12-13.08

Kuna ületasime kuupäeva joone, siis päev numbriga 12.08.2022  läks meie elust kaduma:(

See ei ole hea uudis, sest päevad on meil niigi loetud ja teiseks on nüüd jälle mõnda aega segadus ajaga – mis nädalapäeval me siis kohale jõuame? Kas nädalapäev jääb ka vahele? Seda on oluline teada, sest nädalavahetustel siin maailmanurgas nö “lind ka ei lenda”, rääkimata kõiksugu ametnikest…

Lohutuseks andis Neptun meile ühe tuunikala ja tähistasime “kurba kaotust” sašimi ja valge veiniga.

13-14.08

Tuule prognoos lubas tuult 5-7m/s. Tegelikkuses puhub tuul kogu aeg 10-14 m/s. Homme peaks tuul prognoosi kohaselt tõusma kuni 15 m/s-le, seega valmistume tormiks (st tegelkkus saab olema ilmselt ca 20 m/s).

“Purjedest” jätame üles ainult kolmandiku kenut ja spreihoodi, pimini topi korjame kokku. Keskmine kiirus langeb kohe knotsi võrra! Ära sa ütle, pimini top oli paakstaak tuules ikka korraliku purje eest! Korrigeerime kenu nii, et keskmine kiirus püsiks 5 kn kandis. Siis jõuab tuule tõustes kenut veelgi koomale tõmmata enne, kui mingid jamad tekivad (meie paadi taglas kannatab kenasti kuni 8 knotsist kiirust).

Hullult käib närvidele backup sõukruvi, mis ei ole kokkulapitav ja undab paadi liikumisel ringi käia vedades kaasa ka käigukasti. Ei saagi kohati aru, kumb undab kõvemini, kas tuul või meie sõukruvi. Unistame päevast, mil saame taas paadi alla kruvida vaikse kokkulapitava vindi. Muuseas, mitte kokkulapitav sõukruvi tõmbab ka üksjagu kiirust alla. Veiko arvates isegi kuni knotsi.

Öösel tõusid lained juba 4 meetriseks andes märku lähenevast tsüklonist. Üks väsinud tormilind kükitas terve öö paadi ahtris pimini topi toru peal, pea sulgedesse pistetud, ilmselt magas. Imestasime, kuidas ta suudab magamise ajal niimoodi tasakaalu hoida ja läksime voodisse sisuliselt seda sama tegema:)

15-16.08

Tuult on 16-20 m/s, laine 4-5 m vahel. Pidev “loks” on harjumuseks saanud ja ei sega enam niiväga igapäevaseid toimetusi. Ainult temperatuur on salongis juba 29 kraadi ja see tekitab loidust.

Naine parandab pimini toppi. Päikesepaneelid on sellele augud sisse hõõrunud.

Mees kopeerib arvutis perearsti templit vaktsineerimise paberitele. Meie EU COVID sertifikaat ei sobi siinsetele ametnikele, sest sellel pole vaktsiini bachi numbreid ega vaktsineerija templit ega allkirja. Ja kollased vaktsineerimispassid ka ei sobi, sest sealtki pole need õnnetud batchi numbrid väljaloetavad. Kohalike ametnikega pole mõtet vaielda – neile tuleb toota sellisel kujul paberid, nagu neile meeldib. Sorry, Eesti tervishoiusüsteem…

Õhtusöögiks oli tatar lihaga ja Samoalt ostetud ehtsa hapukoorega. Nii ehtsaga, et koduigatsus tuli peale nende koduste maitsete peale.

Homme ületame 180° meridiaani st alustame de facto kodu poole tagasisõitu.

17.08

“Tere tulemast Fijile!” Laekub telefoni reibas sõnum Telialt, mis teatab muuhulgas, et megabait internetti maksab 15 EURi. Kontrollime ruttu oma telefonide andmeside nupud üle, et jumala pärast midagi lahti poleks ununenud.

Fiji kohta kirjutab Noonsite, et osa kaldaäärest on korralikult kaardistamata ja öösel seega sõita ei maksa. Meie läheneme saarele aga just öösel ja seega hoiame kaldast vähemalt 5 miili kaugusele.

Juba Ameerika Samoal oli naine saatnud Fidzi tolli-, immigratsiooni- ja terviseametnikele emailiga Advance Arrival Notification täidetud vormi, American Samoa tolli väljaklaarimise dokumendi koopia, vaktsineerimist tõendavad dokumendid ja koopia tervisekindlustusest ning tõendi Covid testi aja broneeringust SavuSavu tervisekliinikus.

