04-06.01

Järgnevatel päevadel tõuseb NE mussoon (mis asendab siinkandis passaati) max 8 m/s ja laine 1,5 meetrile. Paneme kenule poomi toeks, et ta väga ei laperdaks ja naudime mõnusat kulgemist purjede all 5-6 knotsiga. Taevas on üksikud pilvetupsud.

Ookean annab veel paar tuunat ja papaale pisut merehaiguse mekki sinna juurde aga ei midagi hullu:)

Ei mäletagi enam, kus viimati sai nii mõnusasti seilata!

Nikobari saarestik möödus ööpimeduses märkamatult. Mingit laeva- ega paadiliiklust me seal ei täheldanud. Elektrikumagi jagus vaid ühele saarele.

07.01

Energia hakkas otsa lõppema ja lülitasime mootori sisse aga saime halva uudise osaliseks mootori hääles on ebaregulaarne müra sees, mis tägendab, et vindiga on midagi lahti. Meestele meenus, et mad olid eelmine päev mingist mereprahi laigust läbi sõitnud. Ilmselt jäi sealt midagi vinti.

Lülitasime mootori välja, et vinti säästa. Vaja oleks paadi all käia aga keset ookeanit on lained liiga suured ja see võib ohtlik olla.

Kontrollisime tuuleprognoosi. Kui hoiame rohkem põhjapoole, peaks tuult jaguma. Ega nüüd muud üle jäägi, kui loota, et tuuleprognoos peab.

08.01

Teeme bensiinigeneraatoriga energiat, et külmikut töös hoida. Tais ei õnnestunud kusagilt leida mitte mingisugust lihakonservi ja olime sunnitud ostma soojas kiirestiriknevat peekonit ning vorstikraami. Õnneks pole vorstiabi sõna otseses mõttes kaugel, sest Vorstiabi omanik Toomas tuleb meile Sri Lankal taas pardale:) … hoiame pöidlaid pihus, et Sri Lanka toll Eesti lihakonservid läbi laseks.

09.01

Natuke nalja ka – saime Myiridiumi emailile ähvarduskirja. Tuli sisse meie oma Myiridiumi aadress alt. Selles teatas mingi “nutikas häkker”, et on end meie Myiridiumi kontole sisse häkkinud ja meie riistvarasse (ehk siis ipadi) salvestanud tarkvara, mis võimaldab videosid salvestada. Nüüd on ta siis meie usina jälgimise tulemusel tuvastanud, et oleme käinud pornosaidil ja tal on film sellest, kuidas keegi meist on ennast pornosaiti vaadates ipadi ees rahuldanud!

Kui me kohe ei maksa tema bitkoini kontole 850 eurot, avaldab ta selle video!

Muidu ju ehk jääkski mõtlema aga teades, et meie Iridiumi satelliitmodemi andmete üles- ja allalaadimise kiiruseks on keskmiselt 300 kB tunnis ja näeme hullu vaeva isegi tavaliste PDF dokumentide ärasaatmise/vastuvõtmisega, on pornosaidi avamine ikka lootusetu ettevõtmine:) … rääkimata mingi video saatmisest. Enne tuleks jääaeg kätte, kui ta selle meie ipadist üles saaks laetud:)

No jõudu härra “häkkerile” ja lihtsalt teadmiseks teile, et need ähvarduskirjade saatjad on enamasti vaid leidlikud jutupaunikud. Kust tema pidi teadma, misasi see Myiridium on …

10.01

On õhtu. Kell on 20.30 ja väljas juba pime. Naine on juba sohval tukkumas, kui kuuleb väljast hääli. Lähim kallas on 340 miili kaugusel. Kes see on? Naine krapsab kokpitti ja näeb, et meile läheneb umbes 20 meetrine kalalaev ca 10 meest peal. Hõiguvad, et me peatuks. Veiko hüüab “Go away!” ja paneb mootori käima. See õnneks mõningase raksumisega käivitubki (võrk tuli ilmselt sõukruvi küljest ära)! Katsume kalalaeval eest ära sõita aga nad sõidavad meile järele ja teevad silmnähtavaid ettevalmistusi enda meie paadi külge haakimiseks. Naine toob kiiresti välja ujuvad otsad juhuks, kui peaks olema tarvis neid vette visata ja paneb vibu töökorda.

