06.02

Atollide vahel on taas päris korralik hoovus, seekord õnneks toetav ja pärituules liigume edasi paraja hooga ehkki lainet praktiliselt pole. Kogu päeva saadab meid saartelt leviv internetisignaal, mis ei ole küll teab mis tugev aga abiks siiski.

Õpetame Egertit ‘Tuhandet’ mängima ja aeg lendab ruttu.

Õhtul tuul vaibub ja paat läheb üle diislitoidule. Maldiivide saarestikku enam paista pole. Enne päikeseloojangut näkkab tuunikala ja õhtuks saab maitsvat kalasuppi.

07.02

Täna tuli meie paadi ümber tuunadele jahti pidama umbes sadakond delfiini. Korralikke meetripikkuseid tuune muudkui aga hüppas veest välja, kui delfiinide poolt moodustatud ringlõks nende ümber taas koomale tõmbus. Aegajalt hüppasid lustlikud delfiinid ka ise veest välja ja näitasid meile oma akrobaatikat. Madrused olid vaatemängust sillas. Väga äge oli!

08.02

Hommikul peale päikesetõusu olid platsis vaalad. Üks lipsas paadist mööda isegi 15 meetri kauguselt. Võimas vaatepilt ehkki jäädvustamine ununes kõigil suure ähmiga ära:)

Kui vaalad olid läinud, hakkas veest pirakaid tuunikalu välja lendama. Ilmselgelt pidas keegi neile jahti … või peavad nad ehk ise niimoodi jahti? Tom istus kokpitis nagu sütel – paadi ümbrus on ilusat kala täis aga tema lanti ei taha keegi … ajab närvi mustaks küll.

Purjetamisolud on terve päeva ideaalsed – külgtuult põhjast on ca 5m/s, lainet praktiliselt pole – paat libiseb täispurjes läbi vee 5,5 knotsiga nii et sulin taga. Päike sirab pilvitus taevas. Ekvaatorini on 300 miili.

09-10.02

Enamus ajast purjed laperdavad, lainetus praktiliselt puudub ja kõigile tundub, et seisame keset ookeani paigal. Kui plotteri sisse lülitame, selgub taas, et liigume 4-5 knotsiga! Täiesti müstiline!

Kogu senise tee on meid saatnud 2 knotsine hoovus täpselt meie sõidu suunal. Tuul puhub põhjast (so paadi suhtes küljelt) vaid 3-4 m/s aga sellest piisab, et paadi kiirusele veel paar knotsi lisada.

Olud on nii rahulikud, et isegi alati merehaige Tom, kes tavaliselt ei saa sõidu ajal telefonigi vaadata ilma, et süda pahaks ei läheks, loeb muretult juba mitmendat raamatut.

Kala kahjuks kätte saada pole enam õnnestunud. Selle asemel käime ise iga päev paadi sabas sulistamas ja naudime mõnusat päikselist aga siiski mitte väga palavat ilma.

Oleme näinud kahte suurt kaubalaeva. Ühel oli AIS-i infos kirjas, et pardal on relvastatud turvameeskond! Oma AISi saatja oleme ohutuse eesmärgil välja lülitanud. Nii on igasugu piraatidel meid keerulisem leida.

Pool teekonda hakkab läbi saama. Ööpäevased läbisõidud alla 100 miili ei ole jäänud. Siin kandis ei olegi ju võimalik aeglasemalt sõita:)

Kui pimedaks läheb, imetleme paadi ümber sädelevaid vetikaid, millele on lisandunud suured helendavad meduusid.

11.02

Keset päeva tõusis tuul ootamatult 10m/s-le ja pööras läände ehk vastu. Tuuleprognoos midagi sellist ei näita. Kiirus tõusis selle tulemusel 7 knotsini.

Õhtul kella 18 paiku möödus meist kolmest sõjalaevast koosnev konvoi, AISil neid muidugi polnud. Tulid Seishellide poolt ja kadusid India suunas nagu kõik teisedki laevad, mida näinud oleme.

Tuul vaibus ja pöördus taas põhja, nüüd sai Naine supiks teha tundmatu kala, kes päeval meie lanti oli võtnud. Kui supp õhtul kella 9 paiku valmis sai, olid kõik juba magama kobinud. Mis siis ikka, supp sobib suurepäraselt ka hommikusöögiks:)

12.02

Täna on ekvaatori ületamise päev! Naine ärkas juba hommikul vara ja asus ettevalmistusi tegema so pannkooke küpsetama.

Ületasime ekvaatori koordinaatidel 00°00,000′ S 062°42,368′ E

Sõime pannkooke vahukoore ja troopiliste viljadega ning limpsisime külma õlut peale. Elu on lill!