Kõigele sellele vastas ainult terviseametnik, kes andis märku, et tema on esitatud dokumentidega rahul.

18.08

Hommikul 8.30 keerame sisse SavuSavu lahte, mis asub Vanua Levul, ühel Fidzi kahest suuremast saarest.. Otsime pilkudega belglase Stefaani paati aga ei leia. Ta tuli siia Raritongalt otse ja peaks juba mõned päevad kohal olema.

Paberite järgi on Savu Savu lahes kaks sadamat Copra Shed Marina ja Watui Marina. Praktikas on jahtidele kasutatav ainult see esimene. Naine võtab VHF16- l sadamaga ühendust. Antakse instruktsioon minna poi külge. Juba paistab ka raadiot käes hoidev paadiga meie poole sõitev sadama töötaja, kes näitab ette poi ja aitab kinni siduda. Lisab selgituseks, et ootaksime, kuna ametnikud pardale tulevad.

Esimesed ametnikud laekusid alles 11.30.

Tegid meile COVID testid ja täitsime hulga pabereid.

Järgmised tulid 13.30. Tolliametmetnikud olid lustlikud noored. Tundsid siirast huvi meie reisi vastu. Mingit läbiotsimist nad ei korraldanud. Esitasid vaid mõned küsimused pardal oleva kraami kohta. Naine küsis cruising permiti kohta ja see lubati meile erandkorras teha ühe päevaga. Homme saab tollist kätte. Tõesti vastutulelikud!

Immigratsioniametnikud lasid paar paberit täita ja panid nohisedes templid passi.

Kõik ametnikud esitasid meile üksteisevõidu arveid ja selgitasid, kus neid maksta saab.

Sellega olimegi sisse klaaritud ja võisime kollase lipu vandist ära koristada.

Läksime kaldale ja leidsime sadamast paarisaja meetri kauguselt sularaha automaadi. Võtsime raha ja takso ja sõitsime paari km kaugusel asuvasse haiglasse, kus sai maksta karantiini vormistamise paberite eest 140 Fidzi dollarit ehk ca 70 euri. Selgitati, et 80 FD-st saniraarteenuste arvet ei pea maksma, sest olime 50FD juba COVID testi eest ette maksnud.

Edasi sõitsime taksoga taas linna ja maksime 70 FD tollile. Immigratsioon ei tahtnudki raha.

Linn ei ole suur ostsime linna keskel asuva  bussijaama juurest kohaliku data kaardi – 20FD eest sai 175KB – ning vantsisime tagasi sadamasse. Tagasiteel leidsime üles nii pesumaja, tankla, turu kui ka erinevates suurustes toidupoode. Sadamas on kuuma veega dušširuumid ja tarbevee võtmise koht ning paris korralik jahitarvete pood ja restoran.

Sadamarestoranis kohtusime Stefaani ja Javieriga ning tegime taaskohtumise puhul ühe korraliku õhtusöögi.

Konstanteerisime fakti, et Savu Savu on üks igati mõnus peatuspaik jahtidele.

19-20.08

Vanua Levu on suur saar ja seal ringi liikumiseks on vajalik mingi transpordivahend. Jalgrattaid ega rollereid kohalikud ei kasuta, neid ka ei rendita. Variant on sõita bussidega, mis näevad kaunis rääbakad välja ja on alati rahvast puupüsti täis või taksoga, mis on meie mõistes väga odav – laias laastus maksab 1 km 0.5 euri. Pikemad sõidud on veel odavamad aga hinnas tuleb taksojuhiga enne kokku leppida.

Käisime ekskursioonil kohalikus kookospähkliõli vabrikus, kus valmistatakse kolme sorti õli – toiduõli, toiduks mittekasutatav õli (nt massaaziõli vms) ja hästi puhas õli keemia- ja ravimitööstusele.

Iga kuu võtab vabrik vastu 150 tonni kookospähkleid. Need sorteeritakse kaheks – mittesöödava ja söödava õli tootmiseks. Pähklid puhastatakse ja sisust tehakse sütel kuumutamise/aurus kuivatamise abil copra.

