18.11

Keerame kelli – 2 tundi jälle nagu maast leitud. Öösel kell pool üks ületame Bali ja Lomboki vahelise tiheda liiklusega laevatee. Naine istub vahis aga raske on kontsentreeruda laevaliiklusele, sest juba paar tundi järjest on meid saatnud vähemalt 20 väikest spinner-delfiini, kelle trikke on taskulambi valgel põnev jälgida. Nüüd lisandus veel taamale äike ja kui välgulöök kogu merepinna valgeks muudab ning selle taustal delfiinid hüppavad, on see nii super vaatepilt, et naisel on raske mujale vaadata.

Kell 8 hommikul tõmbame kollase lipu vanti ja sõidame Benoa lahte sisse. Saare kohal kõrgub mingi hiiglasuur kuju. Navi plotter näitab, et lahes peaks olema korralik jahtsadam. Tegelikkuses on ehitustööd pooleli, tiirutame ühe kai juures, kus on teineteise poordis mitu suuremat merekaatrit, vesi on läbipaistmatu ja igasugu prahti täis, läppunud hais lööb ninna … minna pole kuhugi … laseme ankru sisse väikeste kalapaatide ankruala kõrval.

Noonites kirjutas, et siin pole jahtidel mõtet raadiot kasutada. Laseme julla vette ja läheme kaldale. See linn on ilmselgelt taguotsaga mere poole … kole. Kohalike juhendamisel leiame karantiini teenistuse. Lahked ametnikud viivad meid oma autoga taas sadama alale ja sõidutame nad oma jullaga jahile. Nad vaatavad jahis pisut ringi, esitavad paar küsimust meie ravimite kohta, uurivad meie kollaseid vaktsineerimispasse ja lubavad kollase lipu maha võtta. Läheme tagasi nende kontorisse, kus nad vormistavad meile väikese tasu eest rohelise raamatu. See on mingi Indoneesia eripära. Mujal polevat sellega midagi peale hakata (hiljem selgus et on küll, Maldiividel).

Edasi astume sisse ülejärgmises hoones asuvasse immigratsiooni. Siin antakse meile täitmiseks crew listi vorm ja tehakse sellest 5 koopiat, mis toimivad sisuliselt nn lingkäigu lehena – sinna peavad panema allkirja ja templi nii karantiin, immigratsioon, toll kui ka kohalik harbormaster. Läheme karantiini teenistusse tagasi ja saame tarvilikud templid, siis uuesti immigratsiooni, kus maksame miljon ruupiat riigilõivu ja saame selle eest viisad ning templid ringkäigu lehele. Muuseas immigratsioon teeb ka meeskonnast pilti. Edasi tuleb minna tolli aga kuna toll tahab kindlasti pardale tulla, siis uurime kohalikust sadamast igaks juhuks, ega meile ei leiduks seal mingit kohta. Ei leidu. Vantsime tolli ja lepime nendega kokku, et viime nad tunni aja pärast oma jullaga paati. Tunni pärast tulebki sadamakaile neli tolliametnikku. Ilmselgelt on nad meie julla võimekust ülehinnanud.

Jätame osad ametnikud kaldale ja käime paadis ära. Läheme tagasi tolli kontoorasse ja saame templi ringkäigu lehele ning sisseklaarimise paberi.

Viimane, keda tuleb külastada, on harbormaster. Temal on suur ja udupeen kontorimaja. Ise ta parasjagu palvetab st tal pole aega meiega tegeleda. Ootame pool tundi. Sealt ta lõpuks tulebki – väljaveninud põlvedega puuvillastes dressipükstes, inglise keelt ei räägi. Sekretär on meile tõlgiks ja härrra vaatab meie paberid üle, annab oma käsilastele korraldused ning istub limusiini ja kaob. Tema tööpäev on tänaseks läbi.

