27.01

Põhjatuult on 7-8m/s ja külglainet 1,5-2 m. Paat kõigub päris tublisti. Kell on 4 pärastlõunal aga meie uued madrused magavad veel ikka:) Hommikusöögiks pistsid nina korraks välja. Nii mõjubki ookean esimest korda – keha pole harjunud sellega, et peab pidevalt töötama, lisaks alguse merehaigus ja 24/7 värske mereõhk niidavad maha ka suure mehe, lapsest rääkimata. Papaa on juba ära harjunud – temal pole enam midagi häda:)

28.01

Hommik algas nii, et üks madrus istus peldikus, teine reelingus ja kolmas ei tulnudki voodist välja. Egertile tuleb au anda, hommikupuder kenasti söödud ja ei läinud kübetki kaladele:) Papaal nii hästi ei lähe ehkki lained pole suured – 1,5-2 m endiselt.

29.01

Tuul on raugenud ja oleme sunnitud motoriseerima, et tugev ca 3 knotsine põhhjast lõunasse kandev hoovus meid kursilt ära ei viiks. Lisaks oleme endiselt keset Suessi kanalisse viivat laevateed ja aegajalt võtab ka mõni suur kaubalaev meiega ühendust hoiatamaks, et me neist liialt lähedalt ei mööduks. Nii armas neist!

Täna öövahis tegelesime taas keset ookeani triivivate võrgupoidega, mis olid küll AISiga tähistatud, kuid siiski keset laevateed sätitud. Rohkem kui 10 miilile ritta seatud poid triivisid meile löpuks niimoodi selga, et olime sunnitud nende vahelt läbi sõitma. Ei juhtunudki õnneks midagi.

Kuna laine on ookeanil praktiliselt olematu, kasutasime juhust ja käisime peale hommikusööki kõik paadi taga lohisemas ning pesime end pärast mageda veega puhtaks.

Keskpäeval leidsime end taas olukorrast, kus paadi ümbruses ujusid kalad aga paadi taga ulpivad landid kurvastasid üksilduses.

Ei jäänud muud üle, kui et naine kraamis oma vibu välja. Seekord vaid üks hästi sihitud lask ja kala oli käes! Rohkem ükski kala me paadile paraku enam laskeulatusse ei lähenenud 🙁

Pugisime shashimit ja vahtisime paadist möödahõljuvaid suuri merikilpkonni. Ühe ümber sulistasid kaks hiiglaslikku kuningmakrelli. Nüüd läks jälle kiireks – naine lippas vibu järele ja keerasime paadi nina tagasi – ehk läheb õnneks … Paraku olid kalad teisel ringil juba targemad ja hoidsid end ohutusse kaugusse. Lahe vaatepilt oli ikka!

Neptunil oli meile sel päeval aga veel paar toredat üllatust. Enne päikeseloojangut siiski näkkas ja 1,5 kilone tuuna rõõmustas meid. Väljas oli aga juba pime, kui ühtäkki näkkasid kaks lanti korraga ja saime saagiks veel kaks kahekilost tuunipurakat. Homme hommikusöögiks on korralik kalapraad!

Maldiivideni veel 100 miili.

30.01

On vist halb tähtede seis.

Naine rookis hommikul pilsist mitu ämbritäit magedat vett välja – arvepidamine näitab, et meie magevee süsteemist lekib ca 30 liitrit päevas. Sellise lekkega ookeani ei ületa:(

Kalapraadimise keskel sai gaas otsa ja vööri kempsu käsipump ütles ka just üles… õnneks on Maldiivideni alla 20 miili.

Sõidame sisse kaunisse Uligamu saare lahte, kus on väike sadam, mis on mõeldud küll madala süvisega paatidele aga jullaga saab seal suurepäraselt maabuda.

Kohalikud ametnikud võtavad VHF16-l meiega ise ühendust. Küsivad muuhulgas, kes meie agent on. Naine seletab, et plaanime jääda vähem kui 7 päevaks ja lugesime internetist, et sel juhul pole agenti vaja. Saame vastuseks, et agenti on vaja igal juhul. Mnjah. Sõidame mööda ankrus olevast jahist, kellel veel kollane lipp peal ja uurime, kas tal agent on. Saame vastuseks agendi nime ja emaili aadressi ja info, et agendi tasu on 250 dollarit.

