23.04

Startisime hommikul kell 7 tõusu tipus. Lahest välja jõudes haaras meid kohe enda embusse põhjasuunaline hoovus ning 5-7 m/s tuuleke tõukas lisaks takka. Seilasime Keenia ranniku suunas 6-7 knotsiga.

Naine tegeles pilsi tühjendamisega magedast veest. Tundub, et vihmavesi satub meile kuidagi pilssi. Üsna lootusetu välja mõelda kuidas.

Kõik laevad, kes planeerivad Suessi kanali läbimist sh Somaalia, Jeemeni ja Sudaani kallaste lähedal liikumist, peavad oma liikumisplaanid kooskõlastama UKMTO ehk Suurbritannia mereohutuse keskusega ja MSCHOA ehk USA mereohutuse keskusega.

Selleks on mõlema organisatsiooni kodulehel olemas tarvilikud vormid. Lisaks tuleb kummagile organisatsioonile igapäevaselt raporteerida oma asukohta ja kurssi ning vajadusel raporteerida kahtlastest objektidest. AIS tuleb sees hoida, et ringipatrullivad sõjalaevad sind eksikombel piraadiks ei peaks ning asjatult kinni ei peataks.

Naine saatis tarvilikud vormid sõidu alustamise infoga mõlema organisatsiooni emaili aadressidele ja sai vastutasuks info viimaste intsidentide kohta. Ühte kaubalaeva, mis oli Jeemenist 30 miili kaugusel, tulistati 17.märtsil automaadist. Laeval oli relvastatud turvateenistus, kes tulistas vastu! Keegi õnneks viga ei saanud. Mnjahh, liigume ju sõjapiirkonda, mingi ‘kuulide lennutaja’ on igal teisel tagataskust võtta …

24.04

Kell on 18.40 õhtul. Päike läks just looja ja Veiko ühes sellega magama. On naise vahikord. Enne päikese loojumist vaatasime põhjalikult läbi öise tuuleprognoosi – kogu öö stabiilselt 5-6 m/s idast, puhanguti 7 m/s. Vihma ei luba. Otsustasime võtta riski ja groodi koos genuga ööseks välja jätta. Nüüd kühveldame edasi kiirusel 7,5-8,5 knotsi!

Tuultega on kõik hästi, lihtsalt meid saadab endiselt hoovus 2-3 knotsi ja see kõik kokku annabki meie paksukesele müstilise kiiruse.

Kui nii hästi edasi läheks, oleksime juba 10. maiks Djiboutis. Ühtegi laeva oma silmaga me täna ei näinud, ühte kaubalaeva nägime AISil 10 miili kaugusel.

Päeval ookeanil tuult ega erilisi laineid polnud ja saime tunniks-paariks Starlingi tööle. Saime kohe ka väikese stressilaksu – Naise ema oli saatnud info võimaliku piraadirünnaku kohta just selles piirkonnas, kuhu suundume. Kuna tegemist oli venekeelse infoallikaga, edastas Naine ‘Red Sea Passage’ FB gruppi koos lingiga artiklile järgmise info:

Name of the yacht: 30 minutes

Last port of call: Jizan 18.04

Last seen: in anchorage close to island Rumein

Destination: Djibouty, ETA 19.04

On board 3 persons, Russians

Searches started 20.04

Primary information (not confirmed) from Arab Emirates: boat is stolen or robbed

Tänase seisuga paati leitud pole.

Otsustasime selle uudise peale, et katsume maksku, mis maksab läbida esimese (kõige piraadiohtlikuma) osa Punasest merest mööda laevateed või selle vahetus läheduses, kus patrullivad merekaitse sõjalaevad.

25.04

Oleme jõudnud Somaalia rannikuvetesse. Seilame kaldast 85 miili kaugusel. Palju kaugemale ei kannata minna, sest siis kaovad tuuled ja toetavad hoovused ära.

Öösel saime korralikku külgtuult ja viimase ööpäeva ‘saagiks’ on 147 läbitud meremiili!

Selle tulemusega võib igati rahule jääda:)

Päike sirab taevas ja ilmaprognoos ei luba kuni Suessini tilkagi vihma. Ühtegi laeva ega muud alust kusagil ei paista. Lendkalu on ohtrasti aga konksu otsa pole peale Seišelle enam ükski kala jäänud. Sõidu esimestel päevadel meiega kaasa põristanud suured kiilid on kõik hinge heitnud.