Coprast pressitakse õli. Kestad lähevad loomatoiduks. Õli pudeldatakse käsitsi… tuleb ilmselt odavam kui masinaga…

Meie üllatuseks ei kasutatud ära ei kookosmahla ega kookospähkli kesti. Stefaan rääkis, et tema Tai keemiatehas ostis kalli raha eest kokku kookospähkli koori, sest katsed näitasid, et erinevatest taimedest on just neil kõige parem võime puhastada heitvett saasteainetest (neil on suurim activated carbon sisaldus).

Vabriku töötaja rääkis, et viimase 25 aastaga on õli tootmine 5x vähenenud ja seda just tooraine puuduse tõttu. Saare kookospalmid on vanaks jäänud ja ei kanna enam nii palju vilja kui varem. Uusi puid aga ei istutata.

Copra vabrikust mitte kaugel on saare suurim kosk aga sinna me ei jõudnudki. Meil oli hoopis tegemist sadama läheduses asuvate kuumaveeallikate ülesotsimisega, sest poest ostetud munad vajasid keetmist ja ärasöömist:) Allikate ümber on seatud lauakesed pikniku jaoks. Ilmselgelt on see kohalike hulgas populaarne paik. Saabuski üks kohalik, viskas oma kilekoti konservidega vabasse allikasse, pani lauatüki peale ja kadus.

Kuumaveeallikates oli temperatuur 99°!  Keerasime munad ühekaupa fooliumisse ja viskasime auravasse ja mulisevasse vette. 8 minuti pärast olidki valmis:)

Sõitsime õhtust sööma saare kaunile liivarandadega palistatud lääneküljele (Koro Sun Resorti). See on muinasjutuliselt kaunis ja romantiline paik.

Elu on lill!

Päeval olime turul käinud ja omale pisut kava pulbrit hankinud (need ajalehtedesse pakitud punutud sabaga juured ongi kavajuured, mida on siinkandis tavaks kohalikele külapealikele kingiks viia).

Hilisõhtul istusime kambakesti meie jahil ja proovisime esimest korda elus kava juua. Turumutilt olime hankinud teadmise, et tassi vee kohta kasutatakse umbes kaks teelusikatäit puru. Segasime joogid kokku ja maitsesime. Savitaolises leotises ulpisid juure tükid, mis tegid suhu sattudes keele tuimaks. Tunne oli nagu oleks hambaarsti juures käinud. Naine jättis muist jooki järele.

20.08 hommikuks oli meil kokku lepitud taksojuht Bobbiga, et ta viib meid 240 FD eest saare teises otsas asuvasse saare kõige suuremasse linna nimega Labasa ja selle lähedal asuvasse templisse. Bobby osutus väga head inglise keelt kõnelevaks suurpäraseks giidiks. Ta peatas takso erinevates huvitavates paikades ja lasi meil ringi uudistada.

Näiteks näitas, kus asub dzunglis tervisemuda tiik, kust pääseb koskede juurde, tutvustas kohalikku eluolu – kinnisvaraarendusi, metsaäri, suhkruroo kasvandusi, maksupoliitikat jpms. Naeratas leplikult, kui meil oli tarvis pildistada kookospähklipuu salus heina mugivat lehma. Tema jaoks tavaline, meile päris naljakas vaatepilt.

Tegime peatuse paigas, kus tantsijad harjutasid eelseisvaks esinemiseks. Tuleb tunnistada, et see on üsna sarnane Tahhitil nähtule.

Käisime India templis, kus on maa seest  pidevalt järjest enam välja kasvav kivi, mida peetakse pühaks. See on tingitud saare vulkaanilidest pinnasest aga kohalikud peavad seda imeks, seda enam, et kivi sees on üks auk, kuhu vett valades see ära kaob (ja iga külastaja käis ja valas ühe lähkritäie:).

Kõrvale jättes kohalike naljakad uskumused, on atmosfäär selles templis väga hooliv ja heatahtlik. Püha isa põimis naisele käe peale õnnistust ja õnne toova toova nöörijupi ja kinkis nii palju puuvilju, et naisel polnud neid kuhugi panna.

Tuleb välja, et Labasa linn ja piirkond ongi india kultuuri keskus ja iga haritud saareelanik räägib fidzi, inglise ja india keelt!

