26.03

Öösel vajus tuul ära ja et tugev põhjast tulev hoovus meid lõunasse ära ei kannaks, olime sunnitud motoriseerima.

Varahommikul oli traaversis Komoorode saar Mutsamudu – praltnäha täpselt samasugune kui Mayotte suurim saar. – umbes poolekilomeetrised metsaga kaetud vulkaaniline mägi. Liivarandu on selle kandi saartel vähe ja liiv ei ole valge nagu Seišellidel või Maldiividel.

Möödume saarest ca 2 miili kauguselt ning ühtegi kalapaati pole paista. AIS-ilt on näha, et teisel pool saart triivib üks 100 meetrine kaubalaev – ilmselt on see saare varustuslaev.

Kell on 4 pärastlõunal ja ühtäkki pudenes traaversisse jäävalt Moheli saarelt ookeanile kümneid väikeseid kalapaate. Hoiame neist aupaklikult eemale – mine tea, mis mõtteid üks valge jaht kohalikes kräsupeades tekitab … Umbes pooleteise tunni pärast olid kõik paadid kadunud, sama äkki kui ilmusid.

Loodus kostitas meid taas kauni päikeseloojanguga… tuult oleks muidugi rohkem tahtnud … kala ka.

27-28.03

Natuke tuult, natuke päikest, natuke vihma, natuke lainet … kõlab nagu täiesti tavaline Eesti ilmateade:) … päris igav kohe:)

Aga meil oli tore! Tegime plaane eesootavateks seiklusteks, käisime paadi sabas mulistamas, lugesime, nautisime häid prantsuse juuste koos suurepärase valge veiniga ja tundsime muidu elust mõnu.

Ookeanil kohtasime paari suurt kaubalaeva. Öösel sirasid lisaks kuule taamal naftatornid. Kala ei õnnestunud saada aga kõike head ei saagi korraga:)

29.03

Maa paistab! Aafrika paistab! Keegi meist pole Aafrikas käinud ja oleme põnevil. Paari miili kaugusel Mtwara sadamast tõmbame masti kollase lipu. Umbes miili kaugusel sadamast võtab meiega ühendust kohalik port control ja palub ennast identifitseerida.

Naine spellib paadi nime ja annab muu tavapärase info, misjärel saame korralduse ankurdada sadama värava ees musta poi juures. Naise küsimise peale saame ka loa jullaga sadamasse sõita.

Meid ootavad kaldal ilmselgelt turvamehed, kes kutsuvad meie maale saabumisel välja erinevaid ametnikke. Tervisekontroll tahab näha kollaseid vaktsineerimispasse ja kasseerib sisse 20 dollarit andmata vastu ühtegi paberit/kviitungit. Umbusklik naine teeb tast foto, mispeale ametnik väga kurjaks saab. Naine küsib, et aga kuidas siis järgmised ametnikud teavad, et meil tervisekontroll on läbitud? Ametnik saadab selle peale oma emaililt naisele sõnumi … kirja sisuks vaid üks sõna: “Picasso”

Teatab, et sellest piisab küll! Naine ei hakka vaidlema, kustutab ametnikust tehtud pildid.

Saabuvad tolliametnikud, kes kutsuvad meid oma kontorisse. See on nüüd esimene kord, kui tolliametnikud ei tunne mingit huvi eelmise sadama väljaklaarimise paberi vastu! Kirjutasid lihtsalt tuima näoga sisseklaarimise paberi ja kõik! Teatasid, et kui plaanime edasi liikuda, tuleb vormistada “Transire” ehk cruising permit. Seda saab teha ainult 24h enne lahkumist.

Immigratsiooni jaoks pidime purjetama Mikitani jahtklubi juurde. Immigratsioon pidavat sinna ise kohale tulema. No selge, hiivasime ankru ja liikusime edasi.

