27.11

Sõidame Bali meres Balilt Borneo saarele. See on nüüd kant, kus saavad rahulikult sõita kõik merehaigust põdevad inimesed, meri on peegelsile, pole tuult, pole lainet. Motoriseerime vaikselt kohalike kalapaatide vahel.

Kalapaate oli iseäranis palju varahommikul kl 4 paiku. Näha oli neid vaid radaril. Mõnel üksikul oli mingi valgusallikas küljes. Riputasid oma võrgud igale poole välja ja siis käisid meid kantseldamas ja juhendamas, et me nende võrkudesse sisse ei sõidaks. Kella 7-ks hommikul oli kogu see kamp läinud.

Hommik rõõmustas meidki väikese tuuniga. Taevas on siinkandis valdavalt pilves, aegajalt lööb välku ja sajab ka. Vähemalt ei ole muret värske veega. Seda saab saju ajal pimini topilt koguda ja paaki valada.

Läheneme vaikselt piraatide tsoonile. Naine pani vibu juba igaks juhuks valmis. Ahtri reelingusse riputasime ka piraatide vastase konstrui ehk siis kalavõrguga kokku kombineeritud pikad ujuvad otsad. Need saab paadi järele lohisema visata, kui keegi kahtlane üritab meile ahtrist läheneda.

28 -30.11

Kõik kohad on laevu ja paate täis, igal umbes kolmandal vaid on AIS peal. Öösel jäi naine oma vahikorras tukkuma ja oleksime äärepealt kalapaadile selga sõitnud. Varahommikul jäi mees oma vahikorras tukkuma ja ärkas kalurite karjumise peale – olime nende võrkude vahele sõitnud. Palavus teeb ka uimaseks ent üritame lugemisega siiski vaimu värskema hoida.

01.12

Lähenedes Borneole saame korraliku vihmasahmaka kraesse. Eestis niimoodi ei saja. Siin on veepiisad suured ja rasked. Tulistab nagu kuulipritsist – valus on isegi. Saju ajal on muuseas päris jahe.

Naine kogus bimini topilt jahedat vett ja pesi end puhtaks. Pärast kuum kakao, väga mõnus!

Siseneme Kumaisse viivasse jõkke. See voolab meie rõõmuks vastupidi st ookeani poolt ülesvoolu. Jõe kaldad on metsased ja ilusad. Vastu sõidavad vaid üksikud kaubalaevad. Sissesõit on pikk. Päike jõuab loojuda enne, kui kohale jõuame. Kumai linna skeleti moodustavad suured laevad, millest osad on ilmselt juba vrakid, ja kõrged neljakandilised ehitised.

Kell on liikunud 18-lt 19-le ja kaldalt kostuv lärm on muutunud kõrvulukustavaks – moslemitel on õhtupalvuse aeg ja erinevalt teistest religioonidest haaravad nad mošeesse minnes kaasa ka mikrofoni kõlariga või on need siis mošeedes kohapeal olemas… Igatahes teevad nad oma valjuhäälditesse jorutades, ulgudes ja muul moel häälitsedes nii võigast ja kõva häält, et olime sellest üsna ehmatanud … häiritud muidugi ka, sest kolme meetri kauguselt teineteise normaalset juttu enam kuulda polnud võimalik.

Jälgisime pingsalt ümbrust. Kalda ääres hakkas mingi paat meid jälitama. Mure turvalisuse pärast kolmekordistus. Otsustasime ankurdada kahe suure kaubalaeva vahele, sest seal oli laevatulede valguses julgem.

Ei tea kust, ilmus meie jahi kõrvale ühtäkki väike mootorpaat, kaks meest sees. Üks haaras reelingust kinni. Naine tõi kuuldavale hoiatava hõike: “Keep off the board!”

Selle peale hakkas kohalik naerma ja selgitas enam-vähem korralikus inglise keeles, et ta on kohalik turismiagent ja hotelliomanik Majid ning pakkus oma teenuseid orangutanide parki minekuks. Naine võttis härra kontaktid ja lubasime hommikul ühendust võtta.