Egert sai väikese junga eksami. Hindasime ta purjetamisalased teadmised tubli kolmega ja kapten andis talle kätte ekvaatori ületamise tunnistuse.

Tuult puhub 5-6m/s põhjast. Sakutasime mõlemad purjed välja ja kihutame edasi 7 knotsiga. Kui nii edasi läheb, jõuame kohale juba 16.02

Ookean ei anna meile juba mõnda aega muud kui ainult lintkala ehk kõnekeeli ‘nälginud barrakuudat’, kel on suur suu täis hirmteravaid hambaid aga kerega pole loodus teda õnnistanud – pikk, kiitsakas ja luider. Luud on õnneks 10 cm pikad. Nii on naine nõus seda kala siiski supiks keetma ja puhastama. Valge liha on päris hea.

Lintkala peab jahti ainult ööpimeduses elik, kui ööseks lant välja võtta, siis seda kala ka ei saa.

13-14.02

Head tuuled püsivad 7-9m/s ja lendame edasi vähemalt 130 miili päevas. Laine on 1-1,5 m aga meie madrustele see loks ei meeldi ja nad veedavad suurema osa ajast ‘transpordiasendis’.

Naine toimetab söögitegemiste vahel blogiga. Mees mudib aegajalt luhvama kippuvat purjestust ja hoiab paadirahvast kursis Vormel1 käiguga – satelliitmodemi abil saab kusagilt ralli lühiuudiseid alla laadida.

Maldiivide pöidlatempli stsenaariumi edaspidiseks vältimiseks otsustas Naine Picassole templi organiseerida ja kavandas esmase visandi, mis Veikole muidugi ei meeldinud. Aga kuna ta ise midagi targemat välja ei pakkunud, siis on väike lootus, et ehk läheb siiski käiku…

Hilisõhtuses vahis lendas üks lendkala meile kokpitti keset lauda. Tom nabis ta kiirelt kinni. Kuna neid lendajaid me söögikõlbulikeks ei kvalifitseeri, sai tiivuline peatselt taas lainetes lennata. Muuseas avastasime ka, et pimedas taskulambi valgel helgivad lendkalade silmad punaste tulukestena vastu, aegajalt veest välja hüpates.

15.02

Endiselt on igal pool, nii kaugele kui silm ulatub, vaid üüratu veteväli. Juba kaks päeva pole näinud ka ühtegi laeva.

Eile õhtul pöördus hoovus ja hakkas vaheldumisi lääne- ja lõunasuunalt meie edasiliikumist takistama. Üle 5 knotsi nüüd kiirus enam naljalt ei tõuse hoolimata täispurjedest ja 5-6m/s külgtuulest.

Hommikusöögiks praadis naine eile õhtul lanti hauganud pontšaka tuuni. Tore vaheldus lintkalale igal juhul.

Minna on veel ca 150 miili, mis tähendab, et oleme juba ‘peaaegu kohal’:)

16.02

Mõnikümment miili enne Seishellide saarestiku ütles jahi mootor oma töölepingu üles. Veiko sukeldus peadpidi mootoriruumi ja vahetas algatuseks õlifiltri välja. Mootor käivitus taas…. Huhh, see läks lihtsalt!

Kella 11 paiku siseneme saarestikku. Meid tervitavad Felice ehk Rõõmu saar, La Digue ja kaugemal paistab ka Praslin. Siia ei tohi aga praegu jääda – tuleb minna kõigepealt ennast Mahele pealinna Victoriasse sisse möllima. Sinna on veel ca 30 miili minna. Loodame valges kohale jõuda.

Tomil jääb umbes 5 kilone pontšakas tuna lanti. Naine paneerib sellest mõnusad suupisted. Laimi ja valge veiniga imehead – tähistame peatset kohalejõudmist.

Kell on kolm pärastlõunal. Mahe saareni on veel umbes 10 miii. Naine istub paadi vööris ja jälgib, kuidas ehmunud lendkalad üle lainete paremale ja vasakule liugkevad. Kaugelt paistab suure kaljusaare siluett. See tundub juba praegu nii kodusena. Plaanis siia ju jääda tervelt kolmeks nädalaks ja on lootus kohata nii mitmeid häid sõpru ja toredaid eestlasi, potentsiaalselt häid sõpru.

Jõuame Mahe saare karantiini ankruala lähedusse kella 17.30 paiku. 1.5 miili enne võtab naine VHF kanal 14-l Victoria Port Controliga ühendust ja informeerib meie peatsest saabumisest. Saame korralduse karantiini alale ankrusse minna ja siis uuesti ühendust võtta. Teistkordne raadioühendus on kõigile pettumus – ametnikud tulevad pardale alles hommikul kell 9. Enne seda kaldale minna ei tohi.

