27.10

Tänase päeva kõige olulisem eesmärk on saada kohaliku jahtklubi tervitus meie jahtklubi lipule. Papua Royal Yacht Club on austusväärne 100 aastane jahtklubi. Ka Tallinna jahtklubi kuulub üle 100 aastaste klubisse (asutatud 1910).

Võtame kaasa kingituseks oma jahtklubi lipu ja pudeli Vana Tallinnat ning läheme kommodoori otsima. Selgub, et kommodoor on hetkel Austraalias ning teda asendab jahtklubi manager Aaron.

Tervitame Aaronit ja täname teda ning tema töötajaid suurepärase kogemuse eest nende jahtklubis ning tutvustame oma lipumissiooni ja Tallinna Jahtklubi. Näitame kaardi peal, kus Eesti asub ja oma senist ning järgnevat teekonda. Anname üle kingituse. Aaron on vaimustuses meie missioonist ja küsis, kas tohib sellest kohalikku meediasse artikli kirjutada. Mis meil selle vastu sai olla:) Lisaks kohalikus keeles tervitusele jahtklubi lipul saime kingiks ka Papua Royal Jahtklubi lipu, mis on nüüd samuti aukohal meie paadis.

Aaron organiseeris meile tänutäheks tasuta jahtklubi transfeeri Port Moresby loodusparki, kus nägime ära kõik selle saare olulisemad loomad ja linnud – sealhulgas ka PNG lippu ehtiva pikkade sabasulgedega paradiisilinnu, põneva, maailmas suuruselt teise ehkki lennuvõimetu linnu cassowary ja pontšaka aga üllatavalt osava Puukänguru.

Mehe lemmik oli ka dzunglis kohatud papagoi ametliku nimega Sulphur-crested Cockadoo. Väga sotsiaalsed linnud ja elavad üllatavalt kaua – 80 kuni isegi 100 aastaseks! Neile äravahetamiseni sarnased on Blue-eyed Cockadood:

PNG-s hästi levinud on ka Eclectus Parrot’id, kelle punast värvi emast me dzunglikülades samuti nägime. Ja siis loomulikult uhke PNG lipulind – Paradiisilind, kelle sulgedega on kohalikud end juba aastatuhandeid ehtinud:

Naisele meeldis Cassowary – põneva välimusega, kõige tugevam ja sestap ka inimesele kõige ohtlikumaks peetav lind. Kaunis on ka väljasuremisohus Victoria Crowned Pigeon. PNG loomariigist on konkurentsitult kõige nunnukam Puukänguru, kes sarnaneb pisut karule aga liigub hüpetega ja on üllatavalt osav ronija.

Mõnus pehme kaisukaru on ka Kuskus, kes oli palavusest nii uimane, et vaevalt end liigutas. Lähemalt sai silmitseda siinse krokodilli põnevat nahamustrit. Võib ju aru saada, miks see nii hinnaline on. Meile saatjaks olnud jahtklubi autojuht juhtis tähelepanu tuhandetele puude otsas kõlkuvatele lendrebastele. Need ei ole loomaaia eksemplarid, vaid on sellesse loodusparki varjunud inimese eest. Linnas on neil ohtlik, nagu turistodelgi, sest kohalikud lasevad nad ragulkadega alla ja pistavad pintslisse.

Loomaaia nurka olid ära peidetud pokulaadsed onnid – meie autojuht selgitas, et vanasti kohalikud elasidki sellistes onnides. Ilmselt siis mitte jõekallaste elanikud, vaid ikka kuivemate alade asukad. Loomapargi väravas nägime kohalikke mehi, kes olid tulnud loomapargile pakkuma (müüa) madu. Sealsamas oli ka üks naine, kellel oli puuris mingi karvane elukas. See pidi tavapärane olema.

Andsime lõunapaiku jahtklubile info, et soovime homme enne päikeseloojangut lahkuda. Alati rõõmsameelne Josephin, kes oli meid juhendanud sissemöllimisel, kutsus ka nüüd välja immigratsiooni ja tolliametniku. Saime vastuseks, et nad tulevad homme pärastlõunal.

