29. jaanuari lõuna paiku jõuame Comodora Rivadavia lahte pööramise maanukini. Õigupoolest on see saarestik. Juba kaugelt paistavad ookeanil murdlained, mille eest hoiatab ka kaart. Lähemale jõudes selgub, et selles kohas ristuvad kaks hoovust ja muidu vaikne ookean tõmbas hetkega erinevatest suundadest ründavate lainete pusaks, mis sakutasid paati korralikult. Uhh, kõvema tuulega või pimedas selles kohas küll olla ei tahaks. Rapsivate suurte lainete ala oli umbes miili jagu. Liikusime vastuhoovuse tõttu edasi vaevaliselt. Poole peal tulid meile seltsi delfiinid.

Prognoositust paar tundi hiljem jõudsime oma saarekese varju. Naine märkas juba kaugelt rannal peesitavaid pingviine. Neid oli ikka palju. Panime jahi ankrusse ja lasime julla vette, et võõramaiseid sulelisi lähemalt kaeda. Need olid üsna pisikest sorti pingviinid ja arglikud ka. 

Esiotsa võtsid end ritta, et paraadkäigul eemalduda aga siis sattus üks paanikasse ja edasi jooksid juba kõik paaniliselt igas suunas laiali:). Rohkem naine neid ei häirinud ja naases kummipaadi juurde, kus mees parajasti ühe pingviinipojaga tutvust sobitas. Tegime veel viimased pildiklõpsud ja hüppasime paati.

30. jaanuar

Selle päeva oleks hea meelega vahele jätnud, kui oleks saanud

Kell 1 öösel tõusis äkitselt tugev tuul 15 -20 m/s ja kõik arkrualarmid hakkasid koos justkui kokkuleppe peale karjuma. Triivime! Kargasime kiirelt koikust välja ja toppisime krabinal selga riided ja turvavarustuse, mis võimaldavad ette tekile minna. Triiv oli väga kiire – rohkem kui meeter minutis. Mees läks lasi kogu ankruliini (mida on ca 70 meetrit) vette. Jäime mõneks ajaks pidama aga vänderdasime hirmsasti. Mees üritas survet ankrule vähendada pannes mootori tühikäigul tööle. Ka see oli mõnda aega so mõned tunnid) abiks. Tuul jäi ühtäkki vaikseks kukkus ca 4-le m/s. Mees tuli sisse teed jooma. Ei läinud palju aega, kui andurid taas üürgama panid. Seekord ei õnnestunudki triivi enam õieti pidama saada – olime abajast välja triivinud ja nüüd tuli juba laine jõud juurde. Tuul oli 18- 22 m/s vahel ja kui naine järjekordselt tekil olukorda kontrollimas käis, vedeles seal ainult ankru liini näritud ots. Ankur koos ca 40m keti ja 30 m liiniga oli läinud. Triiv kiirenes koheselt ulatudes keskmiselt 3 knotsini. Triivisime algul niisama ja hindasime oma võimalikku mereruumi ning triivi suunast tulenevaid ees varitsevaid ohtusid. Õnneks midagi hullu ei paistnud. Saare tagant välja jõudes hakkas laine paati jõuliselt sakutama. Saare varju tagasi motoriseerimine oli vastulaine ja tugeva tuulega piinarikas.

Mootor oli kaunis abitu paadi nina vastutuules hoidmisel aga kuidagi sai naine siiski hakkama ja mees tõmbas groodist kolmandiku välja. Jäime heave-to asendisse ja lasime triivil end kanda korrigeerides vajadusel mootoriga pisut asendit. Tõtt öelda lihtsalt magasime triivimise ajal, sest selline väsimus oli peal. Naisel oli iga 15 min tagant äratus ja ta kontrollis triivi suunda ja kiirust. Tuuled lõõtsusid endiselt 15-20 m/s tugevusega.

NB! pildil on laeva ehk Eesti aeg, kohaliku aja saamiseks tuleb liita 6 tundi.

Läks valgeks ja meie imestuseks oli taevas sinine ja praktiliselt pilvitu, aga ookean kees tugevate tuulte mõjul endiselt. Lained olid kogunud juba nelja-viiemeetristeks. Jõime kokpitis teed ja imetlesime möllavat ookeani, kuni lõpuks üks suur laine meist üle käis. Naine kobis turtsudes sisse kajuti põrandat ja riideid kuivatama.