Mikintani jahtklubi asub järgmises lahes. Hästi rahulik paik. Juba kaugelt naeris Veiko, et paistab väga äge – nagu Baba-Jagaa majake. Sõitsime jullaga kaldale ja leidsime eest rõõmsameelse seltskonna, kes meile üksteisevõidu “Karibu Mikindani” hüüdsid. Peagi saime selgeks, et “Karibu” tähendab Suahiili keeles “Teretulemast” ja sellele tuleb vastata “a sante” ehk “tänan”. Erinevaid tervitusvariante on päris palju. Meie saime selgeks vaid olulisemad:

Mambo (tervitus) – Bo a (vastus)

Hujambo (tervitus) – Sijambo (vastus)

Habali (kuidas läheb) – Salama (hästi)

Abari (tervitus) – Zuri (vastus)

Tervitasime kõiki meid uudistama tulnuid mõnda aega erinevates versioonides ja lõpuks võtsime külmad joogid ning istusime maha. Baaridaam Maarja helistas immigratsiooni ja teatas meile, et tullakse varsti. Varsti tähendas päriselus kolme tundi.

Hakkasime juba lootust kaotama, kui saabusid tumesinistes vihmamantlites mustast nahast kirsadega noormehed – immigratsiooniametnikud siis. Miskipärast soovisid nad jahile tulla. Täitsime nende soovi. Ega nad jahi peal muud ei teinud, kui lõid templid passidesse ja kasseerisid inimese kohta 50 USD. Tsekki selle kohta muidugi ei andnud. Seejärel viisime nad kaldale tagasi ja olimegi sisse möllitud.

Tegime kindlaks, et ühe euro eest saab umbes 2000 kohalikku tugrikut (ametlik kurss on 2300). Kohaliku raha saamiseks sõitsime tuk-tuk’iga Mtwarasse. Linnake koosneb valdavalt madalatest majakestest ja elamutest. Meie mõistes kauplusi on vähe – kaubeldakse otse tänavatel, eelistatavalt puude all, sest puuokste külge on mugav riputada oma kaupa. Ka voodite jms suurekabariidiliste kodukaupadega kaubeldakse välitingimustes.

Autosid on vähe. Liigeldakse peamiselt jalgrataste, mootorrataste ja tuk-tuk’idega. Kiivreid loomulikult ei kanta.

Oleme linnas ainsad valgenahalised. Kuna enamik inimesi inglise keelt ei oska, ei hakka seal iseseisvalt ringi jalutama. Jätame tuk-tuki ATM-i juurde ootama ja sõidame sama riistapuuga jahtklubisse tagasi. Juht vähemalt teab, kuhu meid viia. Umbes 15 km sõitu maksab 10 000 kohalikku tugrikut.

Jahtklubis olime omale korraliku õhtusöögi tellinud – tuunikala curry friikatega. Küll maitses hästi. Saabus head inglise keelt rääkiv härra, kes tutvustas ennast jahtklubi omanikuna. Emmanuel selgitas, et lisaks jahtklubile peab ta ka Mikindanis asuvat hotelli The Old Boma ja, et oleme homme sinna igati oodatud. Suurepärane – just Mikindani olimegi plaaninud järgmisel päeval minna.

30-31.03

Kella 10 paiku võtsime taas jahtklubi juurest tuk-tuki ja sõitsime paari kilomeetri kaugusel asuvasse Mikindani vanalinna Emmanueli otsima. Meid viidi kauni vanaaegse fordi juurde. Selgus, et The Old Boma on koloniaalajast (1895) pärit saksa kindlusloss, mis on suurepäraselt renoveeritud.

Hotelli praegune omanik on inglane, kes peab hotelli muuhulgas ka heategevuslikul otstarbel, siin õpetatakse tasuta välja noori tütarlapsi tulevasteks hotelli- ja restorani teenindajateks. Meidki teenindavad naerusuised õpilased.

Peale maitsvat hommikusööki võtame ette ekskursiooni külla. Alustame muuseumist, kust saame teada, et Mikindani ümbrus on olnud araablastele aastasadu orjade kogumise paik. Kinni püütud kohalikud viidi Sansibari, mis oli peamine orjakauplemise keskus. Orje kasutati merest pärlipüügil, Omani sõjaväes, Mesopotaamia soolakaevandustes, teenindajatena kodudes ja seksiorjadena.

Kui Eurooplased siia kanti saabusid, hakkasid nemadki kohalikest rikkustest (kuld, maitseained, loomade kihvad jms) ja orjakaubandusest oma osa võtma.