Laseme ankru sisse ja järgmisel hetkel adume, et põhjas on korallid ja oleme ankruketi sinna kinni haakinud. Pagan küll! Ikka ei õpi see inimeseloom oma vigadest! Riputame ankruketile leevendiks ühe vendri, sest laine on tõusmas.

Kõrvalpaadi juurde saabub tolliametnike paat. Mingi hulk neist kaob purjekasse aga paar tükki jäävad kummipaati. Naine viipab kummipaati ja see tulebki meie juurde. Tolliametnik hüppab pardale ja vormistab pikemata meie paberid ning lubab need hiljem agendile anda … siis laekub sequrity guy so ametnik, kes on iseloomulik sellele piirkonnale. Vormistab meiega samuti oma paberid ja lubab agendile anda… Jääb mulje, et ametnikud töötavad justkui agendi heaks mitte vastupidi.

Lõpuks saabub ka agent Mohamed. Uurib üle, mis paberid juba täidetud on ja laseb ühe veel täita. Kui paber allkirjastatud, küsib nagu eelmisedki ametnikud, kas meil laeva templit on. Saanud vastuseks EI, võtab temagi rahulikult taskust välja templipadja ja naine surub pöidla kõigepealt templipadjale ja seejärel paberile oma allkirja kõrvale.

Agent Mohamed on väga imestunud, kui kuuleb, et Maldiivid on meil siiani ainus riik, kus templi puudumisel pöidlajälg tuleb anda.

Enne lahkumist selgitab Mohamed igasugu tasusid, mis on kohustuslikud sissemöllimisel maksta. Kokku koguneb neid pea 100 euro eest. Agendi tasu osas ootab meid aga üllatus – Mohamed ütleb, et makske just niipalju, kui ise õigeks peate. Naine jääb talle suurte silmadega otsa vaatama – tõsiselt räägib või !?!

“Ja, ja! Me tahame, et meil käiks siin rohkem turiste”, seletab agent! Noo jah siis … naine ei oskagi selle peale midagi kosta.

Agent Mohamed lahkub meie passidega olles veel enne meie telefoni kohaliku SIM-data kaardi paigaldanud, 55kB peal.

Olemegi sisse möllitud! See käis uskumatult ruttu ja lihtsalt – risti-vastupidi sellele, mida Noonsite’st lugeda võis.

Sõitsime jullaga kaldale. Ümbrus oli puhas ja korras. Külakeses on joonsirgetel tänavatel kividest tikitud hooned tihedalt kõrvuti, eraldatud samuti kivikestest laotud aedadega. Aedades suurt midagi ei kasva – kogu küla asub liiva ja korallipuru segusel tasandikul.

Tänava ääres istub “sisseviskaja” rollis tädike ja suunab meid aia sisse peidetud kõrtsu. Kohalikud mehed istuvad ümber laudade, joogid ees ja vestlevad elavalt. Läheme baarileti äärde ja selgub, et see on alkoholivaba saar – mehed laudade ääres joovad morssi ja mahlakokteili. Ei, isegi mitte õlut pole – see on moslemisaar. Meie mehed on pettunud, liigume edasi.

Leiame ühe poe. Poodi sisenedes tuleb jalanõud ära võtta. Ostame külma coca-colat ja vett. Maksame dollarites. Saarel pole ühtegi autot aga ka mitte ühtegi koera – need samuti miskipärast moslemikultuuris ebasoovitavad elukad.

Meie juures peatub oma rolleriga Hussein – kohaliku pagariäri pidaja ja kutsub meid oma tootevalikuga tutvuma. Teeme külale ringi peale ja, kuna ei leia muud vaatamisväärset peale rannas massiliselt ringikablutavate erakvähkide – ühel seljas ilusam teokarp, kui teisel – liigumegi Husseini pagariärisse.

Hussein võtab parajasti ahjust välja küpsetatud Braunit ning uurib, ehk soovime samuti ühte tellida. Eelistame šokolaadi croissante. Hussein lubab need järgmiseks hommikuks valmis teha.

