajal maavarade leiupaiku avastanud. Tuleb välja, et sakslased on ka tänapäeval üllataval moel omale Serengetile ligipääsu kindlustanud. Nimelt maksab iga Frankfurdi tööl käiv elanik kuus oma sissetulekust 20 dollarit Serengeti kaitseala ülalpidamiseks. Selle raha eest on korraldatud pargi kaitse ja vigastatud loomade ravi. Sakslastel on aga omakorda õigus uurida nii pargi asukaid kui ka geoloogiat ja floorat! National Geographic’u Serengeti filmid pidid olema enamus Saksa toodang. No selle loo kohta ei oskagi midagi arvata – kust lõppeb tegelikkus ja, kust algab konspiratsiooniteooria:) Huvitav igatahes.

Giid näitab meile kohalikku ‘andekspalumise taime’ (forgiveness plant). Seda kasutavad omavahelises suhtluses sõnumina nii täiskasvanud, kui sõnad ei tule miskipärast üle huulte, aga ka lapsed, kes toovad seda vanematele, kui nad on pahandust teinud.

Naine uuris, kuidas pahanduse teinud lapsi karistatakse. Poiss saab kepiga pepunuhtlust, tüdrukutele lüüakse vastu käsi, vastas giid. Kui Naine ütles, et Eestis pannakse karistuseks nurka, siis vaatas ta umbusklikult ja küsis: “Kas käte peale?”. Nüüd oli Naise kord küsivalt vaadata – mis mõttes?? “Noh”, selgitas giid “Meil pannakse karistuseks nurka ainult sõjaväes ja nurgas tuleb seista kätel, vähemalt 30 minutit… raskema karistuse korral sunnitakse enne ka sööma ja jooma!”

Ta ise on sõjaväes käinud ja sel moel korduvalt karistada saanud…

Naine viib jutu mujale ja uurib, miks kohalikud termiitide pesi ei hävita, vaid lasevad neil rahumeeli oma majade läheduses elada. Giid selgitab, et oluline osa pesast on maa all ja ainult maapealse osa lõhkumine ei aita. Naine räägib, et Eestis on ka sipelgad ja, et nad ehitavad omale samuti kõrgeid pesakuhilaid, ainult et ei liimi ehitusmaterjalina kasutatavaid okkaid süljega kokku. “Kuidas need pesad siis püsti püsivad?”, imestab meie giid.

Naine vaatab teda mõtlikult. Kui palju lihtsaid pisiasju on meie eludes tegelikult erinevad… nii erinevad, et on suisa raske uskuda teineteist.

Jõuame esimesse baaslaagrisse. Selle nimi on Marangu hut. Selge ilmaga oleks Kilimandžaaro lumine tipp siit näha aga vihmahooajal on tipp enamasti pilvedes. Puude otsas mängivad lahedad pika koheva sabaga ahvid. Neid näeb Aafrikas ainult siinkandis.

Sööme lõunat ja matkame alla tagasi. Meist mööduvad tippuronijad. Kõigil kaasas giid, kes on siin kandis kohustuslik ja osadel ka pakikandjad. Pakikandjad näevad naljakal kombel välja reipamad, kui alpinistihakatised ise… huvitav, mida nad seal kõrgemal teevad, kui see jalutuskäik esimesse baaslaagrisse juba niimoodi väsitab…

Tagasijõudnuna ei ole me sugugi väsinud. 1,5 liitrist kaasavõetud veest on pool järel. Hea, et rohkem kaasa ei võtnud.

Tagantjärele targana arvame, et oleks pidanud minema üles hoopis Umbwe route mööda – seal on tõus oluliselt järsem ja avanevad ka ilusad vaated.

Muuseas ühte asja on veel kasulik teada – nimelt keskkonnakaitse eesmärgil ei lubata mäele kaasa võtta jooke ostutaaras. Kui omal spetsiaalset joogipudelit pole, saab seda kohapeal 5 USD eest laenutada. Päris kallis lõbu!

Olime juba kiirteel Piko hotelli poole, kui kaugelt paistev Kilimandžaaro tegi meile päikeseloojangus kauni lahkumiskingi ja pistis tipu pileve seest korraks välja justkui hüvasti jättes… Jällenägemiseni Kilimandžaaro, ehk kohtume veel selles elus ja saame lähemalt tuttavaks:)

Piko ootas juba närviliselt hotelli väravas ja hüppas autosse kohe, kui saabusime. Kell pidavat juba palju olema. Tegelikult jõudsime kenasti lennujaama ja meid pandi isegi varasemale lennule.