Mees tõmbas üle satelliidi emailid alla. Sellele kulus terve tund, sest mingi idioot ühest keeleabi firmast oli mingitel asjaoludel otsustanud meile saata satelliidi (iridiumi) e-maili aadressile 2 megaseid reklaame. Iridiumi suurim allalaadimise kiirus on 2KB/sek. Kui mõni email on nii suur, ei tule ülejäänud ka selle pärast alla so programmi eripära. Meil oli vaja hädasti saada kätte oma uue madruse Ruudo email ja saata talle info oma saabumisaja ning ankruprobleemi kohta. No ajab ikka vihale küll – võtavad oma reklaamidega meil keset ookeani ainsa ja ütleks isegi elutähtsa kommumikatsioonivõimaluse ära, üldse ei mõtle, mis eesmärgil ja olukordades Iridiumit ülemaailma kasutatakse.

Lõpuks saime emailid alla laetud. Ruudo informeeris, et tal oli õnnestunud kohaliku jahtklubiga suhelda ja meile poi kinni panna. Oi, kui tänulikud me Sulle selle eest oleme, Ruudo!

Naine, tule vaata, meil on ilmanähtus “üksik pilv”!

Naine pistis peanupu mehe kutse peale paadist välja ja hakkas vanduma – meile tuli otse peale ilmatuma suur selgelt piiritletud must pilv, mis oli ilmunud selgesse taevasse jumal teab kust. See on ju korralik burgaa, jõudis naine vaevalt öelda ja juba hakkas tuul sekunditega tõusma. Naine kiirustas asju lendamiskindlalt ära panema, mees klaaris kokpitti ja siis tuli raju – tuulele lisandus vihm, tuul tõusis 25,6 m/s-ni. Keskmine tuule kiirus oli 22 m/s. Naine kontrollis erinevaid tuuleprognoose – ei miskit. Prognooside kohaselt oleks meil pidanud olema suurepärane ilm vaikse tagant-tuulekesega. See purgaa kestis ca 30 min. Edasi naeratas ookean nagu lapsuke meile taas oma kõige meeldivamat malbet naeratust. Purjetada 5 m/s vastutuules küll ei saanud aga mootoriga liikusime jõudsasti edasi. Eesmärk on kohale jõuda 31. jaanuaril hiljemalt pärastlõunal.

31. jaanuar

Kell on pool kolm öösel. Ühtäkki tõuseb vastutuul 10 m/s-le ja groot hakkab laperdama. Kiirus langeb 2 m/s- le. Korjame groodi kokku ja püüame aru saada, mis toimub. GFS tuuleprognoos ei näita midagi. PWG näitab järjekordset purgaad otse ees. Mida uskuda? Vahet pole. Comodoro Rivadaviani on vaid 40 miili. Surume mootori põhja. Meil on vaja valges kohale jõuda, seda enam, et õhtul ennustavad kõik prognoosid seal korralikku tormifronti. Peame end selleks ajaks kindlalt kinni saama.

Lõpuks ometi – 30 miili enne sihtpunkti saabub oodatud “tuulevaikus” ehk siis tuul raugeb 5m/s-ni. 5 miili enne Comodorot pöörab tuul soodsaks ja tõmbame kenu välja, et uhkelt sadamasse purjetada. Jahi ümber ilmuvad delfiinid. Enamus neist on Delfin Obscurod hallika selja ja valkja kõhualusega ca 1,5-2m pikad, kuid üks on Tonino – lumivalge ja väike ca meetrine.

Ühtäkki kõnetab meid kanal 16 sulaselges eesti keeles: “Purjejaht Picasso, Purjejaht Picasso, siin Comodoro Rivadavia kaldavalve!” Mehel läksid silmad suureks: “Paistab, et Ruts on kohaliku kaldajaama kubriku ära vallutanud”, ühmas ta ja vastas kutsungile … loomulikult eesti keeles:) Ruudo juhendas, et kalasadamast pisut edasi on ankruala, kus seisab kaks jahti ja on üks vaba poi, mida võime kasutada. Igatahes läksid kõik selle päeva plusspunktid meie uuele madrusele – emakeelset raadiotervitust saada teiselpool maailma asuvas sadamas – no see on ikka tase!

Õnneliku juhuse abil oli üks sadama kolmest poist vaba. Panime paadi poi külge ja lasime julla vette ning tõime oma uue madruse pardale. Kohtumisrõõm oli mõlemapoolne!

Ruudo ehk Ruts rääkis, et ta oli kohalikus jahtklubis meile uut ankrut otsides tutvunud Zackga, kes on jahtklubi liige. Zack peab isalt päritud hotelli ja sõidab ise kaatriga (sest purjekat pole siinkandis kusagil hoida) kuid õpib purjetamist ja tahaks samuti kunagi Cape Hornis ära käia. Zack lubas meid aidata nii ankru ostmisel, kütuse hankimisel kui asjaajamisel kohalike ametnikega.