Läheme tagasi paati. Mehed tegelevad remonttöödega, naine valmistab õhtusöögi… täiesti tavaline päev …

31.01

Maldiivid koosnevad umbes 2000 väikesest saarekesest, mis moodustavad kokku 16 rõngakujulist atolli. Enamus saartest on asustamata, ca 200 saarel elavad kohalikud ise, ülejäänutest sadakond on kasutusel turistodele mõeldud resortidena ja mingi väike hulk on veel nö majandusotstarbelisi saari.

Islami usku pöördus riik 12. sajandil. Enne seda oli vähemalt 1200 aastane periood, kus saarel peeti lugu buddismist. Kuni eelmise sajandi viimase kvartalini oli tegemist sultanaadiga, praegu valitseb riiki president ja üha rohkem võimu koguv parlament.

Islam on riigi ametlik usk ja Maldiividel ühtegi teist usku praktiseerida ei ole lubatud. Näiteks kohtunikud arvestavad otsuse tegemisel lisaks põhiseadusele ja muudele seadustele ka koraani nõudmisi. Ükski seadus ei tohi koraaniga vastuolus olla. Maldiivide kodakondsuse saamiseks tuleb pöörduda islamiusku.

Ranged nõuded, mida kohtasime Uligamu saarel seoses alkoholi keelu, bikiinides ujumise keelu ja naistel paljaste õlgade ning põlvede näitamise keeluga laienevad kõigile saartele, kus maldiivid ise elavad. Resortide saartel on elu vabam ehkki kordades kallim.

Siit tuleb ka lubatud selgitus, miks Maldiividel on maailma kõrgeim lahutuste määr ehk Divorse Rate:

Maad on siin vähe ja see on kallis, praktiliselt kogu toit imporditakse. On tavapärane, et ühes väikeses ruumis elab koos üle 5 inimese sh mitu generatsiooni.

Abielud ei ole korraldatud vaid sõlmitakse noorte vahel romantiliste tunnete ehk armastuse tõttu. Abielu sõlmimine on lihtne. Noormees toob peale abiellumist tavaliselt nooriku oma koju (kus on ees reeglina tema vanemad ja õed-vennad) ja kaob ise päevadeks perele leivaraha teenima. Naised tööl ei käi. Kui nüüd noorik miskipärast kellelegi noormehe perest ei meeldi/närvidele käib, tehakse tema elu kiiresti põrguks ja noorik omakorda teeb põrguks oma armastatud kaasa elu, kes on ju ometi kujunenud olukorras süüdi.

Ei lähe palju aega, kui keskmine Maldiivide noormees otsustab, et lahutus on kõigile parim lahendus. Ja lahutamine on siinses moslemikultuuris väga lihtne – teed taotluse (meie mõistes) kohalikule perekonnabüroole ja kahe nädala pärast oledki lahutatud.

Huvitav on veel see, kuidas käib lahutamine laste olemasolul. Lapsed jäävad tavaliselt emaga. Seaduse kohaselt peab isa maksma laste emale toetust. Toetuse määra suurust on õigus määrata kohalikul nö rahvakohtul. Neid on aga rohkem kui üks. Kui esimese otsus papale ei meeldi, läheb ta järgmisse ja püüab sealt väiksemat määra saada jne, kuni toetuse määr tundub härra eksabikaasale sobilik.

Seda kõike rääkis meile pagariäri omanik Hussein, kes oli enne hõrgutiste küpsetamist kümmekond aastat resordi manageri ametis. Juhtus aga nii, et ta kukkus kogemata kombel ühte lahtisse kanalisatsiooni auku ja kahjustas oma selga. Peale keerukat operatsiooni Indias pidas ta mõistlikumaks töökoormust olulisel määral vähendada.

Paadi veelekke leidmiseks oli vaja kogu põrand üles võtta ja, et Veiko võimalikult stressivabalt toimetada saaks, vabastasime paadi ning võtsime ette matka ümber Uligamu saare. See on ühtepidi kilomeeter ja teist pidi umbes kolm. Maldiivide suurim saar on muuseas 8 ruutkilomeetrit.