Kalalaev on järjekordsel lähenemiskatsel. Tumedat verd meesterahvas seisab vööris ja hoiab viskevalmis otsa lassona käes.

Naine võtab vibu kokpitti kaasa ja karjub omakorda nii konkreetselt kui oskab: “Go away!!”

Imekombel laev nüüd pöörabki ümber ja hakkab vaikselt maha jääma. Nägid ilmselt vibu ära. Uhh!!! Lülitame paadil AISi ja kõik valgused välja ning paneme plotteri ööreziimi. Radarijälg näitab kaugenevat kalalaeva. Paistab, et oleme pääsenud selleks korraks.

11-13.01

Siinkandis on olnud väga mõnus purjetada – kogu aeg stabiilsed 7-10 m/s NE tuuled paakstagist. Vedasime kohe esimestel päevades kenule poomi toeks, et ta nõrgema tuulega ei laperdaks ja rohkem pole purjestust pidanud näppima.

Küllaga tuleb korrigeerida aegajalt tuulerooli ja seda mitte tuulte vaid hoovuste tõttu. Umbes 150 miili kaugusel Sri Lankast on hoovus kasvanud 3 knotsini ja muudab tõusude-mõõnade rütmis suunda lükates meid kord põhja- kord lõunapoole. Õnneks käib hoovus suunda muutes läbi paadi tagant mitte eest ning on sageli tubliks toeks edasijõudmisel.

Teeme 130 miiliseid ööpäeva läbisõite. Paistab, et jõuame selle tulemusel Sri Lankale esmaspäeva asemel laupäeva hommikul!

Umbes 200 miili kaugusel Gallest on ookeanis valgustatud AIS-iga varustatud kalapüügi poid ca 2 miilise vahega. Info kohaselt on iga poi küljes ca 300 meetrine võrk. Neist mööda manööverdamine on öises vahis hea unepeletamise vahend:)

14.01

Keerame kellasid 1,5 tagasi. Eestiga on ajavahe nüüd vaid 3,5h.

Eelmise päeva läbisõit oli rekordilised 151 meremiili! Sellest viimased 6 tundi oli keskmine kiirus üle 8 kn! Sellise vinge tulemuse andis siis kuni saare lõunapoolseima tipuni meid saatnud 3 knotsine hoovus koos mõnusa 7-10m/s taganttuulega. Laev lihtsalt lendas!

Kogu teekond Taist Sri Lankani on olnud päikseline. Vihma paar tilka tuli aga sedagi vaid öötundidel.

Nüüd, kus Galleni on jäänud veel 20 miili, on tuul ja hoovus kadunud, oleme ümbritsetud kümnetest väikestest kalapaatidest ja tiksume vaikselt suure laevatee ja maa vahel ca 2,5 miili kaugusel kaldast.

Naine võttis juba eile ühendust meie agendiga ja informeeris, et jõuame oodatust varem. Agent teatas, et nad mõllivad meid ka laupäeval sisse, kui jõuame piisavalt vara ja hoiatas, et Galle sadam on avatud sissesõiduks ainult päevasel ajal st kl 8.30 – 17.00. Sadamale lähenedes tuleb sellega ühendust võtta kanal 16-l.

Kell 8 hommikul lasime ankru sadama kõrval vette ja naine kutsus kanal 16-l Port Galle Control’it. See vastaski! Naine andis tavapärase “arrival report’i” ja uuris, kas saaksime kaheks nädalaks sadamasse jääda. Peale paadi parameetrite täpsustaist lasti umbes pool tundi oodata ja kutsutigi sadama akvatooriumisse, kus kohalik sadamatöötaja juba kaugelt lehvitas ja koha kätte näitas.

