6.jaanuar, neljapäev
Üritame eesolevatest vihmapilvedest mööda sõita kuid edutult. Pärastlõunal ilm siiski selgineb. Tuult ei ole palju 11-13 m/s aga laine on suur (ca 4m) ning ebamugavalt eest poolt. Ragnar on rivist väljas ja suundub taas “vetsupotti kallistama”. Kapten on ka terve päeva oma kajutis vedelenud. Fred peab vapralt vastu ja istub hoolimata üle teki käivatest lainetest kokpitis vahis, vesi püksisäärest välja nirisemas. Naine peab vahti sees kajuti sohval.
Õhtusöögiks on tactical foodpack. Naine keedab korralikult kõikuvas köögis vett. Kreenis lehvivad sünkroonis nii uksele riputatud rätik, naise juuksed kui ka nööri otsas kõikuv veekeetja, mille liighoogsat õõtsumist naine vaigistada püüab.
Sööjaid oli seekord ainult kolm – Ragnar ja Veiko loobusid. Ülejäänudki ei suutnud nende ilmaoludega kõike ära süüa.
7. jaanuar, reede
Tuul on endiselt heitlik, puhudes vaheldumisi otse vastu ja siis taas ookeanipoolt tugevusega 10-12 m/s. Hoovus ca 1 kn on vastu. Laine peksab vastikult pardasse. Ilha Grandele järgnev suur rannikuäärne laht ongi erinevate ookeani hoovuste ning tsüklonite kohtumisala ja see tuleb lihtsalt ära kannatada. Edasi lähevad tuuled stabiilsemaks ja hoovus hakkab jälle toetama.
Kõik ootavad kannatlikult tuule pöördumist prognoosis lubatu kohaselt ehk siis stabiilseks meretuuleks. Otse vastutuulega võtame kõrgust maa suhtes, et tuule pöördumisel paremat nurka saada. Kiirus on muidugi niru ca 3-4 knotsi tunnis.
Naine sisustab aega Lini ja Larry tormitaktika raamatu lugemisega. Selle raamatu põhisõnum on sama, mis mäesuusainstruktoritel – ära roni kõrgetele mägedele, kui Sa ei oska mäe peal vajalikul hetkel suuskadel seisma jääda. Kontrollimatu kiirus nii kõrgel suusamäel kui ka tormisel merel viib kindla krahhini. Niisiis on meie järgmine väljakutse enne keerulistesse oludesse jõudmist õppida jaht tugevas tuules lainetel seisma saada. Raamat sisaldab teooriat, praktika jääb igaühe enda hooleks…
8. jaanuar, laupäev
Oleme Ilha Grande lahest välja jõudnud. Päike taas paistab, tuuled on toetavad st otse merelt maapoole ja hoovus samuti, vaated kaljusele rannikule on maalilised. Lisaks saame paariks tunniks mobiililevi ja kõik tegelevad hädapärasema infovahetusega.
Kuna purjetame suhteliselt tugevas 10-12 m/s pakpoordist puhuvas tuules ja meie tuulerool on (ujumisteki tõttu) paigaldatud ahtripeegli vasakule küljele, tõstab laine tuulerooli laba aegajalt veest üsna palju välja, mis halvendab oluliselt juhitavust. Selle kompenseerimiseks kasutame lisaks ka automaatpiloodi windwane funktsiooni st autopiloot hoiab samuti meie suunda tuule nurga järgi.
Naine on juba mõnda aega täheldanud, et meie elutoana kasutatava kajuti akna vahelt tuleb sisse vett. Nüüd katkes naisel kannatus ja ta asus asja lähemalt uurima. Akna iluliistu eemaldamisel ilmus nähtavale ka põhjus – kajutiakna kinnituskoht lekib. Suurema kreeniga tuleb tunnis sisse ca liitrijagu merevett. Pilsis loksub juba korralikult. Naine kombineeris käepärastest vahenditest veekoguja ja informeeris ka ärganud meest.
Sadamas tuleb aken lahti võtta ja kinnituskoht korralikult ära tihendada. Mees rookis pilsi veest kuivaks.
Täna oli veel üks oluline sündmus – külmikust said otsa meile Vorstiabi poolt kaasa antud suitsuvorstid! Mitte üks ei läinud halvaks, lihtsalt saidki lõpuks otsa. Olid vaakumpakendites ja enamiku aega 6-8 kraadi käes, ookeanil mõned päevad ka soojemas, kui meil energia otsa sai … ei juhtunud nendega midagi. Et siis neli kuud võib rahumeeli nende vorstide säilivustähtajaks öelda aga ilmselt oleksid säilinud ka kauem. Igal juhul on Vorstiabi suitsuvorstid olnud suurepärane valik meie toidulaua rikastamiseks. Aitähh Sulle veelkord Tom!
Õhtul hakkas naisel pea valutama. ükski tablett ei aidanud. Õnneks on meie madrused nii tublid, et naine sai esimese öövahi ajal üksjagu magada ja läinud see peavalu oligi:) On ikka hea, kui on suurem meeskond peal!
9.jaanuar, pühapäev
Täna on see kurb päev, kus peame nentima, et meie armas laevuke lekib … vööri pils on vett täis ja aru ei saa, kust vesi sisse tuleb. Vööris on magamisaseme all mageda vee paak. Selle eest on vöör kuiv, paagi kajutitepoolses otsas on vineerist vahesein, mis on juba aga märg. See tähendab, et lekib kusagilt paagi alt. Paagi ja kere vahel ei ole ühtegi tehnilist ühendust ega andurit, mis viitaks justkui sellele, et paadi kere ise lekibki. See oleks eriti halb variant. Keretööde tegemine on põhjalikum ettevõtmine, milleks meil praegu aega pole.