Dar es Salaami sadamasse saime turvaliselt taksoga ja tõepoolest toimis ka jahtklubi 24/7 dingiteenus! Uue päeva alguseks olime taas tagasi oma koduses paadis. Maksime paadivalvurile kokkulepitud summa ja saatsime ta koju puhkama.

10.04

Hommikul kell 8 oli juba äratus. Naine tegi kiire hommikusöögi ja korjas kokku musta pesu ning pani valmis kingituse jahtklubile. Mehed tegid ettevalmistusi kütuse hankimiseks.

Jahtklubis kohtusimegi kohe kommodoor Rolandiga. Andsime talle üle kingituse, tänasime suurepärase vastuvõtu eest Dar es Salaamis, tutvustasime oma jahtklubi ja purjetamise võimalusi Eestis Roland kuulas huviga meie juttu ja küsis täpsustavaid küsimusi. Ta on üksjagu seilanud Hollandis ja juba varemgi mõelnud Baltimerel seilamise peale!

Roland kinkis meile Dar es Salaami jahtklubi lipu ja rääkis sel aastal planeeritavatest jahtklubi 90.aastapäeva pidustustest. Suurima heameelega kirjutas ta ka tervituse meie jahtklubi lipule ja arutasime võimalikku jahtklubidevahelise sõpruslepingu sõlmimist.

Kuuldes, et plaanime juba järgmisel päeval lahkuda, organiseeris Roland meile järgmiseks hommikuks jahtklubisse tolliametniku (ametniku kohaletulemine maksab 50 000 kohalikku raha, aga meile sobis see hästi, et ta oli nõus ise kohale tulema). Naine on Rolandile huvitava vestluse ja praktilise abi eest väga tänulik. Vahetame kontakte ja lubame edasi suhelda sõprusklubi teemal.

Pesu pesemiseks antakse jahtklubi retseptsioonist pesumasina putka võti ja juhatatakse õigesse kohta kohale. Oma pesuvahend kaasa ja kõik toimib kenasti.

Kütuse tankimise koht on rannas, slipist vasakul. Kütus ei ole kallim kui Eestis. Veiko tassib täidetud kütusekanistrid tõusu ajal jullasse ja viib jahile. Vett otsustasime võtta Sansibari sadamast.

Piko käis vahepeal sadamast umbes kilomeetri kaugusel hotellikompleksi juures, kus on ka paris asjalik kaubandus. Lisaks heale jäätisele ja kodustele ostetud kingitustele õnnestus tal leida paadikõlbulik Tansaania lipp! See juhtus nii, et ta oli mingist poest kohalikku lippu nõudnud aga toodi nagu ikka täismõõdus lipp. Piko selgitas püüdlikult, et tarvis on väiksemat. Selle peale paluti 5 minutit oodata. 5 minuti pärast oligi sobilikus mõõdus lipp valmis lõigatud ja ääred üle õmmeldud! Selline teenus siis! Kiitsime Pikot tubli tulemuse eest.

Õhtul tegime veel proviandi hankimiseks poetiiru ja kobisime varakult magama. Maaelu on alati väsitavalt tempokas ja toimekas. Merel saab puhata:)

11.04

Tolliametnik ei pidanud tulema enne kl 10 hommikul, kuid oli platsis juba 8.30. Naine katkestas hommikusöögi ja läks jahtklubisse, kus ametnik juba ees ootas.

Ega palju aega sellele kulunud – uus Transire ehk edasisõidu luba oli peatselt valmis kriipseldatud ja tembeldatud ning nüüd jäid veel vaid korraldada väljamöllimise formaalsused jahtklubiga.

Leppisime klubis kokku, et anname kaardid ära lõunapaiku peale seda, kui oleme lõunat söönud. Seniks tulid mehed ka maale ja käisime koos otsimas Marine shoppi, mis pidi väidetavalt asuma Slipway hotelli juures. Piko, kes oli eelmisel päeval seal kandis juba käinud, oskas meid juhatada jäätisekohvikusse, kus oli Aafrika kohta tõeliselt hea jäätis, aga Marine shop jäigi leidmata:(

Vantsisime tagasi klubisse. Veikol oli vaja veel õli vahetada ja saatsime ta paadile. Ise mõnulesime klubi basseinis, kuniks silmasime möödajalutavat Karlist. Suurepärane! Just teda olimegi tahtnud kohata!