Seame julla valmis ja jääme ööseks ankrusse rahutu lainetusega karantiinialale.

17.02

9.30 saabuski ametnike paat (Pilot kaater). Kuus ametnikku tulid pardale ja naine asus usinasti kõiksugu pabereid täitma. Ametnikud paadi vastu mingit huvi üles ei näidanud. Lisaks passidele, kuhu löödi kohapeal templid, taheti näha laeva reg tunnistust ja paadijuhi luba. Dokumentidest pidi olemas olema crew list, eelmise sadama väljaklaarimise paber ja paadi kolmandate osapoolte kindlustus.

Kuna kaks viimast dokumenti olid naisel ainult digitaalselt, siis tolliametnik sisseklaarimise dokumenti ei väljastanud. Käskis puuduvad dokumendid omale emailile saata ja väljastas arve 300 kohalikule tubrikule, mis tuli ka ära maksta, kui maale läheme. Sellega olid formaalsused ühel pool ja võisime kollase lipu maha võtta ning sadama alasse sõita.

Templiametnikel oli lahkumisega nii kiire, et unustasid oma templi maha. Kutsusime küll raadio teel nende paati, aga ei vastanud keegi.

Sadamabasseinis on jahtide ankruala, mis on hästi rahulik ka tugevamate tuultega. Jullaga saab minna jahtklubi kaisse. Ostsime jahtklubist (kaardiga makstes) nädalase loa kasutamaks jahtklubi teenuseid – inimese kohta ca 21 euri. Selle eest saab jullat hoida jahtklubi kais, kasutada dušširuume ja pesumasinat, kasutada wifit ning võtta kail asuvatest kraanidest tasuta joogivett. Meile oli seda rohkem kui küll.

Tegime jahtklubi baaris kiired saabumisjoogid ja läksime linnapeale hankima kohalikku raha ja SIM kaarti, et tolliformaalsused lõplikult ära klaarida.

Raha saab kesklinnast Airtel’i pangaautomaadist. SIM kaartide jaoks on muuseas ka automaat. See võttis raha küll vastu aga kaarti ei väljastanud (õnneks andis tšeki) st tuli ikka kontoora üles otsida. Sealt sai nii SIM-kaardi kui ka tšeki vastu raha tagasi.

Jahte sissemöllivad tolli- ja immigratsiooniametnikud asuvad Yacht Clubiga samas lahes kõrvuti hoonetes (jahtklubist juhatatakse õige koht kätte). Jalutasime sinna kohale ja saatsime sealsamas ametnikele emailile tarvilikud dokumendid, maksime 300 kohalikku tubrikut ja tagastasime templi. Kõik läks ladusalt ja ametnikud olid igati meeldivad ja abivalmid.

Õhtu möödus jahtklubis pesu ja ennast pestes ning sealses restoranis õhtusööki nautides ja järgmisteks päevadeks plaane tehes.

18-20.02

Saabus meie staažikas (mitmekordne) madrus – naabrinaine Joanna – koos leiva, kilude ja … vihmaga

Plaanisime mägedesse matkale minna, kuid õhtul hakkas sadama ja kaks päeva järjest kallas kui oavarrest, Naine jäi naabrinaise juurde hotelli ja vihma vaheaegadel tutvusime kauni Constance Ephelia hotelli rajatiste ja loodusega. Hotellil on oma hiidkilpkonnade aedik, džunglisse mäenõlvadele paigaldatud zipline, kuuma saunaga SPA ja muidugi imelised rannad, mis on avatud kõigile, sest Seišellide seaduste kohaselt ei tohi erahotellid ligipääsu randadele piirata.

Hästi korraldatud on ka Mahe ühistransport. Vähem kui 1 euro maksva pileti eest viib buss praktiliselt igale poole ja sõidugraafik (mille saab internetist alla laadida) on enamasti tihe. Ainult et suurte kohvritega turistosid bussi ei lasta. Tuleb takso tellida.

20.02 saatsime ära kordusmadruse Tomi ja Egerti, vaprad meiega mitmetel maailmameredel ekvaatorit ületanud madrused. Regulaarsed toidukorrad ja tervislik toit (ning muidugi ka sortsuke merehaigust:) olid Tomi lihakere saledamaks vorminud nagu nipsti:) Selline reklaam siis meie uutele madrustele:)

Tutvusime kohaliku kaubandusega. Puu- ja köögivili on kõvasti kallim kui Eestis, muu kaup enam-vähem sama hinnaga. Nalja tegi nahka valgendav päevituskreem neegritele, “Anti age” pesupesemisgeel jms veidrad tooted.

