12-15 detsember
Ununes mainida, et päev enne ärasõitu saarelt kärssas läbi meie päikesepaneelide laadija pingemuundur. Oli see siis nüüd liigsest kuumusest (pidevalt 33 kraadi) või liigsest niiskusest, ei tea. Igatahes saame praegu akusid laadida ainult siis, kui laeva mootor töötab:(
Mees üritab seda kuidagi parandada, ehk nagu Vallo ütleb – peedist pesumasinat teha. Näis noh… peaasi, et paati maha ei põletaks.
Magedat vett on meil viie päeva jaoks napid 200 liitrit … so ca 10 liitrit päevas per nägu. Tegelikult tuleb sellest söögitegemise vesi maha arvata.
14. detsembril hakkab maa jälle paistma. Taamal on näha Brasiilia suurlinna Maceio kõrghooned. Otsime mobiililevi aga 12 miili kaugusel linnast seda veel pole.
Edasi sõidame paralleelselt maaga. Tuul puhub kogu tee konstantselt idast ca 8-10 m/s, lisaks toetab hoovus 1.5-1.9 kn. Selle toel on meie kiirus enamasti 6-7 kn vahel. 15. detsembril olime sunnitud mõned tunnid siiski ka vähese tuule tõttu motoriseerima.
Bronhiidi üle endiselt keegi ei kaeba:) – päeval on sooja 33 kraadi (varjus), öösel 27-28 kraadi. Vesi on 27 kraadi soe. Seoses sooja veega ununes ennist veel mainida, et Fernando De Norohnale jõudes avastasime paadi alt juba väikese “habeme” – vetikad ja teokarbid olid ennast kinnitanud sellele osale paadi põhjast, mis ulatus lainetuses vee alla, kuid ei olnud enam mürkvärviga kaitstud. Naine käis vees ja nühkis “habeme” pahtlilabidaga maha, et see sõidukiirust ei vähendaks. Ei olnud väga keeruline töö.
Tom püüab iga päev kala ja pea iga päev lahkub mõni ka lant suus meie paadi lähedusest.
Viimane oli eriti hämmastav – hammustas läbi Rapala tugevast plastmassist landi ja läks … Tomil vajus suu lahti ja käed rippu.
Viskasime selle peale ankru liini välja ja panime sinna otsa ühe kolaka landi aga seda ei tahtnud paraku enam keegi.
16. detsember
Tuul vajus ära ja keskpäevaks oli selge, et jõuame Salvadori alles pimedas.
Sõitsime mööda suurest nafta puurtornide pargist.
Mõni tund enne päikese loojumist saime korraliku vihmasahmaka ja Näki Nali tootis meile 5 liitrit magedat vett. Mees, kes oli sel ajal vahis, et saanud muidugi mainimata jätta, et ta pani ka sobilikku kohta tekil ämbri välja ja see olevat sama ruttu täitunud, kui Näki Nali aga maha võtma naise konstruid ta nüüd enam ei kiirusta:)
Salvadori lähenemisest hakkasid vihmapilvede selginemisel märku andma suured valged liivaluited, mille poolest linn kuulus on.
Edasi ilmus meie vaatevälja lõputu kõrghoonete mets, mis oli võimas vaatepilt nii päevavalges kui ka pimedas.
Kui olime sadamast veel mõne miili kaugusel, kutsus naine raadio 16. kanalil Bahia Marinat ja andis teada meie saabumisest. Mingit vastust (millest me aru oleksime saanud) ei tulnud ja niisiis sõitsime sadamasuudmest sisse ja jäime esimeste ujuvsildade juurde tiirutama. Kohe oli platsis ka üks sadamatöötaja, kes näitas meile, kuhu tohime ennast kinnitada.
Keegi sõnakestki inglise keelt ega ka hispaania keelt ei räägi, kuid kõik on väga sõbralikud. Google translate abil saame aru, et sadamakontorisse dokumente vormistama oleme oodatud hommikul kell 8. Seniks näidatakse meile, kus asuvad dušširuumid ja, kus saab õhtust süüa. Peseme end puhtaks ja tähistame uuele kontinendile jöudmist maitsva õhtusöögiga sadamarestoranis.
17. detsember
Hommikul tõuseb päike kell 6 ja siis läheb paadis nii palavaks, et kõik ronivad poolunistena oma kajutitest välja nagu uimased kevadised kärbsed värsket õhku hingama. Isegi naisel, kes veetis öö tekil sprayhoodi all madratsil, läks seal palavaks.
Kuked kiresid üksteise võidu … tont teab, kus neid siin peetakse. Naine tegi hommikukohvi ja kuna söök palavusega eriti alla ei läinud, alustasime asjatoimetustega paadi juures – tankisime paagid vett täis ning naine pesi kokpiti puhtaks. Vett saime kasutada tänu sõbralikule naabrile, kes laenas meile toru üleminekut.