Palusime Karlisel meile oma ümberilma aerutamise paati tutvustada. Selle vastu polnud tal vähimatki. Paat oli parajasti väljatõstetuna boat yardis. Paadi nimi on Linda. Naise üllatuseks on paat pealt täiesti lahtine. Karlis seletas, et ta tavaliselt aerutades end paadi külge kinni ei seo, ainult siis, kui käib paadi põhja puhastamas. Ookeani peal teeb ta seda iga kahe nädala tagant, sest muidu ei liigu paat edasi. Iga 0,5 knotsi on oluline, kui Su keskmine kiirus on 1,5-2 knotsi! See andis tõesti asjale uue perspektiivi!

Väikese paadi vööriossa on sisse monteeritud veemagesti. Selle kõrvale on võimalik end kitsale madatsile pikali visata – ainus koht, kus on pisut kaitset vihma eest.

Toiduainete jaoks on paadi keres veekindlad panipaigad. Ei mingit külmikut. Peamine toit on kuivatatud kiirtoit, mida ta valmistab samamoodi kui meie oma Tactical Foodpacki.

Põhimõtteliselt mahuks paati aerutama ka kaks inimest – aeregi on kahe tarbeks- kuid enamus distantse on Karlis läbinud üksi.

Karlis on heas mõttes paras hull, sest enne ümber maailma aerutamist oli ta rulluiskudel 6000 km läbinud. Mõlgutab juba mõtteid, mis võiks järgmine väljakutse olla:) Jätame Karlisega südamlikult hüvasti ja loodame siiralt teda Lätis kohata. Läheme möllime end jahtklubist välja.

Veiko on tööd lõpetanud ja stardime päikeseloojangul. Ankur, va sunnik on taas põhjas kinni, 12 meetri peal lihtsalt nii sügavale mutta kaevunud, et annab välja kangutada. Lõpuks saame oma mudakäki kätte. Lohistame teda mõnda aega paadi ees vees, et suurematest mudakamakatest lahti saada.

Lahest välja sõites, teeb murelikuks, et miskipärast näitab paadi suunavektor täitesti valesti. No ikka 45 kraadi viltu. Hoovust nii tugevat ju ei ole, et külg ees driftima peaks, mis toimub?

Lõpuks lahendab Veiko mõistatuse – meie paati öösel valvanud kohalik oli nii usin, et pani meie julla päramootori kokpiti istme alla. Metallist mootor sattus nüüd aga meie elektroonilise kompassi lähedusse viisil, et suunavektor 90 kraadi valeks läks:) Panime julla mootori tagasi oma endisele kohale reelingus ja kõik hakkas toimima.

12-14.04

Varahommikul jõudsime Sansibari. Esialgu plaanisime ankurdada linnaga tutvumiseks kohe Stown Towni ees aga saame peagi aru, et see ei ole hea mõte – ankruala on nii tihedalt kohalike aluseid täis, et tuule pöörates swingiksime kindlasti kellelegi otsa.

Seilasime edasi sadamasse. Tegemist on vaid 4 a vana, Tansaania ainsa jahtsadamaga. Sadam asub jõe suudmes ja tugevate vihmadega tõuseb jõgi korralikult ning kannab sadamabasseini muda, liiva ja prügi.

Sadam raadiokutsungile ei vastanud, kuid kui sisse sõitsime, juhendati meid vabale kohale ja aidati paati kinnitada. Kai ja ujuvpontoonid on korralikud, vesi ja elekter olemas ning mis peamine – sadam oli väga hästi turvatud.

Tualett ja duššid ei töötanud, paistab, et nende ehitus polnud veel lõppenud… pesu pesemise teenust polnud, internetti ka mitte. Õnneks oli kõrval samadele omanikele kuuluv 5 tärni hotell. Selle teenuseid ja restorani sai kasutada. Ööpäev sadamas maksis 50 usd. Esimest korda kirjutas naine alla paberile, mis teatas, et sadamarajatise kasutamine võib olla eluohtlik. Jääb segaseks, miks Tansaania ainus jahtsadam sellisesse kohta rajati…

