8.detsember, kolmapäev

Fernando saar hakkas paistma ca 20 meremiili pealt.

Kohale jõudsime pärastlõunal. Sadamat traditsioonilise kaikohtadega saarel pole. Vajadusel saab sõita korraks kaisse, et nt midagi või kedagi peale võtta aga see on kaunis tülikas, sest valdavalt kasutavad kaid kauba, turistode, sukeldumise ja kalapaadid, mida on nii palju, et sageli moodustuvad ootejärjekorrad.

Ankrualal on palju poisid st ankrusse otseselt jääma ei pea kui just ei taha. Hiljem saime teada, et need on nimelised st kuuluvad kellelegi aga meie võtsime teadmatusest esimese ettejuhtuva. Ankrualal on tugev hoovus ca (1,5kn) idast läände st siseneda tuleb lääne suunast. Ankruala on ka tuultele avatud st väga rahulik see kõik kokku ei ole aga siin saarel on see ainus võimalus. Enne maale minekut kulub reeglina veel tunnike julla täispumpamise peale (hoolimata kompressorist on see üpris ajakulukas) ja siis juuksed kammitud, dokumendid ja telefonid veekindlas kotis, ongi aeg kummipaati hüpata – igatsetud maa läheneb vaikselt.

Ühtaegu leiame end keset suurt delfiiniparve ja maa ununeb mõneks ajaks sootuks:) Nagu hiljem selgub, käivad delfiinid ca paarisaja kaupa selles lahes hommikuti ja õhtuti söömas. Aegajalt hüppab mõni delfiin veest välja ja keerutab end ümber oma telje 3-4 pööret. Sellest ka nende nimi – spinner-delfiinid. Teadlased ei tea, miks delfiinid nii teevad, aga seda on lõbus vaadata:)

Sadamas kinnitame oma julla pika otsaga kai nurka (pika otsaga seetõttu, et seda saaks vajadusel eest ära kaugemale lükata). Kai pealt vette vaadates ujub põhjas vaikselt laperdades mööda hiidrai – just selline pirakas meetrine, nagu loodusfilmides nähtu. Madalas kaldavees sibavad turistid järele väikestele (ca 50-70 cm) haidele ja plõksivad neist pilte teha.

Armin (kes oli Bellingshauseniga saarel käinud) oli meid hoiatanud, et ärge ujuma minge – seal on haid. Laht on täis snorgeldavaid inimesi … paistab, et nad ei lase ennast sellest häirida …

Otsime sadamakontorit aga mida ei ole, seda ei ole. Lõpuks jõuame sõbralike inimeste abiga turistiinfosse, mis asub pruunidest laudadest kokkuklopsitud varjualuses. Sealne tädike inglise keelt ei kõnele aga naine võtab kasutusele oma seniõpitud hispaania keele alged ja kuidagi saame suheldud – tädike soovitab minna lennujaama ennast maale registreerima. Lennujaama saab bussiga. No kena, aga meil pole ju kohalikku raha. Naine astub sisse kõrvalasuvasse sõõgikohta ja leiab sealt ühe inglise keelt kõneleva töötaja. See oli nõus 20 USD-d vahetama kohalikuks rahaks kursiga 1:5,5. Naine ostis tänutäheks kaardiga makstes meestele mõned külmad õlled ja naases bussipeatusse. Bussis tuli maski kanda nagu Eestiski. Pilet maksis euro ringis. Euro kurss on jämedalt 1:6.

Lennujaamas oli tšek-out ja seal järgmine tädike, kes ei osanud sõnagi inglise keelt. Õnneks on portugali ja hispaania keeled väga sarnased ja naise väheldane keeleoskus aitas taas hädast välja. Meie andmed sisestati arvutisse ja maksime mingit maksu 42 euri näo kohta, mille kohta saime ka paberi.

Sellega tundus asi piirduvat. Raha vahetada lennujaamas ei saa. Data kaarti telefonile pole saarel võimalik osta. Lennujaama ees ootasid taksod, üks taksojuhtidest rääkis pisut inglise keelt ja viis meid rahavahetuseks mingisse turismiinfo punkti ja toidu ning joogi ostmiseks ühte tühjade lettide ja olematu kaubavalikuga supermerkadosse. Tom tahtis hotelli aga kõik turismiinfo poolt soovitatud olid väga kallid – alates 150euri päev, ilma internetita. Esmamulje saare infrast oli seega mannetu.