Juba mitu tuhat aastat tagasi liikusid araablased mööda mereteid Aafrika idakallastele ja tõid siia oma kultuuri, religiooni ja teadmisi. Sõlmiti abielusid kohalike naistega. Ka tänapäeval peale Tansaania iseseisvumist aastal 1961 on valitsus toetanud religioonide põimumist. Siinsed moslemid on vabama käitumisviisiga, kui mujal ja joovad näiteks ka alkoholi. Erinev usk ei takista moslemeid ja kristlasi teineteisega abiellumast. Üleujutuste korral palvetavad moslemid kristlikes pühakodades ja vastupidi.

Meid viiakse paika, kus siiani ohverdatakse jumalatele elusaid loomi – valdavalt kitsi… osa kohalikust rahvast on siiani nn maausulised nagu eestlasedki omal ajal.

Ehkki ametlik riigikeel on Suahiili, räägitakse paljudes kodudes veel oma paikkonna keelt. Mikindali paikkonna keel on Kimaraba. Tansaanias räägitakse siiani 127 keelt.

Emmanuel kutsub meid mett maitsma – üllatume nähes varju all rippuvaid väikseid kastikesi, sees imepisikesed 3-4 millimeetrised putukad. Tuleb välja, et tegemist on ‘stingless bee’ ehk ‘nõelata mesilastega’. Hilisem googeldamine annab infoks, et selline pisike mesilane suudab oma elu jooksul toota vaid 1/12 teelusikatäie mett. Ühe kg mee tootmiseks on vaja 1100 mesilast! Mesi on ise aga väga väärtuslik – maitselt magushapu, on tal põletikke leevendav, haavu parandav ja antibakteriaalne ning ta sobib hästi diabeetikutele. Loomulikult on see mesi kallim kui tavaline.

Ostame kolm purki mett – elik kogu mee, mida hotelli mesitarud olid selleks korraks toota suutnud.

Lepime hotelli töötajatega kokku, et tuleme homme lõunasöögile aga enne tahaksime end pesta. Lahkelt broneeritakse meile hotellituba paariks tunniks. Tundsime end justkui kodus!

Järgmisel päeval olimegi platsis juba kella 10 paiku. Saime oma hotellitoa ja mõnulesime üksteise järel kuuma dušši all:) Peale seda serveeriti meile teise korruse terrassile külma vahuveini ja kaeti privaatne lõunasöögi laud. Tunneme end kuninglikult … või oleks õigem öelda ‘nagu kolonistid 150 aastat tagasi’.

Piko lobsterist ma ei räägi küll aga oli märkimisväärselt maitsev kohalik kana pilau. Pilau puhul maitsestatakse riis spetsiaalse maitseainega, millesse kuuluvad kaneel, kardemon, must pipar, köömned ja nelk. Tulemus on võrratu!

Taas kutsub Emmanuel meid allkorrusele. Seal on käimas mingi kanga mõõtmine ja lõikamine. Emmanuel selgitab, et homme on tähtis päev – esimest korda Tansaania iseseisvuse ajaloos süüdatakse Mtwara linnas Vabaduse tõrvik.

Selle puhul kannavad linnaelanikud spetsiaalselt ürituse jaoks trükitud temaatilisest kangast riideid. Praegu jagatakse kangas hotelli töötajatele välja ja homseks on igaüks sellest omale juba kleidi või särgi õmmelnud.

Emmanuel kutsub meid kaasa homsele tulesüütamise tseremooniale. Ettepanek, millest on võimatu keelduda!

01.04

Natuke infot ka tänase tulesüütamise tseremoonia tausta kohta. Nimelt algatas Tansaania iseseisvusaja esimene president 1961. aastal saavutatud iseseisvuse tähistamiseks toreda traditsiooni, mille kohaselt süüdatakse kord aastas Vabaduse tõrvik ja kantakse see läbi maa olulisemate asulate. Esimene tõrvik süüdati Kilimandžaaro tipus aga järgmised juba mujal. Sel aastal langes tõrviku süütamise au siis Mtwarale. Mtwaras elab umbes 1,6 mln elanikku. Saab olema rahvarohke pidu!