Stone Towni on sadamast 5 km. Takso ja tuk-tuk olid enam-vähem sama hinnaga – 4-5 USD. Esmamulje ajaloolisest linnast on pisut ehmatav – enamus kauneid hooneid on väga kulunud välisilmega, linnatänavad kitsad ning täis lärmakaid kohalikke, kes kõik midagi-kuhugi transpordivad või siis valjuhäälselt äri ajavad. Tegus seltskond igatahes! Hoonete esimestel korrustel on sadu poekesi, mis turistidele valdavalt sama kaupa pakuvad. Enamuse oleme juba omale soetanud sisemaalt. Maalid on väga toredad. Neist tahaks küll mõne kaasa võtta aga no kuhu see paadis panna…

Kitsad tänavad moodustavad põneva labürindi nagu Veneetsias. Päikese abil orienteerudes jõuame mere äärde, kus hoonete välisilme silmnähtavalt korrastub – linnapilti on ilmunud hotellid ja valitsushooned ning mõned muuseumid. Viimastest köidavad meid enim Sansibaris sündinud Freddy Mercury majamuuseum ja pea 300 aastat vana orjaturg, mille kohale on britid ehitanud kena katedraali.

Kummaline küll, aga Aafrika idakaldal rajati süsteemne orjakaubandus Portugaallaste ja lõpetati Brittide poolt. Läänerannikul samal ajal olid Britid just orjakaubanduse algatajad…

Orjakaubandusele pani aluse elevandiluu ja hiljem ka väärismetallid, mis oli ju kuidagi vaja Aafrika mandriosa keskpaigast ookeani kallastele saada, et sealt siis saak suurte purjelaevadega Euroopasse või Araabiasse vedada. Selleks orjastatigi pärismaalasi.

Kui mõni vintskem aga juhtumisi raske teekonna üle elas ja peale seda veel piisavalt kõbus välja nägi, müüdi ta orjaturul maha.

Meie sadama reeglites oli kirjas, et territooriumile peale kl 18 enam sisse ei lasta. Katsusime ennast selleks ajaks tagasi kombineerida. Sisustasime õhtu vee tankimise ning paadi pesuga.

15-16.04

Vihmahooaeg on lõpuks kätte jõudnud – sajab praktiliselt kogu aeg. Enne päikeseloojangut on mõni tund kuiva aega.

Purjetasime Sansibari põhjaossa. Seal on liivarannad palistatud hotellidega, suurepärased koralliriifid snorgeldamiseks ja sukeldamiseks ning vilgas ööelu.

Teel tegime väikese peatuse Prison Islandil. See saareke ehitati esialgu vanglaks aga enne vanglana kasutuselevõttu hakkas Euroopas levima katk ning saar ja selle rajatised võeti kasutusele hoopis Sansibarile saabunud laevade karantiinikohana ning tuvastatud haigete isoleerimise ja ravimise paigana. Tänapäeval on saare vallutanud hiidkilpkonnad ja paabulinnud.

Liikusime edasi Sansibari põhjaossa ning jäime seal ankrusse. Meie kõrval ankrus on külalisjaht nimega Serengeti. Sellel purjetavad Austraaliast pärit Ted ja Mia. Ted on pallile juba kaks ringi peale teinud ja jagab muuhulgas ka Suessi kanali kogemust – Punases meres sõitsid nad ca 1000 miili 40 knotsises vastutuules otsides lühidaid tuuleauke ning ankurdades Egipruse ranniku lähedal ööseks ja tuulisemateks päevadeks tormivarju. Seal kandis on aga palju koralliriife ja bommisid, tuleb väga ettevaatlik olla… Suessi kanalisse jõudmine võttis neil aega 2,5 kuud! No väga kainestav lugu – me kujutasime ette, et läheme sealt läbi 2 nädalaga…

17.04

Hommik algas korraliku hommikvõimlemisega. Nimelt oli öise swingimise tulemusel mingi kohalike kalapüügivahend ennast meie paadi kiilu ja propelleri ümber keerutanud. Kalapüügivahend koosnes kahest punutud korvist nende vahele kinnitatud heinapallinöörist ja siis veel ühest heinapallinöörist lainetel ulpiva plastikpudeli ja korvide vahel. Just see viimane oligi kõige kurja juur.