Ujuvkaisid selles sadamas pole. Seista tuleb betoonist kai ääres kaitstes ennast vendritega umbes meetrise tõusu- mõõna kõikumise ja akvatooriumisse vaikselt sisserulliva märkamatu aga paati ebamugavalt lengerdama paneva laine eest.

Soovitati kohe rohkem ja jämedamaid otsi panna.

Kohalik moorimise pealik ehk berthing master uuris, mis firmast meil agent on ja kutsus selle kohe ise telefonitsi välja. Meie agendiks on Kelum firmast nimega Isle Shipping Ltd. Kelum on väga meeldiv ja intelligentne noormees. Kõik paberid on tal juba valmis ja capitana peab neile ainult lugematu hulga allkirju vohmima.

Paari järgneva tunni jooksul visiteerivad meie paati immigratsiooni ja tolliametnikud ning “grande finale’na” toob Kelum meile igaühele personaalse paberi, mida tuleb näidata sadama väravas nii väljumisel kui ka sisenemisel.

Kelum uurib, mida meil peale sissemöllimise veel vaja läheb ning korraldab meile ladusalt kohaliku data kaardi ja vee. Selle peale laseme ta koju pere juurde – ikkagi ju laupäev.

Väljume sadama territooriumilt ja hetkega on kohalik “myfriendide” maffia meid juba sisse piiranud. Kes pakub tuk-tukki, kes taksot ekskursiooniks, kes pesupesemist.

Uurime, mis maksab tuk-tuk 3km kaugusel asuvasse Galle vanalinna. Edasi-tagasi sõit koos kohapeal ootava juhiga maksab 1000 kohalikku ehk 2,5 eurot. Nõustume loomulikult.

Tähistame kohalejõudmist Galle kindlusmüüride kohale peitunud ristorantes ja teeme sealsamas kindlusmüüril ka väikese jalutuskäigu. Vastu jalutavad lisaks hulgale naeratavatele kohalikele ka mõned turistid, varaan ja paabulind …

Põikame Galle ca 500 aastat vana vanalinna, milles on põimunud Portugaallaste ja Inglaste toonane arhidektuur. Lustime kohalikes tee- ja kohvibutiikides ning tutvume tõsi küll peamiselt turistidele suunatud kaubandusega. Aga tore ikka! Galle vanalinn on väga mõnus paik!

15.01

Pärastlõunal saabuvad uued madrused – Tom ja tema poeg Egert. Egert on meie senise reisi noorim madrus – vaid 14 aastane. Kuna on pühapäev, siis ei õnnestu meil neid sadama territooriumile sisse möllida. Abivalmis myfriendide maffia organiseerib kiiresti neile mõnekümne euro eest öömaja kohe sadama kõrval. No väga abiks ju!

Tomil oli kaasas hulk head-paremat lihakraami, mida olime pikisilmi oodanud, sest näiteks Tais pole poest praktiliselt mingit lihakonservi saada, suitsuvorstist rääkimata. Paraku oli ta õnnetul kombel meie sealiha konserve ja vorste üritanud smugeldada läbi Araabia Ühendemiraatide ja sealses lennujaamas oli see kõik ära konfiskeeritud, alles jäeti ainult ‘mittesealiha’ tooted. Hea, et ise viimasel minutil läbi pääsesid. Jätsime reisivintsutustest väsinud madrused puhkama ja läksime tagasi sadamasse paati kõpitsema.

Õhtul kordasime ome eelmise päeva Galle trippi – taas väga mõnus!

16.01

Hommikul tegelesime oma madruste sadamasse sissemöllimisega. See võttis miskipärast oluliselt rohkem aega, kui oli võtnud meie enda paberimajandus. Tõesti kummaline, sest nemad olid ju juba riiki sisenenud.

Palusime Kelumil välja selgitada ka kais elektri kasutamise hind, sest olime Noonsite’st lugenud, et Galle sadamas võib see olla väga kallis. Vastuseks saime järgmise valemi:

[(1 kW x 10%) + (1 kW x 10% x 2.5 % Tax) + 1kW + 1500 fixed charge] x 2

Uhhh!! Meenus selle peale, et ka Eesti konkurentsiamet ei suutnud meie börsihinna kujunemise valemist aru saada.