Õhk on 30 ja vesi 29,5 kraadi, ekvaatorini on 240 miili. Naine käib ujumas ja lõikame pärastlõunaseks snäkiks lahti kaasaostetud arbuusi.

Ühtäkki tõuseb tuul 13 m/s- ni ja Tansaania poolt ilmub meie pea kohale tummine vihmapilv… hiilib kuidagi süüdlaslikult, justkui vabandades, et oli meie ärasõidu kogemata maha maganud. Puistab esialgu vaid peenikest seenevihma ja siis läheb lahti korralik dušš ja purgaa – vett lendab igast ilmakaarest. Kaome paadi sisemusse nii ruttu kui saame. Säh sulle siis ilmaprognoosi.

Sellega asi aga ei lõpe. Meie tuuleprognoos lubab varmalt tugevamaid ja nõrgemaid idatuuli. Sõidame seega rahumeeli tuulerooliga, kuni päikeseloojangul jääme segaduses horisonti jõllitama – päike loojub itta?! No ei ole võimalik – tuul on pööranud 180 kraadi ja sõidame tagasi Tansaania poole! Pekki see tuuleprognoos! Vahetame halsi ja päike loojub taas läände. Lülitame igaks juhuks sisse autopiloodi.

Mis järgmiseks?

Aga kui asjad hakkavad käest minema, siis ikka põhjalikult… äkitsi kadus plotteril GPS signaal, siis ütles töölepingu üles autopiloot ja lõpuks kadusid plotteri ekraanilt ka paadi suunavektor ja tuulevektor. Kõik praktiliselt korraga! Kogu moos…

Lülitasime kasutuks muutunud plotteri välja, autopiloodi ka. Ehkki tuult polnud, tõmbasime genu nurga välja laperdama… ehk aitab ikka kuidagi kaasa paadi nina sõidusuunas hoidmisele…. kobisime magama. Sel ööl usaldasime end lihtsalt hoovuse kanda.

26.04

Varahommikul sai Naine oma selle sõidu tõsiseima trauma. Nagu ikka, ei juhtu sellised asjad enamasti mitte vihases võitluses ookeaniga vaid mingite tobedate asjaolude kokkulangemisel. Naine nimelt ei arvestanud, et ilma käiguta ookeanilainetes loksumisel võib paadi kreen mõne üksiku suurema laine tõttu väga suur olla ja… kukkus magamise pealt voodist maha:) Kahjuks nii õnnetult, et kogu keharaskusega põlve meniski peale ja see on nüüd sinine ning valutab hirmsasti. Jalale toetada ei kannata:(

No raske on ikka nii loll olla …

Hommikuvalguses tuvastame, et hoovus on meid öösel kandnud rannikust kaugemale – juba 100 miili kaugusele. Siin on oht, et tuuled kaovad sootuks. Tarvis tagasi maale lähemale saada.

Selleks oleks vaja genu poomiga ära toestada aga poomi ülestõmme va sunnik on radari taha kinni kiilunud. Naine surub valu trotsides hambad risti ja läheb masti ülestõmmet vabastama… edasi on ju tarvis kuidagi liikuda.

Veiko paneb genule poomi ja edasi liigume juba oluliselt lõbusamalt – 3 knotsiga ja sinna kuhu vaja.

Järgmine ülesanne on meie navigatsioonisüsteem ja autopiloot taas töökorda saada. Veiko lammutab plotteri navigatsioonibloki laiali ja testib pingeid, tõstab otsi ümber, vähendab võrgus olevate seadmete arvu ja teatab peale paaritunnist mudimist, et nüüd kadus ka plotteri kaart koos waypointidega. Naine soovitab võtta ühendust plotteri müüjaga Eestist ja konsulteerida. Loome Starlinki ühenduse ja Veiko teeb messangeri kõne. See toimib õnneks suurepäraselt!

Veel tunnike pusimist ja võidurõõmus hääl teatab, et plotteri kaart on tagasi, ja tagasi on ka tuulenäidik ja kiiruse näidik ja lõpuks on tagasi ka palavalt oodatud autopiloot. Jess! Naine serveerib selle olulise võidu puhul maitsva snäkilaua.