Läksime tagasi sadamasse ja suundusime söögikohta, kus ennist õnnestus pisut raha vahetada. Sealt avaneb imeline vaade lahele, toit on väga maitsev ja vein hea, naudime mõnusat muusikat, elu on lill!

Restoranipidaja lubas naisel kasutada oma restorani töötajate puhkenurgas asuvat dušši… seda ei pidanud mitu korda ütlema. Tagaõues asuvast duššist, mis ei olnud muud, kui tünnist nupulevajutamisel voolav vesi, avanesid sama kaunid vaated kui restoranist.Polegi kunagi varem restoranis pead pesnud aga mis parata, kui sadamal oma pesemisvõimalus puudub.

Sadamas on kaks söögikohta aga kummaski wifit pole. Kohalike selgitustest saame aru, et WIFIt ongi saarel keeruline saada ja kui kusagil on, siis üldjuhul halva kvaliteediga.

Mehed olid läinud ümbruskonda jalutama ja naasesid samuti silmnähtavalt puhtamatena – neil oli õnnestunud ühe hotellipidajaga kokkuleppele saada ja ennast selle välidušši all ära pesta. Sõitsime rahulolevatena jahile tagasi.

9.detsember, neljapäev

Tänane päev on planeeritud saarel matkamiseks. Esimese hooga tahtsime selleks rentida lahtist Jeepi-laadset bugit aga seda ei õnnestunud saada.

Naine astus sisse kohalikku sukeldumiskeskusse ja leppis järgmiseks päevaks sukeldumise kokku – oma varustus, keskuse balloonid, sukeldumine paadilt (mitte rannast) maksis ca 100 eurot.

Mehed kutsusid kiiresti naist – tuli välja, et sukeldumiskeskuse vastas asuv laudadest kokkuklopsitud putka, millel ühtegi märgistust peal pole, ongi kohalik sadamakontor ja sadamaametnik oli väga kuri, et me polnud ennast juba eile sadamasse sisse möllimas käinud. Sõnagi inglise keelt ta ei osanud. Suhtlesime google translate abil ja naine selgitas, et otsisime eile sadamakontorit aga turismiinfost saadeti meid lennujaama. Naine näitas ka lennujaamast saadud pabereid, aga see ei pidavat lugema.

Sadamaametnik väitis, et oli meid eile möödumas näinud. No jah, naine küsis ju eile otse selle sama hüti ees istuvatelt noortelt, kus kontor võiks asuda … miks siis keegi hütist välja ei astunud?

Vaielda polnud mõtet, naine vabandas ette ja taha. Sadamaametnik kutsus politsei.

Seniks näitasime oma vaktsineerimistõendeid ning istusime ja täitsime erinevaid formulare. Meie rõõmuks oli sadamakontoris wifi. Kasutasime ülejäänud aega, et kodustele sõnumeid saata.

Umbes tunni aja pärast laekus politsenik, kes oskas õnneks inglise keelt. Naine selgitas talle olukorda ja vabandas muidugi jälle ette ja taha. Politseinik oli ootamatult sõbralik noormees. Selgus, et pärit maismaalt ja käib saarel tööl rotatsiooni korras. Politsei täidabki saarel immigratsiooniametniku ülesandeid. Sadamaametnikud arutasid pikalt, kas Euroopast tulnud purjetajad lasta maale või mitte ja otsustasid lõpuks, et Cabo Verde, kust me tulime, ei kujuta endast COVIDi mõttes siiski erilist ohtu. Saime (olematute) sadamateenuste eest veel ühe 900 Realise arve maksmiseks taaskord miskipärast lennujaamas.

Passid võeti ära ja lubati õhtul sisenemist lubavate templitega tagasi anda. Järgmine kord peame immigratsiooniametnikega toimetama, kui möllime ennast Brasiiliast välja. Uhhh!!! See suur mure on siis nüüd vist selleks korraks murtud… eks näis, mis edasi.