Tagasiteel tegi Bobby peatuse puuvilja müüjate juures ja ostis meile janukustutuseks arbuusi. Tõesti kahju, et me ei sattunud Bobbiga kokku kohe esimesel päeval, oleksime nii palju rohkem näinud. Igatahes soovitame kõigil, kes peaksid ükstapuha mil viisil Vanua Levule sattuma, võtta ühendust Bobbiga. Tema tel nr on: 9967538

20. augusti päikeseloojangu ajal hiivasime ankru ja võtsime suuna Ovalu saarele, et külastada seal elavaid Terry ema ning lapsi. Terry ise elab ja töötab Rarotongal (Cooki saarestikus) saadab kodustele iga kuu elamiseks raha ja käib kodus vaid korra aastas.

Igatahes oli meil kahju lahkuda Savu Savust ja oma toredatest sõpradest Stefaanist ja Javierist aga mis parata … ehk kohtume veel…

21.08

Ovalu saare suurima asula Levuka sadama juurde jõudsime hommikul kl 11 paiku.

Lasime ankru liivasele väheste korallidega merepõhjale ja sõitsime jullaga kaldale.

Oli pühapäev ja sestap polnud me üllatunud, et linn oli inimtühi. Küllaga üllatas meid koht ise – olime sattunud sõna otseses mõttes Ameerika filmidest nähtud Salooni! Meid ümbritsesid väikesed 150 aastat vanad puidust hooned nimedega Sheriff Office, Court house, Library, Bank, mitmed isa ja poegade ettevõtted jms.

Kiriku juures toimetasid noored mehed, seljas triiksärgid, kaelas lipsud ja puusade ümber mustad sulud. Sulu on sirge nööriga ümber keskkoha kinnitatav pikk seelik, mida siinsed härrad kannavad viigipükste asemel. 

Silma jäi veel kõrgel kaljunukil asuv hoone sildiga “Sailors home”, mis osutus Air&B teenuse pakkujaks

ning Fidzi vanim töötav hotell, Royal Hotel, mis on praeguseks juba üsna väsinud moega. Suletud tankla kõrval suges naisterahvas oma lapse pead. Ilmselt on siin täidega probleeme.

Panime ka tähele, et koole peavad siin enamasti kirikud.

Võtsime jahi pealt koti kingitustega ja sõitsime jullaga paar miili edasi, Terry kodukülla.

Meile tuli vastu küla pealik, noor mees. Kuuldes, et otsime Rosit (Terry ema), andis ta külalastele korralduse meid kohale juhatada.

Rosi osutus 60ndates kenas punasekirjus kleidis teraseks ja tarmukaks daamiks, kes rääkis head inglise keelt. Tema majas elasid lisaks Terry lastele veel Terry õde oma lastega ja Terry mees ning Rosi õde. Palgalisel tööl nad ei käinud, kasvatasid ja püüdsid ookeanist oma toidu. Lapsed käisid Levukal koolis.

Andsime Terry lastele ja Rosile üle toodud kingid ja Rosi uuris, kas soovime kava juua.

Loomulikult nõustusime ja selle peale laotati elutoa põrandale suur banaanilehtedest punutud matt ning toodi välja puidust kava nõu koos imeõhukeste kookospähkli koorest välja lihvitud joogianumatega.

Kava juur on kasutamiseks piisavalt suur, kui taim on vähemalt kahe aastane. Kava juured kooritakse ja sisu kuivatatakse ning tambitakse pulbriks. Joogi tegemiseks pannakse pulber riidest kotti ja leotatakse seda leiges vees. Nii ei satu juure tükke joogi sisse.

Joomiseks kasutatakse ainult ühte nõud ja on kindel joomise järjekord. Kõigepealt meessoost külalised, siis kohalikud mehed alates vanimast (alla 18 aastased ei tohi kava juua), siis naissoost külalised ja lõpuks kohalikud naised alates vanimast. Tops juuakse korraga tühjaks. Enne joomist plaksutab jooja ühe korra ja ütleb BULA. Peale joomist plaksutavad kõik kolm korda ja järg läheb üle. Vanasti kasutati rahustava toimega kavajooki kohalike hõimude läbirääkimisel, et need rahumeelselt kulgeks. Naisi kava ligi ei lastud.

Kava joomise ajal astus sisse küla vanem, kes suitsetas kohalikest taimedest tehtud suitsu. Meile tutvustati ka kohalikku sigarit aga me pole paraku suitsu mehed:)   Kava kõrvale pakuti värskeid pirukasarnaseid pannkooke. Väga maitsvad!