Mis siis juhtus? Ei ole vist uudiseks, et süüdi oli taas niiskus, mis oli kuidagi sattunud plotteri võrgujuhtmete niiskuskindlasse terminali. Probleemi lahendas jubina väljavahetamine uue vastu. Õnneks meil ikka jagub neid tagavarajuppe:)

27.04

Täna on järjekordne ekvaatori ületamise päev:) See siis juba neljas kord. Naine pistis juba hommikul šampuse külmikusse.

Tuuleprognoos Djiboutini näitab, et motoriseerida on tarvis umbes 3-4 päeva, mis oleks igati suurepärane tulemus. ETA oleks seejuures 11.05. Suisa suurepärane ju arvestades, et meie enda esialgne planeeritud ETA oli 15.05.

Saime teate Mardilt, kes purjetab praegu ühes Leedu paadis Suessi väinas, et nad läbisid kogu Punase mere 10 päevaga! See on väga kõva saavutus! Djiboutist Suakinini vaid 4 päevaga ja peale seal sobilike ilmaolude ootamist otse Suessi kanali suudmesse 6 päevaga. Teine osa oli neil muidugi valdavalt mootor-krüss vastutuultes, mille käigus põletati ära muljetavaldav 700 liitrit kütust.

Meile soovitas Mart võtta rahulikumalt ja teha rohkem vahepeatusi sobiliku ilma ootamiseks. Nõus! Tegelikult pole meil ka muud valikut, sest kütust saame ju peale võtta max 450 liitrit.

Üks suurepärane uudis veel tänasesse päeva – vene purjekas ’30 minutes’ jõudis Djiboutisse!!! Kõik pardalviibijad elus ja terved. Olid põgenema saanud.

28-29.04

Hakkame vaikselt ära harjuma, et tuultel ja tuuleprognoosidel siinkandis eriti midagi ühist pole. Eile ja täna oleksime pidanud olema sisuliselt tuulvaikuses aga meie ümber tiirlevad pilved keerutavad pidevalt mingi õhuliikumise üles ja nii olemegi suurema osa ajast sõitnud hoopis 5-7m/s tuultega. Ainus probleem nende tuultega on see, et nad muudavad pidevalt suunda ja nii saame tuulerooli ja purjedega üksjagu võimelda.

Õnneks puhuvad tuuled kas ookeani poolt, maa poolt või otse tagant. Otsest vastutuult pole siiani kohanud.

Kalateemat ka natuke. Veiko on juba kolmest landist lahti saanud aga kala pole isegi mitte näinud:( Siin paistavad olevat mingid suured süvavee elukad – amps ja lant, amps ja lant … nad ei saa vist ise arugi, et midagi valesti läks… Veiko on ka jonnakas, raiskab aga lante edasi… tahab vist lihtsalt paati kergemaks saada…

Naise ema kaudu laekus info, et Punasel merel kaduma läinud jaht “30 minutit” ilmus välja Djiboutis. Naine tegi Red Sea Passage gruppi venekeelse algallika põhjal järgneva inglisekeelse kokkuvõtte:

Yacht ’30 minutes’ took from Suez on bord a payed Egypt navigator. Russian captain followed his suggestions. After departing Jizan they passed Farasan islands and continued toward Sujul Hanish, where they planned to stay anchorage over night(!?) They never reached to this island. Before that in Jemen waters they were attacked by men who had machine guns. They got shots into the board but managed to escape to Eritrea.

Eritrean officials studied the case and inspected the boat and crew several days before leaving them continue the vojage to Djibouti.

In Djibouti they finally took contact with their relatives.

Right after attack they also sent SOS to Saudi Arab costal service but apparently this did not help too much.

Postitus sai muidugi kõvasti vastukaja – enamik olid rõõmsad, et asi lahenes aga oli ka neid, kes arvasid, et vene jahte ei tohiks üldse aidata. Naine oli igatahes rahul, et sai asjasse selgust ja olulist lisainfot ohtlike piirkondade kohta.

29.04 ennelõunal kutsuti raadiost Picassot. Nii palju kui Naine läbi krõbina kuulis, saime aru, et tegemist on mingi laeva sidekontrolliga. Ühtegi alust silmaga näha polnud. AISil samuti mitte. Radarit sisse lülitama ei hakanud. Ilmselt oli mingi kaitseotstarbel kontrollkäiku tegev militaaralus ca 10 miili raadiuses.