Kuna meil oli suur musta pesu kott kaasas, küsisime sadamaametnikelt, kus saarel pesu saab pesta. Pidavat saama küla keskuses. Võtsime takso ja sõitsime Tomiga sinna. Pesumaja oli loomulikult kinni. Avatakse kl 13. Sõitsime edasi lennujaama.. Maksime seal oma sadamamaksud ning uurisime pakihoiu kohta. Sellist teenust lennujaam ei paku aga sõbralik tädike, kellega asju ajasime, oli nõus meie pesukoti paariks tunniks oma hoolealla võtma.

Ostsime kaasa külmad joogid ja jäätist ning seadsime sammud rahvusparki, mille sissekäik pidi asuma ca 10 minuti kaugusel lennujaamast. Poolel teel oli mäeküljel hotell, mis pakkus imeilusat vaadet rahvuspargile. Ostsime sealt klaasikese külma veini ja nautisime hotelli terrassilt avanevat vaatepilti.

Rahvuspargi sissepääs tähendas tasulist Baia Do Sueste randa (50 euri inimene). Rand meid ei huvitanud aga matkarajad on tasuta. Sinna suundusimegi. Liaane täis metsades paistsid suured puude külge kinnitunud termiidipesad. Vaated kõrgetelt kaljudelt ookeanile on hingematvad.

Paari tunni pärast võtsime lennujaamast oma pesukoti ning takso ja ründasime taas pesumaja. Seekord avatud. Tädikesega sai suhelda hispaania keeles. Ta sorteeris kogu meie musta pesu hoolikalt erinevatesse hunnikutesse. Tuli välja, et maksmine käis tüki eest ja erinevat liiki riideesemetel oli erinev tüki hind! Särk ja sokipaar 5 kohalikku, lina 7 kohalikku, trussikud 25 kohalikku raha! Poole pesupesemise arvest moodustaski aluspükste pesemise kulu:) Jääb arusaamatuks, mis loogika seal taga on – sokid näiteks on ju palju mustemad – aga mis parata, igal maal oad reeglid …

Kogu see sorteerimine ja arvutamine võttis üksjagu aega ja meie takso oli vahepeal jalga lasknud. Tom oli hommikul sadamakontori wifit kasutades omale hotelli leidnud ning broneerinud (40 euri päev). Vantsisime nüüd jala sinna külastades teepeale jäävaid suveniiripoekesi, mis olid meeldejäävad oma kasside väljapaneku osas:) Teepeal saime kokku Vallo ja Veikoga, kes olid jõudnud end vahepeal sadamakõrtsus lõbusaks juua.

Tomi hotelli nimi on Pousada Luar da Ilha ja seda majandab kohapeal kuut erinevat keelt kõnelev sakslanna, kes on väga abivalmis. Lepime temaga kokku Brasiiliapärase hommikusöögi järgmiseks hommikuks ning samuti lubas ta meile samaks ajaks rendi-bugi hankida. Ta rääkis, et saarel praktiliselt midagi müügiks ei kasvatata, kogu toit sh puuviljad tuuakse mandrilt. Suurematel ettevötetel on selleks oma laevad. Mandrilt tuuakse ka hotellide ja söögikohtade personal, sest kohalikke pole kas piisavalt või nad ei sobi. Mandrilt toodud personalile tuleb tagada tööandja kulul elamine. Keskmine töötasu on ca1500 kohalikku st ca 300 eurot kuus. Saarel pidi kõik ca 4 korda kallim olema kui mandril.

Sakslanna soovitas meil ronida Morro Do Pico otsa vaateplatvormile, kust avaneb saarele 365° vaade ja Cacimba Do Padre randa, kus kaksikvendadest kaljunukid veest välja ulatuvad … meestele assotsieeruvad need muidugi millegi oliliselt meelierutavamaga:)

Kuna paar tundi oli veel valget aega,, võtsime takso ja sõitsimegi saare kõrgeima kalju, Morro De Pico, jalamile. Rada üles viib läbi ürgse metsa, kus kasvavad peamiselt kahte sorti puud – gameleirad ja mulungud. Neist esimesed kasvavad peamiselt horisontaalselt maapinnaga iga oks kasvatab ronijuuri, mis on liaanidega sarnased. Kui juurel õnnestub maapinnal uurduda, kasvab ta suureks moodustades vertikaalse puutüve. Nii võib uks vana puu olla sadu meetreid lai.