Turistidele müüakse rämeda raha eest – min 500 euri tükk – emaste Coco de Mer palmide pähkleid, mis sarnanevad vormikate naisterahvaste pepudele. Mõned pähklid olid jalad alla võtnud ja sibasid mööda linna ringi – kohalike naiste volüümikad vormid ei jäänud alla pähklite omale:) Mehed on reeglina kiitsukesed kondikubud pikkade rastapatsidega. Isase Coco de Meri viljale on mehepoegadel siiski keerukas järele jõuda:)

21-24.02

Võtsime ette kõige tavapärasema ringi siinses saarestikus, mida kutsutakse Inner Islands, sest nad kõik asuvad sama platoo peal. Cruising permiti taotlemiseks oli ainult vaja üles leida kesklinnas, mingi hoone 3.korrusel asuv SMSA kontor ja seal täita vastav taotlus ning maksta 200 kohalikku. 15 min ooteajaga väljastati luba.

Tuuleprognoos näitas kogu planeeritud kruiisi ajaks minimaalset tuult või tuulevaikust st motoriseerimise teema.

La Digue saarele on ca 30 miili. Tegime öösõidu ja jõudsime kohale hommikuks. Ankurdasime saare kõige kaunimate randade Grand Anse ja Petite Anse läheduses ca 5m sügavusel liivapõhjal. Ehkki olime saare tuulevarjulisemal poolel, oli seal korralik swell ehk saarte läheduses akumuleeruv ookeanilaine. Paat käis ankru otsas tilla-tölla ja pardal oli ikka üpris ebamugav.

Sõitsime jullaga imekaunisse randa ja üritasime pisut snorgeldada. Vesi on üpris sogane, kalu vaid kaljude lähedal. Ühte merikilpkonna ja raid nägime. Selles rannas on kõige lõbusamaks meelelahutuseks üle suurte randa ründavate murdlainete hüppamine:) Rannas on muuseas ka üks restoran.

Jullaga paadile tagasi saamine on kunsttükk. Tuleb passida sobilikku hetke kahe laine vahel ja siis julla viia rannast nii kaugele vette kui võimalik ja ruttu peale hüpata ning loota, et mootor kohe käivituks. Muidu kaldub julla risti lainet ja järgmine suur murdlaine viskab ta lupsti tagurpidi ja uhub kaldale tagasi. Meil oli õnne ja saime kenasti paati tagasi.

Hiivasime ankru ja sõitsime La Digue teisele küljele, kus on põhja osas päris korralik aga paraku veel ehitusjärgus olev jahtsadam. Jäime ankrusse selle kõrvale kohalike rendikatamaraanide vahele. Sügavust ca 10 m, liivapõhi vaheldub madala (ca ) koralliga, millel kasvab merihein. Pidamine on hea hoolimata tugevast swellist ja vaid 30 m välja pandud ankruketist.

Maale minnes saab julla jätta sadamabasseini, kus on kai saartevaheliste kiirkaatrite jaoks. Saarel on pangaautomaat, üks korralik toidupood ja päris palju häid restorane ning rannabaare. Saarel liigutakse jalgrattaga (seda teevad ka kohalikud). Jalgratta saab rentida 200 kohaliku tugriku eest päevas.

Ankrupaigale sõites unustasime välja kalapüügilandi ehk ca 30 m tamiili. Meie tagant sõitis läbi kohalik saartevaheline kiirpaat ja võttis meie landi kaasa. Pärast sadamas ringi liikudes nägi mees kiirpaadi juures kahte paadijuhti, kes keerutasid näppude vahel meie lanti, läks ja küsis me landi tagasi, nii et landi/kala bilanss läks kohe paremaks. Tavaliselt on nii, et suuri lante kulub rohkem kui tuleb kala, väiksema, kalmaari meenutava landiga on nii, et üks lant toob ära ca 10 kuni 30 kala (tuunat)…

Rentisime rattad ja sõitsime saare teisele küljele esmalt ühelt poolt ja siis ka teiselt poolt. Ringi teha ei saa – sest teisel küljel mingil jupil tee katkeb. Rahvusparki kohalikud minna ei soovitanud – kõike, mis seal on pidavat nägema ka väljaspool parki.

No ehk siis tõesti – džunglist läbi sõites korjasime tee kõrvale kukkunud küpseid mangosid. Mugisime neid rannas ujumise vahele. Põhjapoolsel kaldal sügasime lõua alt liival lösutavat hiidkilpkonna. Õhtul nautisime maalilist päikeseloojangut ankruala kõrval asuva hotelli rannabaaris. Seal on ka tasuta wifi ja välidušš, mille all sai soola maha pesta. Paradiisisaar, mis muud!

24-27.02

24.02 kruiisisime Praslini saarele.

