3. jaanuar, esmaspäev

Hommikul päikesetõusu ajal (st kl 6 paiku) jõuame Ilha Grande kõige suurema küla Abraao lahte. Vaated kaljusele dzunglisaarele on võimsad. 

Jääme ankrusse. Naine teeb meestele hommikusöögi ja ujub ise kaldale saarega tutvuma. Küla keskust ühendab äärealadega porine kallasrada, mis on kohati tihedalt kaetud päikese käes peesitavate prussakatega sekka mõned krabid. Naine ajab lehtpuu oksaga prussakad laiali ja ukerdab üle poriloikude hüpates vapralt küla ääre suunas kuni tee lõpuks otsa saab. Sealt ei jää üle muud, kui vette minna ja tagasi jahile ujuda. Mööda põristab veetakso, mis on tulnud järele kalda ääres paikneva hotelli külalistele.

Mehed on hommikusöögi lõpetanud ja tõstame julla vette. Ehkki kalda ääres on ka paar väikest kaid, otsustame julla kaldaliivale tassida. Kinnitame otsa kai külge, et tõus paati ära ei viiks.

Jalutasime küla keskuses, kus on palju söögi- ja joogikohti ning mõned rohkem turistidele suunatud poed.

Samuti on palju firmasid, kes pakuvad paadisõite saare ümbruses. Mehed võtsid õlled, naine helistas Lucianole ja leppis kokku õhtusöögi.

Saarel on mitmeid matkaradasid. Hankisime turismi infopunktist kaardi ja läksime rajale nr 14. See oli sisuliselt kitsamat sorti autoga läbitav tee läbi dzungli, mida palistasid paljud väikesed ojad ja kosekesed. Teekonna alguses küla serval oli palju kotkasarnaseid urubusid, kes kuivatasid end päikese käes tiivad laiali.

Igatages oli väga kummaline vaadata kotkaid palmi otsas.

Kõndisime mööda rada ca 1,5 h ja pöörasime siis tuldud teed tagasi. Oli väga palav ja külla tagasi jõudes sai nautida külma õlut ning värskendavat ujumist. Palju rohkem sellel saarel tegelikult teha polegi – matkata, ujuda ja kohalikes restoranides süüa. Loodus on muidugi imeline (tegemist on UNESCO nimekirja kuuluva looduspargiga) ja toidud head.

Jahile tagasi jõudes sõitis meist mööda naaberpaadi omanik. Mees kutsus ta pardale. Tegemist on Hollandist pärit kunstnikuhingega, kelle isa oli jahtide disainer ja isa poolt disainitud jahiga oli Mark ka üksi üle ookeani seilanud. Paraku vedas autopiloot teda alt ja tuulerooli puudumise tõttu oli viimane kolmandik ookeaniületusest tal ikka väga piinarikas olnud. Ta oli sattunud ka keset suurt ca 10-pealist vaala parve ja see oli omakorda paras üleelamine. Ühesõnaga sai tal purjetamisest villand ja nüüd resideerub ta juba mõned aastad oma purjekal Brasiilias ning plaanib sinna ka elama jääda.

Mark pakkus meile oma paberkaarte müüa. Naine vaatas need üle aga paraku ei olnud kaardid selle Tšiili piirkonna kohta, kust meie läbi sõidame. Mark kinkis meile mälestuseks oma joonistatud kalendri visanditega Ilha Grandest.

Kell 17.30 saime küla kiriku juures kokku Lucianoga, kes on noor ja tegus mees. Ta elab saarel juba pikalt aga on oma hariduse saanud Rio de Janeiros ning merekoolis käinud suisa Austraalias. Kui ta ei ole parasjagu seotud jahtide transpordiga, siis teeb ta kohalikele jahtidele hooldustöid, on tegev Rio de Janeiro jahtklubis ning on asutanud kodusaarel ka laste purjetamiskooli ja juhib seda!

Vabatahtlike kaptenite organisatsioon, mille kaudu meie Lucianoni jõudsime, asutati COVIDi algusajal ja selle esmaseks eesmärgiks oli COVIDi tõttu Brasiiliasse lõksu jäänud purjetajate kojuaitamine. Kogu Brasiilia rannik on jagatud 18 kapteni vahel, kes oma vastutuspiirkonnas hädalisi vajadusel aitavad. Nüüd on organisatsiooni eesmärgid laienenud ja nad aitavad jahte ka riiki sisenemisel ning kogu sisenemise ja väljumisega seotud bürokraatliku asjaajamise lihtsustamisel olles valitsusele partneriks regulatsioonide ning infovahetuse parandamisel. Näiteks on väljatöötamisel digitaalne taotluse vorm, mis võimaldaks viia olulise osa asjaajamisest internetti ning veebileht, mis seletaks väliskülalistele üksikasjalikult, millised dokumendid on nõutavad ja kes ning kus neid väljastab. See oleks ikka väga abiks saime ka omal nahal tunda.

Luciano selgitas, et Angras on praegu Police Federal kinni ja seal ei saa ennast riigist välja möllida (tuleks sõita bussi ja taksoga teise linna). Ta soovitas end riigist välja möllida Sao Sebastiaos, kus tarvilikud ametkonnad on olemas ja paiknevad suhteliselt lähestikku. Ta otsis meile internetist välja ka tarvilike ametkondade aadressid.

Rääkisime Lucianole oma jahtklubist Eestis ja ta kirjutas rõõmuga tervituse meie jahtklubi lipule. Kui kuulsime, et juba tema noorepõlve unistus on olnud jahiga ümber maailma reisimine ja, et ta on kogunud pikalt raha ning plaanib oma unistuse täita järgmisel aastal reisile asumisega, andsime talle oma visiitkaardi ning selgitasime, et meie kodulehelt leiab ta kindlasti kasulikku infot.