Ootame veel pool tundi ja käsilased toovadki meile lõpuks tembeldatud ringkäigu lehe. Jääb arusaamatuks, miks selle ühe templi panek nii palju aega võttis aga nüüd oleme lõpuks Indoneesiasse sisse möllitud. Ei läinud vaja mingit agenti, nagu noonsite.com hoiatas.

On aeg tähistada kohalejõudmist!

Benoa on väike kalatööstusele orienteeritud linnake ja koosneb sisuliselt ühestainsast tänavast. See on aga tõeline vaatamisväärsus oma hiiglaslike skulptuuridega kolme väljaku ja paljude väiksemate kivikujudega palistatud omanäolise tänavaga.

Sellised on tegelikult kohalikest vetest püütud tuunikalad, tuunikala rümbad:

Ehkki ühistransporti me selles linnas ei kohanud, oli sõidutee palistatud ohtrate ootepaviljonidega. Keset kõnniteed olid paigutatud postid, mille tulemusel sai seal kõndida vaid hanereas … arusaamatu täiesti. Liikluses ei saa märkamata jätta rollerite karmi ja kohati väga ohtlikku kasutust.

Linnakeses on üks pangaautomaat ja leidsime ka ühe suurema toidupoe, kus müüdi külma õlut. No asi seegi kolm nädalat ookeanil olnutele:)

19.11

Naise ema ei ole enam esimeses nooruses, aga võttis siiski ette ja tuli Balile kohale (koos oma mehe ja sõbrannaga), et maailmarändurist tütrekest näha Kohtumise rõõm kodust nii kaugel oli loomulikult suur, seda enam, et aasta juba möödas viimasest nägemisest.

Kuna Benoa laht on lisaks kõigele eelpool toodule ka väga tiheda laevaliiklusega ning lärmakas paik, viisime jahi Serangani lahte. Benoa lahest lõunapaiku välja sõites oli tegemist, et veelõbustuste nautlejatele mitte jalgu jääda. Meist vist veel rohkem hädas oli kehvema manõõverdusvõimega ookeanilaev… aga võibolla on nad sellega siin harjunud.

Seal võttis meid kummipaadiga vastu kohalik pealik Mande (not Tuesday). Ta juhatas meile kätte mooringukoha ja aitas paadi kinnitada nii vöörist kui ahtrist kahe poi vahele, et vältida hoovustes swingimist. Kõik selles lahes olevad alused on kinnitatud sel moel. Üks ööpäev pois maksab siin 15 USD ja dollarites saabki maksta. Võrreldes Benoaga on siin suisa kaunis!

Mande korraldab kõik, mis vaja – pesupesemise (1 USD 1 kg), joogivee (1USD 10 l), kütuse (ca 1,5 euri liiter koos paadile toomisega), takso linna (ca 200 000 kohalikku) ja rolleri rendiks (10 USD päev). Ta otsis meile sisuliselt loetud tundidega uue jahi mootori veepumba tihendi! Aga näiteks lohistas ka meie julla jahi juurde, kui selle mootor enam ei käivitunud ja hoidis jahil silma peal, kui olime ära. Tähelepanelik, asjalik ja väga abivalmis mees. Oleme talle siiralt tänulikud!!!

Uudistasime Seranganis pisut ringi. Seal on palju templeid aga ka kohalike elamised meenutavad sageli väikeseid templeid.

Nimelt kui eestlane ehitab omale maja, siis planeerib ta sinna sisse köögi, vannitoa, magamistoa, elutoa … Bali hindu ehitab oma krundile aga vähemalt 5 eraldi majakest – köögimaja, wc-ga vannitoa, magamismaja, elumaja ja templi tseremooniapaigaga. Hooned moodustavad krundil ringi. Koduloomi eriti ei peeta, aga puuri pistetud laululinnuke on väga populaarne.

Tegelikult on väikseid templeid igas majapidamises isegi rohkem. Üks on tavaliselt värava juures – see vastutab turvalisuse eest st on meie mõistes justkui valvekoera asemel:)

Teine keset elupaika moodustuval platsil. See on nn surnud vanavanemate hingede “kodu” seniks, kui need veel “maa peal kondavad”. Kolmas on siis mingile pühakule.

