6.12
Naisel pea valutas ja ta magas selle päeva maha. Mees istus vahis ja tukkus rahulikult, sest üllataval kombel on kõik laevad kuhugi ära kadunud. Ookean on täiesti tühi.
Õhtupimeduses siiski paar kaubalaeva paistis taamal. Tuult endiselt pole. Kala ka mitte.
7.12
Sõidame piki Borneo kallast kulgevat laevateed selle paremas ääres. Kalalaevad on taas tagasi ja on ennast ritta võtnud laevatee vasakusse äärde. See sobib meile hästi:) Kiirus on nigel, sest rääkimata olematust tuulest takistab meid 3 knotsine vastuhoovus, mis aegajalt kahaneb ühele knotsile, et siis taas tõusta kolmele:(
Alar Volmer saatis meile info, et siinkandis on koos leedukaga purjetamas üks eestlane nimega Mart. Võtsime Mardiga ühendust. Selgus, et nad on juba Tais Phuketis. Mart andis meile kasulikke soovitusi Malaisiasse sissemöllimiseks ja infot Phuketi sadamate kohta. On igatahes lootust neid seal kohata:)
Meist tagapool sõitva Belglase Stefaaniga hoiame ka ühendust. Soovitasime tal külastada Borneot, andsime tarvilikud instruktsioonid seal toimetamiseks.
8.12
Sõidame Sumatra ja Borneo saare vahel keset suurt laevateed. Siin käib tihe sagimine Ümbruskonnas on pidevalt 5-6 kaubalaeva, mis meist erinevate nurkade alt mööda rühivad. Kõigil õnneks AIS-id peal. Katsume nii vähe jalgu jääda kui võimalik. Kalalaevu on siin väga vähe. 24/7 vahis istumine on juba harjumuseks saanud:)
Hoovus on endiselt 1-3 knotsi vastu. Tuul on valdavalt E ja SE vahel enamasti 2-3 m/s aga kui tuleb mõni suurem vihmapilv, siis tõuseb kuni 8 m/s-ni. Tänu pilvedele on siin väga kaunid päikeseloojangud!
Öösel on valgustatud ainult puksiir, taga lohiseva pargase asukohta ja suurust on pimeduses keeruline määratleda ja muidugi ei ole hea plaan nende vahelt läbi sõita:)
9.12
Täna öösel jäi meile konksu otsa … ei, mitte kala, vaid pirakas ujuv köiejupp. Hea, et vinti ei läinud!
Tänane päev rõõmustas aga tuulega – saime terve päeva purjetada! No ei mäletagi enam, millal viimati sellist luksust pakuti…
Üks tähelepanek veel – ookeanivesi on muutunud taas puhtaks, siniseks ja läbipaistvaks. Kui tuul jälle kaob, saab ujuma minna:)
10.12
No kui muidu ei juhtu, tuleb ikka ise korraldada. Läks nii, et õhtul tõmbas naine uue tuuleprognoosi aga mees ei viitsinud sellesse süveneda ja eeldas, et jätkub senine rahulik ilmake ning tõmbas ööseks lisaks groodile ka terve kenu välja. Kell 1.30 keset ööd tõusis külgtuul loetud sekunditega 12 m/s-le ja meie paadike oli nii kreenis, et reelingusse seotud kütusekanistrid ligunesid lainetes.
Üritasime kenu sisse tõmmata aga vall, mis oli toodud masti tipust kenu ette, et turvata masti võimaliku vöörstaagi purunemise korral, jäi ette ega lasknud kenu kokku rullida. Pekkis!!!
Naine oli roolis, sest ei tule sootides selliste loodusjõududega toime, aga ka roolis on nii tugeva tuulega täispurjes purjekat juhtida keeruline, kuna paat kipub luhvama. Pilvede all tuul reeglina keerutab. Purjede lõhkumise ja paadi ülemäärase kreeni vältimiseks tuleb hoida vastutuule suhtes 30-40 kraadist nurka ehk siis naine võimles pimedas, vihmas ja tuules nagu tuuleahv, et mitte öelda tuulerool (millest nendes oludes kasu poleks olnud, sest tugeva kreeni tõttu oli tuulerooli laba pidevalt veest väljas)…. lisaks tuli mööda manööverdada ümberringi sõitvatest kaubalaevadest.
Kahe tunni möödudes rauges tuul veidiks 7 m/s-le ja saime kenu sisse. Naine ei jõudnud isegi meest kiruda … kukkus surmväsinult koikule ja magas järgmise päeva lõunani.