Aegamööda asendus kaldalt tulev kära linnulauluga. Kella 21-ks olid kõik vait jäänud ja läksime magama meiegi.

02.12

“Osta siis üks paadimootor ja mehele õlut ka”. Nende sõnadega saatis mees naise hommikul maale, kui Majid oli meile omamootorpaadi järele saatnud.

Hommik ehmatas meid sellega, et jõgi oli vahepeal voolu suunda muutnud ja olime suurest laevast vaevalt 5m kaugusel. Lasime ankru ketti lärele, et kaugust suurendada aga saime suurepäraselt aru, et järgmise jõe voolusuuna pööramisega oleme sellel laeval seljas. Meie ankrukett oli suure laeva all. Niisiis ei jäänud üle muud, kui et Veiko jäi jahi peale ootama voolu pöördumist, et ankur üles võtta ja kohta muuta.

Naine vantsis kaldal Majid’i hotelli, mis jäi väikeste paatide sillast mõnikümmend meetrit vasakule. Majid tutvustas paadituuri Tanjung Putingi rahvusparki. Hind kahele oli 7 miljonit kohalikku raha ehk umbes 420eurot. Selle sees oli kahepäevane pargikülastus koos ööbimise ja toitlustamisega paadi pardal. Tuuri hinnale lisandus 300 000 raha meie purjeka valvurile. Päris valveta ei julgenud paati jätta.

Õhtutuledes Kumai

Majidi pisike hotell

Majid sõitis tavaliselt sellel neljakesi

Majidi tubli naine

Kui rahaasjad klaaritud, sõitis naine Majidi perega 25km kaugusele suuremasse linna meile uut julla mootorit otsima. Olemasolev on küll vaid aasta vana, kuid jupsib pidevalt.

Majid rääkis, et enamik turiste tuleb saarele lennukiga. Hommikul toob ta nad lennujaamast otse paadile ja rahvusparki. Sealt naastes jäävad mõnikord enne lahkumist üheks ööks tema hotelli. Ta on turiste sõidutanud rahvusparki juba üle 20 aasta. Samuti on ta Indoneesia Ralli korraldaja hea sõber ja harjunud purjetajaid aitama. Majidi hinnad on väga mõistlikud võrreldes mitmete teiste kohalike teenusepakkujatega. Majidiga tuleks tegelikult kontakti võtta juba enne saarele jõudmist ja rahvuspargi külastuse aeg kokku leppida, sest turistide kõrghooajal on tema ja ta paadid väga hõivatud. Meil vedas, sest sattusime sinna low seasoni ajal ja turiste oli suhteliselt vähe.

Otsisime Majidiga jullale uut sobilikku mootorit ca 3 tundi. Kõigis kohtades, kus käisime, olid mootorid alates 15 hobujõust (kaal 50 kilo). Meile oli vaja 5-st, sest suuremat mootorit ei jõua Veiko üksi paadi peale tõsta.

Kui lastel kõht tühjaks läks, ostis Majidi naine lastele banaanilehe sisse keeratud keedetud riisi

See ei olnud magus, kui siis ehk kergelt soolane, aga lapsed olid harjunud seda sööma

Need on kohalikud hõrgutised – mingi linnu pehmeks keedetud munad, müüakse söögikohtades kolmekaupa

Loobusime lõpuks otsimisest ja läksime linna suurimasse supermarketisse. Naine otsis mis otsis aga õlut mehele ei leidnud. Majid naeris ja selgitas, et Borneol on igasuguse alkoholi müük keelatud! “No aga kas isegi turistodele ei anta?”, uuris naine. “Mustalt turult saab,” ütles Majid seepeale ja lubas meile järgmiseks päevaks paadituurile organiseerida 6 pudelit õlut! Hind on mustale turule kohaselt krõbe – 600 000 kohalikku ehk 6 eurot pudel.