Paistab, et elektrivõrgu inimesed on igal pool maailmas ühtviisi kiiksuga armastades mingeid kummalisi kilomeeter-pikki numbrite ja märkide ridasid … ja lõpuks tuleb kõik veel loomulikult kahega korrutada:)

Iga kord arvutades saime erineva tulemuse ja lõime lõpuks käega ning lasime elektri ära ühendada.

Myfriendid olid meile ekskursioonipaketi kokku pannud – korralik mikrobuss juhiga maksis 7 päevaks 700 euri. Üritasid meid surnuks rääkida, et me võtaks ka nende poolt organiseeritud hotellid, 50 eurot öö toa kohta. Tom tegi selle peale Booking.com’i lahti ja ütles, kõva häälega (õnneks eesti keeles), mis ta sellest ettepanekust arvab… Leppisime kokku, et tegeleme majutusega ise. Väljasõit oli järgmisel hommikul kl 8.

Päev möödus taas paati kõpitsedes. Õhtul käisime Unawatuna rannarestoranis. See on Gallest teisele poole ca 3 km ja soovitame soojalt kõigile, kes Sri Lankale peaks sattuma seal vähemalt päeva peatuda. Väga kaunis ja lahe rand. Myfriendide soovitatud restoran The Rock oli igati tasemel ja käisime seal veel mitu korda.

17-23.01

Meie seitsmepäevane ringreis SriLankal sai planeeritud internetisoovituste järgi selliselt:

1. päev – sõit Tangallesse vahepeatustega paadisõiduks Koggala järvel, teele jäävas koobastemplis ja traditsioonilist püügimeetodit kasutavate kohalike kalurite külas. Öösel hotellis Tangalles.

2. päev – sõit Udawalawesse, ööbimine seal

3. päev – Udawalawe rahvuspargi külastus ja sõit Ellasse. Öösel hotellis Ellas.

4. päev – rongisõit Ellast Nanu-Oya’sse ja sealt bussiga edasi Adam’s Peak’i juurde, et ronida öösel mäe tippu koos palveränduritega, öömaja sealsamas

5. päev – sõit Kandysse, hotell Kandys

6. päev – Kandy linna ja templi külastus ning tuletantsu show, öö Kandys

7. päev – läbi Colombo tagasi Gallesse

Vahemaad ei ole Sri Lankal pikad aga pöörane liikluskultuur, kehvas seisus teed ja mägised alad teevad sõidu aeglaseks. Isegi rong sõitis vaid 20 km/h.

Lisaks bussijuhile tuli meiega kaasa ka Joseph, kes teatas, et tema on meie giid ja ei lasknud ennast segada asjaolust, et me giidi ei tellinud. “Maksate mulle ainult siis, kui meeldib ja nii palju kui tahate” teatas ta.

Esimeses peatuspaigas Koggala järve ääres saab ca 10 euri eest inimese kohta laenutada tunniks paadi ja teha sellega ringi nautides maalilisi vaateid. Paadijuht teeb väikesi peatusi kaldatihnikus, kus pesitsevad ahvid, varaanid ja krokodillid. Kindlasti viiakse kaneelisaarele, kus kohalik vanahärra näitab ja selgitab otsast lõpuni kaneeli valmistamise protsessi. 5 euro eest saab ka pakikese kõige värskemat kraami kaasa osta.

Sealsamas on kalabassein ja 3-4 euro eest saab iga soovija, kel varbad kõdi ei karda, kalapediküüri.

Koobastempel on põnev, kui giid on kaasas ja seletab, mida hulgalised kujud ja seinamaalingud tähendavad.