Saatsime supermarketis Josele ära lubatud ravimid ja Lidiale joonistustarbed. Kõige odavam nutitelefon maksis 150 kina ja ehkki nuppudega telefoni oleks 50 kina eest saanud, ei hakanud seda igaks juhuks ostma, sest Josega kontakti enam miskipärast ei saanud.

28.10

Meie hea sõber Jorge – Tšiili mereväe admiral, kellega sõitsime koos Patagoonias, korraldas täna ca 100-le huvilisele suurepärase ettekande oma jahisõidust Patagoonias. Sellest ettekandest ei puudunud muuseas ka “The Estonian Factor”:) Ettekanne ise on hispaania keeles aga katsume selle eesti keelde panna ja teha siinsamas kodulehel kättesaadavaks ka eestlastele, sest kes oleks veel õigem mees Patagoonias purjetamise kohta näpunäiteid jagama, kui mitte selle piirkonna eest aastaid vastutanud mereväe admiral! Suur tänu Sulle Jorge selle fantastilise ettevõtmise eest! Ülejäänud päev kulus järgmise ülesõidu ettevalmistustele – 1800 miili pole naljaasi. Toppisime kõik oma paagid ja kanistrid vett ja kütust täis ning varusime külmikusse tarviliku söögikraami.

Naine täitis Indoneesia tolliformulare. Nad on välja mõelnud digitaalse keskkonna tarviliku eelinfo andmiseks, mis on iseenesest väga tore. Sellel on ainult üks puudus – seda ei saa salvestada enne kui kõik väljad pole täidetud. Ja välju täitmiseks on palju … ja lisandub veel selline tore nüanss, et see veebileht teatab mingi X aja möödudes, et TIME OUT! ja viskab su ilma sinu arvamust küsimata veebilehelt välja. Taas sisenedes on kõik väljad jälle tühjad ja tuleb otsast alustada. Nii naine siis muudkui harjutas ja täitis iga korraga seda küsimustikku aina kiiremini ja kiiremini, kuni lõpuks õnnestus etteantud ajapiirangusse jõuda… Väga hasartne kahtlemata aga seda sama peavad ju tegema ka eakamad arvutiga vähem “sina peal” olevad inimesed … võib ette kujutada, kui närvidele see veel nendele võib käia … Täna lahkuda siiski ei saanud, sest tolliametnikku ei tulnud. Lubas tulla järgmisel (so laupäeva!) hommikul.

29.10

Tolliametnik jõudis kella 9 paiku hommikul. No hea, et ikka tuli…. on ju laupäev. Nüüd saime ka jahtklubiga arvelduse ära teha. 13 päeva eest küsiti 850 kina, mis teeb umbes 26 eurot päev. Selle raha eest oleks siia jahtklubisse hea meelega elama jäänud:) – väga korralik infra (paati tuli lisaks veele ja elektrile isegi TV kaabel!), baarid, kohvikud, restoran, pea igal õhtul üritused, isegi kasiino ja jõusaal ning laste mänguväljak on siin olemas, pesumaja, paaditarvete pood, tankla, rahavahetus, pangaautomaat. Kõik mis eluks tarvilik, on olemas ja teenindajad ning turvateenistus on super. Täna toimub siin näiteks väike kohalik laat. Ostame lisaks puuviljadele veel ühe ussnaise kuju ja rahakoti, mille materjal on midagi paberi ja riide vahepealset. Millest see tehtud on? Müüjanna seletab, et tegemist on materjaliga, mida kasutati enne valge mehe tulekut kohalike riiete valmistamiseks. Tehtud on see niisutatud ja laiaks tambitud ning siis kuivatatud mullberry tree koorest. Puu juured ja lehed pandi koos keema, et värvi saada. Mida kauem keedeti, seda tumedam tuli värv (värv varieerub helepunasest tumepruunini). Panadas fruit’i kasutatakse pintslina.

Nii palju põnevat võiks ja tahaks veel teada saada selle saare traditsiooniliste eluviiside kohta aga peame lahkuma. Küll on kahju… aga samas ka hea meel, et saime pisutki aimu, kuis siin tegelikult elatakse. Enne päikeseloojangut anname otsad. Hüvasti Paapua Uus Ginea! Loodame väga siia ühel ilusal päeval tagasi tulla!