La Diguelt Praslinile on jahiga umbes tunni aja sõit (3,5 miili). Praslinil on st Anne lahes väike jahtsadam aga see on täis rendijahte ja sadama kaid saab kasutada ainult jullaga maaleminekuks.

Ankurdasime sadama läheduses 10 m sügavusel savipõhjal. Ankur hoiab väga hästi ehkki vesi läbi ei paista. Ookeanilaine lahte sisse ei tule, hea rahulik.

Julla kais hoidmise eest tuli maksta jahtklubis sulas 150 kohalikku. Anti ka kviitung. Informeeriti, et takso Valle de Mai’sse maksab 200 kohalikku. ‘Takso’ saab nii, et lähed jahtklubist välja ja vaatad otsival pilgul ringi. Paari minuti pärast mõni auto juba peatubki ja küsib, kas on vaja kuhugi viia. Poed on tööpäeviti lahti kl 20.00-ni, nädalavahetustel vähem või üldse suletud. Toit ja alkohol maksab sama palju kui Eestis.

Valle de Mai on sajandeid vana inimesest suhteliselt puutumata Coco de Mer palmide mets. Coco de Mer on kõige aeglasema kasvuga suur puu kasvades aastas keskmiselt 33mm. Puu kasvab 24-35m kõrguseks, mis teeb täiskasvanud isendi vanuseks sadu aastaid. Puu leht kasvab ca 24 aastat ja on umbes 10 m pikk ning 4m lai.

Pepu kujulisi vilju kannavad emaspuud. Vili küpseb 6-7 aastat ja kaalub 15-30 kg olles seega maailma raskeim seeme. Isaspuu õisik kasvab kuni kahe meetriseks ja õitseb kuni 10 aastat!

Valle de Mai külastamiseks tuleb osta rahvuspargi pilet (ca 25 euri täiskasvanu). Kohtusime pargi väravas eestlaste Anneli ja Rene’ga, kes olid juhtumisi Seišellidel oma 35.pulma-aastapäeva pidamas. Kohtumise tegi eriliseks see, et Anneli on Naise sugulane vana-vanaema kaudu. Teise Maailmasõja ajal esivanemate vahel kontaktid katkesid. Taasleidmise lugu on pikem eraldi lugu aga kohtumise rõõm oli suur. Uskumatu, et saatus meid kodust nii kaugel lõpuks kokku viis!

Peale ühist rahvuspargi külastust kutsusime Anneli ja Rene jahile Eesti Vabariigi aastapäeva tähistama. Ah kui hästi maitseb ikka kiluvõileib munaga, kui tore on olla eestlane!

Järgmisel päeval sõitsime kõik koos teisele poole Praslini saart, kus on hiidkilpkonnade paradiis – väike Curieuse saar. Tegemist on taas rahvuspargiga ja jullaga saarele saabudes pidi igaüks lunastama 300 kohaliku tubriku (ca 22 euri) eest pileti. Maksta sai ainult kaardiga!

Tuleb muidugi tunnistada, et saarel avanev vaatepilt oli seda väärt! Kümned ja kümned hiiglaslikud kilpkonnad pikutasid kõikjal puude all. Mõned reipamad tulid saarele saabunuid uudistama lootes saada turistidelt mõne värske mangroovilehe või lihtsalt lõua alt sügamist. Väga sotsiaalsed loomad!

Järgmisel hommikul kell 8 oli jahi kõrval väike paat Curiouse saarevahiga ja kasseeris meilt rahvuspargis ööbimise eest sisse 250 kohalikku tugrikut. Teatas, et kui me kohe ei lahku, tuleb maksta ka teise päeva eest … ei, mitte ainult 250 tubrikut vaid lisaks ka iga paadisviibija eest 300! Saime kiire arvutamise tulemusel kokku üle 100 euro! Siin on kallim, kui mõnes kesklinna hotellis… Nõustusime kohe lahkuma.

“Kaugele pole vaja minna”, informeeris pargivaht. “Seal 400 meetri kaugusel teisel pool veest välja paistvat väikest kaljusaarekest on juba tasuta!” See oli hea uudis! Hiivasime ankru ja tegime väikese kohavahetuse. Rohkem pargivaht meid enam ei tülitanud. Läksime jullaga Praslinile.

Selle saare põhjaküljel on igal pool liivapõhi. Vee läbipaistvus sõltub tuule suunast ja hoovustest. Snorgeldada eriti kusagil pole, korallide asemel on põhjas merihein. Sakutasime julla kaldaliivale puude alla ja jälgisime lainetes hüplevat Picassot – ainus tasuta ankrukoht siinpool saart on tuultele ja lainetele avatud.