Naine toppis omale snorgeldamise varustuse ümber ja enne paadi alt ei lahkunud, kui see korralagedus lahendatud sai. Kalad korvides olid väikesed ja sillerdasid eri värvides. Ühtegi me neist ei tundnud ega ka puutunud. Veiko viis püügivahendi paadist jullaga mitmesaja meetri kaugusele ja lasi seal taas vette. Las omanik siis nuputab oma kaadervärgi öise rände põhjuste üle:)

Ted astus läbi ja näitas vanast logiraamatust oma Punase mere träkki ning kutsus õhtusöögile. Päevapoole, kui käks pisut selgemaks, üritasime Tedi ja Miaga saare põhjatipus snorgeldamas käia aga vihma hakkas sadama ja see üritus kukkus läbi.

Piko oli hommikuse mõõnaga piki randa kaugustesse kadunud ja nüüd tõusuga lõksu jäänud. Läksime teda jullaga päästma. Vihma kallas. Leidsime Piko ühest kaljunukil asuvast restoranist. Piko soovitas paadiga sõita selle kõrval asuvale liivaribale, mida me ka tegime aga edasi jäime ise lõksu, sest kohalikud keeldusid meile väravat avamast.

Abi saabus ootamatust kohast – restoranis oli parasjagu üks vene verd keskealine särtsakas naisterahvas, kes nähes kuidas me nõutult lukus värava taga seisime, tõmbas teenindava personali häälekalt joonele: “Where is the key?! Open the door!!”. Oma tungivat nõudmist avada värav ei jätnud ta igatahes enne, kui saabuski võtmega kohalik porisev tüüp ning avas meile värava.

Saime tuttavaks vene päritolu sakslaste Lena ja Vitaliga, kes olid tulnud Sansibari puhkama. Oli huvitav kuulda, et vene perekonnad Saksamaal on vaikselt hakanud alternatiivseid elupaiku otsima, sest Saksa koolides surutakse lastele nii aktiivselt homoteemat peale, et terve psüühikaga pidavat olema sealt juba raske pääseda… vanemad on mures!

Igatahes saime Piko kätte ja toimetasime ta õnnelikult tagasi jahi pardale:) Võtsime kaasa veini, head juustu ning puuvilju ja suundusime õhtusöögiks Serengeti pardale.

Tegemist on üle 40 aasta vanuse Indias ehitatud väga tugeva konstruktsiooniga 43 jalase raudpaadiga, mis on Miale ja Tedile elupaigaks kuni päevi on antud. Mõlemad on elus korralikult tööd teinud ning sihikindlalt oma unistuse nimel vaeva näinud. See on end ära tasunud – hubane paat sisaldab kõike eluks tarvilikku alates veemagestist kuni korraliku suure sügavkülmani, mida toidavad päikesepatareid. Isegi maalid on seintel:)

Serengeti eelmine peatus oli Keenia, paik nimega Kilifi. See pidi olema väga hea koht toiduvarude täiendamiseks ja remonttööde tegemiseks. Sisse möllimiseks tuleb sõita autoga Malindi’sse (6000-9000 kohalikku raha) või siis on ka variant enne Kilifit ametnike kontoora lähistel ankrusse jääda ja jullaga kaldal käia ning asjad kohe joonde ajada.

Mia valmistas meile Kilifi kalaturult ostetud kalmaari – tõeline hõrgutis veini kõrvale!

Jagasime vastastikku veel erinevat kasulikku infot ning lõbusaid juhtumisi kuni ühtäkki potsatas pardale hiidprussakas – küllap heade toidulõhnade peale maalt kohale lennanud. Ajasime seda tegelast tükk aega mööda kokpitti taga, Tedi prussakamürgi pihusti sai korralikult tööd, kuni lõpuks viskas pirakas kuuejalgne sussid püsti. Et ise mitte selles peadpööritavas odööris kokku kukkuda, jätsime samuti oma toredate võõrustajatega hüvasti, lubades kindlasti kontakti hoida.

18-19.04

Sõidame tagasi Stone Towni poole. Tuuled on vastu 5-13 m/s, hoovus vastu ca 1kn. kiirus max 3 kn.

Sama päeva õhtuks jõudsime taas oma jahtsadama lähistele. Sisse ei hakanud mõõnaga sõitma, jäime kõrvallahte ankrusse. Kohe, kui pimedaks läks, tõusis hirmus diisli hais. Pimedas ei suutnud aru saada, kust see pärit on aga varjusime paati, sest väljas oli hais peadpööritama panevalt tugev.

