22.12

Takola sadam, kuhu me teel olime, ei paikne otseselt Krabi linnas, vaid Krabi ümbritsevate jõgede deltas läänepoolse harujõe kaldal. Sadama basseini viib kitsas ja üsna madal kanal, kus võib mõõnaga kergesti põhja kinni jääda. Sisenesime tõusu tipus.

Sadamast tuldi väikese mootorpaadiga vastu ja näidati kaikoht kätte. Kaldal olid juba sadamatöötajad otsi vastu võtmas. Sadam on uus ja kaasaegne. Kõik nii nagu peab:)

Taisse sisse möllimiseks tuleb sõita Krabisse. Üks variant on, et meeskond viiakse sadama paadiga jõe vastaskaldal asuvasse immigratsiooni kontoorasse. Seal annavad kõik oma sõrmejäljed ja saavad templid passi ning kapten võtab takso ja sõidab edasi tolli. Ülejäänud viiakse paadiga sadamasse tagasi.

Teine variant on, et kapten rendib sadamast 300 bahti (ca 10 euri) eest rolleri ja sõidab immigratsiooni kontoorasse. Ülejäänud meeskond tuuakse sadama paadiga sinna järele sõrmejälgi andma ja viiakse ka tagasi. Kapten aga sõidab rolleriga kesklinnas asuvasse tolli kontorisse (ülejäänud meeskond sinna minema ei pea).

Naine (ehk siis ametlikult capitana:) polnud ammu kaherattalisega sõitnud ja otsustas teise variandi kasuks:)

Liiklus on Tais vasakpoolne ja nõuab pisut harjumist, eriti ringteed. Kõigepealt tuli Ao Nangist osta kohalik data kaart ja end bahtidega varustada. Kui data ühendus olemas, aitas google maps juba kenasti kohale. 25 km pikkune tee Krabisse viis mööda maalilistest kaljudest. Liiklus oli täitsa ok.

Kui paaritunnist elektrikatkestust Krabi linnas mitte arvestada, sujus sissemöllimine ilma viperusteta. Nii immigratsioon kui toll küsivad väikest teenustasu, mis jääb alla 10 euro.

Kesklinnas jõe ääres on mõnus toiduturg, kus valmistatakse tellimuse peale erinevaid aasiapäraseid toite. Soovitame sealt üles otsida vanahärra, kes teeb jaapanipäraseid pitsasid. Need viivad keele alla! Naine ostis koti head-paremat täis ja tähistasime jahi pardal meie uue madruse, naise papaa saabumist!

Uudistest niipalju, et 2 päeva tagasi läks kõrvalolevas Siiami lahes tormiga põhja suur Tai sõjalaev. Oli ka hukkunuid. Tuleb välja, et kui Phang Nga lahes on kuivaperiood, siis on Siiami lahes tormine vihmaperiood ja vastupidi!

23-25.12

23. detsember oli korralik tööpäev. Mehed tegid julla mootorile kapitaalremondi ning parandasime ja lappisime oma pimini toppi, mis oli vöörstaagi katkemisel üksjagu kannatada saanud.

24.detsembril võtsime jullaga ette nn jõulumatka Krabi linna, käies esmalt ära ka Krabi linna ääres asuvate kaljude juures, mille sisemuses on suur koobas koos 6 meetrise inimese luukerega. Väljakaevatud hiiglase luukere ümber on käändunud mao luukere. Turistodele mõeldud infotahvel räägib haruldasest leiust ja väljajaevamistest ja iidsetest legendidest siinmail elanud hiiglaste kohta, mis nüüd on kinnitust saanud. Jää või uskuma!

Googeldamine andis siiski tulemuseks, et tegemist on tubli kunstnikutööga:) No aga tore paik on see koobas igal juhul:)

Varusime omale Krabist jõululauale kohalikke hõrgutisi, vaatasime kuidas kohalikud mutikesed linnaplatsil plastmasskuuse külge vatti kleepisid ja põristasime jullaga sadamasse tagasi. Oli parasjagu mõõn ja vesi nii madal, et kippusime jullagagi põhjale jääma!

Kui jõululaud kaetud, tõi papaa lagedale ka parima võimaliku jõulukingi – otse Eestist toodud kuuseoksa! Silm läks kohe märjaks!

Kuuseoks sai meie lauakesel koos küünlaga aukoha ja jõul võis tulla!

Järgmise päeva varahommikuks oli naine omale kokku leppinud Koh Ha-le sukelduma mineku. Sukeldumisfirmat peab siinsamas Takola sadamas Soomest pärit Kari. Koh Ha on tema sõnul selles lahes sukeldumiseks parim paik. Transfeer hotellist sadamasse ja tagasi, kindlustus, saare juurde sõit ca 2h, kaks pea tunnist sukeldumist, lõunasöök ja tagasisõit maksavad kokku 6000 bahti ehk 200 euri, mis ei ole odav, aga pidi kogu lõbu väärt olema. Ainus suur viga, mille naine tegi, oli eelmisel õhtul paraja koguse veini ärajoomine, mis nüüd vee alla minnes korraliku peavaluna endast märku andis.