Tahtsime maale toidupoodi minna. Sõitsime jullaga kaldale ja saatsime Rutsi uurima, kas naine tohiks ka poes käia. Ruudo tuli vastusega, et enne kui sisse pole möllitud, ei tohi (mida oligi arvata). Pole hullu, vähemalt on meil olemas oma kohapealne legaalne varustaja – Ruts:)

Kutsusime Zacki oma jahile külla aga ei mõelnud paraku halvenevatele tuuleoludele. Kui Zack pardale jõudis, oli tuul juba nii tugev, et tõstis meie kummipaadi koos mootoriga õhku ja viskas tagurpidi. Korras! Mootor oli nüüd vett täis ja õhtul maale pääseda polnud enam lootustki. Õnneks oli Zack leplik mees, nõustus ööbima meie sohva peal. Katsime laua ja lobisesime kuniks tugevad tuuled hommiku hakul vaibusid. Vahepeal käis naine tekil ja andis pisut ankru otsi järgi, et need suure hõõrdumise tulemusel ei katkeks. Kummipaat lendas jahi taga nagu õhupall. Päris ime kohe, et terveks jäi… st ainult paadi puidust istumisalusest jäime ilma.

Zack rääkis kohalikust elust- olust ja aitas selgitada kohalike vee-elukate nimetusi ning rääkis neist lugusid. Comodora Rivadavia linn asutati, kui siia tuldi otsima vett aga leiti naftat. Enamik kohalikest on hõivatud naftatööstuses. Vaalasid on siinkandis palju ja nad on enamasti kas Ballena Chile’d või Orcad. Orcad muusead käituvad siinkandis ka kummaliselt – see on ainus paik maailmas, kus nad ründavad merilõvisid ja keegi ei tea, miks nad seda ainult siin teevad.

1.veebruar

Hommik algas vara ja toimekalt. Mees kuivatas ja parandas julla mootorit, naine praadis meestele peekoniga muna ja koostas vajalikku toidukaupade nimekirja Ruudole.

Mees sai lõpuks paadimootori tööle. Toppisime paadi tühje kütusekanistreid täis. Tegime ühise pildi ja saatsime Zacki kaldale – loodetavasti jäi tal selle hullu öö peale purjetamise lust ikka alles:)

Zack aitas oma autoga kaldal kütust tanklast randa vedada ja käis koos Ruudoga ankrupoes ning sadamaametnike juures. Ehkki me mehega maale ei läinud, taheti meie sadamasviibimine siiski registreerida, sest pidime olema Comodora Rivadavias üle 10 aasta esimene külalisjaht. No vast nii hull see asi ikka pole …

Ankrut ega ketti me ei saanud. Oleks tulnud kaks päeva oodata aga seda aega meil polnud. Tegelikult kui nüüd rääkida nii, nagu asi oli, siis kuuldes, et meil pole korralikku ankrut, keeldus Ruudo esialgu ookeanile minemast. Täiesti arusaadav. Ka mina oleks keeldunud arvestades ainult Eesti purjetamise kogemust. Siin oleme mehega aga meelt muutnud. Ankur ei ole sugugi osutunud tormis nii ohutuks, kui me seda varem arvasime. Ookeanitriiv heave-to asendis, kui mereruumi on piisavalt, annab tormise ilmaga ikka palju turvalisema tunde. Kui meil oleks veel korralik tormiankur ka …

Mis aga kõige olulisem – ilmaprognoos näitas võimalust meil eesootavast keerukast piirkonnast väga heade tuuleoludega läbi lipsata. Ilmaolud olid suisa nii head, et pidasime mehega parimaks plaaniks valida kõige otsesem kurss, mitte minna kalda äärt mööda.

Ruudo kuulas, vaatas ja mõtles kaasa. Pidas vist naisegagi nõu. Igatahes muutis ta lõpuks meelt ja nõustus, et nii häid tuuleolusid tuleb ära kasutada. Edasi läks kõik lepase reega ja kl 13.30 andsime otsad.

Naisel oli õhtusöök valmis ja serveeritud … “Krt see söök ei ole ikka see!” jõudis meie uus madrus peale paari suutäit veel kraaksatada … ei pääsenud temagi üheotsa mehe tiitlist (üheotsa mees on meil see, kellel läheb ühest otsast sisse ja …. samast otsast tuleb ka välja:)