24-28.08

Viimane jupp Vaikse ookeani ületust (Fidzilt Vanuatule) on siiani möödunud mõnusas 8-10m/s taganttuules soojas päikesepaistes enamjaolt 1-2 m lainetuses. Küll on niimoodi tore purjetada:) Üritasime taas oma kõige väiksema landiga kala püüda aga otsa tuli jälle 4 kilome kuldmakrell ja ei jaksanud naine teda paati sikutada. Pääses minema.

Katsume välja mõelda, kuidas saaks väiksemat kala…

Naine harjutab Ukuleelet ja loeb raamatuid. Mees vaatab filme ja kuulab podkaste. Koos uurime Vanuatu Compendumit (so purjetajate poolt kokku pandud ülevaade põnevamatest kohtadest Vanuatu saarestikus ankurdamise võimaluste jm kirjeldustega). Sööme head paremat ja tunneme elust rõõmu.

Ookeanil on palju lendkalu ja merelinde. Nägime ka ühte laeva ja ühte fantoomlaeva. Viimane oli AISil nähtav ja kirjeldatud kui 74meetrine cargo ship, mis seisis keset ookeani meist miili kaugusel. Punnitasime silmi kuis suutsime aga mida ei ole seda ei ole. Sõitsime lähemale, et saada aru, mis toimub. Kust tuleb AISi signaal. Ehk on keegi merehädas… Paarisaja meetri pealt märkasime lainetes ulpimas kolme omavahel kokkuseotud  poid. No selge! Huvitav, kuidas need poid 3 kilomeetri sügavuses vees paigal püsivad? Kust energiat saavad? Ja miks ei või AISi infoks lihtsalt poi kirjutada? Miks peab kirjutama 74 meetrise cargo shipi?

Küsimusi oli rohkem kui vastuseid aga sõitsime edasi rahuliku südamega – vähemalt ei olnud keegi hädas.

29.08

Terve öö marutas 10-15m/s tuul ja keerutas  üles 4-5 meetrised lained. Meil oli vaja jõuda kohale kella 8-ks hommikul aga olime taas liiga kiired. Pidime seetõttu ookeanil pisut “molutama”, mis tähendas, et lähenesime saarele väikese ringiga ja sättisime siis ennast tihttuule kurssi vastu hoovust ulpima kuniks õige aeg kätte jõudis.

Vanuatul koordineerib sisse klaarimist toll. Naine oli tollile juba Fidzilt saatnud vaktsinerrimise tõendid ja negatiivsed testutulemused ning saanud vastuse, et terviseametnikud on meid selle põhjal kõlbulikeks tunnistanud.

Port Vila lahes on jahtidele mõeldud ankruala, kus on ka karantiini poi. Läksime sinna ankrusse ja naine kutsus VHF16-l välja tolli. Ei miskit. 8.30 on liiga vara veel ilmselt.

Tähistasime kohalejõudmist ja sõime hommikust ning 9.30 olid tolliametnikud juba üles ärganud. Meie üllatuseks andsid nad korralduse ise tolli kontorisse kohale minna. Sellist asja pole ikka ammu kohanud, et ei tulegi saabumisel mingit ametnike kampa paati:)

Tõstsime julla välja ja naine läks dokumentidega maale. Kalda ääres tervitas meid merisiilikute delegatsioon:)

Mees jäi tugeva tuule tõttu paati valvesse. Naine võttis esimesest automaadist 500 euro väärtuses välja kohalikku raha vatut ning ostis tänaval asuvast Digiceli kioskist kohaliku SIM kaardi (20 KB maksab ca 30 euri).

Ehkki oli tööpäev, olid tänavad ja pargid rahvast täis. Kohalike meeste hulgas domineeris nn Bob Marley stiil. Ükski noor mees muuseas habet ei aja, soengutega näevad edevad mehed aga silmnähtavalt rohkem vaeva kui naised ja särgid on poppidel poistel võimalikult silmatorkavad ja värvikirevad.

Naised kannavad valdavalt sitsikleite, mis on samuti kirjud. Juuksed on reeglina kuklasse krunni keeratud.

Ankrualast paremale jääb suur turg, vasakule kohalik politsei hoone. Politseinik juhatas naise paar kvartalit edasi asuvasse tolli kontorisse aga selgus, et jahte möllitakse sisse hoopis linna teises otsas, sadama kõrval. Sinna on ca 3 km ja kohale saab bussi või taksoga. Busside ja taksode teema on siin taaskord põnev.