30.10

Tuult on 4,5 m/s SE. Tiksume 3 knotsiga. Päike sirab peakohal. Pimini topi all on temperatuur 30 kraadi, vesi on 29.4 kraadi! Naine käis paadi taga vees lohisemas. No uskumatu, tõesti, mingit vahet pole, kas liguned vees või istud paadis päikesevarju all. Päikese käes oleks ilmselt põrgulikult palav. Ookean on täis suuri puunotte, mida kannavad siia suured PNG jõed. Kolistasime meiegi pimedas ühele otsa. No ei ole meeldiv kogemus. Tund enne päikeseloojangut kutsus mees paaditagust vett vaatama – see kubises kaladest. “Ehk viskaks õnge vette ?” ei suutnud naine iroonilist küsimust vältida. Tuleb vist visata jah, ohkas mees ja sukeldus kalastustarvete kasti. Ei läinud palju aega, kui lant lohises paadi taga ja veel kümmekond minutit ning tuuna oligi otsas:) Kui natukenegi viitsimist on, siis saab neis vetes ka kala, on selle loo moraal:)

31.10

Öösel oli kaugemal saare kohal korralik äike. Meieni sadu ei jõudnud aga vaatepilt kuuvalgel sähvivatest välkudest oli väga äge. Hommikul peale naise paadi järel lohisemise projekti olid platsis delfiinid. Need on siinkandis hiiglaslikud 2-2,5 meetrised pirakad. Naine proovis nendega mängida ja viskas õhupalli nööri otsas vette aga see muidu lustlikke loomi ei huvitanud. Oleme jõudnud Torrese väina. Suuremate viperuste vältimiseks plaanime suure korallrahu läbida mööda ametlikku laevateed. Uurisime ka eestlasest ümberilma purjetaja Imre Aljase korallrahu läbimise strateegiat (tema lipsas läbi ühest kitsast prigust korallrahu sees vt pildil punasega märgistatud kohta) aga pidasime seda liiga ohtlikuks.

Tund enne päikeseloojangut oli landi otsas pirakas kuldmakrell. Mis nii viga elada, õhtul šašimi ja korralik kalapraad, hommikul kalasalat. Elu nagu lill.

01.11

Läbime esimest osa Torrese väinast ööpimeduses. Ehkki ühtegi laeva pole siiani näinud, siis keerukate navigatsiooniolude tõttu oleme korraldanud öövalve. Hoovus on 1- 1,3 kn vastu, tuul SE 7 m/s, kiirus 5kn. Erinevaid tuletorni valgusi vilgub siin ja seal, sest laevatee läbib pisikeste saarekeste rägastikku, aga midagi üle mõistuse keerulist siiani pole kohanud. Kuu, mis tõusis päikese loojangu ajal, läheb looja juba kell 00.00 öösel. Peale seda valitseb ookeanil pilkane pimedus. Üllatavalt palju on siin näha langevaid tähti. Huvitav, kas see on siinse kandi eripära või on praegu lihtsalt selline aeg.

Paapua saare kohal välgutab taas äike. Selle saare nimi peaks küll Thunderstorm olema:)

Päikesetõusuga kadus ka tuul ja kuna pidasime paremaks Torrese väina kõige kitsamat osa läbida valgel ajal, teime aega parajaks Austraaliale kuuluva Coconut island’i juures pois istudes. Maale ei tohi minna, kui pole end Austraaliasse sisse klaarinud. Niisiis piirdus meie Austraalia külastus saare-elu eemalt takseerimisega. 2 km pika ja 300 m laia saare peal käis kõva sagimine. Sinna oli veetud sõiduautosid ja ekskavaator, ehitatud lennurada ning muidugi terve hulk hooneid. Lennukeid ja helikopterrid maandus ja tõusis õhku iga tunni tagant. Me ei suutnud kuidagi mõista, milleks sellises kohas nii tihe lennuliiklus.