Kui naine jahi peale tagasi jõudis, kaasas ei mootorit, ei õlut, oli mees muidugi pettunud. Ta oli vahepeal julla mootori lahti lammutanud ja avastanud, et selle simmerlingil ehk rattakesel, mis mootori jahutusvee olemasolu eest vastutab, on pooled labad puudu. Klopsisime oma julla kokku ja aerutasime kaldale. Vähemalt coca-colat pidi mees saama!

3-4.12

Hommikul kell 10 korjas Majidi pootorpaat meid peale ja viis klotokile. Klotok on spetsiaalselt turistode vedamiseks ehitatud puidust kahekorruseline jõepaat, millest esimene korrus on paadiperele ja teine turistidele. Lisaks meile oli paadis veel Kanadast pärit noorpaar. Ka paadiperesse kuulus 4 liiget – roolimees, mehhaanik, kokk ja giid.

Vihmamets, kus Tanjung Putingi rahvuspark asub, on ca 140 miljonit aastat vana ja meie arusaamist mööda müstilise liigirikkusega – ainuüksi puid on 3000 erinevat liiki!! Looduskaitseala rajati siia 1930-ndatel Hollandlaste poolt, kes sel ajal saart koloniseerisid.

Vihmamets oma paljude jõgede ja soodega on endeemiliseks kodupaigaks orangutanidele ja nina-ahvidele, aga siin elab ka palju muid loomi, linde, putukaid, madusid ja ämblikke. Mida väiksem elukas, seda suurema tõenäosusega mürgine ja kuri. Näiteks elutsevad siin suured mustad tarantlid ja skorpionid. Aga jõgedes on ka kuni 5 meetriseid soolavee krokodille ja varaane.

Rahvusparki tohib välismaalane siseneda vaid klotoki või spetsiaalse kohaliku kiirpaadiga

Reis algas korraliku vihmasajuga

Alguses oli jõgi päris lai

Lõpupoole läks aga ikka väga kitsaks

Toitlustati kolm korda päevas

Ja toit oli imemaitsev

Hoolimata low-seasonist oli klotoki-liiklus üpris tihe

Ühel pool jõge on rahvuspark aga teisel pool elatakse … üsna vesisel moel

Turistid saavad Sekonyer jõge mööda üles sõites külastada kolme orangutanide toitmispaika. Need olid varem orangutanide rehabilitatsioonikeskused aga alates 1995 aastast siia enam väljast poolt orangutange ei tooda. Kord päevas kindlal kellaajal pakutakse toitu ahvidele, kes selle vastu huvi tunnevad so enamasti rehabiliteeritud isenditele ja nende järglastele.

Orangutanid on suurimad puu otsas elavad loomad. Neid leidub praegu maailmas looduses vaid kahes kohas Borneo ja Sumatra saartel. Aastatel 1950-2010 on nende arvukus vähenenud 60% ja seda eeskätt vihmametsade hävitamise tõttu. Emane orangutan sünnitab iga 6-8 aasta tagant ja metsikult elades on tal elu jooksul keskmiselt 2 järglast, looduspargis aga 4.

Kuni 4-nda eluaastani sõltub poeg täielikult emast. Ema imetab 5-6 eluaastani. 6-8 eluaastal toimub iseseisvumine. 10-15 a. vahel saavad ahvid sigimisvõimeliseks. Enne seda on emaseid ja isaseid väliselt raske eristada. Peale 15. eluaastat suurenevad erinevused kiiresti. Täiskasvanud isane orangutan kaalub 120kg, emane vaid 50kg. Metsikult elavad nad kuni 40 aastaseks, looduspargis kuni 60-seks.

Orangutanid eristuvad teistest ahviliikidest selle poolest, et nad ei moodusta sotsiaalseid gruppe (va ema ja poeg). Isane ja emane hoiavad kokku vaid paaritumise perioodil. Isane poja üleskasvatamises ei osale.

Borneol peaks praegu olema umbes 6000 orangutani. Võite ju arvata, et mõni jäi meile ikka ette ka:) … aga mida te ilmselt ei oska arvata, on see, et sattusime uskumatul kombel keset džunglit kokku eestlastega!!!

