10.03

Alustasime oma sõitu kahe pontšaka tuuna väljasikutamisega. Nüüd jätkub kala nii sašimiks kui ka praeks.

Vesi on peegelsile, motoriseerime tuulevaikuses ja käime iga paari-kolme tunni tagant ujumas. Vees on nii delfiine kui vaalu. Niipea kui need silmapiirile ilmuvad, on Piko veest väljas – ei usalda ta veel neid mereelukaid:)

11.03

Tuult ei ole. Kohe üldse ei ole. Ankurdame Desroches saare juures ja otsustame pisut tuult oodata ning ujuda ja oma StarLink satelliidiinterneedust testida. Töötab küll! Plusspunktid Elon Muskile:)

Eesti Energia on saatnud pakkumise universaalteenusest odavama paketi kohta – võtame pakkumise vastu.

Naine ujub kaldale. Surnud korallide peal laiutab veepõhjas mingi 20cm piklike lehtedega vesihein. Vastu ujub paar kilpkonna, väike parv kalmaare ja suur parv tuunikalalapsi. Korallikalu on vähe. Hmm, pidi ju olema hea saar snorgeldamiseks … nähtu ei veena.

Kaldal vantsib naine umbes kilomeetri mööda rannariba lõunasuunas ja jõuab väikese mangroovide ja palmide vahele peitunud asulani. Päikesepaneelide park viitab elektriallikale. Köögiviljade kasvuala kohale on püstitatud päikesevarjuks restid ronitaimedega – geniaalne. Saareelanikel hoiab hinge sees hotell Four Seasons, mis asub saare lõunatipus. Nii kaugele ei viitsi minna.

Tagasi saab jalutada mööda merepõhja, sest mõõnaga on vesi langenud ca 2m. Välja on ilmunud toredaid veeelukaid. Purjekani tagasi on umbes kilomeeter ujumist aga see on mõnus, sest vesi pakub pisutki värskust.

Paadis pimini topi all varjus on 36 kraadi palavust. Õhk ei liigu üldse. Tuuleprognoos lubab tuult siiakanti alles nädala pärast. Ei kannata rohkem paigal seista. Hiivame ankru, paadi liikudes liigub pisut ka õhk… Laine on olematu ja Elon Muski Starlink internet töötab ka sõites!

12.03

Hoolimata tuuleprognoosist, mis lubas täieliku tuulevaikuse jätku, tõusis tuul – SE 3-5m/s. Tõmbasime ruttu purjed välja – ikkagi tuul.

Tapvat palavust see siiski kuigivõrd ei leevendanud. Täna toimus muuseas päikese kaugemal poolel nii võimas purse, et selle lööklaine jõudis Maale. No pole siis imestada seda kuumust … õnneks saame mitu korda päevas ujumas käia:) Õhk 35, vesi 30… on ju värskendav ….

13.03

Rahutu vastutuul puhus terve päeva erinevate nurkade alt vahemikus 4-6m/s ega lasknud purjesid normaalselt kasutada. Motoriseerisime.

Vesi kobrutas ja kees aegajalt, taamal nägime isegi vahuseid laineid – siin on erinevate hoovuste kohtumise ala. Aegajalt näitab sügavusmõõdik keset mitmekilomeetrilist ookeani ühtäkki 8-12 meetrist sügavust. See on tingitud erinevate veekihtide vastassuunalisest liikumisest.

Läänest lähenev tsüklon keerutas üles võimsad pika intervalliga 3 meetrised ookeanilained. Sõitsime nagu mägedel – esmalt üles tippu ja taas liuglesime alla orgu.

Õhtupoole hakkas sadama. Ilmselgelt oleme ületanud ilmastikusüsteemi piiri ja jõudnud Mahe saare piirkonnas valitsenud kuivast aastaajast taas vihmasemasse.

14-16.03

Aeg lendab hasartsetes aruteludes teemal, mille poolest erinevad teineteisest teadus, usk ja poliitika, ning kas tehisintellekt suudab juba objekte tuvastada sama edukalt kui inimene:)

Naine õpib aktiivselt prantsuse keelt, sest interneti info põhjal Mayottel inglise keelt praktiliselt ei räägita. Kuidagi tuleb ju kohalikega suhelda…

15.03 õhtuks jõuame Farquhar atolli ja sõidame laguuni sisse veealusest kaldale hirmutavalt lähedasest kitsast kanalist, kus pole ühtegi meremärki.