Nimelt näevad nii bussid kui taksod pealtnäha täpselt ühesugused välja – tegemist on väikeste mikrobussidega. Sellest, kas mikrobuss ob buss, takso või lihtsalt eramasin, saab aru vaadates numbrimärki. B tähega algava numbrimärgiga on bussid, T tähega taksod ja kui tähte pole, siis on tegemist erasõidukiga. Bussid on odavad – sõit linna piirkonnas ja selle lähistel maksab 150 vatut  kord. Pikemad distantsid maksavad 300 vatut sõidukord inimese kohta. Bussid on paindliku sõiduliiniga st, saad peale hüpata, kui buss sõidab selles suunas, kuhu sina soovid sõita ja ta arvestab sinu erisoove trajertoorilt paarikilomeetriste kõrvalpõigete tegemise osas. See ei maksa lisaraha ja on ülimugav. Ainus probleem on leida buss, mis sõidab sinna kanti, kuhu sul vaja. Eriti keeruline on see pikemate distantside puhul. Tasub küsida suuniseid  kohalikelt.

Taksod võivad osutuda väga kalliks, eriti pikemad distantsid. Kui on soov kambaga nt saarele tiir peale teha, on mõistlik mõne bussijuhiga kokku leppida fikseeritud päeva tasus (max 10 000 vatut) ja saate päevaks bussiteenuse koos bussijuhiga.

Naisel taaskord vedas, sest linnas asuvas tollikontoris oli üks tore Austraaliast pärit tolliametnik, kes viis naise oma autoga õigesse kohta ära. Tuli välja, et ta on 4 aastat tagasi Tallinnas käinud! Väga lahe!

Tolliameti kontoris oli tegelikult ka biosequrity ja immigration. Kõik sai korda aetud suhteliselt kiiresti ja mugavalt. Maksta tuli 5000 vatut immigratsioonile ja 6000 vatut tollile. Keegi maksekviitungeid ei andnud, mis oli kummaline. Kubati anda hiljem. Cruising permit’it ei saanud ka, sest naisel polnud ette näidata lisanduvate madruste passi koopiaid. Elik järgmisel päeval tuleb seda kontoorat veel korra külastada.

Lahkusime ankrualast ja läksime tuultele ja lainetele vähem avatud kogaliku sadama piosse. See oli küll tasuline (ca 20 euri päev), kuid saime kasutada sadama teenuseid (pesupesemine, dush, puhas vesi) sh korralikku jullade kaid.

Sadama körval oli ka korralik restoran, kus pakuti muuhulgas ka coconut crabi … ei me ei sõõ enam krabisid aga vaatasime huviga seda pirakat krabi, kelle pärast olime näinud saadel kookospuudel tüve ümber metallist võru.

Õhtul saabusid meie madrused ja läksime nende hotelli, et kohtumist tähistada ning plaani pidada ja muidugi kauaigatsetud kodust leiba ja kommi nosida:)

30.08

Tuleb välja, et kui on soov Vanuatul madruseid peale võtta, tuleb sellest immigratsiooni informeerida ENNE madruste Vanuatule saabumist. Vastasel juhul ootab madruseid ees rahatrahv summas ca 50 euri per nina. Trahvikviitung väljastatakse korduvate järelpärimiste peale ca nädala pärast. Trahvi põhjusena on kviitungile kirjutatud “One way ticket”.

Mis parata, maksime trahvi ära, et ametnikelt madruste passid kätte saada ja asusime saarega tutvust tegema. Tahtsime sõita pealinnast ca 30 km välja. Selleks on vaja mingit transpotri. Taksojuhid alla 100 euro seda trippi ette võtma ei nõustunud. Auto rent on siin kummaline. Maksab ca 70 euri päev aga kui sõidad üle 50 km, pead iga lisa kilomeetri eest juurde maksma! Unustage ära! Kauplesime bussi, et ta viiks meid soovitud paika aga osna ruttu selgus, et bussijuht ei oska kaarti lugeda ja viib meid jumal teab kuhu. Hüppasime maha enne, kui hilja. Järgmise bussijuhiga kasutasime teistsugust lähenemist. Leppisime kokku bussi kasutamise hinna kolmeks tunniks. Kuna ka see bussijuht google mapsi lugeda ei osanud, juhatasime talle ise teed.

