21. jaanuar
Kell 1 öösel võttis naine vahikorra üle. Sõiduväsimust veel sees pole ja praegu on päris mõnus vahis istuda. Väljas on 22 kraadi sooja aga kuna õhuniiskus on HI ehk 100%, siis on kõik hirmus lige ja hoiame kajuti sissekäigu kinni ning istume vahis sees. Ületame Buenos Airese lahte, mille nimeks on Rio de la Plata. Pärituul puhub kirdest ca 10 m/s. Hoovus on ka toetav. Paadi kiirus on 4,5-5kn vahel, tormipurje kohta päris ok. Mingit erilist laevaliiklust pole, kui välja arvata suur cargolaevade ankruplats, mis meile kohe alguses teele jäi.
Radarit sees ei hoia, sest väikelaevu pole kohanud ja energiat on endalgi vähe :). Käime regulaarselt kokpitis ümbruskonda uurimas.
22. jaanuar
Oleme terve öö mootoriga vastutuult sõitnud. Lõpuks hommikul hakkas tuul ka nii palju kõrvalt puhuma, et saime purje välja tõmmata. Paraku jätkus seda lõbu ainult kl 11ni, siis tuul taas kadus. Meie seitsmest tuuleprognoosist näitas tuulevaikust ainult üks – GFS. Ülejäänute kohaselt peaks meil korralik sõidutuul olema…
Mees teatas, et kütust on vaja kokku hoida ja mootorit ei käivitanud. Triivisime niisama ja ootasime tuult. Naine kobis magama ja ärkas kõva kolina peale tekil. Läks asja uurima: “Mis teed siin? Kala püüad või?” “Ei noh, ujus siin üks paadi kõrval, ma lihtsalt tõmbasin välja…”, vastas mees kuidagi kohmetunult. Naisele tegi mehe süüdlaslik ilme hirmsasti nalja, sest mees pole ennast kunagi mingiks kalameheks pidanud, aga nüüd vaatas tekilt vastu umbes paarikilone kalapurakas:)
Igavene ablas kala – suust paistis endal veel välja eelmine pooleldi allaneelatud väike kala aga juba ahmis meie lanti.
Peale puhastamist otsis mees välja ka meie kalaraamatu ja üritas ca pool tundi enda saaki identifitseerida … no ei õnnestunud … harilik elops ehk??
Kala läks pannile ja mees viskas landi taas vette ise valvates, et möödaujuvad merilõvid seda nahka ei paneks.
Naine luges kalaraamatut ja saime kõvasti targemaks. Tuleb välja, et praegu on teada ca 30 000 kalaliiki, kuid kuna meie keskmiselt 4 kilomeetri sügavusest maailmsmerest on läbi uuritud vaid ülemised sadakond meetrit, siis avastatakse pidevalt uusi liike js arvatakse, et kala liike võib kokku olla ca 50 000 või rohkemgi. Naine ei teadnud ka seda, et kui mageveekala satub merre, hakkab tema naha kaudu vett eralduma ja kala sisuliselt kuivab ära. Merekaladega on vastupidi – need hakkavad magedas vees paisuma. Samas vaikselt merekalad ikka harjutavad end mageda veega ja Euroopas on sisevetes kalaliike, kes alustasid sinna merest ümberasumisega alles 30 aastat tagasi.
Tuleb ka välja, et kalade vanust saab määrata soomustel olevate vöötide abil, mis meenutavad puu rõngaid ja, et vanim teadaolev kala on 157-aastane meriahven!
Teine tänane ajaviide on vihmavee kogumine. Pärastlõunal algas sadu ja paari tunniga saime nii palju vett, et paagid on taas täis ja kõik kanistrid ka. No nii võib ju elada küll:) Kui vaid tuult veel ka tuleks…
Ja tuul tuli õhtul kl 18 paiku. Huvitav on seejuures, et kuna terve päeva on olnud kas tuulevaikus või on tuul puhunud erinevatest suundadest, et ole ookeanil tavapärast sügavat lainet – sõidame nagu Tallinna lahel:)
23. jaanuar
Meie seitsmest tuuleprognoosist peab endiselt paika ainult GFS ja selle kohaselt on meil väheldased ja heitlikud tuuled. Vastab tõele. Purjedega on kõvasti sehkendamist ja tuule suunal tuleb kogu aeg pilku peal hoida, sest see võib minutitega 180 kraadi pöörduda.