Kohalik port control võtab meiega raadio teel ühendust. Selgitame, et sooviksime laguuni veidikeseks ankrusse jääda, et paadi alust kontrollida ja hooldada. Selleks on vaja sukelduda. Keset ookeani pole see võimalik. Luba antakse ja palutakse paat kinnitada endise sadamarajatise lähedale poisse. Kaldale minna ei tohi.

Lähemale jõudes näeme tormides räsitud betoonist kai jäänuseid. Kohalike väikesed kalapaadid pargivad kaugemal lahesopis, kuhu on rajatud merre suubuv trepp. Ilmselgelt siin sees suuri laevu ei käi. Tarvilik kraam tuuakse saarele lennukiga.

Naine sukeldub paadi põhja kontrollima. Alt avaneb nukker vaatepilt – põhi on nii tihedalt kaetud valge korallilaadse vetikakihiga, et hoovusi hindavat triivi indikaatorit pole isegi mitte näha enam selle alt. Pole imestada, et ta ei tööta. Pole imestada, et meie kiirus motoriseerimisel enam naljalt 3 knotsi ei ületa … Seišellidel pikalt lahes seismise tulemus.

Kohalik ‘port control’ sõidab oma mootorpaadiga meie juurde ja uurib, kuidas läheb. Tuukrivarustuses vees ligunev naine selgitab, et jõudis paadi põhja ära kontrollida, kuid et selle kordasaamiseks läheb vaja tund kuni kaks ent päike on kohe loojumas ja osa töödest tuleb lükata homsele. ‘Port control’ noogutab mõistvalt ja soovitab veest välja tulla, sest kohe-kohe hakkavad haid jahti pidama. No seda pole vaja kaks korda öelda:)

Laguunis on õhtul mõnus vaikne. Korraldame omale filmiõhtu. Vaatasime Melhiori viimast osa ja filmi True Spirt, mis räägib Jessika Watsonist, kes purjetas 16 aastaselt üksi ilma peatusteta ümber maakera. Mnjah, kui nii noor tüdruk sellega hakkama sai, siis meil täiskasvanutel peaks ikka piinlik olema hädaldada – võimalus ju probleemi korral igasse sadamasoppi sisse põigata…

Järgmisel hommikul tuuseldas Naine ümberpiiratuna uudistavatest kaladest tunnikese paadi all ja sõit võis jätkuda. Mayotteni on veel 400 miili minna.

17.03

Tänane päev algas vee kühveldamisega. Paadi magevee pumba voolik oli mingitel asjaoludel ühenduskohast lahti läinud ja umbes 100 liitrit magedat joogivett voolas paakidest pilsi:(

Vähene külgtuul (3-4m/s) lõunast on pööranud bakstaaki kagust ja mingit tolku tast enam pole. Motoriseerime meid loodesse vedavas 1,8 knotsises hoovuses 4 knotsise kiirusega.

Lainet on 0,5-1m. StarLink töötab sellega niipalju hästi, et saame plotterist Netflixi filma vaadata!

18.03

Möödume Madagaskarist 60 miili kauguselt. Oleme piraadihirmus AIS-i saatja välja lülitanud. Ookean on siiski kalapaatidest ja tõttöelda igasugustest alustest tühi. Saare olemasolust annab märku vaid vees ulpiv prügi ja taamal sähviv äike.

Madagaskari otsustasime sealsete turvalisuse probleemide tõttu vahele jätta. Ei ole soovi saada ei varguste ega inimröövi ohvriks (selle eest ei hoiata mitte ainult Noonsite vaid ka erinevate maailmariikide välisministeeriumid).

Siinkandis on muuseas suurte hoovuse kokkupõrke ala. See

Hoovuste teema

Temp 30°, tuulevaikuse ja pilvituse tõttu tundub nagu 36° … mnjah, Eestis oleme harjunud ikka kuulma vastupidist – külma on -10°, tuule tõttu tundub -15°

17.0219.03

Eile õhtul saime kätte ca 4 kilose tuuna.