Kalurite külas posti otsas kalapüük oli loomulikult meie Tomi eritellimus:) Ega me esiotsa uskunud, et kohalikele kleenukestele kaluritele mõeldud merepõhja torgatud postid Tomi mehisele kerele vastu peavad aga ennäe pidasid küll! Ja kõigi üllatuseks sai Tom ka kala kätte! Selle peale saadeti Egert ja nainegi posti otsa:)

Tangalles saab veel viimaseid rannamõnusid nautida. Udawalawe rahvuspark on tuntud eeskätt suure metsikute elevantide populatsiooni poolest. Meie nägime umbes 50 vantsi aga seal võib päikeseloojangu ajal näha korraga sadu elevante, kes on järve äärde jooma kogunenud. Elevant joob päevas ca 200 liitrit vett. Kambakesi on julgem joomas käia, sest savanni järved kubisevad krokodillidest. Ka neid nägime.

Emased elevandid rändavad ringi gruppides koos poegadega. Isased uitavad üksi ja võivad olla safariautodele ohtlikud. Saime meiegi üksjagu isaelevantide eest ära sõita.

Rahvuspargis kohtas veel palju vesipühvleid ja paabulinde.

Edasi sõites peatas Giid Joseph meie bussi kohas, kus kohalik mammi pakkus vesipühvli piimast tehtud curdi koos trickle tree meega – see on ikka eriline hõrgutis!! Soovitame kindlasti ära proovida, kui Sri Lankale satute.

Ella asub juba mägedes – teeb ikka kadedaks selle Eestist pisut suurema saareriigi mitmekesine pinnavorm ja loodus. Mägedes laiuvad maailma suurimad teeistandused. Saame teada, et tee taim kasvab kuni 300 aastaseks ja kui põõsast ei pügataks, kasvaks ta kuni 16 meetriseks.

Selleks, et tee saak mugavalt sadamasse toimetada, ehitasid Englishmänid mägede rüppe maalilise raudtee ühenduse sadamaga, mis on täna populaarne nii turistode kui kohalike seas.

Aeglaselt liikuva rongi aknad ja uksed on sõidu ajal pärani ja nendest tolkneb välja lustivate turistode mitmesuguseid kehaosi .. ei mingeid piiravaid euronõudeid.

Ahmime sisse imelisi vaateid orgudele 1,5 km kõrgusele tõusnud raudlinnust ja pugime kaasaostetud rotisid. Rotideks nimetavad kohalikud rullikeeratud pannkooke, kuhu on head-paremat vahele topitud. Elu on lill!

Meie sihtpunkt Nanu-Oya paikneb keset maalilisi teeistandusi. Iga istanduse mäeküljele on suurte tähtedega kirjutatud piirkond, millele see teeistandus varasemalt kuulus. Pole paremat kohta väikeseks teepausiks:)

Edasi järgneb pikk sõit Adam’s Peaki juurde. Teepeal räägib Joseph meile huvitavaid lugusid kohalikust elu-olust.

Tuleb välja, et Sri Lanka on 0,15 lahutusega 1000 elaniku kohta maailma kõige madalama lahutusmääraga (Divorce Rate, annually, per 1000 people) riik maailmas! (Eesti on selles vallas umbes keskmine – 2 lahutust 1000 elaniku kohta)

Uurisime, mis on Sri Lanka ülimadala lahutusmäära taga. Joseph seletab õhinaga, kuidas käib kohalik paaripanemine – abielud on siin loomulikult valdavalt vanemate korraldatud.

Protsess ise on lühidalt järgmine: kui tütar on saanud abieluealiseks, panevad vanemad kas ajalehte või spetsiaalsesse internetiportaali üles vastavasisulise info. Huvilistel noormeestel palutakse kõigepealt saata oma horoskoop! Üle saare tegutsevad astroloogid, kes osutavad noormehe ja neiu horoskoopide põhjal paari sobivuse hindamise teenust. Kui horoskoop lubab head suhet, kutsutakse noormees neiuga tutvuma. Kui noored ühise keele leiavad, korraldavad noorte perekonnad omavahelise kohtumise. Kui ka see rõõmu ja rahuldust pakub, on aeg hakata pulmakelladele mõtlema… elik, midagi ei jäeta juhuse hooleks nii tähtsa tegevuse nagu elukaaslase valiku juures! Tulemuseks maailma madalaim lahutuste määr. Säh sulle siis! Josep on siinkohal väga uhke oma riigi ja kultuuri üle.