Mulungusid oli vanasti saarel palju aga umbes paarsada aastat tagasi oli saarel olnud vangla ja peale seda, kui paar vangi mulungust tehtud paadis saarelt plehku panid, korraldasid vanglapidajad mulungude massilise maharaiumise.

Poolel teel muutub mäkketõus järsuks ja paar meie meest, kes ennist rummi koolaga nautisid, ei saanud enam kitsale teerajale pihta ning olid sunnitud leppima madalamate vaadetega. Naine ja Tom käisid kaljusel vaateplatvormil siiski ära ja see pakkus vaimustavat vaatepilti.

Tagasiteel alla tutvus naine kohalike mägironijatega ja leppis nendega kokku väikese kaljuronimise ülejärgmise päeva hommikuks.

10. detsember, reede

Teel hommikusöögile hotelli ei suutnud naine vastu panna kiusatusele ja hüppas kummipaadist vette delfiinide keskele. Hiljem tuli info, et delfiinidega ujumise eest võib 10 000 kohalikku trahvi saada…

Hommikusöök hotellis oli suurepärane päeva algus ja hoolimata sellese, et rendiautot siiski saada ei õnnestunud, saime info kõige muu tarviliku kohta – 100m kaugusel hotellist asus väike pangakontor koos sularahaautomaadiga, ca kilomeetri kaugusel asus normaalne supermarket, kust sai osta nii köögi- kui ka puuvilju. Vett saab osta kaasa max 20 liitristes kanistrites aga see pidi olema kergelt soolane, sest kohalikud veemagestid ei puhasta ookeanivett korralikult ära. Jätsime vee ostmata lootes, et tuleme olemasolevate varudega siiski välja.

Naisel oli kella 12-ks sukeldumine kokku lepitud aga enne seda jõudsime veel taksoga Cacimba Do Padre rannas ära käia. Seal on hiiglaslikud murdlained ehk siis surfarite paradiis. Mehed jõid rannal külmi jooke ja jalutasid kuniks naine lainetes hüppas. Kõik olid rahul:)

Saatsime Vallo ja Tomi koos hulga ülesannetega linnaringile ja sõitsime sadamasse tagasi. Sukeldumise pabereid täites selgus, et naise mobiil näitab valet aega – õige on tunni võrra rohkem. Nüüd läks kiireks – sukeldumispaadi väljumiseni oli aega vaid 20 min. Ruttu jahile varustuse järele. Kummipaadis selgus muidugi, et mees oli süütevõtme Vallo kotti unustanud – põrutasime mehe näpp sütikus kuidagi siiski jahile. Ja taas ei suutnud mees end tagasi hoida – pardale hüpates lennutas oma jalanõu lainetesse … pildusime kiiresti sukeldumisasjad kummipaati ja põristasime mehe jalavarjule järele… krt ja siis sai ka bensiin kummika mootorist otsa … naisel hakkas juba lootus kaduma, et see kõik veel hästi lõppeda võib … õnneks oli tilk kütust kanistriga kaasas … Muidugi jäime hiljaks aga õnneks oleme “Manjana Maal” ja ka kohalike suhtumine aega on loominguline.

Sukeldumise seltskond oli väike – neli inimest lisaks naisele ja instruktor. Tuli välja, et selles seltskonnas olid ka äsja abiellunud Brasiilia noored, kes pidasid saarel oma mesinädalaid. Sukeldumiseks sõitsime lahesopist välja. Laskusime ca 15-18 m sügavusele ja seal oli tõeline muinasjutt – vesi oli nii läbipaistev, et tekkis õhus oleku tunne. Väikesed värvilised kalakesed, keda oleme harjunud akvaariumis nägema, on seal ise akvaariumi suurused ja uudistavad meid samamoodi, kui meie neid. Meetrine raikala loperdab taas mööda – seekord vaid meetri kauguselt. Noored abiellunud suudlevad vetesügavuses ja naine teeb neist mälestuseks pilti. Ühtegi haid polnud kusagil näha:)

Tagasi kaldale jõudes õnnestus naisel sukeldumisklubiga kokku leppida ja nad pesid ka naise varustuse mageda veega ära.