Sellise koguse peale leiutas naine kohe uue retsepti:), mis näeb välja umbes nii: võta 1,5 kilo tuunikala fileed ja tükelda kaks sibulat (seda paadis ikka leidub), pane kõik õliga pannile ja hauta nii kaua, kui sibul on pruunistunud ja kala pehme, siis lisa maitseained (eriti hästi sobivad selle kandi hapukad löginad, mille nimi ja sisu jääb meile paraku mõistatuseks) ja üks kartul või kui kartulit pole (mida merel ikka juhtub:), siis väike purk konservköögivilju ajab ka asja ära. Peale kastmeks väike pakk 30% rõõskkoort ja kaks viilu sandvidzi kiletatatud- sulatatud juustu. Kõrvale sobib riis.

Priit kuulas selle ära, googeldas pisut ja teatas, et Eestis maksab tuunikala filee 44 euri/kg … st see retsept kuulub pigem kategooriasse “ärge seda kodus järele tehke” 🙂

20.03

Mayotte on tehniliselt Euroopa Liidu kõige kaugem kants kuuludes Prantsusmaale – juriidiliselt French department.

See atollisaarestik asub Madagaskarist kiviviske kaugusel! Siin kehtib euro ja saab helistades EL-i kasutada oma Eesti teleteenuste paketti. See on muidugi ka kõik, millega see paik Euroopa Liitu meenutab:) Prantslasi elab siin käputäis, enamik elanikest on siia kõrvalsaartelt (Komooridelt ja Madagaskarilt) kokku sõitnud illegaalid, kes vaevu midagi prantsuse keelest ja kultuurist teavad. Viimase 20 aastaga on rahvaarv tänu sellele kahekordistunud 300-le tuhandele ja jätkab kiiret kasvu.

Enamik valgeid elab Dzaoudzi või Pamanzi saarel. Nendel asub ka lennujaam ja Mayotte administratsioon ning sõjaväebaas. Suur Mamoudzou saar on mustanahaliste päralt.

Sõidame laguuni sisse mööda laevateed põhja poolt kl 3 öösel. Meist mööduvad üksikud kalapaadid. 1,5 h enne kohalejõudmist so kl 7 paiku kutsume VHF16-l Mayotte port control’i. Keegi ei vasta. Dzaoudzi laht on jahte jm aluseid pilgeni täis. Leiame ühe vaba poi.

Euroopaliku välimusega Jerome tuleb meid oma jullas hoiatama – see poi pole turvaline. Tema sõber käis all sukeldumas ja ei näinud, et poi kett oleks kuhugi kinnitunud. Kaldal paistab mitu vrakki. No tore! Laseme turvalisuse tagamiseks ka ankru 12 meetrisesse mudasesse põhja.

Sissemöllimiseks kutsus Jerome meid jahtklubisse. Sõidame oma jullaga kaldalt paistva slipi äärde mõõna ajal ja kinnitame paadi slipi otsa külge.

Jahtklubi asub kohe slipist vasakul. Jahtklubi on moodustatud ja seda ka peetakse prantslaste poolt, kes elavad siinsamas lahel paatides. Enamik juba üle 10 aasta. Külalisjahte sellesse kanti kuigipalju ära ei eksi.

Meid tervitab Oliver, kes oskab inglise keelt. Ta aitab sissemöllimisega. Selleks täidame tema antud A4 pabervormi ja võtame takso lennujaama, kus asuvad nii immigratsioon kui ka toll. Immigratsiooniametnikud panevad meie paberile templi. Tolliametnikud Picasso vastu huvi ei tunne – EL on ikka tore! Foto immigratsiooni templiga paberist tuleb saata sadamakaptenile emailitsi ja olemegi sisse möllitud! Keegi pardale ei tulnud, mingit raha ei küsitud.

Lähim toidupood asub kõrvalsaarel Pamanzil, kuhu pääseb autoga. Takso saamiseks piisab teepeal käe tõstmisest. Taksod töötavad sõidu jagamise põhimõttel. Iga sõit maksab 2 eurot per nina. Toiduained Eestiga võrreldaval tasemel või pisut kallimad.

9 euro eest saab jahtklubist omale lõunasöögi tellida (reeglina päev ette). Toidu valmistab jahtklubi liikmest baarmen ise. Väga maitsev muuseas! Kuna tegemist pole restoraniga, tuleb oma nõud ise pesta:)

Baar on avatud hommikul kl 11-st. Joogid igati mõistliku hinnaga ja head. Tähistame kohalejõudmist. Dušši- ja pesupesemise ruumid paistavad baarisistujale kätte. Olivier selgitab, et kaks esimest nädalat on jahtklubi teenused meile tasuta! Uurime Olivierilt, mis variandid on saada vett ja kütust ning gaasi. Olivier lubab järgmisel päeval kõigele lahenduse leida.