Joomise lõpus tõid lapsed Rosi märguande peale kohalikest teokarpidest tehtud kaelakeed ja riputasid need meile kaela. Tõeliselt armas!

Rosi rääkis, et Terry poeg oli juba tükk aega unistanud oma pallist ja teda selle sooviga tüüdanud aga näe, nüüd ta saigi lõpuks oma palli. Poisi näost võis lugeda siirast vaimustust saadud palli üle. Läks igal juhul 100% õigesse kohta see Tere poolt meile kaasa pandud pall:)

Rääkisime kohalolijatele oma reisi missiioonist – viia Tallinna Jahtklubi lipp ümber ilma ning koguda sellele igast riigist kohalikus keeles tervitusi. Rosi oli hea meelega nõus meile kirjutama tervituse Fidzi poolt.

Kui päike juba loojuma hakkas, tuli lahkuda.

Kogu Rosi pere ja teisedki külaelanikud tulid meile kaldale järele lehvitama. Tõeliselt sooja südamega lahkusime sellest külakesest. Vinaka vaka levu! ehk meie keeles “Suur aitähh!”

22-23.08

Viimane peatuspaik Fidzil oli Suva, mis on ühtlasi Fidzi pealinn. Siin peaks saama kõige kiiremini välja klaarida ja seda meil hetkel vaja on, sest Vanuatul Port Vilas ootavad juba 29.08 meie uued madrused.

Levukast Suvasse on ca 50 NM. Tee peal kostitas neptum meid korraliku 4 kilose kuldmakrelliga. Ägasime selle ärasöömisega, oleks olnud paras neljale:)

Jõudsime Suva lahte 22.08 kella 16 paiku. Nukker ja kole on see koht. Laht on täis kõiksugu ookeanilaevade laipu, mõned roostetavad niisama riifil, mõned on juba uppunud ja veepeal paistab ainult osake laevast. Vrakid aga ka enamus meremärke ja suuri poisid on kaardil märgistamata, mis teeb lahel pimedas liiklemise eriti ohtlikuks.

Üks laeva vrakk vedeles otse meie ankruala kõrval.

Uhke nimega Royal Yachtclub on armetu kolgas, isegi korralikke pontoone pole jahtidele pandud, kinnituvad otstega kuidagi maapinna külge. Põhi on nii madal, et üle 2m süvisega alustel sinna asja pole. Klubihooned on samuti päevinäinud, ei tekkinud tahtmist sinna meie jahtklubi lippu jätta, ehkki oleks võimalus olnud.

Järgmisel hommikul läksime otsima tolli kontorit. Selgus, et see on sadama alal (Kings Warfi lõunapoolne sissepääs). Väljaklaarimise dokumentide vormistamine kestis umbes tund aega aga selle ajaga saime ka templid passidesse – tollil on siin ka immigratsiooni õigused! Muuseas tolliametniku suhtumine ‘tüütusse turisti’ muutus hetkega, kui ta märkas naise käe ümber punutud nööri ja kuulis, et see on saadud kasvava kiviga templist.

Käisime turul ja riidepoes, sest Veikol oli kinnisidee, et ta peab endale korraliku musta sulu saama. Linn on nagu tüüpiline india väikelinn. Rääbakas, tilinaid-kulinaid ning odavaid riideid müüvaid poekesi ja aasiapäraseid toidukohti täis. Paar suuremat ja kaasaegsemat hoonet sekka.Imestasime, kust see india kultuur ja rahvas siia sai.

Proovisime ühte oma laptoppidest parandusse anda aga see ei õnnestunud, sest neil puudusid tarvilikud jubinad.

Positiivne leid oli jahtklubi kõrval asuv paaditarvete kauplus, kust saime mõistliku hinnaga ostetud uue valli. Ja loomulikult oli positiivne leid ka Mehe järjekordne seelik – seekord siis Fidzi sulu:)

Kuna ametnikud ütlesid, et kui tempel on passis, siis tuleb samal päeval lahkuda, hiivasime enne päikeseloojangut ankru (mudasest põhjast ca 10m sügavuselt) ja sahistasime ettevaatlikult mööda igasugu lahes vedelevatest vrakkidest. Saarelt levivat internetti jagus pea kogu ööks.

Kui just hädavajadust pole, siis me ei soovita jahtidel Suvas peatuda. Teisel pool Viti Levu saart on väga korralikud marinad nagu nt Vuda (kus peatus Stefaan) või Denarau (kus peatus Heldur).