Varahommikul korjas Emmanuel meid jahtklubi väravast peale. Sõitsime autoga tema restorani, mis asus täpselt staadioni sissepääsu vastas. Seal pakkus Emmanuel meile kohalike traditsioonilist hommikusööki – kaheksajala suppi. Noo, väga põnev! Supp oli hästi soolane, lisaks suurtele kombitsatükkidele oli leeme sisse lisatud terve kartul. Soolast leent tegelikult ei sööda, see on mõeldud supi sisu maitsestamiseks. Eraldi märkimist väärib aga kaheksajalg. Ligase pealisnaha all olev liha oli mahlane ja meenutas hõrku krabiliha. Peenikesed kombitsate tipud olid rohkem grillitud liha maitsega. Sobisid ideaalselt kokku keedukartuliga. Sama suppi pakub muuseas jahthtklubi köök ja see on ka Emmanueli hotelli menüüs. Soovitame kindlasti proovida!

Kui me kella 9 paiku staadioni väravasse jõudsime, selgus et meie mehed ei kvalifitseeru oma riietusega nii peenele üritusele (pisut enne põlvi lõppevate shortsidega välismaalased loeti peaministrit solvavateks). Kanga seelikuna ümbersidumist ei loetud ka sobilikuks. Pikkade pükste otsimine Mtwara kaubandusvõrgust laupäeva varahommikul keskmisest kohalikust neli korda suurematele meestele oleks olnud ilmselgelt ebamõistlik tegevus. Nii jäidki mehed värava taha (õllekasse) ja nagu teisel pool väravat selgus, oli naine selle ainulaadse ürituse ainus valgenahaline tunnistaja!

Kõik hotelli töötajad olid eelmisel päeval saadud kangast omale stiilsed kleidid teinud. Jupp kangast kingiti ka Naisele… esialgu lihtsalt niisama ümber riputamiseks.

Pidustused meenutasid pisut meie tantsupidu. Erinevat värvi Adidase dressidesse riietatud lapsed moodustasid staadionil igasugu ülaltvaadeldavaid kujusid, mida jäädvustas nende kohal liuglev droon. Lauldi rahvuslikke laule ja peeti kõnesid. Kohal oli riigi peaminister.

Peamine probleem seisnes selles, et kogu üritus toimus hullus palavuses, no ikka nii 35-40 kraadise päikese käes. Staadionile pealtvaatajaid sisse lasti aga välja enam mitte (lugupidamisest peaministri vastu, ütlesid turvamehed). Moslemid, kes peavad praegu ramadani, ei tohi peale päikesetõusu isegi mitte vett juua. Kuuma päikese käes kukkus neid kokku kui kärbseid – kogu ürituse jooksul ikka sadakond. Punase risti vabatahtlikud jooksid omal jalad rakku dehüdreeritud mosleminaisi kandreaamidel esmaabi telki päikesevarju tassides, mõned neist kukkusid ise lõpuks kokku.

Kogu üritus kestis kolm tundi. Naisele avaldasid kõige suuremat muljet kohalikud sõjaväelased, kes liiguvad kahel eriskummalisel moel: a) marssides ja seejuures sirgeid käsi ja jalgu nii kõrgele ette ja taha ülespildudes, kui kere vähegi kannatab või siis b) põlvetõstejooksuga.

“Varsti süüdatakse, sest kell üks hakkab sadama”, teatas Emmanuel ja tal oli õigus. 4 minutit peale kella ühte olid platsis esimesed vihmapiisad. 10 minutit enne seda jõuti tõrvik siiski süüdada. Saju algusega lahkus ka peaminister ning vaesed moslemid said vihmast leevendust.

Emmanueli restoranis kohtusime taas Veiko ja Priiduga, kes olid kohalikus kõrtsus õlut juues kogu üritust ekraanilt vahtinud ja said ilmselt olulisemalt nauditavama vaatemängu osalisteks, kui meie staadioni ääres seistes, ent naine oli ikkagi väga rahul, et oli saanud võimaluse nii tähtsa sündmuse juures ise viibida ja kõike oma silmaga näha.