Tahame minna tagasi jahile aga avastame, et meie julla on ulbib kaldast kaugel keset vett. Kogu slipp on vee all. Julla kinnitusots sügaval 2-3 meetrises vees slipi küljes. Otsustame oodata ja ümbruskonnas väikese jalutuskäigu teha.

Enne päikeseloojangut oleme tagasi. Pool slippi on ikka veel vee all aga parata pole midagi, julla on enne pimedat vaja kätte saada. Veiko koorib ennast püksteväele ja sukeldub julla kinnitusotsa lahti päästma.

Peale mõningaid ebaõnnestunud katseid ja sõimusõnu ilmub tema näole võidurõõmus naeratus – julla on käes! Saame lõpuks tagasi pardale.

21-22.03

Meie gaasivarud on otsakorral, juba ammu pole me kohanud võimalust täita oma nn Euroopa tüüpi Campingaz gaasiballoone. Kasutame viimases hädas Rarotongalt ostetud muu maailma standardiga gaasiballooni spetsiaalse adapteriga. See ei mahu aga paraku meie gaasiballooni hoiupaika ja vedeleb tekil lihtsalt jalus. Nüüd hakkab seegi tühjaks saama.

Olivier selgitab kiiresti välja, et meie naaberpaadi kaptenil on kraanidega varustatud voolikujupp, mille saab ühendada erineva standardiga gaasiballoonide vahele ja valada vedelat gaasi ühest balloonist teise. Kapten Patrik on selle ala spetsialist. Kiiresti kombineeritakse meile tarvilik hulk gaasi kohaliku standardiga balloonis (meie ise ei saa seda tanklast osta) ja Patrik ühendab selle meie tühja ballooni külge. 2,75 kg gaasi voolab ühest balloonist teise umbes 1,5h.

Saame täidetud oma mõlemad balloonid.

Vahepeal jõuab Olivier oma kompressoril täis pumbata ka naise sukeldumise ballooni. Taaskord hindamatu väärtusega abi! Lisaks lepib ta naisele kokku sukeldumise kohalikus sukeldumisklubis. Super!

Sel ajal kui gaas ühest balloonist teise voolas, uuris Patrik, kas sõidame edasi Tansaaniasse. Kuuldes, et ootame ilma Kaplinna sõiduks, oli ta väga imestunud – miks me praegusel ajal selles suunas läheme, miks mitte Tansaaniasse, kus on väga ilus ja turvaline…

Meie vestlusringi ühines teisigi kapteneid. Kõik olid samuti imestunud, kui kuulsid, et me ei plaanigi Tansaaniasse minna.

Patrik näitas naisele üksipulgi parimaid ankrukohti, sadamaid ja jahtklubisid Tansaania rannikul ning nende lähedusse jäävaid kuulsaid rahvusparke. Oli millele mõelda…

Veiko ja Priit olid vahepeal käinud meie tühjade kütusekanistritega reisilaevade terminali juures tanklas ja selgitanud välja, et seal müüakse ainult bensiini. Diisli tankla asub mõned kilomeetrid Pamanzi poole aga selleks on vaja autot. Ja taaskord ulatab meile lahkelt oma abikäe üks jahtklubi liige – tal on kastiga auto.

23. märtsil algab Mayotte moslemitel ramadan, mis tähendab, et nad ei söö päikese tõusust kuni loojanguni midagi, kuid peale seda vitsutavad kodus kolmekordse hooga. Ramadaniga pidavat kaasnema probleem, et päris paljud toiduained kaovad poelettidelt – ostetakse tühjaks sõna otseses mõttes. Olivier soovitas meil enne seda oma toiduvarud ära täiendada. No võtsimegi siis suured poekotid kaasa ja läksime “blokaadiks valmistuma”.

Tagasi jahtklubisse jõudes avastasime, et baarileti kohale oli tõmmatud kinolina, kõik olid ennast selle ümber kobarasse seadnud ja Jerome jagas laiali hamburgereid friikartulitega. Sellised kinoõhtud pidid olema igal kolmapäeval. Täitsa pull! Kahju vaid, et film oli prantsuse keelne.