Vesi osutus kaunis klooriseks ja meie kapten hindas selle joogikõlbmatuks. See tähendab, et söögi- ja joogivett saame nüüd ainult kaasaostetud veekanistritest.
Sadamas paatide ümber on ilmatu-suured kalaparved. Kalad ise on pisikesed (max 10 cm) ja hõbedased. Sadama territoorium on nagu botaamikaaed – kõik õitseb, linnud siristavad laulda. Jõulukingid palmide vahel tunduvad kohatud.
Kell 8.15 oli naine dokumentidega sadamakontoris. Seal võttis vastu üks väga abivalmis ja sõbralik noormees – ainus, kes kogu sadama peale inglise keelt oskas. Koopiad tehti passidest, COVID vaktsineerimissertifikastidest, paadi dokumendist ja kindlustusest. Noormees selgitas, et meie praegune kaikoht on väga kallis st üle 500 kohaliku ööpäev ja pakkus alternatiivina kolida odavamale ca 250 kohalikku maksvale. Muidugi sobis. Tegime selle liigutuse kohe ära ja naine viis sadamapoisile tänutäheks ühe väikese Vana Tallinna.
Kai koha tasu sisaldas vett, elektrit ja sadama dušširuumide kasutust ning tegelikult ka väga korralikku turvateenust. Sadama alal tuli kanda näomaski va baaris ja restoranis.
Naine uuris riiete pesemise võimaluse kohta. Noormees kutsus kohale ühe naisterahva, kes tuli jahi juurde ja võttis mustade riiete koti kaasa ning lubas järgmisel hommikul kl 9 puhtad riided tagasi tuua. Wifi oli sadamas ka olemas aga levis ainult sadamakontori juures ja seal polnud kusagil istuda. Mees saatis naise data kaarti ostma. Sadamaametnik näitas google mapsil kätte koha, kus tarvilikke kaarte müüakse. Sinna oli jala ca pool tundi minna. Kaardilt paistis, et peame läbi minema ajaloolisest vanalinnast – no väga tore ju!
Mees jäi paadi peale elektritöid tegema ja naine läks koos madrustega linnapeale.
Sadama kõrval on rand, kus kohalikud mehed mängivad võrkpalli … tähelepanelikumal vastlemisel siiski mitte … pall on küll võrkpall ja platski võrkpalli oma aga palli lüüakse ainult kas jala, pea või rinnaga – käed on mängust väljas. Väga osavad igatahes! Ranna teises otsas märkame juba pilves tegelasi.
Ümbruskond on kiiresti kardinaalselt muutunud. Salvador pidi olema ilus linn aga meie lähenesime talle vist valest otsast, sest naise hinnangul vaatas meile sealt vastu üks pommiauk … Vallo ütles ilusamini: “omapärak”.
Kõikjal paistavad poollagunenud hooned. Neist umbes 20% on loodus juba üle võtnud. Suuremad tänavad on puhtad, nurgatagused prügi täis ja haisevad. Ajaloolisse vanalinna viib lift, mille üle kohalikud uhked on. Liftiga sõites saab aga selgeks, et vanalinn ise on selline koht, kuhu kohalikud turistil üksi minna ei soovita. Liftisaatja soovitab naisel vanalinna minekuks kuldketi kaelast ära võtta, Liftist väljumisel pakutakse 125 kohaliku raha eest giidi ja vanalinna turvalise läbimise teenust…. naine tunneb ennast juba üsna ebamugavalt, mehi ei paista see häirivat.
Igaüks, kellega kokku puutume alates suurest tädist, kes kasseerib meilt pudelikuusega pildile tulemise eest 20 kohalikku, kuni puuvilja müüjate ja politseinikeni, kõik hoiatavad meid varguse eest ja soovitavad rahakoti, telefoni jm korralikult ära panna ja parem mitte välja võtta.
Midagi positiivset ka – hinnad on siin väga madalad. Riidepoodides maksab enamik kaupa 10 kohalikku (so vahem kui poolteist eurot), üle 30 kohaliku maksvat riideeset on raske leida. Riided ise on korralikud ent loomulikult suvised:)
Puu- ja köögiviljad on samuti väga odavad – 5 kohaliku st alla euro eest saab suuremaid vilju (melon, papaia, ananass, öun) kilo jagu ja väiksemaid (viinamarjad, maracuiad, väike banaan) poole kilo jagu. Ostame kõike natuke, ka mingit puuvilja, mille nime me ei tea – sellel on sees suur kivi, maitseb hapukasmagusalt.
Eurooplaste mõistes kohvikuid ja restorane me ei näe. Kohvi ei pakuta kusagil (ehkki Brasiilia pidi ju kohvi maa olema). Nõukaaja stalovajat meenutavatest söögikohtadest saab osta erinevaid rasvaseid piruka- ja saiatooteid, paar- kolm kohalikku tükk.