Ütleme nii, et Tais sukeldumine on tore aga suurt eelist snorgeldamisega võrreldes pole, sest suuri kalu ja veeloomi (kui üks kilpkonn välja arvata) me ei näinud. Korallid olid ilusad värvilised, nähtavus ok. Käisime kolmes koopas. Need ei olnud värvilised ega sisaldanud põnevaid kujusid, täiesti tavalised. Esimeses koopas oli kalaparv, mida oli tore jälgida.

Kari, kes on ka ise sukeldumisinstruktor, on tõeline professionaal. Selgitas väga hästi, pani tähele, aitas kui vaja. Naine õppis palju juurde. Kari sukeldumisklubil on väga kvaliteetne varustus ja praktiliselt uus mugav kiirpaat.

26-27.12

26. hommkul saime kokku Matthew’ga. Tema on Takola sadama manager ja olnud selle loomise juures juba sellest hetkest, kui lahte hakati sadama jaoks süvendama. Sellega alustati 12 aastat tagasi ja süvendustööd kestsid 8 aastat. Igal aastal jõuti pinnast välja vedada umbes meetri võrra. Aasta enne COVIDit sai sadam valmis. Nüüd hakkab vaikselt tuntust koguma.

Sadam ise oma hea kohvikrestorani ja muude purjetajatele oluliste teenuste (enda ja riiete pesemisvõmalus, wifi, kütus, vesi, elekter, rolleri rent, sissemöllimise abi) ning boatyardiga (saab ka paadi välja tõsta ning staapliplatsile jätta) on lihtsalt suurepärane!!

Hind kai ääres on ca 1000 bahti päev st ca 30 euri. Sisse-välja möllimise abi maksab 500 bahti.

Meie jäime igatahes ülirahule ja soovitame Takolat julgelt ka teistele Taisse sissemöllimise ja sisseelamise sadamana!

Tänasime Matthewd suurepärase töö eest ja kinkisime talle Vana-Tallinna. Rääkisime talle oma lipumissioonist ja Tallinna Jahtklubist ning palusime kirjutada tervituse jahtklubi lipule. Ta oli ikka ka päris uhke selle au üle:)

Väga tubli ja austustväärt mees!

Lõuna paiku andsime otsad ja võtsime suuna Phi Phi saarele. Sinna sõiduks kulub ca 4h. Tuultega on siinkandis nii, et päeval on enamasti 2-5m/s ja öösel max 7m/s. Elik taas motoriseerimise teema.

Phi Phi lõunapoolne laht, kus enamus veeliiklusest käib, on nagu sipelgapesa. Kevini soovituse kohaselt me lahte sisse ei pressinud, ankurdasime lahe vasakus ääres pargivahi parve läheduses. Juba ankruketi sisselaskmise ajal vkhkisid meist paremalt ja vasakult mööda kümnel longboat’id ja ka mõned merekaatrid, kes lõid vee korralikult lainetama.

Kevin oli hoiatanud, et 45m ketti 15m sügavuses põhjas hakkab korralikult triivima. Lasime sisse kõik 80m ja põristasime oma jullaga kaldale.

Oligi juba praktiliselt pime aga elu rannas kees. Sealt leiab igaüks oma maitsele vastava restorani või baari. Väike jalutuskäik ja oledki juba saare lääne külje rannas. Siin on õhtuti tulešõud ja saab ennast lõbustada vaadates kuidas purjakil turistod põlema süüdatud hüppeköiest üle üritavad hüpata. No vähemalt kolmandik lahkub mõne kärssava riide- või kehaosaga. On ikka ullikesed.

Järgmisel hommikul avastasime, et olime hoolmata oma pikast ketist triivinud ca 30m! Veel ca 50m ja olekski olnud juba koralliriif vastas. Ilmselt avaldab see tihe laevaliiklus siiski oma mõju … ei oskagi muud arvata. Sikutasime ankru välja ja panime uuesti sisse.

Selle päeva sisse mahtus snorgeldamine nii meie kõrval asuval koralliriifil kui ka lahe idapoolse sissesõidu nurga juures ja jullaekskursioon saare ümbruses. Eriti vahvaks osutus sõit ümber lahe lääneosas kõrguvate hiiglaslike kaljude. Lahest väljaspool on kaljude vahele peitunud ägedaid laguune.

Phi Phi on igatahes supermõnus paik seilajatele. Siin oleks hea meelega veel paar päeva tšillinud.