Lohutasime ennast paadis oma mulliga ja naine tutvustas mehele võimalust purjetada tagasi Euroopasse hoopis mööda Aafrika idarannikut.

Plussid: põnevad riigid, kaunis ja huvitav loodus, rahulikud veed ja tuuled, saaks vältida 2,5 kuud tüütut Atlandil loksumist, jõuaks varem põhja-Euroopasse ja ilmad poleks veel nii külmad.

Miinused: Piraadioht Somaalias ja kõrged maksud Suessi kanalis.

Kui vahepeal magama jäänud Priit üles ärkas, oli langenud otsus – läheme Tansaaniasse ja sealt edasi Suessi. Piko pilgutas uskumatult oma uniseid silmi – et nii lihtsalt käibki või? Selles paadis ei julgegi enam magama jääda … jumal teab, kus üles ärkad:)

23.03

Kui naine läks hommikul köögi laua juurde, et kohvi teha, kargas üks väike karvane kera talle laualt vastu kõhtu, potsatas maha ja vudis kiirelt kajutite suunas. Ütleme siis nii, et vaikse stoilise rahuga naine sellele ei vastanud:)

Võika karjatuse peale üles ärganud mehed said teada, et meil on uus soovimatu meeskonnaliige, kellest tuleb lahti saada nii ruttu kui võimalik – rott nimelt võib lühikese ajaga läbi närida kõik paadi strateegilised kommumikatsioonid alates elektrijuhtmetest lõpetades vee ja gaasi torudega.

Madrus Piko sai ülesande suurelt saarelt rotilõks hankida. Naine läks samal ajal sukelduma, sest Veiko ei armasta, kui remonttööde ajal keegi paadis jalus on. Remontöödeks olid traditsiooniliselt umbe läinud tualeti lahti pumpamine ning bensiiniga töötava elektrigeneraatori parandamine.

Sukeldumisklubi peab prantslane Daniel. Naine vedas, nagu tavaliselt, oma varustuse jullaga sukeldumispaadi pardale ja sai sealt klubi sukeldumisballooni. Raskusi ei antud. Öeldi, et balloon on nii raske, et ei tohiks põhja saamisega mingeid probleeme tekkida. Kui naine vaatamata korduvatele katsetele, põhja siiski ei saanud, anti kaks kilo raskust juurde. Balloon oli veel selles mõttes eriline, et võimaldas põhjaaega 70 minutit ehkki baromeetri näit oli alguses nagu ikka 220 ja lõpus 50.

Mayotte veealune maailm erineb Maldiivide, Seišellide ja Tai omast kaunite ning mitmekesiste elusate korallide poolest. Vesi paistab hästi läbi. Peale ühe kilpkonna suuri mereelukaid ei näinud aga muinasjutuliselt ilus oli ikkagi. Maksis 65 euri.

Jahile tagasi jõudes alustasime mageda vee hankimise protseduuri. Selleks tühjendasime kõik oma plastikust veepütid paaki ja sõitsime jullaga jahtklubi kaisse, kus on joogivee kraan koos voolikuga. Veevõtu protseduuri saab teha ainult tõusu ajal. Kohalikke olusid tundvad kaptenid sõidavad siis ka oma jahiga kai äärde, kus peaks teoorias olema 2,5-3 m vett. Meie ei hakanud riskima. Käisime jullaga 4 korda ja saigi tehtud. Saabus Piko. Rotilõksu ta ei leidnud, küll aga oli leidnud apteegist odavad malaaria ravimid. No see on suur asi, kui saab tableti kätte 10 euro asemel 1 euroga ja retsepti ka ei küsita. Otsustasime järgmisel päeval lisa järele minna, sest Aafrikas läheb seda kraami vaja.

Kell hakkas 18 saama. Nüüd on tarvis ruttu ennast korda seada ja kaldale põristada.

Korraldame jahtklubile tänutäheks ‘Eesti õhtu’ ja kostitame neid muuhulgas musta leiva, põdralihast suitsuvorsti ja Vana-Tallinnaga – puhas eksootika siinsete prantslaste jaoks:)

Tutvustame huvilistele oma jahtklubi ja ümberilma sõitmise missiooni. Saame kommodoorilt tervituse jahtklubi lipule ja vastukingiks kohaliku klubi särgid. Tunneme ennast koduselt, peaaegu osana perekonnast. See on uskumatult tore ja südamlik paik.