30.04

Appi! Oleme keset ookeani ja ühtäkki on meil kärbseuputus? Kuidas on see võimalik? Kas oleme kusagilt kogemata mingi kärbsepesa kaasa võtnud?

Linnalapsena teab Naine kärbestest ainult seda, et nad kasvavad kaka peal (tavaliselt ikka maal sõnniku peal:) ja tulevad mõnikord uksest või aknast kogemata sisse. Kuidas aga tegelikult? Ei saa ju olla, et meie rott siia kuhugi sellise ‘laari’ maha jättis, et seal nüüd põlvkondade viisi kärbseid sigib…

Kui enne vaatasime merelt maale ja aegajalt mõtlesime, et küll on ikka ilus maa, kui seda s…a seal ainult nii palju poleks, siis nüüd ei teagi enam mida mõelda… kas tuleks maast veel kaugemale hoida, et kärbsed s..a peale kohale ei tuleks või siis ikka maale lähemale hoida, et kärbsed s…a peale minema läheks:)

No muudab ju ookean inimese mõttemaailma:)

01.05

Täna on terve päeva puhunud mõnusad 5-6 m/s taganttuuled. Lained on tõusnud 2 meetristeks, mis tähendab paraku, et ujuda enam ei saa. Rannikuäärne hoovus, mis vaibus vahepeal, on taas vungi üles võtnud ja annab vähemalt 2 kn kiiruselisa. Nii me siis tuiskame 5-6 knotsiga kodu poole:)

Ehkki mingit märkimisväärset laevaliiklust siin pole, tuleb vahis istudes siiski silmad lahti hoida – täna avastasime kursilt AISiga tähistatud kalapüügi poid (kaldast 75miili). Liikusime seetõttu veel ca 5 miili võrra kaldast kaugemale.

2-3.05

Puhuvad konstantsed 7-8 m/s lõunatuuled. Kahe päevaga on laine kerinud 4-meetriseks. Paadis on juba üpris ebamugav ringi liikuda, sest lained rulluvad paadi alt läbi tagant vasaku nurga alt ja see paneb paadi joonistama kaheksaid. Aju ei koordineeri seda liikumist alati piisavalt hästi ära…

Hoovus on siinkandis 3 kn! Tänu sellele püsib kiirus ka 7-8 knotsi juures. Hoovus tahab viia kirdesse, seega nö driftime tuule abil siiski lõunasse.

Eile lendas lendkala Veikole vastu õlga. Täna sai Naine ka piraka lendajaga pihta. Nüüd on seis 1:1… Muidu pole ju häda aga nad sunnikud ikka haisevad võikalt.

4.05

Läheneme jõudsalt Sokotra saarele. Oleme otsustanud mööduda saarest vasakult st Somaalia ja Jeemenile kuuluva Sokotra saare vahelt. See on tuulte ja hoovuste mõttes kõige loogilisem, loodame, et ka turvaline, sest Sokotral pidavat olema Saudi Araabia sõjaväebaas, mille laevad siis saare läheduses korda peavad.

Täna olime saarest ca 170 miili kaugusel, kui märkasime meie suunas sõitvat kalalaeva. Naine jättis oma teejoomise ning lippas vibu järele. Veiko käivitas mootori ja lisasime kiirust ning pöörasime paadinina laevast võimalikult eemale. Saades aru, et me pole kontaktist huvitatud, jäi kalalaev tasapisi meist maha.

Ei läinud palju aega mööda, kui nägime juba järgmist kalalaeva otse meie paadi suunas kühveldamas. Ka sellel oli AIS peal. Käivitasime mootori ja tegime järsu manöövri, ning sõitsime kalalaeva tagant läbi ja seejärel andsime gaasi edasi.

Ka see kalalaev, nähes, et üritame neist eemale saada, ei hakanud meile järele sõitma. Huhh. Otsustasime AISi välja lülitada, sest meile hakkas tunduma, et just selle peale need kalalaevad kohale tulevadki.

Kohe läks rahulikumaks.

Ookeanile siginenud kalalaevad tähendasid samas, et oleme ilmselt jõudnud kalarikastesse vetesse. Veiko viskas landi vette ja ennäe – saimegi üle pika aja korraliku tuna! Õhtusöögiks siis rammus kalasupp!