Mees kütust eriti kulutada ei raatsi ja seetõttu ulbime paar korda päevas mõned tunnid tuulevaikuses või rühime igasuguse tulemuseta vastutuules. Ühe sellise ca 7 m/s mõttettu vastutuulega otsustas naine proovida ära heave-to nõrgas tuules. See tähendab, et sakutasime groodi välja, tõmbasime kenu sisse ja pöörasime paadi nina ca 55 kraadise nurga alla tuule suhtes (st tuul puhub paremalt eest) ja rooli nii palju tuule suunda, et tekkis tasakaaluseisund, milles groot oli küll täiesti väljas, kuid paat sõidu suunas ei liikunud vaid ainult triivis, sest tuul puhus groodist üle. Triiv oli 1-1,5 kn. Väiksema triivi saamiseks tuli grooti pisut kotti lasta. Sellist tasakaalu asendit nimetatakse heave-to ja see on kaasaegses purjetamises üks põhilisi meetodeid, kuidas tormisel merel, kus on juba murdlained tekkinud, ellu jääda.
Heave-to nõuab muidugi üsna palju mereruumi, sest triiv on ikkagi kaunis tugev. Samas on võimalik selles asendis olles oluliselt turvalisemalt triivankur välja lasta kui lihtsalt sõidu pealt. Triivankur võimaldab triivi viia juba väiksemaks kui üks knots tunnis ning lisaks tekitab triivankur paadi ette kaitsva ala, millesse murdlained sumbuvad käitudes nö kunstliku madalikuna.
Igaks juhuks olgu veel öeldud, et suured murdlained, mis ookeanil või merel tormiga tekivad, on purjejahile kõige ohtlikumad, kuna sellise lainega kukub mitme tonnine veemass hooga tekile ja purustused on üldjuhul vältimatud. Lisaks viskab selline laine purjekaid küljele nii, et mast läheb vette ja vesi tuleb sisse, halvemal juhul võib purjekas vee all täisringi ära teha, mis lõppeb reeglina masti murdumisega.
Tormis käitumise üks põhitaktikaid on seega sellest turvaline välja triivimine. Kel huvi, võib põhjalikumalt lugeda Lin & Larry raamatust Storm Taсtics.
Naisele meeldis väga selles raamatus toodud mõte, et tugevaid tuuli ja suuri laineid ei tule ookeanil karta vaid nendega tuleb osata oskuslikult ümber käia. Näiteks Lõuna-Aafrikas pidi olema tuntud purjetamise kool nimega Ocean Sailing Academy of Durban kus õpetatakse purjetama just väga tugevate tuultega. Peamine põhjus on muidugi see, et ega neil seal ookeanil Agulas hoovuses tuul eriti sageli alla 30 knotsi ei puhugi ja see on nende jaoks normaalne purjetamise ilm. Siiski ei minda purjetamise tundideks lahelt avaookeanile, kui tuul on üle 50 knotsi. Võrdluseks – meil jäetakse kolmapäevane Pirita lahe purjeregatt ära, kui tuul on üle 14 m/s so ca 28 knotsi.
Arvestades, et Lin ja Larry hindasid Läänemerd (vahetult peale navigatsioonihooaja lõppu) üheks keerulisemaks piirkonnaks, kus purjetada, tuleks ehk meilgi mõelda tormistes oludes erikoolituse peale.
Igatahes jätkame me oma “loomkatseid” iseseisvalt ja lärgmine kord proovime heave-to-sse jäämist juba suuremas tuules.
24-25. jaanuar
Arvestades neid lugusid, mis möirgavate neljakümnendate ja kriiskavate viiekümnendate laiuskraadide kohta kuuldud-loetud, valmistus naine külmaks, märjaks ja tuuliseks retkeks hoolitsedes eeskätt erinevate kuumade jookide olemasolu eest. Tegelikkuses on meil siin soe, päikseline ja vähe tuult st ilmselgelt on meil liiga vähe karastusjooke kaasa võetud.