Järgmine lugu on aga hoopis teisest ooperist. Nimelt oli riik umbes aasta tagasi sisuliselt pankrotistunud. Uurime tagamaid. Joseph seletab, et süüdi oli kohalik korrumperrunud sisuliselt ühe pere liikmetest koosnev valitsus, kes võttis 4 miljardit dollarit välislaenu, andes tagatiseks SriLanka maad ja maavarad ning kantis selle raha oma eraettevõtetesse. Kütus muutus defitsiidiks, kuna riigil polnud enam raha selle eest maksta. Inimesed seisid päevade viisi järjekorras, et 20 liitrit ehk normi isiku kohta kätte saada. Vihane rahvas ajas ahne peaministri riigist minema põletades maha tema residentsi ja ähvardades teda ennast tappa. Nüüd on pukis uus peaminister. Pidi parem olema.

Sadamast tuli sõnum, et peenike ots, millega Veiko paadi kai külge kinnitanud oli, läks katki (nagu kohalikud ennustasid). Berthing Master andis teada, et ta päästis meie paadi kinnitades selle uuesti. Sugesime ülemäära purjutanud kaptenit ja tänasime hoolitsevat sadamatöötajat.

Adam’s Peaki juures võtsime öömaja nii lähedal mäele kui võimalik ja kobisime kohe magama. Kell 2 öösel oli äratus ning asusime teele, et päikesetõusuks üles jõuda. päikesetõusud seal mäe otsas pidid eriliselt kaunid olema.

Nüüd tagantjälele tuleb tunnistada, et see retk oli kõike muud kui me oodata oskasime. Kuna oli laupäeva hommik, siis oli kohalikke mäkkerühkivaid palverändureid ikka massiliselt. Alailma ootasime järjekorras, et edasi liikuda. Turistosid praktiliselt polnud. Kohalikud, kes üritavad oma elu jooksul maksimaalselt palju aga võimalusel kord aastas mäkke ronida, üllatasid sellega, et lisaks elujõus noortele, tassiti mäkke ka kõik vanad ja põdurad, kes enam ise jalgu allagi ei võtnud. Samuti ka alla aastased sülelapsed.

Teel mäkke olid putkad, kust sai süüa-juua osta, poolel teel väsinud magasid kõikjal treppidel ummistades neid omakorda. Terve tee mäe jalamilt kuni üles templisse oli kaetud betoonist valatud järskude trepiastmetega, mida oli ühtekokku kilomeetrisel tõusul ca 5000. Kuna juba teekonna algus oli merepiirist kõrgemal kui kilomeeter, oli õhk tavapärasest hõredam, mis tegi kogu ettevõtmise füüsiliselt veelgi nõudlikumaks.

Tom ja Egert pöörasid esimese kümnendiku pealt tagasi. Papaa kadus peatselt silmist mäe tipu suunas. Picasso põhimeeskond rühkis aga tasakaalukat tempot hoides vapralt 3,5 tunniga mäe tipus asuva templini. Seal paraku löödi templi väravad nende nina ees päikesetõusutseremooniaks kinni ja järgnevad tund aega tuli paljajalu külmas ja lõõtsuvas tuules “oma patte kahetseda” või siis budistlikus keeles rääkides “karma võlga tasuda” enne kui avanes võimalus heita pilk (ja visata mõned kohalikud rahatähed) kivisse sööbinud Buddha jalajäljele.

Pikast vaevarikkast ronimisest haigeid jalalihaseid masseerides ja ümberringi tunglevat rahvamassi silmitsedes mõtles naine, et haigusest vaevatud kohalikul, kes on end suure jõupingutusega siia tippu vedanud, ei olegi peale sellist hullu sporti tegelikult muud valikut, kui kas karmi füüsilise pingutuse mõjul terveneda või siis õnnetunne südames siinsamas hinge heita.