Hommikul selgus odööri põhjus – kaldal asuv kütuseterminal laseb oma heitveed otse ookeani! Meie paadi ümber sillerdas kütusesegune vesi vikerkaarevärvides… mnjahh, nii palju siis rohepöördest… aga hea, et pardal suitsetajaid polnud!

Hiivasime ankru ja sõitsime sadamasse. Peale hommikusööki ja hommikudušši seadsime Pikoga sammud linna poole. Esimesena oli vaja ära käia tollis ja saada Transire ehk sõiduluba Tangasse. Tollisadam asub Stone Towni lõunaosas reisilaevade terminali kõrval. Väravast juhatati õigesse kontorisse ja seal väljastati tarvilik paber ilma pikema arupärimiseta, täiesti tasuta.

Kontorist välja astudes sattusime aga ajas justkui 300 aastat tagasi – kai ääres lossiti parasjagu kümneid kaubalaevu – korralikke puidust purjekaid ehk dhow’se. Need on siinkandis olnud kasutusel juba enne 16. sajandit, kui Eurooplased siia jõudsid. Nüüdisaega meenutas vaid see, et kail jälgisid ja juhendasid toimuvat turbanite ja halattidega muistsete kaupmeeste asemel mobiiltelefoni ja Adidase dressides agendid.

Jalutasime Pikoga mööda kaldaäärt kesklinna poole, kui märkasime mere ääres üht vana sultanilossi, millel oli peal ka lisamärge – muuseum. Otsustasime lähemalt uurida. Värava juures trepil kükitas üks meesterahvas, kes teatas, et muuseum on ehitustööde tõttu suletud. Värava kõrval leidus kohe ka üks teine kohalik, kes testas, et aga siit mitte kaugel on üks teine sultaniloss ja ta võib meid 15 USD eest sinna viia.

Nüüd läks trepil kükitanud meesterahvale elu sisse ja ta kargas maast lahti ning hõikas, et: “seda meest et tohi usaldada, ta petab!”

Jätsime asja sinnapaika ja liikusime edasi aga sõnasõda kahe kohaliku vahel paisus kiirelt juba käsikähmluseks, mida läks lahutama kolmas mees… Vot Sulle siis!

Suundusime ühte rannaäärsesse hotelli – nende restoranid ja baarid on avatud ka tänavalt tulijatele. Hubane ja kaunis miljöö annab aga üldjuhul eelise tänavaäärsete restoranide ees. Ainult üks probleem on neil kõigil – joogikaardil võib olla ükstapuha, kui pikk loetelu erinevaid alkohoolseid jooke, tegelikkuses pole aga saadaval A) ei midagi või B) vaid mõni üüratult kallis.

No mis parata – lepime alkoholivabadusega ja laseme toidul hea maitsta. Restorani-kiisu näppab taldrikutelt osavalt ära selle, mis meist järele jäi.

Järgmisena otsustasime üles otsida kohaliku maitseainete turu. Ekslesime tänavate labürindis ja sattusime hoopis riiete, jalanõude ja pudukaupade turule. See, mis seal toimus, võttis ikka sõnatuks. Meeletutes kogustes kaupa ja veel suuremas koguses tunglevaid inimesi väljapanekute ümber. Imbusime lihtsalt huvi pärast sellesse möllu. Lärm oli kohati kõrvulukustav, läbikäiguradade asemel laiutasid mõnes kohas vaid üüratud loigud, millest üle ei saanud. Ei ühtegi valget inimest peale meie. Ehkki mõni kohalik jäi üllatunud pilgul vahtima kaht äraeksinud turistot, ei pööratud meile üldjuhul erilist tähelepanu. Naiste riietest olid enamik euroopa mõistes kulla ja karra, sitside ja pitsidega vintage… või pisut üle võlli vintage:) Ilma tegid läikivad kullatud jubinatega gucci-mucci kotid. Küll oleks ikka huvitav näha, mida need kohalikud naised oma mustast kangast range välismaski all tegelikult kannavad…

Lõpuks õnnestus turu labürintidest kuidagi välja orienteeruda ja hakkasime vaikselt sadama poole jalutama lootes leida sobilikku transpordivahendit. Aga ennäe! Sattusimegi kogemata maitseainete turule! No mis seal siis ikka, ostsime kaasa nii currit, nelki, pipart, tšillit, kaneeli kui kookosõli. Nüüd peaks tükiks ajaks jätkuma:)

Igatahes sai tänane plaan kuhjaga täidetud ja sõitsime rahulolevalt sadamasse tagasi.