Väiksemates asulates kuulub iga majapidamise juurde väike riisiterrass.

Ka igal endast vähegi lugupidaval firmal/ametkonnal on õuepeal vähemalt kaks templit – väravavalvur ja siis mingile pühakule pühendatu. Kolm korda päevas tossutavad Bali hindud palmilehtedest punutud alusele pandud lilleõite peal viirukit. See pidi muuhulgas aitama esivanemate hingedel puhastuda ja kiiremini taevasse jõuda. Ka templis käiakse vähemalt korra päevas ….ikka oma kodu- või kontoritemplis mitte suures. Mugav eksole:)

Suures templis käiakse üldiselt kaks korda aastas, siis kui seal peetakse tseremooniaid. Need on tavaliselt jaanuari alguses ja suve keskpaigas. 17.august on Bali iseseisvuspäev ja siis on siin kõikjal suured tantsu- ja laulufestivalid. Balid armastavad värvikirevust. Isegi tibud olid ära värvitud:)

Plastireostusega võitlevad nad ka jõudumõõda – Coca-Cola pudelitest merekanuu on ju igati vahva vahend loodusteadlikkuse parandamiseks.

20.11

Balil on turisminduse värk hästi läbi mõeldud. Igale maitsele leidub midagi. Loodusearmastaja saab vulkaani otsa ronida ja nautida imelisi riisiterrasse ning kõrgeid koskesid, ajaloosõber mööda loendamatuid templeid kolistada, kunstiarmastajale on iseäranis rikkalik repertuaar – alates maali- ja ehtekunstist lõpetades taimepunutiste, puidu- ja kivivoolimisega.

Kultuuri saab ka – näiteks kecak dance on vaatamist väärt. Vere saab käima merel igasugu mudruga sõites/lennates aga ka dzunglis ahvidega kakeldes. Merevette (ujuma/snorgeldama/sukelduma) minek on pigem küsimärgiga – see on väga räpane ja prügi täis.

Kõige mugavam on saare vastamisväärsustega tutvuda kasutades suuremates linnades kõikjal tänavatel päevaseid tuure pakkuvaid firmasid aga täpselt sama kvaliteediga teenust osutab iga taksojuht ja tegelikult praktiliselt iga autoomanik. Inglise keel on kõigil ühtmoodi lünklik ja teadmised ajaloost ja kultuuriväärtustest olematud. Päevaks saab auto koos juhiga 600 000 ruupia ehk ca 36 euro eest.

Meie võtsime samuti päevaks auto koos juhiga ja käisime algatuseks kahes templis, siis hõbeehete töökojas ja lõpuks jõudsime mägedesse, kust avanes fantastiline vaade Kintamani vulkaanile. Restoran-buffee pakkus parimat valikut kohalikke roogasid ja tundsime end kuninglikult:)

November-detsember on Balil pulmade hooaeg. Ühes mägikülas sattusime Suria and Karina pulmapeo ettevalmistustele…. tunnete huvi, astuge sisse ja olete kohe ka lahkelt kutsutud, eriti kui kingite pruutpaarile pisut raha, sest abiellumine on siinkandis kallis lõbu. Kõigepealt peab noormees maksma nooriku perele ca 2000 USD vääringus ‘obrokit’… siis korraldama kogu külarahvale (meie noorpaari puhul ca 1000 inimesele) korraliku peo… et kust ta selle raha saab, loomulikult vanematelt. Tuleb tuttav ette? Jah, analoogiliselt Vanuatule ja PNG-le on ka siin vanematel, kes kogu lõbu kinni maksavad, oluline sõnaõigus pruudi valikul.

Mägedes Ubuti kandis on maalilised Tegalalangi riisiterrassid. See on populaarne paik noorte piigade hulgas, kes käivad siin endast romantilisi pildiseeriaid klõpsimas. Ei suutnud nainegi vastu panna sellele ahvatlusele:) Tegelikult on riisiterrasside kohal kiikumine lahe ettevõtmine ka ilma fotokaamerata.