5.05

Oleme jõudnud ca 100 meetri sügavusele platoole Sokotra saarestiku lähistele. Need on kalarikkad veed. Täna püüdsime kogunisti kolm kuldmakrelli. Kaks esimest olid väiksemad aga viimane ikka juba 4-5 kilone. Kalasupist keegi veel igatahes ära pole tüdinud, nii et kala las tulla:)

Meil on üks tehniline probleem ka – akud on omadega õhtul (mahtuvus on 4X langenud). See tähendab, et meie külmkapp on muutunud jahekapiks (ka 20 kraadi on jahe, arvestades, et väljas on ju 30). Kappi külma juurdesaamiseks aga ka näiteks interneti kasutamiseks peame mootori käima panema. Kõige suurem mure on AISiga. Kui aku on tühi, siis ei tööta ka see. Ees ootab aga suur laevatee.

Djiboutist peame kindlasti kuidagi vähemalt ühe uue aku juurde saama.

6.05

Sisenesime Adeni lahte. Lülitasime AISi (ja selle toiteks ka mootori) sekelduste vältimiseks taas sisse. Sellesse lahte on muuseas pandud VHF signaali repiiterid, mille tulemusel on AISil võimalik näha laevu ja kuulda raadiosidet kuni 300 miili ulatuses (tavaliselt üle 25 miili ei ulatu).

Eelinfo oli selline, et kui sõidad siinkandis ilma AISita, on sõjalaev kohe platsis, uurimas, kes Sa selline oled, sest kõik AISita objektid defineeritakse automaatselt kahtlasteks objektideks.

Näeme AISilt oma üllatuseks, et suured laevad, mis tulevad samast kandist kui meie, pööravad Djiboutisse otse Somaalia ranniku kõrvalt st Aafrika sarve tipust. No ju seal on siis piisavalt turvaline nende jaoks.

Meist vasakule jääb Kuri saar. Jah ongi saarele selline nimi pandud:) See on kõrgete heledate kaljudega saar. Paistab kaugelt (20 miili pealt) üsna sõbralik:)

50 miili raadiuses meie ümber AISiga aluseid ei paista. Ka silmaga pole ühtki alust näha ja kuna laine on maha vaibunud, kasutab naine juhust ja sulistab pisut paadi sabas. Mine tea, kuna jälle saab:)

7.05

Oleme möödunud Aafrika sarve tipust ja seilame piki Somaalia rannikut (aupakliku 70 miili kaugusel rannikust) Djibouti poole.

Öösel eriti magada ei saanud, sest kohalikel (endistel piraatidel) on loll komme kanal 16-l laulu jorutada või vilepilli kääksutada või siis lihtsalt raadiost suvalist muusikat lasta. Väga tüütu!

Meri on enamuse ajast kuni silmapiirini tühi. Täna oleme (oma silmaga) näinud kahte kalalaeva ja kolme haid. Hommikul saime ühe tuna. AISi info põhjal käib ümbruskonnas muidugi kõva sagimine. Meist jääb see lihtsalt eemale. Vaatasime Marine Trafficust, et peale meie peaks Adeni lahes veel neli jahti olema.

Tuuleke puhub tagant 5-7 m/s, hoovus (mille suund ja tugevus sõltuvad Adeni lahes Monsoonist) tõukab meid õnnekombel samuti takka 1,5-2 knotsi, elik üle 5 knotsi on ikka pidevalt rauas.

Sellel kiirusel loodame jõuda Djiboutisse 10.05 hilisõhtul või hiljemalt 11.05 hommikul ja sealt edasi startida juba 11.05 õhtul, sest tuuled on soodsad.

Kui Neptun annab, siis peaksime jõudma Suakini 17.05 (eeldusel muidugi, et Sudaani relvakonflikt vahepeal kodusõjaks ei eskaleeru). Seal võtame kõik oma kanistrid taas kütust täis ja siis… siis sõltub juba kõik edasisest tuuleprognoosist.