Meie kõrval pois seisis lootsipaat. Ühtegi suurt laeva, kes selle paadi teenuseid oleks vajanud, väina ei saabunud. Hoolimata kaunist liivarannast, saarel keegi ei ujunud. Mees tuletas meelde, et selles kandis on korralikult haisid ja mere- krokodille. Põhjas paistiski parajasti üks hai. Pagan küll, naise lootus pisut snorgeldada jäi unistuseks. Kohalikud meile mingit tähelepanu ei pööranud. Remontisime oma paati ja sõitsime enne päikese loojumist edasi.

2.11

Terve öö sõitsime väinas valvates vahetustega. Meremärke on palju aga neid on siinkandis ka vaja, sest väikesi saarekesi ja riife on kõik kohad täis. Kitsalt laevateelt kõrvale kalduda pole hea mõte.

Hommikul kell 7 oleme Torrese väina kitsa osa suudmes. Hoovus toetab 2 knotsiga. Meiega samaaegselt siseneb kitsasse kanalisse kaks suurt kaubalaeva. Esimene eespool, teine tagapool. Mõne aja pärast võtab tahapoole jääv cargo ship meiega ühendust ja teeb ettepaneku, et võtaksime kiirust maha ja hoiaksime maksimaalselt laevatee äärde, et ta saaks meist mööduda. Tal on vaja eesoleva laeva sabas püsida. Teeme, mis palutud. Selle kaubalaeva süvis on 12m ja max 14m sügavas kanalis on tal tõesti keeruline laveerida.

Vahepeal on hoovus kasvanud märkamatult neljale knotsile. Tohoh, seda me ei oodanud. Hea, et ei alustanud kanali läbimist vastuhoovusega. 4-4,5 knotsine pärihoovus kestab umbes pool tundi, siis hakkab taas vähenema. Kõikjal meie ümber ujuvad pirakad merekilpkonnad. Kuna tuul on null ja lainet pole, on nad eriti hästi näha. Suured kalad peavad väikestele jahti ja viimased hüppavad veest välja. Siin ootab neid aga ees järgmine oht – veelinnud (siinkandis enamasti boobied) on parves juba valvel. Kogu Torrese väin on kalapüügi keeluala. Sestap ka selline küllus.

Väinast välja jõudes märkame lõuna pool lahedat saart. Põristame lähemale. Boobies island koosneb lumivalgest korallist, mille peale on ajapikku tekkinud pisut mullakihti, kuhu on juured ajanud paar sitkemat kookospalmi. Keset saart ilutseb hoolitsetud vanemat sorti majakas. Saare põhiasukad ongi aga boobied, kes tulevad meid kambakesi uudistama.

Üks uudishimulik läheneb taeva poolt veel – see on Austraalia piirivalve ja tolli lennuk, mis liugleb jahist madalalt üle. Paari minuti pärast võetakse meiega raadio teel ühendust ja kontrollitakse üle, kas meil on ikka endiselt plaan minna Indoneesiasse. Kinnitame üle, et nii see on. Soovitakse turvalist sõitu. Meil hoitakse siin ikka korralikult silma peal.

Motoriseerime õhtupimeduseni. Siis tõuseb tuul ja sakutame purje üles. Lõpuks ometi taas üks rahulik öö. Saab magada.

3.11

“Meie igapäevast tuunat anna meile ka tänapäev” … ja sealt ta jälle tuleb! Arafura meri on madal, vaid 30-50 m sügav ja ilmselt seetõttu on siin kaladel piisavalt toitu…. ja meil piisavalt kala. Naljakas on mõelda, et enne merele tulekut ei teadnud me kalapüügist midagi ja nüüd ei möödu ühtki päeva ilma kalapüügita. Mees on rahul, sest lõpuks ometi ületab väljapüütud kalade väärtus äraviidud lantide väärtuse:)

Vee temperatuur on juba üle 30 kraadi… kuhu edasi?

Tuuled, nii palju kui neid on, on meil enamasti lõunast või idast. Tuult on vähe. Vahepeal oleme sunnitud motoriseerima. Ümbruses on palju kaubalaevu. Ka täna öösel sai vaadata kuivalt istmekohalt loodusmängu “kõva äikesemöll”. Austraalia kohal lõi niimoodi välku, et iga 4-5 sähvakas muutis taeva valgeks nagu täiskuu ööl. Mürin meieni ei kostunud, järelikult oli äike meist piisavalt kaugel.