Mäetipp oli sel hommikul pilve sisse mattunud ja oodatud kaunis päikesetõus jäi nägemata. Allapoole laskudes midagi siiski läbi uduvine paistis.

Alanud päeva teekond Kandysse kulges taas mööda maaliliste vaadetega kaljuveeri, mille kitsad ja auklikud rajad sundisid liiklejaid hoolikalt möödasõidukohti valima. Meie bussijuht tegi tubli tööd ja pärastlõunaks olime päral oma miljonivaatega kõrgel mäenõlval paiknevas hotellitoas.

“Ärge ära minnes aknaid lahti jätke, ahvid tulevad tuppa ja võivad midagi ära viia” hoiatab hotellipidaja. Tõepoolest hotelli rõdult paistab kümmekond pärdikut, kes luuravad tähelepanelikult oma uusi “saakloomi” st meid.

Kandy templit, kus hoitakse püha Buddha hammast, soovitas meie giid Joseph külastada õhtul peale tuletantsu etendust, et näha ka treremooniat, aga see oli tegelikult halb valik. Tempel oli kohalikke puupüsti täis ja tagasihoidlik eestlane eelistas vaikselt seina ääres seista, et mitte jalgu jääda. Püha hammas jäigi nägemata aga tühja sest – juba järgmisel päeval saame Colombo templis oma hinge kostitada Buddha püha juuksetuka imetlemisega. Hambatempli koosseisu kuulub muuseas ka budismi muuseum, mis pakub huvilistele põnevat lugemist.

Kandys on linna keskel kaunis paisjärv, mille vesi ja ümbrus kihab varaanidest, kilpkonnadest, kõiksugu kaladest ja veelindudest. Väga mõnus jalutuskäik.

Kandyt ja Colombot eraldab ca 100 kilomeetrit so neli tundi sõgedas liikluses autosõitu. Keskmine Eesti mees oleks juba ammu närvivapustuse saanud aga meie autojuht Rumesh keerab rooli stoilise rahuga, isegi ei tuututa ehkki põhjust oleks küllaga.

Colombos asuv Buddha püha juuksetuti tempel meenutab suurt ajaloomuuseumit, sest välja vaatamiseks on pandud läbi aastakümnete kõige erinevamaid ja eriskummalisemaid asju, mida inimesed on templile kinkinud alates käekelladest ja toidunõudest lõpetades elevandi kihvade ja autodega. Mingit tseremooniat parasjagu pole ja saame ka Buddha juuksetutti rahus uudistada.

Colombos ookeani ääres kohe uue jahtsadama kõrval asub üks suur läänelik kaubanduskeskus nimega “One Galle face”. Sealt ostsime omale korraliku proviandi eelolevaks ookeanisõiduks ja jõime katuseterrassil mõnuledes kordaläinud ringsõitu tähistades külma õlut.

Gallesse paadile tagasi jõudes avastasime aga, et meie äraoleku ajal olid paadi elektri kaitsmed külmiku regulaatori rikke tõttu välja lülitunud ja külmkapis oli soojem kui paadis:(

Naine sai poole ööni koristada ja pesta, et ostetud piimatooted tarvilikul moel ära saaks paigutada.

24-25.01

Kui oled mõnda aega merel olnud, igatsed maale aga kui maa on juba mõnda aega jalgeall olnud, tuleb jälle peale igatsus merele saada … see ongi meremeeste needus, millest niisama lihtsalt enam lahti ei saa.

Kõik pardalolijad tahavad juba merele!

Aga veel ei saa, sest vajalike tööde nimekiri on muljetavaldav. Külmkapi regulaator korda teha, kummipaadi põhi ära parandada, löntsi vajunud pimini top veelkord üle pingutada, pils ära tuhjendada ning puhastada ja lekkekohti otsida, kaks akent ära tihendada, tuulerooli laba kate ära vahetada, generaator ära remontida, paat puhtaks pesta ning muidugi järgmise sihtkoha dokumentatsioon ette valmistada ja ära saata.