“Mina olen Luwuk ja kakan kohvigurmaanidele kohviube”

Paljud on ilmselt kuulnud sellest loomakesest aga vähesed teda näinud. Turistodele on kohalikus tee- ja kohvikasvanduses paar loomakest tutvumiseks puuri pistetud ja pakutakse degusteerimiseks nii Luwuki kohvi kui ka muid kohalikke tee ja kohvisorte. Giid seletab, et Luwukid elavad tegelikult vabas loodudes ja toimekad kohalikud käivad õigel aastaajal ise dzunglis puude alt nende kohviubadega kakahunnikuid otsimas. Kõlab kahtlaselt aga no las ta siis olla.

Võrreldes kohaliku Bali kohviga on Luwuki kohv tunduvalt parem. Samal ajal ei julgeks ma väita, et see on oluliselt parem Eestis joodavast kvaliteetkohvist. Ära tasub igatahes proovida, kui kord juba Balil olete.

Õhtuhämaruses Kutasse tagasi jõudsime, tegi autojuht veel peatuse ehtekunsti galerii juures. See on täiesti uskumatu paik. Tõeline kunstipärl! … ja tuleb nentida, et huumorimeerit balilastel jätkub:)

Õhtul lugesime uudistest, et kõrvaloleval Java saarel oli täna kõva maavärin – 162 surnut ja palju vigastatuid … Ei ole see elu siin midagi nii meelakkumine kui tundub …

21.11

Hommikul käisime taas korra Benoas harbormasteri juures ja võtsime talt cruising permiti Lomboki saarele. Indoneesias on väga range cruising permiti nõue.

Pärastlõunal rentisime taas auto koos juhiga ja väisasime lähemalt Goroka seljas istuva Wisnu hiiglaslikku kuju, mis kõrgub Bali saare kohal asudes spetsiaalselt rajatud kultuuripargis. Kuju on seotud selle kandi riikide ühe kuulsaima legendiga, mis pisut erinavais versioonides on tuntud lisaks Indoneesiale ka Tais, Indias ja koguni Kambodžas.

Kuju all asub muuseumgalerii, kus tutvustatakse ka muid Baliga seotud legendaarseid tegelasi.

Siin samas kuju ümbritsevas kultuuripargis toimus ka nädal tagasi G20 kohtumine. Selle auks oli kogu linn täis riputatud kohalikke peokaunistusi.

Nüüd hakati neid otsast maha võtma ja naisel õnnestus ka jupike endale mälestuseks küsida. See uskumatu meistriteos, mis lähemal vaatamisel annab aimu meeletust hulgast sellesse panustatud ajast, kaunistab nüüd mõnda aega meie kajutit:)

Meie autojuhi nimi oli i putu. Imestasin, et eelmisel päeval oli ka meie autojuhi nimi i putu. Tuleb aga välja, et Bali hindupoistel ongi võimalus saada omale vaid üks järgnevast üheksast eesnimest (Balis ei kirjutata nime suure tähega):

– esimese pojana sündinu: i putu, agus, wayan, gede

– teise pojana sündinu: kadek, made

– kolmanda pojana sündinu: nyoman, komang

– neljanda pojana sündinu: katut

Viiendale pojale rakenduvad esimese poja reeglid jne. Mitut eesnime ei kasutata. Naistel on naisenimed aga sarnane süsteem.

Bali saarel on umbes 2 mln elanikku, ca 80% hindud, nendest siis umbes pooled mehed. Keskmine laste arv peres on 2. Saate nüüd aru, et iga viies mees ongi i putu! Aga neid endid ei häiri see sugugi. Nad hoopis naeravad meie imestust.