Põikasime lahedasse looduslikku palmimetsa ja sahistasime varbaid lumivalges rannaliivas püüdes leida mõnd teokarpi, mis erakvähkidel kahe silma vahele jäänud. Uudistasime kaldale uhutud haikala ja loomulikult käisime iga natukese aja tagant end vees värskendamas. Saare metsasel küljel ei elata ja nautisime seal täielikku eraldatust.

Kohtasime külas jalutades Kima’t. Ta on siin, et õpetada kohalikele, kuidas muutuvate kliimaoludega kohaneda. “Milles see kohanemine seisneb?”, uuris naine. Kaitsta tuleb end suurte lainete ja tõusva merevee eest, seletas Kima. Selleks tuleb eluhooned planeerida tiheda teineteist toetava ruudustikuna saare keskele ja ehitada hoonete ümber kaitsvad müürid. Sisemaa erosiooni ja lainete eest kaitsmiseks tuleb rannaäärsetesse piirkondadesse kasvama jätta metsad, eriti head kaitset pakuvad mangroovimetsad.

Seda kuulates hakkas kohale jõudma, miks Uligamu saare keskel paiknev küla just selline on nagu ta on. Ja miks iseäranis saare tuulepealsel küljel on tihe metsik džungel, mis ookeani kallastel läheb üle mangroovimetsaks… teisiti siin ei saakski.

Kima on maailmas palju reisinud … korraldab muuseas Norra fjordides jalgrattamatku! Kaelas ripub tal tükike kulda, leitud Amazonasest, ja väikese padruni sisse peidetud 100USD. See viimane olla ikka päris mitmel korral kriitilisest olukorrast välja aidanud…

Kiva soovitab noortel ühineda sellise organisatsiooniga nagu NOLS – see pakub ellujäämisõpet ja elupäästmisoskusi igasugustes tingimustes! Õppe läbinutest on moodustatud ülemaailmne vabatahtlike võrgustik, kes appi tulevad, kui abi vaja. Väga põnev ju!

“Pesa kutsub kotkast, pesa kutsub kotkast!” Kostab käsiraadiost tuttav hüüd. Veiko on paaditöödega valmis saanud ja nõuab külma Coca-Colat. Lähme teeme taas kohalikule poekesele käivet ning istume siis kaile jälgima, kuidas hele kummipaat vaikselt meie suunas kulgeb. Siis aga juhtub midagi ja hoovus kannab julla meist eemale mitmesaja meetri kaugusele … Veiko on haaranud aerud ning kühveldab meeleheitlikult kalda suunas.

Võtame oma kompsud ja sibame talle järele. Kohale jõudes on julla on juba kaldale veetud ja mootor juppideks võetud, kohalik poisike assisteerib mootoriparandust lipates aegajalt koju ja tuues Veikole tarvilikke tööriistu. Tema asjalikkus saab tasutud väikese taskurahaga. Mootorit siiski töökorda saada ei õnnestu ja sõidame jahi peale tagasi meile kütust tarniva paadiga.

Diisel maksab siin 1,5 USD liiter (ostsime 130 liitrit). See hind sisaldab ka transporti ja kütuse paaki pumpamist.

Julla aitas lõpuks kaldalt ära tuua abivalmis ja tore kõrvalpaadi kapten. Kahju, et polnud aega minna tema juurde õhtusöögile.

Päikeseloojangu paiku toodi meile agendi poolt organiseeritud 200 liitrit joogivett (hinnaks 30 USD). Agent Mohamedile maksime tasuks 50 USD ning datakaart läks maksma 37 USD.

Saime kätte ka sõidu jätkamiseks tarvilikud paberid ja oma passid. Kella 21 paiku alustasime ankru korallisest põhjast lahti sakutamist, läks umbes 20 minutit igatepidi meelitamist ja keelitamist enne kui saime alustada sõitu Malele.

Agent Mohamed palus anda talle märku paar miili enne Malesse kohalejõudmist.

01-02.02

Uligamust Malele on vaid 150 meremiili. Meil olid kogu tee head 6-8m/s passaat-tuuled aga tugeva (ca 2kn) vastuhoovuse tõttu liikusime edasi aeglaselt. Kohalejõudmine võttis aega kaks ööpäeva.