Mnjahh…
11.12
Üle pika aja saime hommikul kaks tuuni. Ilm oli suurepärane ja naine käis paadi järel lohisemas ning peale seda korraldasime pesupäeva. Nautisime puhtust ja külma õlut ning arutasime Malaka väina sisenemise strateegiat.
Pärastlõunal sai suur äikesepilv meid kätte. Tuulega tõusid ka ebamugavad külglained ja Mees, kes üritas sohval magada, ronis lõpuks üles ja teatas, et ta on nii väsinud enda voodi küljes kinni hoidmisest, et ei jõua enam magada.
Aa, ja see pisiasi ka, et ekvaator libises taas meie alt mööda.
12.12
Varahommikul kl 4 paiku oleme Bintain saare nurga juures so veel Indoneesias. Tihe laevaliiklustee, mis viib Malaka väina, jääb meist 10 miili kaugusele. Meie paadi ümbrus on rahulik. Kalalaevu pole, sest siin pole kalastustsooni. Kaubalaevu pole, sest siin on nende jaoks liiga madal.
Võtame suuna Singapurile sõites Bintain saare ja laevatee vahel kuni läheb valgeks. Siis otsustame, mis hetkel laevateed hakkame ületama. Hoovus on 1,1 kn vastu. Kui tide graafikut vaadata, siis umbes kl 6-ni on hoovus vastu. Edasi peaks mõned tunnid samas suurusjärgus toetav olema ja siis kl 12 paiku päeval pöörab taas vastu ning on vähemalt 3 kn. Ei saa tore olema ühesõnaga.
Kuulame meelelahutuseks mereraadio kanal 16 ja itsitame aegajalt. Näiteks käratab üks kaubalaeva kapten teisele – “Lülita tuled sisse! Sa oled täiesti pime!”
Tegelikkuses pööras hoovus alles 12.30 ja oli maksimaalselt 1,8 kn vastu. Selle tulemusel liikusime edasi prognoositust kiiremini.
Laevatee ületasime Singapuri saare keskpaigas hetkel kui see oli laevadest üpris tühi, ainult üks kaubalaev oli meie läheduses ja selle liikumisega tuli arvestada. No ei olnud keeruline:) Naine oli ikka kõvasti rohkem muretsenud, kui asi seda väärt oli:)
Kohe peale laevatee ületamist tõmbasime vanti ka kollase lipu. Noonsite’st olime lugenud, et selle puudumisel ähvardavad siinkandis karmid trahvid.
Ümber Singapuri lookleb kanal ja Puteri Marina asub selle ääres Singapurist läänes. Plotteris pole Singapuri ja Malaisia veepiir tähistatud. Selle tulemusel satuvad paljud purjetajad kogemata Singapuri vetesse ja kohe on päral ka merepolitsei, kes nad sealt minema ajab, Saime meiegi sellele merepolitseile tööd anda.
Järgmisena üllatas Singapur meid oma hävituslennukitega. Need vuhisesid hirmsat müra tehes meie peade kohal ja tegid igasugu põnevaid manöövreid. Vähemalt pool tundi oli seda vaatemängu. Tuleb välja, et Puteri Harbori vastas on ka Singapuri laskediviis ja sealgi on aegajalt sõdurite harjutamist kuulda. Ja uudistest lugesime, et Singapur oli just kätte saanud sakslaste poolt ehitatud uue allveelaeva … Mõni riik võtab enda kaitsmist ikka tõsiselt!
Puteri Harbori Marinasse jõudmiseks on vaja läbi sõita Singapuri ja Malaisiat ühendava silla alt. Selle kõrgus veepinnast on 25m. Meie oma 18 meetriga mahume kenasti läbi.
Jõuame sadamasse pimedas. Naine küsib kanal 18-l sisenemiseks luba. Vastu teatatakse kaikoha number. Sadama töötaja on taskulambiga vastas ja aitab paadi ära kinnitada ning annab väravakaardi, millega pääseb ka pesuruumidesse. Homme kl 10-ks tuleb minna kontorisse paberimajandusega tegelema. Superlux!
Kohe sadama kõrval on jalakäijate tänav, kust leiame oma suureks rõõmuks nii saksa õlleka kui ka Starbucsi kohviku. Tsivilisatsioon!
Jalutame tänava lõppu. Seal on kaunis valgusmuusikaga purskkaev. Läheme kõrvaltänavasse ja leiame sealt väikseid toidupoekesi. Ühes neist müüakse kohalikke SIM kaarte aga … ainult sularaha eest.