Enne päikeseloojangut jõudsime Uluwatu templisse. See asub müstiliselt kaunis paigas kõrgetel kaljudel ookeani kohal. Bali loodusmaastik on hämmastavalt mitmekesine! Selles kloostris peetakse ahve pühadeks loomadeks ja praeguseks on need muutunud ikka tõelistes nuhtluseks – meie seltskonnas pandi pihta nii mobiiltelefon kui ka prillid otse ninalt. Tagasi sai mõlemad hambabajälgedega ..

See tempel on muuhulgas kuulus ka Kecak tuletantsude poolest. Kecak tuletants ei olegi tegelikult päris tants vaid pigem teatrietendus. Selle teevad eriliseks mungad, kes kogu etenduse aja on nii taustahäälitsejateks kui ka lavadekoratsiooniks. Häälitsused varieeruvad mõminast, sisinast, kulinast, vilinast mitmehäälse klokkimoseni. Väga põnev igatahes! Etenduste kaudu jutustatakse vanu legende. Sisu tekst antakse pealtvaatajatele enne kätte, mis teeb loo jälgimise eriti huvitavaks. Kecak tuletantsu saab näha ka muudes paikades ja see algab tavaliselt täistunnil enne päikeseloojangut.

22-24.11

Võtsime ette väikese kruiisi Lomboki saare juures asuvatete väikestele Gili saartele, et vaadata üle sealne Marina del Ray.

Ülesõit Balilt Lombokile on väga vaevaline – pidevalt tugevad hoovused (kuni 4,5 kn) eri suundadest, tuul on ka väga muutlik ja enamasti nõrk, pärastlõunal saime korraliku saju aga me ei lasknud meeleolul langeda – jõime mulli ja laulsime ukuleele saatel tuntud Eesti laule ning arutasime elu-olu Eestis. Nii tore on ikka aegajalt jälle Eesti inimesi Picasso pardal näha:)

Lomboki lähistel ilmus veepeale veel üks vaatamisväärsus – purjega merekanuud, millega kohalikud kalal käivad.

Marina del Ray sadam, mis asub ühel paljudest Gili saartest, on väga asjalik – korralikud uued ujuvkaid elektri ja veega, tarvilikud sadamateenused (kaasaegsed pesemisruumid jms), ujumisbassein ja suurepärase menüüga klubirestoran.

Klubirestorani sisse astudes ei suutnud me aga oma silmi uskuda – otse baarileti kohal oli seinale kinnitatud täismõõdus Eesti lipp!! Milline üllatus ja rõõm! Kohalik personal ei osanud selle päritolu kohta midagi tarka öelda, kui et keegi oli tulnud Austraalia jahiga ja pannud selle üles. Rääkisime neile siis ise Eestist ja näitasime pilte lumisest talvest.

Kaikoht maksis meile ca 15 euri ööpäevas. Siin hoitakse jahte ka pikaajaliselt (so ilmselt odavam). Väga rahulik ja turvaline paik.

Sadam pakub ka sissemöllimise teenust, ainult immigratsiooni siin pole – vajalik on enne hankida e-viisa. Oleks teadnud, et siin nii korralik sadam on, poleks üldse hakanudki jahiga Balile pressima. Oleks siinsamas sisse möllinud, jahi siia jätnud ja kiirpaadiga (1,5h) Balile sõitnud. Kiirpaadid sõidavad 2x päevas, pilet ca 35 euri. Balil saab 20-30 euri eest päevas juba väga korraliku hotellitoa. Aga see jääb siis nüüd tagantjärele tarkuseks.

Ostsime sadamast veel joogivett juurde (laeva kõigis paakides hoiame nüüd ainult joogivett, muu vee kvaliteeti me siin kandis ei usalda). Magedat vett kulub rohkem, sest mereveega ei ole siin võimalik nõusid pesta – see on nii reostunud.

Sõitsime jullaga Lomboki saarele ja seal kaist mitte kaugel on valge hoone, kus kohtusime Harriga. Ta on kohalik nn tustimiagent ja korraldas meile oma autoga saarel väikese tutvumistuuri. Pildil on näha, millistes hüttides kohalikud varasemalt elasid ja naisele topiti selga kohalik rahvusriie.