Kogenud kaptenid õpetasid, et kui väikese paari-kolmekilose kala jõuab niisama üle parda paati tõsta, siis suuremale tuleb enne paati sikutamist harpuuniga väike lisalaks anda – on lihtsam kalale ja kalamehele. Nii saime kätte ka selle vähemalt viiekilose kuldmakrelli.

Siinsed atollid ei ole navigatsiooni mõttes võrreldavad Tuamotudega. Tõmbasime küll ka igaks juhuks Male atolli satelliidipildi, aga vaja seda ei läinud – Navionicsil olid kõik koralliriifid ilusasti üles märgitud. Atolli sees on vesi sügav – keskmiselt 50m. Ankurdamiseks sobilikke kohti on vähe.

03-04.02

Jõudsime Malele. Võtsime ühendust agendiga. Naine informeeris teda meie kohalejõudmisest ja ka sellest, et meie Papaa tahab Malest Eestisse tagasi sõita.

Agent juhatas meid Male saare kõrval Hulhumale saare juures asuvasse ankrualasse. Sisenesime sadamaala basseini pimedas. Õnneks oli liiklus vähene. Leidsime kiiresti sobiliku ankrupaiga ja lasime koos ankruga ca 30m ketti 10m sügavusele liivasesse põhja. Rohkem ei saa seal lasta, pole ruumi. Terve öö saalisid meie eest ja tagant läbi nii väikesed kala- ja taksopaadid kui ka suured kaubalaevad põhjustades pidevalt korralikku lainetust. Ankur õnneks pidas.

Sattusime Maldiivide pealinna reedel. Tuleb välja, et reede on moslemitele sama, mis meile pühapäev! Kõik poed ja toitlustuskohad olid kinni, kui me kella 11 paiku maale jõudsime:( Toidupoed ja turg avati õnneks kella 14-st, aga muud poed jäidki suletuks reedesel päeval.

Kella 12 -14 vahel olid kõik kohalikud mehepojad kogunenud mošeedesse. Tänavad olid tühjad. Kell 14 olid tänavad aga järsku puupüsti rolleritel sagivaid moslemimehi täis. Avastades, et ta on ainus õrnema soo esindaja selles meestesummas, tekkis Naisel pisut kõhe tunne. Läks veel tunnike enne, kui tänavatele ilmus üksikuid kohalikke naisterahvaid.

Õhtul, kui jõudsime kohaliku väga viisaka linnaliini bussiga taas Hulhulmale kaile oma julla juurde (rõõmustades, et see on ikka veel alles ega ole ka lootusetult prahi alla mattunud) oli ümbruses taas uskumatu hulk mehepoegi, sekka üksikud naisterahvad.

Naine vaatas mõtlikult seda noorte inimeste hulka… nad lihtsalt kogunevad tänavatel, sest neil pole siin saarel midagi muud tarka teha – kultuur meie mõistes puudub, ei nad tantsi, ei laula, ei mängi mingeid pille, ei tee sporti, ei käi teatris – polegi ju neil siin sellist asja. Õnnetu rahvas selles mõttes. Isegi koduloomi ei saa pidada – koerad on ju ära keelatud. Ajab ilmselt jooma aga sedagi ei tohi teha…

Kaks vahvat asja, millega ennast siinkandis lõbustada saab on toiduturu ja veealuse maailmaga tutvumine. Igasugusel turul on tore käia, kui on kaasas Tom, kes on a)kauplemise ja tingimise friik ja b) uute (maitse)elamuste friik 🙂 Kuidagi tal ka kõik õnnestub ja enamasti ei saada tema peale kurjaks ehkki Naise arusaamist mööda on tema nõudmised ja pakkumised aegajalt üsna nurjatud:) … Turumehed (siin müüvad turgudel kaupa eranditult ainult mehed) olid ikka kaunis jahmunud ka selle peale, kui Tom järgmise tundmatu vilja haaras ja pilti nõudis. Eestlased, keda varem nähtud poldud, said endale igatahes Male turumeeste hulgas huvitava maine:)

Veealuse maailmaga tutvumiseks sõitsime jullaga Hulhumale kõrval asuva Kurumba saare juurde. Saarel asub resort aga resordi beach bar’i meid ei lastud. Turvamees seletas midagi veebilehe kaudu kohtade broneerimise vajadusest … no ei viitsi sellega keset ookeani kummipaadis tegeleda. Panime julla saart ümbritsevale riifile ankrusse ja hüppasime vette.