Kuna ühtegi pilve taevas pole, korjasime pimini topi kokku ja nautisime öist tähistaevast suure särava kuuga (sooja oli 24 kraadi, tuult max 5 m/s).
Päeval võtame 33 soojakraadi ja kerge briisiga päikest, rüüpame külma jogurtit ja näksime melonit, sest nii palavaga erilist söögiisu pole. Ainus probleem on, et edasi liigume vaevaliselt – tuult endiselt max 5 m/s.
Mees püüab innustunult kala, kuid kukub ühtäkki ropendama – tormilind raisk on jälle landi otsas… mees tormab kajutisse näpitsaid ja kindaid tooma. Niikaua kui ta tagasi jõuab, on õnge otsas juba kaks tormilindu. Teine vaatas, et esimene oli sellise saagi saanud ja lendas ka jaole! Nüüd on mõlemad konksu otsas ja kisklevad teineteisega. Naine tõmbab ka kindad kätte. Laseme ujumisdeki alla ja sikutame linnud sinna peale. Naine võtab kätega kummagi linnu kaelast kinni, et nad teineteise sugemise lõpetaks ja rahulikumaks jääks ning mees vabastab sulelised konksust. Lendavad minema mõlemad… no on ikka aplad tegelased. Nüüd on kalapüügiga mõneks ajaks ühel pool… st nii mehel kui naisel on ind otsas.
Naine luges tormi taktika raamatust välja, et 40 jalasel jahil peaks olema 10-12 jalase läbimõõduga tormiankur ning inspekteeris meie oma. Selle läbimõõt on vaevu 5 jalga… Lähemal uurimisel selgus, et see ei olegi üldse tormiankur vaid suur drogi. Drogi pannakse jahi taha ja selle eesmärk on vähendada sõidu kiirust nii, et jaht oleks tormis paremini juhitav. Jaht siiski liigub drogiga sõidu suunas purje abil.
Tormiankru eesmärk on vähendada seisva jahi triivi lainetes ning ära hoida ohtlikke murdlaineid. Meil on siis tegelikult olemas suur ja väike drogi aga ei ühtegi tormiankrut. Hea, et see praegu välja tuli, vast saab veel kusagilt Argentiinast osta.
Muretseme oma maha jäänud madruste pärast ja mees uurib satelliitside kaudu, kuidas neil läheb. Saame teada, et nad istuvad jätkuvalt oma apartmendis isolatsioonis. COVID läbipõdemise tõendit pole neil õnnestunud saada. Eesti perearst seda välismaise testi alusel väljastada ei saa (meie tervise infosüsteem ei võimalda) ja Uruguai arstid seda välismaalastele ei väljasta. Nii tore, eks ju!
Täna tegid madrused uue PCR testi ja ootavad tulemusi. Hoiame neile pöialt, et tulemus oleks negatiivne ja muretseme ka selle pärast, kas meil endil avaneb veel lähikuudel üldse võimalus maale saada. Kui meie test niipea negatiivset ei näita, siis meie ainus võimalus maa pealt varusid täiendada on uute madruste peale võtmine st nemad saavad meile toitu tuua. Loodetavasti ei kvalifitseerita neid siis paati jõudmisel lähikontaktseteks (sick!). Laseme Ruudol omale kiirteste tuua, et eesootavas pisut selgust saada.
26-27. jaanuar
26. jaanuaril tegi tuul kannapöörde ja puhub nüüd lõunast meile otse vastu. Võtsime kursi maa poole, et tihttuules edasi liikuda. Temperatuur kukkus 19 kraadile, öösel oli isegi 17. Täitsa talv juba võrreldes eilsega:)
Jätsime ööseks kenu ja groodi välja. Tihttuul tõusis aga 12 m/s-ni ja hakkas nii hullusti kenu lõhkuma, et olime sunnitud ta sisse tõmbama. Mõne aja pärast kostus tekilt taas kahtlast kolinat ja laperdamist. Seekord oli groodi furlingu ots kinnitusest kuidagi lahti pääsenud ja groot laperdas tuules. Naine juhtis paadi nina vastutuult ja mees vinnas groodi sisse. Läksime edasi mootoriga, eks valges vaatab üle, mis värk on. Aga kenu asemel oleks pidanud õhtul hoopis tormika üles vedama … oleks saanud rahus purjetada.