Seal käisime läbi jahisadama kontorist ja tänasime sekretär Viktoriat meeldiva vastuvõtu eest ning täpsustasime üle Piko kesköise taksotellimuse üksikasjad.

Oligi käes aeg asuda kohvreid pakkima ja ärasõidu ettevalmistusi tegema. Kahju oli lahkuda aga mis parata. Ees ootab keeruline ning riskidega seotud etapp ja on parem, kui madruseid sel ajal peal pole. Pikol jällegi on vaja oma projektid järjepeale saada ja kodused ootavad nüüd ka juba ilmselt pikisilmi:) Keskööl tänasime ja kallistasime hüvastijätuks ja läinud ta oligi, meie järjekordne superlahe madrus!

Head koduteed, Piko!

20.04

Kella 3 paiku hommikul ei suutnud naine enam magada, sest väljast kostuv kilin-kolin-vilin ja kriiksumine ning paadi kõikumine või õigem oleks öelda tõmblemine ookeanilt sadamasse sisserulluvates lainetes oli muutunud väljakannatamatuks.

Laineid põhjustasid meile igati soodsad sõidutuuled. Niisiis otsustasime merele minna. See oli aga pisut komplitseeritud, sest ookeanilt tulev tuul surus paati vastu ujuvkaid. Õnneks õnnestus leida kohalikud valvurid, kes aitasid paadi kai äärest lahti lükata. Sõit võis alata.

Üks boonus on tuulisel merel veel – sääsed jäid kaldale maha:)

Jõudsime Tanga lahte peale päikeseloojangut. Navigeerisime pimedas suuremate ja väiksemate AISita kalapaatide ja laevade vahelt jahtklubi ankrualale ning lasime ankru 10 meetri sügavusse liivasesse merepõhja. Väljas lõõtsus 10m/s tuul aga lainetust praktiliselt polnud. Tegime pisut “paberitööd” ja kobisime magama. Ees on kaks töist päeva.

21.04

Sõime parajasti hommikust, kui meie juurde tuli aerupaat ametnikega. Pardale hüppasid immigratsiooniametnik ja health officer. Terviseametnik tahtis näha vaktsineerimispasse, mõõtis kehatemperatuuri ja vaatas isegi prügikasti ning soovis kõige selle tulemusel saada 20USD. No mis mõttes? Olime ju tervisekontrolli läbinud juba Mtwaras sissemöllimisel. Ametnik soovis näha paberit – läks just nii, nagu naine oli arvanud.

Selgitus, et Mtwara ametnik meile mingit paberit ega arvet ei andnud, saatis ainult ekirja gmaili aadressilt, mille sisuks oli vaid üks sõna “Picasso”, kõlas loomulikult koomiliselt.

Naine ei olnud nõus aga asja niisama jätma ja uuesti maksma. Oli ju eelmine terviseametnik kinnitanud, et rohkem pole vaja tervisekontrolli läbida. Selle peale teatas terviseametnik, et pean temaga nende kontorisse minema. Ei jäänud midagi üle, Naine võttis dokumendid ja paberimajanduse kaasa ning istus kaldale jõudes terviseametniku seljataha mootorrattale ja sõit linna poole läks lahti.

Kõik tarvilikud kontorid (harbormaster, toll ja terviseametnik) peale immigratsiooni asuvad Tangas ühes kohas – sadama alal.

Kontoris istus arvuti taga keskealine naisterahvas. Naine rääkis talle oma loo ja näitas ametniku saadetud emaili. Selle peale helistas ametnik Mtwarasse oma kolleegile. Peale mõningast vestlust teatas ta, et ametnik oleks pidanud mulle arve andma. Aga see saadetakse mulle kohe varsti emailile. Rohkem nõudmisi neil minu suhtes pole. Super!

Naine andis meesterahvast mootorrattaga ametnikule transpordi kulu katteks 5USD ja palus ennast immigratsiooni kontorisse sõidutada.

Immigratsiooniametnik juba ootas. Pani templid passi ja nüüd oli vaja veel ka tollist väljaklaarimise paber saada. Tuli tagasi sadamasse sõita.

Tollis toimetasid kaks naisterahvast, kes ei suutnud esimese hooga kokku leppele jõuda, millist vormi vaja on täita, kuid kannatlik ootamine tasus end ära. Meeldivad ametnikud vabandasid tekkinud viivituse pärast ja riigist lahkumiseks tarviliku tollipaberiga varustatud Naine sai tagasi jahtklubisse sõita – nüüd juba loomulikult mootorratta taksoga, elegantselt kübara servast kinni hoides (kiivreid ei kasuta siin keegi).