Liivast kaldariba palistavad hotellid ja restoranid ning rannabaarid. Ühest hotellist mööda jalutades kuulsime tuttavat hüüet: “Tere eestlased!” Saime tuttavaks Siimu ja tema elukaaslasega. Leppisime kokku ühise õhtusöögi samasse restorani, kus Anneli ja Rene oma pidulikku aastapäeva tähistasid.

Ranna lõpust leidsime mingi hotelli rannabaari, kus oli lisaks heale joogimenüüle ka kaardimakse, tasuta wifi ja rannadušš – kõik, mis ühele purjetajast maailmarändurile õnneks vaja:)

Lahel tiirutas oma superkaatriga vene miljardär Mordašov. Seišellid on venelastele heaks pelgupaigaks.

Õhtut nautisime eestlaste seltsis heas restoranis. Tahtsime minna ka nn afterparty’t pidama, kuid kell 11 õhtul olid kõik kohad juba suletud:(

Viimase päeva Praslinil veetsime Anse Lazio rannas. See on kahtluseta Praslini kõige mõnusam rand ujumiseks – vesi on hoolimata liivapõhjast puhas ja selge, vetikaid pole. Suured ookeanilained veerevad laisalt randa ja neist on lõbus üle hüpata. Puude vilus on väike restoran-baar ja ongi kogu infra.

Ka selles paradiisirannas kohtasime eestlasi. Jane ja Erkki oma tütardega veetsid saarel puhkust. Kutsusime nad pardale ja tutvustasime paati ja oma elu-olu. Rääkisime põgusalt erinevatest seiklustest ja oma missioonist. Nii kaugel kodust on alati tore Eestlasi kohata! Lahkudes lubasime sidet hoida.

Aga sellega polnud meie kohtumised eestlastega veel läbi. Sõitsime koos Anneli ja Renega tagasi Praslini lõunaküljele, kus juba ootas meid sadamas perekond Marksonid leiva, kilude ja sinepiga:) Nende teenistuses on nüüd juba teist aastat Naise endine BMW GS mootorratas ja ta teenib oma uusi peremehi hästi:)

Seekord valmistasime õhtusöögi jahi pardal ja lõime taas kokku klaase Eestimaa, eestlaste ja toredate kohtumiste terviseks. Tõesti südantsoojendavad päevad!

28.02-02.03

28.02 sõitsime tagasi Mahele. Ookean oli peegelsile ja käisime poolel teel keset vetevälja ujumas. Kala ei õnnestunud saada. Samal ajal möllas Madagaskari kõrval korralik tsüklon.

01.03

Kohtusime Valgast pärit eestlaste Arle ja Aivariga. Sõitsime nende rendiautoga saare lõunaküljele Takamaka piirkonda ning tutvusime sealsete randade ning Four Seasons hotelliga. Tuleb tunnistada, et Grand Anse piirkond Mahe lääneosas on lahedam ja ilusam.

Õhtul jõudsid Mahele ka Anneli ja Rene. Sõime jahtklubis ühise õhtusöögi ning tegime plaane järgmiseks päevaks. Mahel on mägedes päris palju erinevaid matkaradu. Need on üljuhul hästi märgistatud, hoolitsetud ja korras, sest rajale pääsu eest tuleb maksta inimese kohta 100 kohalikku tubrikut ehk ca 7 eurot. Üks kõrgeima reitinguga radadest on keskmise raskusastmega Copolia trail. Umbes 45 minutit mäkke ronimist ja preemiaks fantastilised vaated saare idaosale. Valisime selle oma järgmise päeva väljakutseks.

02.03

Hommikul kella 9.30-ks oli meil kokku lepitud kohtumine klubi kommodoori Alexiga. Tutvustasime talle oma jahtklubi ja missiooni ning palusime tervitust meie jahtklubi lipule. Kinkisime Vana-Tallinna, eesti kommi ja oma jahtklubi lipu. Alex kuulas huviga ja pakkus välja võimaluse sõlmida sõprusleping nende 1964.aastal asutatud jahtklubi ja meie jahtklubi vahel.

Suurepärane mõte! Leppisime kokku, et täpsustame järgnevatel päevadel detailid ja anname endast parima, et leping sõlmida ning pikaajalised sõprussuhted luua.

Anneli ja Rene olid vahepeal jahtklubisse jõudnud ning startisime planeeritud mägimatkale. Naine oli kohalikelt saanud info siinse taksoäpi LinkUp kohta ja selle juba ka telefoni laadida jõudnud. Tellisime sellega takso.