Plaan b) on hankida ja paigaldada veel üks pilsipump. püüame aru saada, kui palju vett päevaga lekib, et midagi konkreetsemalt otsustada.
Päev kulus paratamatult pilsi tühjendamisele, kuivatamisele ja madratsite ning riidekraami tuulutamisele ja osaliselt ka veekindlalt ärapakkimisele.
Vähemalt üks asi oli hea selles päevas – purjetamise olud olid ideaalsed – pärituult ca 10 m/s, hoovus tõukab tagant 1,5-1,8 kn. Päike paistab ka ja sooja on 27 kraadi ehkki Vallo kurdab, et hirmus külmaks on läinud:)
10. jaanuar, esmaspäev
Homme varahommikul kohaliku aja järgi kell 5 on naisel Eestiga üks oluline videokõne. Selleks oleks kõige parem kuhugi sadamasse minna aga siinkandis pole sadade miilide ulatuses ühtegi jahtsadamat. Otsustasime sisse pöörata laguuni, mille sissesõidu juures on Rio Grande ja jääda seal ankrusse. Rio Grande paistab olevat linn st ilmselt on ka mobiili leviala.
Päeval purjetasime maa läheduses (ca 2-5 miili). Tuul oli küll väike 5-7 m/s aga toetav hoovus 1.5-2 kn aitas meid tublisti edasi. Päev oli endiselt päikseline ja soe ca 27 kraadi aga öösel läks suhteliselt jahedaks 23-24 kraadi.
Kohale jõudsime öösel kell 3. Jahtide topitulesid kusagil märgata polnud st olime seal ainus ankrusolev jaht.
11. jaanuar, teisipäev
Naine tegi varahommikul oma tarviliku videokõne ja küpsetas siis meestele pannkooke, mis maitsesid koos õunamoosi ja kondentspiimaga imehästi.
Plaan oli laguunist kütust tankida aga lähemal uurimisel osutus see koht parajaks pommiauguks ja kapten otsustas edasi liikuda.
Kahetsusväärselt on nii naine kui mees ennast ära külmetanud – no lihtsalt ei ole enam harjunud riideid kandma. Midagi hullu pole, aga nohust on pea paks ja valutab. Naine võtab paratsetamooli ja kobib magama. Mees istus terve päeva väljas ja ehkki päike paistis ning oli soe, kobis ka mees pärastlõunal uimases olekus voodisse.
Loojangul sikutas Fred landi paati ja ennäe imet – selle otsas oli ka üks hõbedane hammastega lint, nimeks tabavalt lintkala. Homme saab kalasuppi:)
Öövahti pidasid seekord madrused iseseisvalt. Naise ülesanne oli peaasjalikult jälgida, et kohvi ikka jätkuks:)
12-13. jaanuar, kolmapäev&neljapäev
Ööl vastu 13. jaanuarit pidasid mehed vahis plaani ja otsustasid sisse keerata Uruguaisse. Täpsemalt Punta del Estesse. Eesmärgiks selgitada ennetavalt välja, mis variandid meil Buenos Aireses sadamasse saada on.
13. jaanuari lõuna paiku sõitsimegi Punta del Este sadama tanklasse, kus mehed jäid tankima ja naine lipsas maale.
Sadamas selgitati, et peame minema mere poolt kõige esimesse kaisse ja võtma Control’iga ühendust kanalil 9. Naine läks tagasi paati ja edasi nägime kõvasti vaeva, et saada sellesse kaisse, kuhu sadamaametnik minna soovitas. Seal olevad poi kohad on mõeldud meie paadist vähemalt poole suurematele. Lisaks puhus tugev külgtuul, mis tekitas korraliku triivi ja ähvardas meid kanda kõrvalasuva ookeanikaatri otsa.
Pikendasime oma otsi, et kaugel asuvat poid kasutada aga kui ahtriotsad kaldale viskasime, käis rooli leht kolksuga kivide vastu – seal on liiga madal, et saaksime jahilt otse maale minna. Mees käskis otsad tagasi paati tõmmata ja läksime poisse.
Naine võttis ühendust Controliga kanal 9-l. Inglise keelele keegi ei reageerinud aga paraku ei reageeritud ka hispaaniakeelsele palvele saada instruktsioone edasiseks tegutsemiseks.
Jahtide vahel sõitis meretakso, mis viis soovijaid kaldale. Kutsusime selle enda paadi juurde ja naine koos Ragnari ning Frediga läks taas maale. Seekord ründasime immigratsiooniametniku kontorit. Sealne ametnik oli kaunis ärritunud, kui sai aru, et saabusime Brasiiliast. Ta kutsus inglise keelt oskava noormehe. Selgitasime oma olukorda. Noormees ütles, et peame tegema PCR testi. Enne ei tohi üldse maale tulla. Nõustusime testi tegema (maksab 100USD näo kohta) aga meil pole piisavalt sula, et selle eest maksta. Samuti oli meil vaja poest toiduaineid. Peale mõningat arupidamist käskisid ametnikud Fredil ja Ragnaril jahi peale tagasi minna. Naine võis koos migratsiooniametnikuga minna pangaautomaadi juurde ning toidupoodi.
Ametnik nimega Gabriel on tõeliselt osavõtlik ja abivalmis meesterahvas. Kuuldes, et meil on vaja ka internetti, aitas ta osta kohaliku data kaardi. Peale poeskäiku tõi ta naise koos kottidega sadamasse ja sealt sai naine juba ise edasi.
Paadipeal saime Gabrielilt sõnumi, et testija tuleb järgmise päeva hommikul vara. Naine tegi õhtusöögi ja kobisime magama.