8.05

Djiboutini on 260 meremiili. Tuul on vaibunud 3-5 m/s-ni, hoovus on alla 1 kn ja mure on tõsine, sest kiirus on langenud 4 knotsi peale. Selle kiirusega jõuaksime Djiboutisse alles 11.05 ehk neljapäeva keskpäevaks. Muidu poleks ju häda aga tegemist on moslemiriigiga, kus reede ja laupäev on nädalavahetuse päevad (reede on seejuures religioosne ja eriliselt püha puhkepäev). Nendel päevadel ametnikud ei tööta ja ka enamus kauplusi on suletud.

Seega on meile eluoluline jõuda kohale neljapäeva varahommikul ning kõik oma asjatoimetused selle päeva jooksul ära teha.

Edasised tuuled on head ja saaksime juba neljapäeva õhtul Punasesse merre seilata.

Sätime püüdlikult üles kõik oma purjed, et võtta vähesest tuulest maksimum ning toetame hoogu mootoriga (1800 pööret/min 24/7) aga kiirus jääb ikka alla tarviliku 5 knotsi. Pagan võtaks neid molluskeid seal paadi põhja all!

Naisel on silme ees paadi põhjale avanenud vaade viimase paadi taga lohisemise ajal ja see oli kurb. Djiboutis tuleb lisaks muule kiireloomulisele leida kindlasti aega ka paadi põhja puhastamiseks. Huvitav, mida kohalikud haid sellest plaanist arvata võiks…

9.05

Öövahis igav ei hakanud. Pisut enne keskööd lasi keegi ees merepeal õhku punase raketi! AIS näitas, et just seal kandis peaks olema üks suur – 50 meetrine jaht. Naine kuulas pingsalt kanal 16 aga sealt kostus vaid traditsioonilist kohalike vanameeste laulujoru. Aga võibolla on see sihipärane, et takistada MayDay sõnumi eetrisse andmist? Naine ei suutnud otsustada, mida teha.

Veiko ärkas, et oma vahikorda üle võtta. Naine rääkis toimunust. Veiko arvas, et jälgime vast veel olukorda enne kui midagi kuhugi teatama hakkame. Naine läks magama. Umbes pool tundi peale seda oli meist vaid miili kauguselt ranniku poolt möödunud suur kaubalaev ilma AISita, ilma tuledeta!!! Veiko muidugi ei pidanud seda sündmust kuidagi kahtlaseks…

Naine kuulis toimunust alles hommikul ja üritas pilti kokku panna… aga mis siis, kui seda kaubalaeva rünnati, sealt lastigi see punane rakett. Selleks hetkeks oli laeva AIS juba väljas. Meist möödudes olid kustutatud ka tuled, et röövijate poolt laeva asukohta varjata? See on muidugi tagantjärele oletus ja tarkus. Kahtlasest juhtumist oleks pidanud informeerima kohe, kui Veiko AISita kaubalaeva nägi. Nüüd on juba hilja.

Naine otsustas UKMTO-lt küsida viimase turvaraporti… ehk on seal mingit infot. Loodame, et siiski pole…

Tuulega jätkub eilne jama aga meie rõõmuks on tagasi toetav hoovus ja see annab tubli 0,5 knotsi juurde. Kiirus püsib nüüd 5 knotsi kandis. On taas lootus jõuda kohale siiski 11.05 hommikul.

No mis see siis nüüd on! Tagant läheneb suur cargo ship kiirusega pea 20kn tunnis, otse meie suunal. Ukerdame oma liblikas purjedega nii hästi kui saame ta kursilt kõrvale, suur elukas ei liiguta lillegi.

Möödub meist lõpuks vähem kui poole miili kauguselt… Naine uriseb seepeale: “No ei ole viisakas niimoodi, lugupeetud suurlaevnik! Turvalise miili võiks ikka vahele jätta, me ei ole ju Kiili kanalis…”

10.05

Öösel olid head tuuled ja oleme kenasti graafikus ehk siis saabume Djiboutisse homme hommikul kl 7 paiku.

Terve öö sõitsime laevatee kõrval. Siin enne Punasesse merre pööramist on suured laevad ennast kõik kenasti laevateele rivistanud ja meile enam ootamatusi ei paku.

Peale laevatee kõrvalt Djibouti poole pööramist seilame uhkes üksinduses. Tuul seljatagant 5-6 m/s ja lisaks toetav hoovus 1kn samas suunas – nagu mingi nähtamatu käsi suunaks meid Djiboutisse. Ees ootab räpane kuid koloriitne Djibouti.