Puhkasime pisut väsitavast üritusest ja nautisime külma õlle kõrvale Emmanueli ja tema töötajate ettekandes Tansaania riigihümni, mis on väga ilusa viisiga.

Eestlased ütlevad mõne inimese kohta: “ta on nii lahke, et annab kasvõi oma särgi ära” Sõna- sõnalt, just nii lahke ongi Emmanuel! Kui jõudsime tagasi jahtklubisse, võttis Emmanuel Priidule lubatud vabaduse tõrviku kangast särgi seljast ja tõmbas ise selga kusagilt laost leitud tavalise t-särgi! Selline kingitus tõi kohe pisara silmanurka – kahju oli lahkuda sellest suurepärasest kohast ja neist fantastilistest inimestest.

Suur-suur tänu Sulle Emmanuel nende unustamatute päevade eest!

2.04

Tuuled toetavad vahelduva eduga, hoovus aga annab konstantselt knotsi juurde. Seilame mööda Tansaania ranniku äärt Kilwa saare suunas. Seal peaks olema UNESCO heritage – 13.sajandist pärit suure sultanipalee ja mošee varemed.

Lõunaks oleme saare juures. Varemed on tõesti vaid varemed … kaldalt paistab paras kivihunnik. Eespool on näha asula, seal on suhteliselt hästi säilinud portugallaste poolt 16. sajandil rajatud Gereza fort. Otsustame selle üle vaadata.

Ankurdame asula kõrvale ja laseme julla vette. Kaldalt tuleb meie suunas mingi paat. Tervitame kohalikku ja informeerime, et tahaksime forti näha ja kohalikelt mõned puuviljad osta.

“No siis peate kõrvalsaarele minema ja loa taotlema ja giidi võtma”, seletab kohalik. Mis mõttes? Oleme nõus pileti eest maksma aga kõrvalsaarele sõitma – no ei… sellega küll ei viitsi tegeleda. Vastame, et me siis ei tule kaldale, kui luba ja giidi jms kõike vaja.

See, mis kaldalt paistab, ei ole tõttöelda kuigi suur vaatamisväärsus.

Naine teeb lõunasöögi ja käime ujumas ning hiivame ankru, kui algab mõõn ja vesi hakkab lahest välja liikuma. Väljasõidul on 5 knotsine tuul 2 knotsisele hoovusele vastu ja lained tõusevad kuni neljameetriseks.

Püüame ette kujutada, mis oleks meid oodanud Aafrika lõunatipus, kus saavad kohati kokku 4 knotsine hoovus ja 15m/s tuul … Tuuleprognoosist näeme, et seda olukorda on seal lõunas praegu ülepäeviti… Tegime õige otsuse, et praegusel ajal lõunatippu ei läinud.

03.04

Tuiskame Dar es Salaami poole korralikus taganttuules toetava hoovusega 6-7 knotsiga. Aegajalt saame duššilaadseid vihmavalinguid, siis jälle laksutab äike. No pole hullu, jõuamegi varem kohale:)

4.04

Öösel kell 2 heidame ankru Tansaania endise pealinna lahes merepõhja ja kobime magama. Naine ei saa paraku sõba silmale, sest jahi ümber tiirutab väike ilma valgustuseta kalapaat must mees sees. Naine otsustab veeta öö kokpitis… igaks juhuks. Hommikul ärkab naine öise naabri reipa tervituse peale: “I sell calmar!”

Nojah, see õnnetu kalmaar nüüd küll magamata ööd ei väärinud, seda enam, et naine ei oska kalmaarist teha muud kui “kummikommi”. Saatsime pettunud kalamehe ära ja kutsusime kanal 9-lt jahtklubi. Üllataval kombel jahtklubi vastaski ja lubas meile ise ‘tinghy’ järele saata.

Vähem kui poole tunni pärast olime jahtklubi paadiga kaldal. Külalisjahte käib siinkandis vähe – viimane oli käinud veebruaris – seetõttu läks pisut aega meie jahtklubisse sisseklaarimisega.

Tegemist on väga ägeda ja aktiivse 95 aastase jahtklubiga, millel on üle 200 liikme. Jahtklubi on pühendunud lisaks purjetamise edendamisele ka näiteks kajaki sõidu, süvavee kalapüügi, sukeldumise jms ookeaniga seotud meelelahutuse edendamisele.