Igatahes olime perekond Tiiveliga teineteisele mõnda aega suuremaks vaatamisväärsuseks, kui kohalik loomariik:) – tõeliselt suur rõõm on sellises paigas eestlasi kohata!

Kohtusime metsas Toomas Tiiveliga

Nagu kaks tilka..

Mekkisime kohalikku puskarit

Loomulikult hõivasid pärdikud peatselt taas meie jäägitu tähelepanu ja südame – see on ikka uskumatult lahe paik!!! Veel palju ägedam ja kaunim, kui National Geographic’u dokumentaalides kujutatu:)

Puuvilja-piimalurr on kahte kaussi valatud, ühe on oma valdusse võtnud hiiglaslik alfaisane, teise tema soosikud

Ülejäänud kükitavad puudel ja ootavad kannatlikult oma järjekorda

Enamikel emastel on tited kaasas

Alfaisane on vahepeal omale uue publiku leidnud

Kõht hakkab täis saama, nüüd on aeg niisama oma võimu näidata

“No küll on ikka tüütud need alfaisased…”

Ise ei taha, teistele ka ei anna…

Stardivalmis! Kohe varsti saab süüa!

Mõnda ahvi (ilmselt inimestega harjunumat) söödetakse otse pudelist

Üksik gibbon ootab ka kannatlikult oma järge

“Raske on olla ilus mees”

Ei, ta ei karju turistide peale, ainult jahutab ennast:)

Õige alfaisane vaatab ikka Naise poole:)

Ja sätib ennast parimatesse poosidesse – ehk näkkab:)

Öösel käisime vihmametsas jalutuskäigul. Taskulampide valguses avaneb hoopis teistsugune mets kui päeval. Iseäranis torkavad nüüd silma kõiksugu putukad ja ämblikud, kellest üks on mürgisem kui teine. Tarantlit tuli oma urust välja meelitada kõrre abil:) Meil oli väga lahe giid, tundis sõna otseses mõttes igat urgu ja oksa. Näitas nii pimeduses sädelevaid kärblasi, kui helendavaid seeni. Leidis isegi raagritsika üles!

Palvetajaritsikas

Raagritsikas

Pimeduses sädelev kärblane

Väga mürgine elukas, hüppab saakloomale kraesse

Tarantlit urust välja meelitamas

Madalatel okstel magasid tihasesuurused värvikirevad linnud, isegi taskulampide valgus ei häirinud

Aga hommikul, kui ärkasime, olid voodis linad verised. Lähemal uurimisel selgus, et ka naise jalad on verised. Süüdi ses korralageduses oli väike vereimeja, keda kohalikud kutsusid lintšiks. Metsas imeb ta end märkamatult Su jala külge ja enne lahti ei lase, kui on end täis imenud aga hammustuskoht veritseb veel pärast pikalt. Siit õppetund – peale metsaskäiku tuleb jalad üle kontrollida ja soovimatu seltskond eemaldada.

Lints

Teisel päeval nägime pealelõunal jõe kallastel puudel terveid ninaahvide kolooniaid. Iseäranis suure ninaga on just isased. Ja mida suurem on isase ninaahvi nina, seda imelisem see emasele tundub:)

Emase ninaahvi nina on hoopis teistsugune

Isane ninaahv oma väärikat nina poseerimas

Erinevalt orangutanidest oskavad ninaahvid ujuda ja võivad niiviisi jõge ületada. Ninaahvidel on muuseas 9 magu, mis võimaldab neil süüa ja seedida taimi, mida enamik teisi loomi ei suuda.

Meie giid armastas istuda paadi ninas

Tagasi jahile läksime Majidi kiirpaadiga ja suure vihmaga. Pimini top oli vee all korralikult löntsi vajunud. Saime sealt üle 60 liitri magedat vett oma paakidesse.

5.12

Käes on Indoneesiast lahkumise päev.

Majid aitab meid väljamöllimisel transpordiga. Harbormaster ja toll on siinsamas Kumais aga immigratsiooni tuleb sõita taas Kalamburi ehk 25km kaugusel asuvasse suuremasse linna. Alustame immigratsioonist ja seal läheb kõik ladusalt ehkki hirmaeglaselt.