Harri õpetas, et Lombokis pilti tehes tuleb näidata käega Lomboki märki, meie Mammal oli sellest oma versioon:)

Järgmisel päeval otsisime sadamakaptenit, aga selgus, et ta on ajutiselt kusagil ära. No mis siis ikka – me ei saanud loobuda võimalusest lisada oma jahtklubi lipp Eesti lipule … ja pealegi veel nii austusväärsele kohale. Läksime sadamakontorisse ja viisime neile kingituse ning selgitasime oma missiooni. Rõõmsa üllatuse saatel kirjutati meie lipule tervitus Marina del Ray ja Indoneesia poolt:) … ja mis peaasi – lisati meie jahtklubi lipp seinale juba olemasolnud Eesti lipule! Suurepärane!

Loodame, et ka teistel Eesti alustel, kes peaksid tulevikus sellesse sadamasse sattuma, on nende lippude avastamise rõõm vähemalt sama suur!

Sõit tagasi Balile oli sama vaevaline, kui siia saaminegi. Tugevad hoovused, mille tõttu driftisime suurema osa ajast külg ees (so 90° -se nurga all, tuul pigem vastu kui toetamas. Sõitsime vähem, kui 30 meremiili rohkem kui 10 tundi. Ei soovita seda korrata.

25-26.11

Kuna 26.11 on plaanis sõitu jätkata, käisime 25.11 end nö Balilt välja möllimas. See tähendab, et võtsime Benoa harbor masterilt cruising permit’i (Serangani harbor master seda meile miskipärast anda ei saanud). Lisaks pidi käima karantiini teenistuses ja rohelisse raamatusse mingi sissekande võtma.

Mugavamaks asjatoimetuseks laenutasime Mondelt rolleri. Vasakpoolne liiklus ajab muidugi hulluks aga vältimaks suuri ummikuid on mõistlik kasutada mere kohale rajatud kiirteid (seal on spetsiaalne rolleri rada, mis on reeglina tühi). 5 korra kiirtee kaart maksab 50 000 kina so ca 3 euri.

Bali saare turismipiirkond on selles kandis kahtlemata Kuta. Seal on suur supermarket Galleria Mall, kust saab hea hinna- ja kvaliteedi suhtega kõik eluks tarviliku. Me näiteks ostsime paati uued voodiriided ja padjad, sest aastaga lähevad need niisketes oludes üsna juustuks st võtavad juurde ebameeldiva lõhna, millest enam lahti ei saa. Samuti on selles keskuses väga head söögikohad ning on võimalik saada oma telefoni turistodele mõeldud data kaart.

Üks lõbus seik ka. Noored, nagu me oleme:), oli meil muidugi tarvis tutvuda ka kohaliku ööeluga. Selleks võtsime üheks ööks hotellitoa Kuta turismipiirkonnas ja käisime läbi enamuse ööklubidest, mis selles kandis on. Muusikat pakutakse igale maitsele, nii live’t kui diskoripuldist. Sissepääs on reeglina tasuta. 100 000 kina eest saab 2 jooki. Klubid on suunatud turistodele, palju on austraallasi. Kohalikud on seal peamiselt turistode lõbustamiseks/teenindamiseks. Tantsitakse vähe, kui siis enamasti mehed omavahel või siis, kui mõni austraallanna on ennast väga “segi kamminud”, saab ka tema “tantsukunsti” näha:). Tuleb tunnistada, et Vanuatu ööklubid meeldisid meile rohkem.

Igatahes on Bali saar aga külastamist väärt paik. 2 nädalat kohapeal on miinimum, mida soovitaks. Selle ajaga taab ülevaate peamistest vaatamisväärsustest ja

mõnusalt puhata ka:) Meie kallistasime aga naise tublit mammat, jätsime Mondele tänutäheks Vana-Tallinna ja lasime otsad lahti – ees ootab Borneo saar. Täpsemalt Kumai.