Mehed olid vahepeal jõudnud linnaringilt proviandiga kohale. Proviant läks jullasse ja kapten lartsatas julla kõrvale vette. Ehmatas ennast kaineks küll:) Laptoppi igatahes kaldale ei toodud vältimaks “kapteni saatust”. Jahi pardal mingit mõistlikku levi polnud ja nii jäi blogipostitus oma aega ootama.

11.detsember, laupäev

Varahommikul, kui mehed veel magasid, lipsas naine maale – kella 8-ks oli kokku lepitud kohtumine kaljuronimisinstruktoriga. Rastapatsidega brasiillane jäi loomulikult 15 minutit hiljaks aga see-eest rääkis päris heas inglise keeles. Võtsime ühest plekist garaazist varustuse ning ronisime tuttavat teed mööda üles … mäkke, kõrgele kaljunukile.

Naine nautis seal vaateid ning jälgis ühe väikese moco (kohalik jänese suurune näriline) toimetamisi, brasiilia poiss pani laskumisrada üles.

Esimene osa laskumisest tuli ennast jalgadega kaljuseina vastu toetada ja köit järele anda, teise osa sai lihtsalt köie otsas rippudes ennast allapoole nõksutada. Kõrgel maa ja taeva vahel kuristikuveerel kõlkumise tunne on kirjeldamatu. Ümberringi lendasid valged tuvid – needsamad on Brasiilias ka õnneliku abielu sümbolid, seletas naisest pilte teha klõpsiv brasiilia poiss. Lubas 150 kohaliku raha eest tehtud pildid naisele emaili panna aga siiani pole midagi tulnud…

Alla jõudes ja tuldud teekonnale üles vaadates oli kohe raske uskuda, millega seekord hakkama saadud:)

Tassisime varustuse garaazi tagasi ja 500 kohalikku ehk 100 eurot vahetas omanikku. Igati väärt rahakulutus:)

Taksoga sadamasse sõites märkas naine meie mehi bensukas. Vallo ja Tom olid taas linnapeale minemas. Naine otsustas viimased tunnid saarel kulutada snorgeldamisele. Sadama kõrvalt rannast vette minnes ei tulnud kaugele ujuda kui juba nägi merikilpkonni. Kui merikilpkonnale natuke aega järele ujuda, siis saab tal õhk otsa ja ta tuleb veepinnale õhku hingama. Siis näeb teda väga lähedalt. kaldast mõnesaja meetri kaugusel on vana laevavrakk, mille ümber on värvilisi kalu aga vesi ei paista nii hästi läbi, kui sügaval vees sukeldumas. Ühtäkki leidis naine ennast suure kalaparve kohalt. Umbes 15 cm hõbedased kalad moodustasid justkui elava vaiba. Selge pilt – neid kalu siis delfiinid siin noolimas käivadki. Nüüd märkas naine ka väikeseid haisid, kes luurasid suure kalaparve äärtes – targem on vist jalga lasta selle kalaparve juurest.

Käes oli aeg lahkuda – veel viimane kohvi sadamarestos, kiire dušš restorani taga ning kummipaat meestega juba ootaski. Hüvasti Fernando De Norohna! Saar, mis esialgu pisut võõristav, siis saab aga sõbraks ja lõpuks hakkad teda armastama… siia oleks tahtnud kauemaks jääda.

Enne liikumahakkamist kutsus kapten kogu meeskonna laevatekile ja viis läbi piduliku ekvaatori ületamise tunnistuste kättejagamise tseremoonia.

Tom sai eripreemia selle eest, et ta vähemalt üritas meile kala püüda:)

Naine tegi tähtsa sündmuse puhul pannkooke ja libisesime loojuvas päikeses mööda viimastest Fernando De Norohna kaljudest. Suurim kalju jäi meile järele vaatama ustkui rahulolev uinunud kivikuningas Ropka:)

Salvador ootab. Sõita on ca 600 miili ehk umbes 5 päeva.