Tee viis mööda saare läänekülge mägedesse. Taksojuht võttus kütust. Sõitsime edasi. Sadakond meetrit enne mäetippu oli vaateplats. Palusime peatust, et pilte teha aga see osutus saatuslikuks – buss enam ei käivitunudki. Ronisime siis bussist välja ja lükkasime bussi käima.

Jätkus mõned kilomeetrid sõitu, kuni buss jõudis järgmise tõusuni. Seal bussijuht peatas bussi ja teatas, et tal on kütus otsas. Vahtisime talle uskumatul pilgul otsa … ainult pool tundi oli sõidetud, olime just tanklas käinud … ei jäänud midagi üle, kobisime taas bussist välja. Hääletasime edasi. Õnneks peatus peatselt üks suuremat sorti maastur ja korjas meid peale. Tegemist oli Austraaliast pärit seenioritega, kes olid endale äsja Vanuatule pensionipõlveks maja ostnud. Nende abiga jõudsime Port Havannah’sse, mis ongi praegu olulises osas välismaalaste suvilate piirkond. Looduslikult väga kaunis. Käisime ujumas ja snorgeldamas.

Tagasi linna liikusime kohalike nn liinibussiga. Seal olid juba ees kohalikud lustlikud noored Bob Marley’d. Tegime juttu ja uurisime, kas noortel meestel juba naine ka olemas. Ei olnud. Miks siis mitte? Selgus, et naine on väga kallis!

Efate saarel (Vanuatu suurim saar) saab naise ca 100 000 vatu (ehk ca 1000 euri) eest, Ambrymil ca 80 000 eest. Rikkamatel külameestel on üle 10 naise!

Vanuatul hinnatakse kohaliku mehe rikkust muuhulgas talle kuuluvate sigade arvu järgi.  Üks täiskasvanud siga on väärt ca 30 000 vatut. See teeb naise hinnaks kolm siga!

Muidugi ei jää lapsed tegemata ka siis, kui raha abielluda pole (siis elatakse koos niisama, nagu Eestiski) aga paistab, et targad kaunid piigad siiski austavad vanu traditsioone. Naisterahva soovi tuleb austada. Vägistamise eest on siin karistuseks eluaegne vangistus (kohalikus lehes kirjutati)! See aitab aga visalt välja juurida levinud naistevastast vägivalda. Vanuatu naistekeskuse uuringu andmed 2011. aastast on õõvastavad – üks kolmest alla 15 aastasest tüdrukust on kogenud seksuaalset vägivalda, seda valdavalt oma pereliikmete poolt (mis seletab ka kaebuste väikest arvu).

Noormehed pakkusid meile proovimiseks kohalikku kanepit. Andsime vastu kohalikku õlut ja õpetasime neile selgeks sõna TERVISEKS! Noorsandid naersid nii, et tilk püksis ja karjusid üksteisevõidu “Terviseks!”.

Eesti keel on ikka üks äraütlemata naljakas keel:)

2 -3.09

2.septembri hommikul startisime Port Vilast eesmärgiga külastada erinevaid Vanuatu saari ja liikuda siis edasi Salomoni saarestikku. Ilm pli ilus ja päikseline, küljetuult oli ka parajalt ca 7m/s. Lained nii 1,5 meetrised. Olime jõudnud saarest ca 15 miili kaugusele, kui äkki käis tuhm plaksatus  ning avastasime, et kenu ripub jõuetult ees vöörstaak on purunenud…

Veel paar minutit ja kogu mast kukub alla … ruttu tuul purjest välja ja puri kokku  (furling õnneks veel töötas). Naine tormas (riskides masti alla jäämisega) vööri ja jõudis ankru aluse külge kinnitada mastist tuleva vaba spinnakeri valli. See hoidis masti küll üleval, kuid korralikus lainetuses kõikus see ikka võikalt.  Poom käis ühes mastiga üles alla ja lõhkus pimini toppi. Naine polsterdas poomi otsa vendritega, et kahjusid pisutki vähendada. Mees hoidis ühe käega kinni hüplevat afterstaaki ja teisega juhtis jahti  lähimasse varjulisse lahesoppi. Elu kõige pikemad miilid …

Jõudsime taas lahesoppi nimega Port Havannah. Port oli selle moodustise kohta muidugi palju öeldud aga paik oli looduskaunis.