Mia Serengetilt oli soovitanud otsida jahtklubist üles Simoni, kes pidi organiseerima mõistliku raha eest pesu pesemise. Küsimise peale oli Simon 5 minutiga kohal ja valmis kohe musta pesu vastu võtma. Naine käis jahi peal ja pani kompsu kokku. Simon tõmbas mustapesu koti luku lahti ja takseeris sisu ning määras hinnaks 25 000 kohalikku tugrikut ehk umbes 10 EUR. Puhta pesu pidime kätte saama järgmisel hommikul. Super!

Uurisime Simonilt, ega ta ei tea, kust me võiksime osta päikesepaneeli. Simon helistas kellelegi ja teatas, et tuktuki juht viib meid kuhu vaja. Viiski! Linna teises otsas oli terve kvartal täis väikesi elektroonikapoode, millest iga teine müüs ka päikesepaneele.

Ostsime kaks 100W Saksa päritolu uut päikesepaneeli ning igaks juhuks veel ka ühe inverteri. Maksta sai vaid sularahas. Kükitasime pool tundi pangaautomaadi järjekorras enne kui tarviliku summa kätte saime. Siis seoti meie päikesepaneelid heinapallinööriga tuktuki katusele ja sõitsime taas tagasi jahtklubisse.

Veiko tõi jullast tühjad kütusekanistrid ja käis sama tuk-tukiga veel ka bensukas ära. Uhh, sellega olid suuremad mured lahendatud.

Tellisime omale jahtklubi restoranist õhtusöögi ja nautisime väljateenitud puhkust, kui Naise pilk peatis all rannas nööridel kuivaval pesul – “kuidas mu kleit sinna sai?” Järgmisel hetkel läksid Naise silmad veel suuremaks, kui ta märkas käsitsi meie pesu pesevat Simonit!! Bahh, see oli nüüd küll päris ootamatu … krt oleks pidanud vähemalt trussikud välja korjama … aga no kes oleks võinud arvata, et ta ise meie pesu hakkab pesema …

Tassisime oma kola jullasse ja sõitsime jahi peale. Nüüd oli vaja veel päikesepaneelid ära testida. Juhul, kui ilmneb mingi jama, saab veel järgmisel päeval sellega tegeleda. Müüja telefon oli meil olemas. Õnneks mingeid jamasid ei tekkinud.

Jäi veel mainimata, et jahtklubi ja selle ankruala kasutamise eest tuli maksta 40USD. Aafrika kohta üpris kallis lõbu, arvestades, et peatusime seal vaid kaks päeva. No vähemalt sai selle raha eest kasutada dušširuume ja ennast puhtaks pesta enne pikemat sõitu.

22.04

Päev kulus sõidu ettevalmistustele. Kui päikesepaneelid said kinnitatud, läksime linna provianti hankima. Sadas hirmsasti. Selgus, et Simon ei olnud eelmine päev kogu meie pesu ära pesnud. Ta polnud aru saanud, et me täna juba ära sõidame. Nüüd lubas kiirpesu teha aga kuivatada ju täna ei saa…

Linn oli kui välja surnud. Pidavat olema mingi püha neil jälle. Õnnestus hankida tuk-tuk ja sõita mingisse supermarketisse, mille lettide valik oli suurem kui kaubavalik aga hädapärasema siiski saime. Käisime veel ka turul. Seal oli suurepärane puu- ja köögiviljade valik. Hinnad ka mõistlikud.

Nüüd olime omast arust piisavalt varustatud ja võisime rahuliku südamega edasi liikumisele mõelda. Võtsime Simonilt oma pooleldi kuiva, pooleldi märja puhta pesu, maksime lubatud summa ja natuke tippi ning naasesime jahile. Ees ootas ca 1800 miiline ülesõit, sellest enamus mööda Somaalia rannikut. Sättisime Picasso sõidukorda ja sõime õhtust. Sadas hullusti ja tuulehood ulatusid üle 15 m/s. Otsustasime välja sõita hommikul. Loodetavasti rahuneb tuul ja vihm maha selleks ajaks. Ees ootab 1500 NM Somaalia rannikut, peaasi et hing sisse jääks..