Uskumatu, milline “Kalapoeg Nemo multifilm” seal 24/7 jooksis – näidatakse haisid, kilpkonni, raisid ja ohjeldamatus koguses muid kauneid kalu. Koralle eriti pole. Need hukkusid valdavalt 2004. aastal, kui vee temperatuur tõusis tavapärasest 5 kraadi kõrgemale.

Õhtupoole käis naine ka sukeldumas aga Hulhulmalest põhjapool asuva Furanafushi saare lõunakülje riif oli kaladest ja mereelukatest praktiliselt tühi. Naine oli pettunud, sest pardal olnud sukeldujast soomlane rääkis, et vaid üks saar kaugemal sai eelmisel päeval näha pea kõiki mereelukaid, isegi kaheksajalga.

Õigupoolest on “Dive Club Maldives” üldse üks kummaline sukeldumisteenuse pakkuja – see oli esimene koht maailmas, kus Naiselt ei küsitud näha OWD sertifikaati, ei lastud täita ühtegi paberit sh terviseküsimustikku, ega panna kusagile ühtegi allkirja… ainult raha küsiti peale ühte sukeldumist – 80 USD. Seda klubi sõpradele ei soovitaks.

Hilisõhtuks oli meie agent Mohamed kaugjuhtimise teel kogu lahkumiseks tarviliku paberimajanduse korda ajanud. Igati tubli agent tegelikult! Asjade veel ladusamaks ajamiseks (nt cruising permiti olemasolu korraldamiseks jahi Maldiividele saabumise ajaks) on mõistlik temaga juba enne Maldiividele jõudmist ühendust võtta. Tema WhatsApp number on +960 793-4946 Asad Mohamed

05.02

Varahommikul saatsime Papaa lennujaama.

Peale hommikusööki jätsime Veiko paadile veel viimaseid remonttöid tegema ja läksime Tomi ja Egertiga linnapeale provianti kokku koguma.

Algatuseks sõitsime taksoga Malesse Maldiivide rahvusmuuseumisse so ainus kultuuriobjekt, mida kohalikud meile soovitada oskasid. Muuseumis kohtasime toredat kohalikku naisterahvast Shaheemat, kes oskas ka inglise keelt. Teades, kui keeruline on siin maal kohaliku naisterahvaga jutule saada, otsustasime temalt paluda tervituse oma jahtklubi lipule. Ta oligi nõus. Tutvustasime talle pisut Eestit ja oma ümberilma purjetamise ettevõtmist ning jälgisime põnevusega, kuidas ta hoolikalt kohalikus kirjakeeles paremalt vasakule meile tervitust maalis. “Nii tore, et tulite! Täname teid!” võiks see eesti keeles kõlada.

Males ringi jalutades täheldasime, et kalasadama kõrval on seal ka väike ent sügav kruiisipaatide sadamabassein, kuhu põhimõtteliselt oleks isegi võimalik jahiga sisse saada. Ühtegi jahti ega katamaraani seal siiski polnud. Ilmselt ei ole vastava loa saamine kuigi lihtne.

Kotid tarvilikku toidu- ja joogikraami täis jõudsime pärastlõunaks tagasi jahi pardale. See on nüüd peale Veiko usinat toimetamist taas sõidukorras – vee leke kuumavee paagist on likvideeritud (nii nagu ka kuum vesi:), kemps toimib taas (ajasime ta kogemata liiga udupeente mitmekordsete vetsupaberitega umbe), poomil on taas ülestõmme ja allatõmme (eelmise kinnitus lendas poomi küljest, sest needid ei pidanud ülestõmbele vastu, nüüd kasutame poomi kinnitust ainult selleks, et ülestõmbe ja allatõmbe otsad poomi keskele fikseerida, otsad ise on seotud ümber poomi).

Egas muud kui ankur üles ja nina Seishellide suunas. Minna on ca 1100 meremiili. Noonsite info kohaselt mingit eelteavitust sinna saata pole vaja, agenti pole vaja … näis noh kuidas tegelikult olema saab.