Madrustest on väga palju abi! Õhtuti lubame endale lõõgastust oma lemmik rannarestoranis.

26.01

Käes on ärasõidupäev. See agendi värk on tegelikult väga mugav – hommikul kella 10 paiku tuli Kelum ja võttis mõned allkirjad ning meie passid ja selgitas, et pool tundi enne ärasõitu toob ta meile Port Clearance ja templitega passid tagasi.

Leppisime kokku, et ta saadab arve kella 13ks, et jõuaksime peale seda veel korra poes käia. Arve agendi kasutamise (sh laupäeval sissemöllimise), vee, elektri ja 13 päeva kaikoha eest oli 372 dollarit!!!

Me ei suutnud oma silmi uskuda. Maksime Kelumile 400 eurot ja ütlesime, et kõik, mis arve maksmisest üle jääb, kuulub talle. Samuti kinkisime talle tänutäheks Vana-Tallinna ja pisut Eesti kommi.

Kelum omalt poolt kirjutas meie jahtklubi lipule kohalikus keeles tervituse, mis võiks Eesti keelde tõlgituna kõlada: “Pikka iga!” Aitäh Sulle, Kelum!!!

Võtsime kaasa oma viimase kohaliku raha ja suundusime lähimasse toidupoodi. Sadama väravas oli meil vastas Joseph. Ta tuli kaasa, et meile näidata parimat lähedalasuvat supermarketit. Poolel teel aga teatas – “See on minu maja, tulge sisse, pakun teile teed!”

Kahekorruselise maja esimesel korrusel oli külalisteruum, elutuba ning köök, teisel korrusel siis ilmselt magamistoad. Josephi abikaasa on naisega samal aastal sündinud kaunis ja külalislahke koduperenaine.

Joseph toob meile näha oma soovituskirjad erinevatelt jahtkaptenitelt, kes on igati rahule jäänud tema giidi teenustega. Vanimad aastast 1997. Ühel pildil on kaks ameeriklast, kes tahtsid 2011 aastal läbi Suessi väina purjetada, kuid lasti Somaalia piraatide poolt maha.

Meie olime igati rahul Josephi hea inglise keele ja toredate lugudega kohalikust elust ning teadmistega taimeriigist. Soovitasime tal hankida nutitelefoni, et ka korraldusliku poole pealt turiste paremini aidata saaks. Joseph lubaski seda teha aga seniks andis meile oma naise WhatsAppi numbri. Kui lähete Sri Lankale ja vajate inglise keelt rääkivat giidi, siis Josephi saab kätte WhatsAppi numbrilt +94779917271 ja autojuht Rumeshi WhatsAppi numbrilt: +94769850684

Tuulerooli riidest laba vahetuse olime jätnud viimaseks tööks, sest ei tohiks olla ju kuigi keeruline vana riideräbal raamilt maha koukida ning uus korralik asemele tõmmata. Praktikas selgus aga, et meile kaasapandud tagavara laba kate oli poole kitsam kui vaja ega mahtunud meie tuulerooli raami ümber. Pekki küll! Väljasõiduni oli jäänud vaid tund!

Naine koukis ruttu välja õmblusmasina ja jupi sinist purjeriiet ning hakkas tuuleroolile uut laba õmblema. Keset kibekiiret õmblustööd astus läbi taas agent Kelum ja võttis veel mingitele paberitele allkirjad, tõi tagasi meie passid ja andis väljaklaarimise paberid. Võisime nüüd startida aga tuulerooli laba õmblustööd olid veel pooleli. Palusime Kelumilt pool tundi ajapikendust ja ühise jõupingutuse tulemusel õnnestuski selle ajaga uus tuulerooli laba valmis saada.

Startisime 16.30. Kelum ja Berthing Master jäid meile kaldalt järele lehvitama. Üks väga tore ja omamoodi riik jäi taas seljataha. Ees ootavad Maldiivid. 430 meremiili ehk 4-5 päeva meresõitu. Kohtume Maldiividel.