Kohalejõudnud taksojuht oli ähmis ja segaduses. Teatas, et see äpp võeti kasutusele päev tagasi ja, et oleme tema esimesed äpikliendid ning tunnistas, et ega ta tegelikult seda äppi veel ise kasutada ei oska ega saa ka aru, kuhu me minna tahame ja mis see sõit maksab…

Naersime südamest ja lohutasime oma taksojuhti, et meie koduriigis on samasugune äpp juba aastaid kasutusel ning, et see on väga lihtne. Õpetasime siis taksojuhti uut äppi kasutama, kõik toimis kenasti ning jõudsime õnnelikult oma sihtkohta:)

Copolia trail on väga ilus ja huvitav džungli puude varjus matkarada. Tehtav ka soliidsemas vanuses. Mäe otsast avanevad vaated on pingutust väärt. Tagasi sõitsime igaks juhuks bussiga:)

Ostsime bussijaama läheduses asuvalt turult kala ja köögivilju ning sõitsime õhtusööki valmistama Anneli ja Rene luksuslikku apartmenti Edenisse. Eden on kesklinnast umbes 5km kaugusele jääv saar, millel on suur jahtsadam ning hotellide ja apartmentide kompleks. Uurisime sealt ka võimalust sadamasse koht saada aga paraku on sadam “fully booked”.

Igatahes ei lasknud me ennast sellest segada ja korraldasime omale esmaklassilise söömaaja mõnusas seltskonnas. Hotelli rand on väikeses lahesopis ja vesi on seal kõike muud kui jahutav, kuid vaated on maalilised ning tore on jälgida hulgaliselt veest kõrgele välja hüppavaid suuremaid ja väiksemaid kalu.

Järgmise päeva varahommikul läks meie taasleitud sugulaste lennuk tagasi kodumaale. Hüvasti Anneli ja Rene, turvalist koduteed teile! Teiega oli väga tore koos Seišelle avastada.

03.03

Kell 7 hommikul võtsime jahtklubist peale Arle ja Aivari ning startisime Silouhette saarele. Ookean lainetas üksjagu ja hoovus ei toetanud eriti. Jõudsime kohale alles kella 12-ks. Saarel on rahvuspark ja Hiltoni hotell, mis annavad kohalikele teenistust. Liiklus saatel käib hotelli golfiautodega.

Koloniaalajast on säilinud mõned hooned ja üks neist on restaureeritud ning sellesse on rajatud muuseum, mis tutvustab saare elu alates selle avastamisest Eurooplaste poolt.

Võtsime ette väikese matka ja olime võlutud saare mitmekülgsest loodusest ja geoloogiast. Saarevaht, olles esmalt kasseerinud igaühelt 350 kohalikku tubrikut, naeris pisarad silmi, kui kuulis et me tulime “selle pisikese paadiga” Euroopast siia kohale. Tema hinnangul oli meri sel päeval “very rough” ja ta uuris, kuidas me merehaigust talume. Tema ise ei saavat sellise lainega üldse veele minna…

Peale matka looduses peatasime ühe golfiauto ja sõitsime hotelli restorani sööma. Kõhud täis, jalutasime mööda randa tagasi jullani ja sõitsime paadile. Tagasi Praslinile jõudsime õhtupimeduses. Saatsime Arle ja Aivari tagasi hotelli.

Väga mõnus päev oli!

04-07.03

Korraldasime Joannaga veel viimased šoppingu ja rannapäevad saare erinevates paikades. Võtsime vastu oma uue madruse Priidu ehk Piko ja tegime vaikselt ettevalmistusi peatseks edasisõiduks. Veiko pani üles blogi ning korraldasime videokonverentsi Eestiga.

07.03 hilisõhtul saatsime Joanna lennukile, tagasi talvisesse Eestisse.

08.03

Täna on toimekas päev – vaja prillipoest Veikole uued prillid tellida, elektroonikapoest uued kõrvaklapid, suveniiripoest Pikole nänni, supermarketist sõiduks tarvilik toidukraam, siis veel botaanikaaia külastus, mis on meie sadamale lähim variant hiidkilpkonnade ja Coco de Meri palmidega tutvumiseks (Piko pole neid ju veel näinud) ning paadi õlivahetus … kõik pidi saama tehtud kella 16-ks, sest selleks ajaks oli jahtklubis kokku lepitud Tallinna Jahtklubi ja Seišellide Jahtklubi sõpruslepingu allkirjastamine… noh ja muidugi on täna veel ka naistepäev, mis vajab tähistamist!

Kes teeb, see jõuab:) Veerand viis oli jahtklubis laud kaetud hea-parema eestimaisega ning vahuvein ootas jääanumas klaasidesse valamist. Saabunud oli pidulik hetk – kommodoor Alex ja meie jahtklubi kommodoori poolt volitatuna Veiko allkirjastasid Tallinna Jahtklubi ja Seišellide Jahtklubi sõpruslepingu. Lepingu alusel saavad klubi liikmed kasutada sõprusklubi teenuseid (parkla, jullade kai, duššid ja pesuruum, wifi, prügi äraandmine ja joogivee võtmine) ühe kuu jooksul tasuta.