4-7.11

Austraalia ranniku kõrval sõitmine on kohati päris triki. Aegajalt on Austraaliat ümbritsevad hulgalised väikesaared ja laiud silmaga näha. Möödume Krokodillisaartest ja Alligaatorijõgedest. Nimed räägivad ise enda eest:) Austraalia Navioniksi kaart on huvitav – keegi on viitsinud sinna peale märkida maastiku tüübid, näiteks: tihe mets, madal mets, mangroovid, soo aga ka ‘aborigeenide maa’. Austraalia põhjaosas peale Darwini eriti linnasid pole. Vähe on ka teid. See eest Navioniksi kaardi kohaselt palju aborigeenide maad. Meri on täis Military practice area’id. Sõidame neist rahumeeli läbi, sest vältida on neid võimatu.

Maa läheduses on siinkandis purjekaga ohtlik sõita, kui korralikku kütusetagavara pole, sest kui tuul kaob (ja seda juhtub sageli), hakkab tugev (1-2 kn) hoovus kohe karide poole kandma. Kaldaäärne meri on korralikult kaardistamata ja ohtlik.

Kui tuult pole, siis me ikka pidevalt motoriseerime aga ühel ööl tekkis siin ka selline olukord, et tuulevaikuses kogunesid paadi kohale korralikud äikesepilved ja sähvis ning müristas, mis hirmus (vihma siin äikesega miskipärast ei kaasne). Hirmuga lülitasime mootori ja kogu paadi elektrisüsteemi välja. Oleme ju kohanud oma teel ju mitut paati, mille elektri- (ja navigatsiooni-) süsteemi äike tuksi on keeranud.

Istusime siis keset ööd keset peegelsiledat merd, pea kohal sähvivatest välkudest valge ja mürisev taevas ja triivisime vaikselt maa poole… majakaid oli kaugelt näha. Õnneks kestis see jama alla tunni ja saime taas mootori sisse lülitada ning edasi sõita. Meie üllatuseks on siin Austraalia kalda läheduses üsna aktiivne jahiliiklus – juba kaks tükki on viimastel päevadel vastu tulnud. Paistab, et lähevad läbi Torrese Vaiksesse ookeanisse.

5. novembril tähistasime Veiko sünnipäeva. Naine tegi kooki ja õppis ukuleelel “Õnne soovime Sul” duurid selgeks – et sünnipäevalaps nagu kord ja kohus üles äratada:) Neptun kinkis ka ilusa tuuna. Korralikul kaladieedil läheb mees siin iga päevaga aina saledamaks ja nooremaks:)

8.11

Täna oli äge päev!. Mees saavutas kalapüügis täiesti uue taseme. Kalu polnudki tegelikult enam vaja püüda vaid need jäid ise õnge otsa ja lohisesid paadi taga. Mees vaid sikutas neid välja nii kiiresti, kui oli eelmisele jõudnud otsa peale teha. Tõmbasime sel moel veest välja enam-vähem järjest viis kilost tuuni. Rohkem polnud vaja ja tõstsime õnge kõrvale. Väikeste tuunide liha on pehme ja hõrk ning šašimi tuleb imemaitsev.

Pärastlõunal tegelesime taglase probleemidega. Groot oli taas kinni kiilunud. Poomile vaja uut ülestõmmet jms. Lülitasime mootori välja. Meri oli sile, naine tõmmati masti. Vesi paistis läbi, paadi kõrval ujus meetrise läbimõõduga rai. Näha oli muidki kalu. Pisut rohkem kui tunni pärast lülitasime mootori ja plotteri taas sisse ega uskunud oma silmi – olime triivinud kalda poole 2,5 miili!!! Tund veel ja oleksime karidel olnud.

Õhtul kella 20 paiku, kui olime just lõpetanud kauni päikeseloojangu nautimise, sattus naine segadusse: “Sellest kuust on siin võimatu aru saada! Täna peaks olema täiskuu aga taevast vaatab vastu hoopis poolik juust”.