Hommikul esimeste päikesekiirtega 10m/s tuules sakutasime 2/3 grooti taas välja ja naine kantseldas jahi heave-to asendisse. Hoolimata suurtest lainetest paat ei hüple vaid liugleb rahulikult ühelt laineharjalt teisele, laine tekist üle ei käi. Naine toppis päästevesti selga ja pani turvaotsad külge ning läks vööri tormikat üles seadma. Mees jäi kokpitti naist valvama otsi sikutama. Tormika ülespanek on mõnevõrra tülikas protseduur, kuna iga kord tuleb kenu otsad lahti lasta ja tormika toru seest alla viia. Aga saime hakkama. See tähelepanek veel ka, et tormikaga paat enam heave-to’s ei püsi, sõidab edasi.
Päeval oli taas rahulik. Päike paistis ja sooja oli 24 kraadi. Tuult 5 m/s. Mees viskas oma kaks kuud vanad GIL- i purjekindad lauale ja teatas, et need ei kõlba kuhugi. Ei kõlba tõesti. Naine pani võrdluseks kõrvale 2 aastat vanad Aqualine kindad ja üle 10 aasta vana Jantex kinda. Pilt räägib ise enda eest.
Saime Vallolt teate, et kõigi meie madruste PCR testi tulemused olid negatiivsed. Suurepärane, nüüd saavad nad jälle liikuma. Fred ja Ragnar olidki juba Monte Videosse põrutanud. 29. jaanuaril peaks nende lennuk minema.
Ookean pakkus uue võimaluse purjestuse harjutamiseks. 27. jaanuari õhtul pööras tuul taas 180 kraadi (so pärituuleks) ja hakkas vaikselt koguma kuni kosus 13-15 m/s-ni. Meil oli ees tormikas ja groot oli ka 1/3 väljas. See oli hea valik – lendasime lainetel 6-7 knotsiga aga kajutisi ei lennanud ükski asi:) Oli täitsa tore purjetamine. Tuulerooli laba korjasime ainult ära, sest see ei hoidnud tarvilikku kurssi.
Purjede all lendamise rõõmu jätkus kuni kella 10-ni järgmisel päeval. GFS tuuleprognoosi järgi saab kella õigeks panna:)
28. jaanuar
Ilma üle oleks patt viriseda – päike paistab ja sooja on päeval 24, öösel 20 kraadi. Tuul puhub vahelduva eduga erinevatest suundadest ja aegajalt tuleb motoriseerida.
Suhtleme tihedalt Helduriga, kes aitas välja selgitada, et Ushuaia sadam võtab purjejahte vastu aga Puerto Williams veel mitte. Samuti aitas ta kirjutada hispaania keeles pöördumise Puerto Williamsi sadamakaptenile, eesmärgiga paluda tema nõu ja abi nii Cape Horni kui ka Tšiili kanalite läbimisel. Heldur on meil justkui meeskonna liige, ainult et ta ei asu pardal.
Naisele teeb muret, et 30. jaanuaril Comodoro Rivadaviasse jõudma pidanud purgaa on seal uue ilmaprognoosi kohaselt kohal juba 29. jaanuari õhtul ja me ei jõua selleks ajaks kohale. Keset lahte ei tahaks ka öösel tugevas vastutuules (15-20 m/s vahel) võimelda. Lahendusena leidis naine, et kohe peale Comodoro Rivadavia lahte sisse pööramist on saar nimega Isla Tova, mille abajas pakub varju SW tuulte eest. Mees kiitis heaks plaani sinna tormivarju minna ja edasi liikuda, kui ookean taas rahulikum.