Naaseme jahi pardale klubilt laenatud rotilõksuga ja teadmisega, et kohalikud rotid eelistavad juustule ja vorstile banaani, mida meil paraku pardal pole:(

24.03

Rott va põrguline krõbistas terve öö aga lõksu ei läinud. Teenis endale auga välja nime Terror, sest hommikuks olid kuivaine karpide kaaned jm köögivarustus katki näritud ja naine ei julenud gaasipliiti sisse lülitada… gaasitorud kuuluvad ju terroristide lemmikmenüüsse.

Ei jäänud muud üle kui uuesti istuda praamile ja sõita suurele saarele rotilõksu otsima. Praam käib saarte vahel iga 30 min tagant. Suure saare poole sõitmine ei maksa midagi, tagasi meie saarele sõit maksab 70 senti elik sisuliselt tasuta. Suurel saarel jääb sadamast paremale lahe turg, kust saab muuhulgas banaane. Peamine kaubatänav jääb vasakule ja sealt leidsime ka rotilõksu. Apteek on otse sadama vastastänavas. Sealt sai ostetud järgmine ports malaariaravimeid, ilma retseptita muuseas!

Sõitsime oma saagiga rõõmsalt Dzaoudzile tagasi. Juba kaugelt paistis, et üks jaht on jahtklubi kais mõõnaga kuivale jäänud. Läksime asja uurima. Kiilul seisvast jahist pistis pea välja kapten ja selgitas rahumeeli, et ta käibki niimoodi aegajalt oma paadi põhja kontrollimas ja hooldamas … mnjahh.

Saime jahtklubist väljaklaarimise vormi, täitsime ära ja võtsime taas takso lennujaama immigratsiooni. Tarvilik tempel käes otsustasime ette võtta väikese matka ümber igivana vulkaanikraatri Pamanzi saarel.

See tunniajane matk mööda kraatri äärt ei ole kontimurdev kuid vaated nii kraatri sees olevale järvele, kui väljaspool asuvale ookeanile on hingematvad. Peale matka jalutasime tagasi oma saare poole ja ülitasime saada taksot. Ramadani esimesel õhtil on tegemist paraku lootusetu üritusega. Jõudsime Carrefouri juurde ja “kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem” – kohtasime jahtklubikaaslast, kes oli rõõmsalt nõus meid oma autoga klubisse tagasi viima. Jess!

Välja möllimiseks tuli immigratsiooni templiga paberist teha pilt ja saata harbormasterile, kes saatis vastu ‘out-clearance’ dokumendi. Nii lihtsat klaarimisprotseduuri ei ole me kohanud kusagil mujal maailmas.

Nühkisime jahtklubis oma matkast tolmunud naha taas läikima ja uurisime interneti ning klubis olevate kaptenite abi kasutades, kuidas Tanzaanias kõige ladusamalt edasi liikuda ja, mis meid Suessis ees ootab. Kurtsime oma ebaõnne roti kinnipüüdmisel ja saime hulgaliselt soovitusi – esimene soovitus oli panna lõksu vorsti ja juustu asemel banaani. Rotiliimi (olime ka seda igaks juhuks ostnud) kasutada ei soovitatud. Pidi tapma küll aga kolme päeva jooksul ja selle ajaga jõudvat rott kõik kohad liimiga mökerdada. Jahtklubi poolt laenatud rotilõksu toimemehhanismi ei suutnud keegi läbi närida:) Jätsime selle jahtklubisse järgmistele nupukatele hädalistele.

Tagasi jahi peal sättisime oma uue lõksu koos vorsti, juustu ja banaaniga üles. Ei läinud palju aega, kui Terror istuski seal sees. Banaan oli ära söödud, vorst ja juust alles:)

25.03

Käes on lahkumise päev. Jahtklubis on täna aastakoosolek uue presidendi valimisega. Katsume võimalikult vähe tüli teha. Enne äraminekut laseme Terrori vabaks, nii kaugel jahtklubist kui võimalik:) Julla tekile, ankur üles ja kl 14.30 on minek.

Port control ei vasta meie kutsungile aga ega me ei oodanudki. Mayotte oma külalislahkusega on sellest hoolimata meie südametesse kustumatu jälje jätnud. Hüvasti Euroopa Liit!

Ees ootab Aafrika…