Uurime, kus on sularaha automaat. Seda pole! Mis mõttes pole? Me ei suuda oma kõrvu uskuda. Tänaval müüvad neiud suveniire. Küsime uuesti, kus on sularaha automaat ja saame taas vastuseks – seda pole! Naaseme löödult saksa õllekasse, kus saab õnneks kaardiga maksta, tellime toidud ja kasutame nende WIFI-t. Teenindaja selgitab, et tööajal tuleb minna mingisse officisse ja sealt saab sulli.
Kummaline linn – pealtnäha korralikud kõrghooned ja kahhelplaatidega sillutatud kõnniteed aga pangaautomaate pole.
13.12
Üks asi on siin siiski veel hea – vaikus! See tähendab, et ehkki kohalikud on moslemid, siis ei pea nad tarvilikuks viis korda päevas mögafoni uluda, et oma harrast usku kuulutada. Väga sümpaatne paik. Saame end rahulikult välja puhata. Hommikul vahetab mees mootori jahutusvedeliku kummitihendi ära ja naine kasib samal ajal paadi pardad vetikatest puhtaks.
Kella 10-ks läheb naine sadama kontorisse, kus võtab naeratades vastu Arzlina, kellel on kõik tarvilikud paberid juba välja prinditud. Naine kriipseldab hulga allkirju ja saab korralduse kahe tunni pärast kontorisse tagasi tulla. Kahe tunni pärast viib sadama agent meid oma autoga poole kilomeetri kaugusele laevaterminali ja ootame seal tund aega, kuniks immigratsiooniametnikud vaevuvad meid vastu võtma. Immigratsioonis peavad kõik meeskonnaliikmed isiklikult kohal käima, sest tuleb anda sõrmejäljed. Seejärel saab templi passi ja olemegi sisse möllitud! Ei mingit sekeldamist tervise- ega tolliametnikega! Vau!
Aga rõõm jääb üürikeseks, sest meil on plaan kohe jälle sellest riigist lahkuda. Otsime üles mingi riigiametite hoone, mille siseruumides asub selle linna ainus pangaautomaat ja võtame sularaha. Järgmisena saame osta kohaliku data kaardi, mis on odav. Selle abil saab naine tellida GRAB appiga (midagi UBERi sarnast) meile auto Malaisia poolsesse piiripunkti. Seal anname taas sõrmejäljed ja saame passi templi Malaisiast väljamöllimise kohta. Ühendus Malaisia ja Singapuri vahel käib üle selle sama silla, mille alt me ennist paadiga läbi sõitsime, bussiliiniga Caseway Link. Läheme ootejärjekorda. Buss tuleb varsti, pilet maksab ca 4 euri. Maksta saab vaid sularahas, mida meil nüüd õnneks on.
Sõidame üle silla ja taas kupatatakse meid bussist välja – nüüd on vaja Singapuri sisse möllida. Olime enne täitnud elektroonilise arrival kaardi aga see miskipärast ei toiminud ja pidime ametnikule näitama oma vaktsineerimissertifikaate ning saime seekord sõrmejälgede asemel pöidlajälgi anda. Väga loominguline:)
Singapuris on kesklinnale kõige lähedasem bussipeatus nimega Tuas Link. Selle sihtkoha oote järjekorda ennast sätimegi. Peagi tuli taas tuttav kollane buss ja korjas meid peale. Uut piletit polnud enam vaja osta. Umbes poole tunni pärast olime jõudnud metroo jaama. Ootasime tükk aega järjekollas, et osta metroo kaarti. Kui kassasse jõudsime, teatas mutike uhkusega, et ainult sularaha eest! Krt! Õnneks on selles riigis sularaha automaate iga nurga peal. Hiljem, kui juba kasutasime oma metroo kaarte, saime teada, et metroos toimib ka tavaline viipefunktsiooniga pangakaart! Aga lollikeste elu peabki raske olema …
Lõpuks jõudsimegi ratastel külmkappi, mida kohalikud metrooks nimetavad ja peale tunnikest lõdisemist olime Singapuri kesklinnas. Orienteerusime oma järgmisse külmhoonesse ehk hotelli ja hakkasime järgmist kahte päeva planeerima. Vähemalt internet on siin igal pool olemas ja hea kvaliteediga.
Singapuri metroorongid on huvitavad selle poolest, et seal puuduvad üksteisest eraldatud vagunid. Kui rong otse sõidab, näeb tagumisest otsast vabalt ette.
Ilmselgelt sajab Singapuris palju, sest kõikjal on rajatud jalakäijatele kõnniteedele spetsiaalsed varjualused. Eestis oleks ka selliseid vaja, eriti talvel…