Kumai Harbormasteri maja

Kumai tolli kontor

Selline näeb välja traditsiooniline kohalik kemps – moslemid on nimelt “kükitaja rahvas”

Kakofoonia allikas, moslemite pühakoja mögafonid

Teine lärmi allikas, tühja lao täis mingeid kisavaid linde

Toll üllatab meid sellega, et tahab taas paadi peale tulla. See on nüüd esimene kord kogu sõidu jooksul, kus toll tuleb peale väljamöllimisel ja loomulikult pole me selleks valmis – eilsest vihmast märjad riided on jahis igale poole kuivama riputatud … kiirustame ruttu pardale, et jõuda enne tolliametnikke ja riided kokku korjata.

Toll ei tahtnud näha muud kui meie ravimeid, mootorit ja AIS-i numbrit laeva raadios. Sõitsime tolliametnikega tagasi nende kontorisse ja nad vormistasid meile dokumendid. Siis veel harbormaster, kes kasseeris 10 000 kohalikku raha (so 60 eurosenti) ja andis selle vastu väljaklaarimise paberi.

Iseenesest ju lihtne aga võttis terve päeva kogu see sehkendamine. Võtsime Madjidilt ostetud kütuse (1,5 euri liiter) ja õlled (10 euri liiter) kaasa ja läksime jahi pardale. Päike hakkas loojuma, kohalikud alustasid oma igaõhtust “laulupidu” ja jõgi voolas taas tagurpidi. Otsustasime oodata, kuni jõgi jälle ookeani poole hakkab voolama, et säästa kütust. See juhtus alles varahommikul, aga vähemalt oleme nüüd jälle teel. Malaisia sadamasse Putterisse on ca 600 meremiili.

Naine on sadamaga juba ette suhelnud ja kogu tarviliku dokumentatsiooni sinna ära saatnud (Malaisias ei ole ametiasutustele Advance Noticet ehk eelteavitust vaja saata). Paar näpunäidet ka Malaisia paberimajanduse kohta. Noonsites kirjutatakse, et Malaisias on nõutav eriline nn Malaisia kindlustus, mis katab vee reostuse likvideerimise kulud, aluse ära koristamise millegagi kokkupõrkel, vees ulpivate objektidega kokkupõrke kulud ja paadi meeskonna vigastuste ning surmaga seonduvad kulud, kui see peaks tarvilik olema. Küsisime kindlustuspakkumist kahelt firmalt. Üks pakkus nn lisakindlustust kuuks ajaks ca 2000 euro eest, teine selgitas, et meie olemasolev kolmandate osapoolte kindlustus on täiesti piisav. Mnjah, 2000 euri me niikuinii maksma poleks hakanud. Lootsime siis oma olemasolevale paberile ja etteruttavalt olgu öeldud, et Puteri sadamas sellest ka piisas. Langavi sadamas aga nõutakse nende kindlustuse tüüpide olemasolu ja tõendamist.

Tasub ära mainida, et uurisime ka Singapuri sadamatesse mineku võimalust aga loobusime, sest seal on miskipärast väga kõrged tolli tasud sisse- ja väljamöllimisel – kumbki üle 300 euri. Lisaks veel paarsada euri agendile, kelle palkamine on kohustuslik. No ei tundu mõistlik rahakasutus. Singapur pidi samuti nõudma seda erilist kindlustust … Noonsitest lugesime, et paljud kaptenid on olnud hädas Singapuri bürokraatiaga. Oluliselt lihtsam on minna Malaisiasse ja sealt bussiga Singapuri sõita.

Tegelikult on üks päris mõistlik alternatiiv veel – Singapuri vastas on Indoneesia saar nimega Batam Seal on sadam Nongsa Point Marina, kust saab:

a) käia kiirpaadiga Singapuris,

b) ennast Indoneesiast välja möllida,

c) tellida ilma käibemaksuta paadile tarvilikke varuosi,

d) paati välja tõsta.

Lihtsalt teadmiseks järeltulevatele purjematkajatele:)