Mees üritas kaasa mõelda: “Pilv on ees, seepärast ongi poolik”

Naine: “…aga ümber kuu on tähti näha, see ei saa olla pilv”

Mees: “Oot, ma vaatan stellaariumi äpist järele … hmm siin ei olegi kuud … päike on aga kuud pole”

Naine: “Eile oli kuu stellaariumis täitsa olemas. Aga vaata, kuu nähtav osa muutub järjest väiksemaks, äkki on hoopis kuu varjutus?”

Mees: “Mnjah, leidsin nüüd stellaariumist ka kuu üles aga see pole kollane, nagu tavaliselt, vaid hoopis punakaspruun… äkki ongi varjutus”

Ja nii sattusid kaks amatöör-astronoomi oma elu esimesele kuu täielikule varjutusele:)

Kella 20.30-ks oli kogu kuu liikunud maa varju st maa oli täpselt kuu ja päikese vahel. Taevast paistis kuu asemel punakaspruun laik umbes tund aega, siis hakkas tuttav kollakasvalge triip taas varju tagant paistma. Stellaariumi äpp näitas ka varjutust aga oli umbes poole tunniga tegelikust ajast ees. Ilmselt on mobiili kellaaeg vale. Paari tunni pärast siraski taevas täiskuu, mida naine otsinud oli:)

9.11

Mees magab öösel tavaliselt kokpitis, sees on tema jaoks liiga palav Naine magab kajutis aga ärkab ka hommikuti reeglina väljakannatamatu palavuse peale. Ja siis läheb märg padi päikese kätte kuivama ning ise tahaks kohe ujuma.

Mees lasi ujumisteki alla ja naine roniski vette. Samal ajal viskas mees landi vette. Läks paar minutit ja juba kala võttiski. Mees keris tamiili rullile, kuni lõpiks paistis korralik tuna … või õigemini vaid tuna pea!

“Naine, kohe veest välja! Vaata ise, mis loomad siin praegu jahti peavad!”

Seda polnud kahte korda vaja öelda. Meie lanti oli neelanud umbes kahekilone tuun. Sel ajal, kui mees kala paati sikutas, oli mingi suur röövkala meie tuuni parema osa konksu otsast lihtsalt ära ampsanud, ainult pea oli järel! See pidi ikka üle meetri pikkune elukas olema. Kalarohkusest annab märku ka suur hulk merelinde, kellega naine edutult võidelda üritab – vaikselt on hakanud kõik laeve mittevalged osad valge linnupasaga kattuma … teha pole midagi:(

10.11

Oleme juba Austraalia viimasest suuremast (Melville) saarest möödas ja motoriseerime tuulevaikuses või õigemini 2-3 m/s vastutuules Bali poole. Öösel kella 2 paiku kutsub keegi raadios Picassot. Mees ajab naise üles ja Naine vastab unise peaga:

“Picasso here, over”

Raadios teatab reibas meeshääl, et Port Control vessel asub meist 2 miili kaugusel läänes. Tõepoolest, näeme nüüd ka laeva tulesid. Miks nad sunnikud AISi sisse ei lülita?

Lisaks tavapärastele küsimustele nõuti ka masteri nime spellimist. No mida nad sellega peale hakkavad. Naine porises ja otsis kiiresti välja Väikelaevajuhi koolituse materjalid, sest kui paljud ikka suudavad une pealt oma nime meretähestikus spellida.

Selle peale jätsid ametnikud meid rahule ja pöörasid otsa ümber. Jäime mehega arutama, kuidas see laev siia sai. Oleme Darvinist ju üle 100 miili, vaevalt, et ta sealt vaid meie pärast tuli. Järelikult patrullibki selles piirkonnas. No igatahes on Austraalial võimsad ressursid piirikontrollis. Eile lendas meist taas piirivalve lennuk madallennul üle. Täna kontrollib laev. Muljetavaldav. Kui nad oma IT süsteemi ka veel korda saaks, ei peaks kolm korda küsima, kust me tuleme ja kuhu läheme…

11-13.11

Tasakaal peab ikka valitsema siin ilmas – kui Uku kirjutab oma raamatus, et tuul oli Torrese väinas ja Arafura meres nii tugev, et kõrvad laperdasid, siis meie oleme kogu Torrese väina ja Arafura mere läbinud praktiliselt tuulevaikuses. Ja kuni 19.novembrini, mis on meie ETA, prognoos sisuliselt mingit mõistlikku tuult ei näita.