Nädal maksab jahtklubi visiteerivale liikmele 60USD. Lisaks tuleb maksta deposiiti 120 000 kohalikku ehk 60 USD. Selle saab lahkudes tagasi. Täiendavalt tuleb kaardile maksta oletatav summa kasutatavate teenuste eest. Hea on see, et summat ei pea jagama kaartide vahel vaid kõik saavad oma kaardiga kasutada ühele kaardile kantud summat.

Kuniks kaardid valmisid saatsime Veiko meile homseks rongipileteid hankima. Nimelt on naisel veel meeles suurepärane rongisõidu elamus Sri Lankalt ja on väike lootus seda siin korrata. Rongisõit Arusha’sse kestab küll umbes 20 tundi aga on võimalik osta pilet magamiskupeesse.

Jahtklubi lubas tolliga ise suhelda ja nii ei olnudki meil muud muret, kui limpsida jahutavat jooki, nautida kauneid vaateid jahtklubist merele ning korraldada kohaliku eestlanna Ene kaudu omale safarid ja Kilimandžaaro retk.

Safarite alguspunkt on enamasti Arusha ja safari korraldaja korjab huvilised peale reeglina sealsest hotellist.

Veiko oli oma ülesannete tasemel ja laekus tunni pärast rongipiletid pihus. Teatas, et “ainult väikesed komplikatsioonid” lisanduvad rongisõiduga – nimelt peavad mehed ja naised olema eraldi kupeedes! Me ei hakanud pikemalt arutama, mis sellise kummalise nõude on tinginud. Olime rahul, et sõiduvahend on olemas ning sõitsime tuk-tukiga lähimasse supermarketisse nimega Shoppers. Rõõmustasime suurepärase kaubavaliku ja normaalsete hindade üle. Hankisime tarviliku toidukraami järgmise päeva rongisõidu tarbeks.

Kella 18-ks õhtul olime kutsutud jahtklubisse uue liikme infoõhtule ja sellele järgnevale pitsaõhtule. Infoõhtu algas meeleolukalt IT-tehniliste probleemidega. Kutsusime Piko, kes ähmis ei taibanud ettekandja läpakale osutades küsida muud, kui: “This is computer?” … leidis aga seejärel kiiresti probleemi ja põhjalik ettekanne võis alata.

Infotunni järgselt tutvusime klubi kommodoori Rolandiga ja leppisime kokku meie klubi tutvustamise järgmise nädala alguseks. Edasi tutvusime üleüldise melu käigus lätlasega, kelle nimi on Karlis ja kes rääkis meile uskumatu loo sellest, kuidas ta on oma 7 meetrise aerupaadiga ümber palli sõitnud. Kuidas sattus tugevatesse hoovustesse Aafrika rannikul, mis kandsid ta Somaaliasse, kuidas ta sealt pääses ja kuidas tema sponsoritel õnnestus ka ta paat sealt kätte saada ning Dar es Salaami toimetada… See kõik kõlas kui muinasjutt ja kui entusiastlikku Karlist, kes oma kodulehe abil rännaku detaile selgitas, meie vastas poleks olnud, siis oleks vist arvanud, et nägime und.

Ei läinud palju aega, kui õlale tuli patsutama järgmine meesterahvas sõnadega “Tere eestlased!” Eelmisest jahmatusest vaevalt toibununa saime uue üllatuse osaliseks – Tim Shepherd teab Eestit hästi, sest ta on seal elanud ja ülikoolis õpetanud! Tema lapsed elavad praegugi Eestis ja uskuge või mitte, aga ta on Eesti Rägbiliidu president!

Ahmisime õhku … kas me oleme ikka Aafrikas? Igatahes on Tim ostnud siin ühe jahi ja seda tublisti kõpitsenud ning plaanib oma naisega minna ümber illma purjetama nagu meiegi. Sestap kuulas ta huviga meie kogemusi ning esitas mitmeid asjalikke küsimusi.

Ühesõnaga oli superäge õhtu. Maitsva pitsa saatel saime tänu Piko toimekusele makstud ka safari arve ning broneeritud hotelli Arushasse.