Ka suures toidupoes müüakse ainult kahte sorti kohvi ja normaarset pakiteed sisuliselt mitte. Naine ostis prooviks ananassitee aga sellega sai teha vaid arusaamatut kergelt kummelit meenutavat kuuma leotist, ei enamat.
Kohalikku raha saab pangaautomaatidest, mida ei ole just ülemäära palju. Data kaarte müüdi täpselt seal, kus sadamapoiss näidanud oli. Ehkki keegi sõnakestki inglise keelt ei räägi, sai naine google translate abil asjad aetud ja töötav datakaart telefonis naasesime sadamasse.
Nüüd oli vaja ruttu blogi üles saada. Külm jook jahutuseks, arvuti lahti ja … sunnik, see ei käivitu ju! Proovisime igatpidi. Mees kruttis isegi kaane tagant ja nakises ning uuris aga ka see ei aidanud. Õnneks on meil blogist backup olemas. Selleks on vaja aga kogu kupatus naise arvutisse ümber tõsta. Otsustasime sellega tegeleda, kui läheb pimedaks. Muidu mees ei näegi linna.
Seekord võtsime ette jalutuskäigu sadamast paremale -sinna, kus paistavad kõrghooned. Jalutasime mööda kõrget kaldaäärt ja “lükkasime teel vedelevaid narkomaane jalaga kõrvale”. Vaade ookeanile on imeline, pisut allapoole vaadates aga põnev, sest kohe ookeanikaldal on kõige tüüpilisem slumm. Maa puudusel on iga järgnev slummielanik ehitanud oma majapidamise eelmise katusele ja nii on sinna kerkinud kuni seitse korrust. Huvitav, et see kõik koos püsib.
Jääb segaseks, kuidas ülemised oma majapidamistele ligi pääsevad, sest ülevalt autotee äärest mingit ligipääsu ei paista olevat. Igatahes sai vastuse küsimus, kust kostus kuke kiremist:)
Jõudsime kõrghooneteni ja olime sunnitud ookeanivaatest loobuma, sest ookeani äärde ehitatud kõrghooneid ümbritsevad kõrged raudaiad palistatud okastraadi vm teravaga. Seal elab siis kohalik keskklass, nagu meile paistab. Ilmselgelt kaitsevad nad end narkomaanide jm kriminaalse elemendi eest. Isegi park, mis on tegelikult väga kena, on aia sees ja sinna ei pääse ei kohalikud ega turistod. Ainult turvamehed istuvad seal.
Tegelikult tundub selles piirkonnas tänavatel seiklemine võrreldes vanalinnaga juba oluliselt turvalisem. Mööda sõidab punaste õhupallidega ehitud buss, mille roolis istub jõuluvana ja hüüab mögafoni oma traditsioonilist Hoi-hoi-hoi’d. Rahvas tungleb hulgalistes tänavaäärsetes poekestes ja ostab jõulukinke. Ostame jõuluõhtuks mõne pudeli mulli ning pisut muudki provianti ja võtame takso sadamasse. Seegi on meie mõistes imeodav – arve koos tipiga on 2 euri.
Ülejäänud õhtu sisustab mees naise arvutit blogi ületõstmiseks ettevalmistades.
18. detsember
Kuna sadama baar avatakse alles kl 12, tegime hommikukohvi jahi peal. Naine koristas jahti, kraamis külmkapi, WC jms ära. Mees tegeles naise arvutiga – üritades seal blogi käima saada. Probleemiks osutus, et ei naise arvuti aga ka madruste arvutid ei näe seda kõvaketast, kus peal backup failid on.
Vallo ja Tom läksid tegid veel linnas ühe jalutuskäigu. Tagasi tulles rääkisid, et vanalinna viiva tõstuki all Salvadori nimetähtedest vasakul on kollakas kolmekorruseline merkado, kus müüakse suveniire aga pakutakse ka kohalikke põnevaid erinevaid alohoolseid jooke (nt krabiga viina) degusteerida ja osta (3.korrusel). Maksta saab kaardiga.
Kuumus muutus päeval sadamas suisa väljakannatamatuks. Käisime ükshaaval dušširuumis end jahutamas ja higi maha loputamas. Tom pidi dušširuumis infarkti saama, kui üks väike krabi vee äravoolust tema duššikabiini ronis. Krabi oli väga kiire ja pani siuh-viuh kabiini ühest otsast teise. Tom sai korralikult keksida ja kilgata arvestades, et tal on muuhulgas ka ämblikukartus:)
Tomi närvide rahustamiseks ja kõigi üleüldiseks meeleheaks lippas naine tanklasse ja tõi sealt suure karbi täie jäätist. Maitses maraquiaga imehästi:)
Lahkusime Salvadorist pärastlõunal ja võtsime suuna Rio de Janeirole. Kaugelt veepealt vaadates paistis Salvador jälle täitsa tore 🙂