Arvutame korduvalt üle, kas kütuse tagavara võimaldab meil ikka selliseid tohutuid vahemaid läbida. Testide tulemusel kulub meil kütust 1800 pöörde juures sõites 1,5 l/h. Sellega hoiame keskmist kiirust 4kn juures. Arvutuste kohaselt on olemasoleva kütuse varuga (285 liitrit) võimalik sõita ca 760 meremiili. Meie sihtpunkt Bali saar asub aga 720 miili kaugusel. Seega peaks ikka kohale jõudma…. ka siis kui üldse tuult ei tule. Ebamugav kõhklustunne on siiski hinges, mine sa tea …

14-15.11

Tuul, tuul! Kes oleks osanud arvata, et 4-4,5 m/s tuult sellist rõõmu toob:) Kribinal-krabinal kõik purjed üles ja mootor välja. Uhh, vaikus! Lõpuks ometi vaikus. Kõrvad puhkavad vaikset veesulinat kuulates. Naine istub oma pool tundi tekil ja vahib mõnuga, kuidas vaikne tuuleke purjedes sahistab. Purjetamine on ikka tore ja purjekas on võrreldes mootorpaadiga ikka kordades mõnusam just selle vaikuse ja loodushäälte tõttu.

Hilisõhtul jõudsime Pulau Sumba saare lähistele ja meid üllatas ühtäkki 2,5 knotsini kasvanud hoovus! Tegemist on South Equatorial current’iga, mis on õnneks toetav… Tuul tõusis ka pisut veel ja kiirus kasvas kõige selle tulemusel astronoomilise 8-9 knotsini… aga vesi sulises ikka vaikselt ja taglas ei äganud sugugi. Terve öö kihutasime niimoodi. Täiesti ootamatult sülle kukkunud õnn, sest tuuleprognoos üle 4 m/s ei lubanud… Hakkame vaikselt hellitama lootust, et jõuame kohale juba 18.novembril ehk reedel ja ei pea sissemöllimiseks ootama esmaspäeva.

16-17.11

Tuul on taas läinud ja põristame edasi. Õnneks on jäänud tugev toetav hoovus ja tänu sellele on meie kiirus planeeritust märksa suurem – 4 kn asemel 5-6 kn. Saame juba üsna kindlad olla, et jõuame kohale laupäeva asemel reede hommikul. Loodetavasti õnnestub samal päeval ka end sisse möllida. Noonsite info kohaselt on Indoneesiasse sissemöllimisel kohustuslik võtta agent. Meil mingit agenti pole. Näis noh, mis sellega saab.

Üks tähelepanek veel – niipea kui ookeani sügavus kukkus rohkem kui 1000 meetri peale, kadus ka kala. Ainult delfiinid käivad aegajalt meile oma akrobaatikat näitamas… ja muidugi lendkalad. Linde miskipärast pole.

Umbes 150 miili kaugusel Balist hakkab hoovus taas (max 1 knotsiga) edasi-tagasi pumpama st oleme jõudnud saarestiku veeliikumise mõjualasse. Kiirus muutub vastavalt hoovuse suunale nagu Austraalia ranniku lähedalgi. Ca 100 miili kaugusel Balist on AIS-ita kalalaevu ookeanil nagu kirjusid koeri turuplatsil. Pimeduses säravad nad meie ümber tihedas ringis. Oleme korraldanud öövahi ja tegeleme usinasti neist mööda navigeerimisega. Väga lähedalt ei tohi minna, neil pidid korralikud võrgud taga olema.

Selleks, et kalalaevade liikumissuundadest paremini aru saada, märgistab naine plotteril kõigi 3 miili raadiuses radarile ilmunud kalalaevade asukohad ja jälgib radarilaikude liikumist nende suhtes. See meetod annab ka aimu kalalaeva liikumiskiirusest.