4.jaanuar, teisipäev

Hommikul oli mägedel lahe udu.

Alustasime oma saare ringsõitu Enseada da Estrela lahest, kus ujusime, tegime väikese dzunglimatka ning sõime lõunat kohalikus hotell- restoranis, mis oli ilmselgelt mõeldud-disainitud pulmade läbiviimiseks. Toitude ootamise aega sisustasime pestes ennast restorani läheduses oleva väikese kose all ning kiikudes rannavette püstitatud kiigul.

Sõime taas kohalikku kala ja krevettide hautist, tomati, sibula ja kookosega (seekord banaani polnud). Riisiga on see imehea. Maksta sai ainult sularahas.

Edasi võtsime suuna sinisele laguunile Azul.

Seal paistab vesi üsna hästi läbi ja snorgeldades näeb kalda ääres koralle ning hulgaliselt triibulisi kalu. Kaldarestorani pole aga selle asemel töötab nn paaditoitlustusteenus st kõigile lahte saabunutele toimetab väike mootorpaat menüü ning raadio kanalil 14 saab tellida. Toit saabub suhteliselt kiiresti ning maksta saab kaardiga!

Pugime tellitud värskeid liha ja juustupirukaid ning friikartuleid ja joome oma külmikust võetud õlut peale. Elu on lill!

Viimasesse kaunisse lahesoppi, kus on küla nimega Tapera jõuame päikeseloojanguks. Keset lahte on pontoonidel ujuv baar. Mehed istuvad jullasse ja lähevad asja uurima.

Baar nagu baar ikka ainult et kui joogid joodud, ei pääsenud enam välja, sest väljapääsu ette oli parkinud baarist kaks korda suurem ookeanikaater:)

Mehed jõudsid tagasi pimedas, tõstsid julla jahi peale ja alustasime sõitu mandrile, et ennast Brasiiliast välja möllida. Saarte vahel tuult eriti polnud. Seega liikusime taas mootori jõul.

5.jaanuar, kolmapäev

Öösel kiirustasime Sao Sebastiaosse, et hommikul kl 9, kui ametkonnad avatakse, kohal olla. Tuulepuuduse tõttu jõudsime kohale alles kl 11.30.

Sao Sebastiao lahesopis asetses sadam ühel pool ja linn kontooradega teisel pool. Meil oli vaja kontoorasid. Haakisime end Titanicu poordi ja sõitsime jullaga maale. Vastutulnud politsei juhatas meid maksuameti kontoorasse, sealt selgitati, et maksuametisse peame oma paberitega tulema kõige viimasena. Saadeti edasi föderaalpolitseisse, mis asub ca 3km kaugusel ja läksime sinna bussiga.

Kohapeal selgus, et föderaalpolitsei avatakse kl 14.00 so 45 minuti pärast. Otsustasime aega sisustada lõunasöögiga. Kell 14 olime taas föderaalpolitsei ukse taga. Taaskord selgitati meile, et oleme vales kohas – peame hoopis sadamasse minema … oehh, sealt me ju tulime …

Läksime jala sadamasse tagasi. Õnneks jõudsime sadama väravasse kohale tarviliku “templiametnikuga” samal ajal. Sadamaala väga suur, tarvilik putka kõige tagumises nurgas ca kilomeeter vantsimist. Vähemalt olime nüüd õiges kohas. Kui templid passidesse saime, hakkas kallama kui oavarrest. Osavõtlik “templiametnik” sõidutas meid autoga sadama väravasse, edasi “ujusime” läbi hiiglaslike lompide ise järgmisse kontoorasse st tagasi maksuametisse.

Seal selgus, et “templiametnik” oli laeva väljamöllimise dokumentidesse pannud kogemata eelmise aasta numbri… selgus ka, et me ei ole paati nõuetekohaselt riiki importinud, kuna Fernando de Norohnal ei ole maksuameti kontoorat.  Õige oleks olnud Norohnalt otse maismaale sõita ja seal impordi deklaratsioon täita aga meile ei keegi rääkinud Norohnal keegi sellest midagi, märkisid aga rahumeeli meie järgmiseks sihtkohaks Salvadori.

Ilmselgelt olulises osas tänu Kaupole, kes aitas selgitustööd teha, oli ametnik heatahtlik ja ei arestinud meie illegaalsena riigis olevat alust. Ütles lihtsalt, et kaduge Brasiiliast nii ruttu kui saate ja, et tema pole kedagi ega midagi näinud. Lucianol oli tuline õigus – kogu see asjaajamine on selles riigis nii segane, et ametnikud saavad ise ka aru, et see käib ühele tavalisele välispurjetajale üle jõu … ei käi nad sellest vist isegi üle jäi meile mulje.

Jätsime Kaupoga hüvasti ja kutsusime julla endale raadiotelefoniga järele.

Jaht oli vahepeal Titanicu poordist minema aetud ja istus poi peal.

Otsustasime läbi käia vastaskalda sadamast ning kütust, vett ja provianti võtta. Vastaskaldal on väga ilus saar ja korralik jahtsadam – igati OK peatuspaik jahtidele. Kohale jõudes kutsuti välja sadama kapten isiklikult, sest teised inglise keelt ei rääkinud. Saime kõik vajamineva peale kütuse, sest tankla oli juba suletud.

Kuna mees hindas kütuse varu piisavaks, seadsime end minekule. Esialgu mootori jõul.