Pakkusime vahuveini kõrvale metskitse suitsuvorsti, musta koorikleiba ja Kalevi kommi. Kohe ilmus välja ka peakokk, kes valmistas leivale maitsva kohaliku Kreooli dipikastme ning serveeris maitsvaid kalasuupisteid. Meiega ühines ka kommodoor Alexi pere ja jahtklubi haldjas – sekretär Farima, kes kinkis meile omakorda kohalikke krõmpsuvaid manioki kooke, mida süüakse siinmail hommikuks või, moosi ja teega.

Alex rääkis poliitilisest olukorrast saareriigis – korruptsioonist, mille tulemusel on paljud kaunid saared ja paigad müüdud Dubai ja vene rikkuritele. Venelased moodustavad siinsetest turistidest üldse suurima osa ja Venemaa poolt algatatud sõda läänemaailmaga on valitsusele suureks murekohaks. Teine suurem saarerahva mure on seotud kiirelt kasvava narkootikumide tarbimisega. Juba noorelt satuvad lapsed sõltuvusse. Narkomaania tõttu on tööjõu kvaliteet alla käinud ja ettevõtjatel on väga keeruline. Keskhariduse kvaliteet on hea aga korraliku ülikooli puudumise tõttu voolavad ajud riigist välja. Ühesõnaga ei ole probleemideta ka paradiis…

Kõige rohkem kurvastas meid siiski see, et viimase kümnendi jooksul on praktiliselt välja surnud vana Kreooli kultuur – noored ei laula enam vanu rahvaviise ega oska rahvatantse… kurb.

Hea uudisena kinnitas ka Alex üle, et piraatide probleem on piirkonnas sisuliselt olematuks muutunud.

Igatahes oli väga tore õhtu ja loodame väga, et Alex leiab kunagi ka võimaluse Eestit külastada ning meil avaneb võimalus teda võõrustada.

09.03

Täna on lahkumise päev. Kella 9-st hakkas naine ajama väljaklaarimise dokumentatsiooni. Selleks tuli esmalt vantsida linna SMSA kontorisse ja seal täita väljaklaarimise formular. See tembeldati ära ja koopia saadeti emailiga harbormasterile. Originaaliga tuli minna immigratsiooni (nagu ikka, kõik see meeskond kohale – kustud, pestud, kasitud). Edasi läks ainult capitana Harbormasteri kontoorasse, kus kasseeriti 4800 kohalikku tubrikut (ca 350 euri), mida sai õnneks maksta kaardiga. Harbormaster andis väljaklaarimise papri, millele tuli veel võtta tollist tempel ja allkiri. Oligi kõik:) Nüüd oli veel ainus kohustus hiljemalt kell 17 ankur hiivata.

Mehed läksid vahepeal paadile ja üritasid meile kankudesse kütust hankida. Tundub nagu lihtne ülesanne aga praktikas oli tanklas ees “paadike”, mis tankis parasjagu 8000 liitrit kütust ja see võttis aega 3 tundi. Mehed loomulikult ei istunud kurvalt kai äärel vaid ikka lõbusasti kõrtsus selle aja aga see selleks. Lõpuks olid ka meie kanistrid täidetud. 120 liitrit (ca 1,6 euri liiter) veeti rõõmsalt jullaga pardale ja algas vee hankimise protseduur.

Naise ettepanekul lasti ankruketti nii palju välja, et paadi ahter ulatus ca 50m kaugusel asuva kaini, kust sai vett. Viisime sinna ahtrist kaks otsa ja kinnitasime paadi ning tankisime vee. Mehed läksid jullaga Edenisse kalatarvete poodi ja joogipoolise järele, naine jäi paadivalvesse laevatekki pesema.

Peatselt selgus, et kai omanik ei ole meie loomingulise kai kasutuse suhtes kuigi sõbralikult meelestatud ja naine lubas lahkuda nii ruttu kui võimalik. Lustimise lainel mehed olid paraku kaotanud ajataju ja kannatlikkust kulus seekord rohkem, kui keskmiselt:)

Pool tundi enne ametlikku väljasõiduaega laekus veelgi ülevamas tujus paadi meespere ja lauluga vinnati ostetud proviant ning julla pardale. Naine tellis samal ajal jahtklubi restoranist veel õhtusöögi kaasa, tänas viimast korda ülitoredat jahtklubi ja restorani personali ning hiivasimegi ankru.

Good bye, Seišellid! Taaskord üks imeline paik maailmas, kust ei tahaks mitte veel lahkuda…