Täpselt seal olime juba mõned päevad tagasi bussidega seigelnud. Puhkasime ja ootasime tuule vaibumist. Mees kinnitas afterstaagi vööri ankru aluse külge kasutades trossi pikenduseks ankruketi vaba otsa. Järgmisel hommikul tiksusime vaikselt Port Vilasse tagasi. Kuna oli parasjagu nädalavahetus, ei jäänud üle muud kui aega parajaks teha.

4.09

Port Vilast umbes poole tunni bussisõidu kaugusele jääb Mele juga koos paljude väiksemate koskedega (cascades). Sissepääsu eest nõutakse 2000 vatut inimese kohta, mis on üsna krõbe summa aga iga senti väärt.  Imelises looduses jalutuskäik juba ise on nauditav aga kel vähegi noorust hinges, soovitame kaasa võtta ka ujumisriided … või tegelikult ujumiseks sobilikud lühikesed püksid ja tsärk, sest muidu kraabib koskedest alla liugu lastes kividel tagumiku ja selja ära.

Umbes poole tunnine teekond kulgeb läbi põnevate taimede ja puudega dzungli kohati otse pahisevate koskede kohal.

Kohale jõudes avanes lõbus vaatepilt – kohalikud lapsed, nende emad ja isegi vanaemad – kõik liuglesid ja hüppasid igatepidi mägijõe uuristatud looduslikesse basseinidesse:) Me püüdsime ikka eestlaste au kaitsta ja tegime enamuse asju, mis kohalikud ette näitasid, järele … tagumikud olid pärast kividel libisemisest korralikult ära kraabitud aga see oli kogu lõbu eest väike hind:)

Suure kose all on väike koobas, kuhu julgemad saavad ronida. Ega me ise selle peale poleks tulnud aga kohalikud lapsed näitasid taas ette:)

Igatahes on see paik kindel soovitus nii väikestele kui suurtele. Ja piknikukorv kindlasti kaasa!

5.09

Esmaspäev oli see eest väga toimekas. Sõitsime Boatyardi ja leppisime kokku paadi väljatõstmise. Meil vedas hirmsasti, sest selles kohas saab paadi välja tõsta/vette lasta ainult tõusu ajal. Tõus on 2 korda ööpäevas, kumbki kord 4 tundi aga mitte alati ühel kellaajal, vaid see muutub pidevalt ja sageli ei ühti tõusuaeg tööajaga. Meil õnnestus nii, et saime paadi väljatõstmise kokkulepitud kohe järgmiseks päevaks ning vette tagasi laskmise ülejärgmiseks päevaks. Edasi tuli nädalane vaheaeg, mil tõus tööajaga ei kattunud.

Uurisime Boatyardi pealikult Geoffilt, kas ta saaks meid aidata uue vöörstaagi hankimisega. Meie suureks heameeleks oligi ta valmis seda tegema. Veiko saatis talle tootekoodid ja Geoff võttis ise ühendust Seldeni esindusega Austraalias ning tellis meile tarvilikud jubinad ära – Boatyardi kaudu on neid lihtsam sisse tollida. Lubas vajadusel ka Boatyardi abi uue staagi paikapanemisel. Selline mees on igati väärt au kirjutama Vanuatu nimel meie jahtklubi lipule tervituse!

Rääkisime Geoffile oma reisi missioonist ja Tallinna Jahtklubist ning pisut kohmetuna aga hea meelega kirjutas ta lipule tervituse. Tänutäheks Vana-Tallinn ja pisut eesti kommi:)

Edasi kiirustasime paaditarvete poodi – vaja oli osta trossi, millega ajutiselt masti toestada ja üht-teist veel. Vila Marine on siin igati asjalik paaditarvete kauplus.

6-7.09

Tõus oli kella 14-16-ni. Kell 13 alustati ettevalmistustöid. Tuleb nentida, et paadi väljatõstmine käib siin üsna algelisel moel – toed kinnitatakse vees sukeldujate poolt paadi alla ja tõmmatakse paat traktoriga välja. See kõik on väga ajakulukas (3-4h) aga ainus võimalus siinkandis üldse paati välja tõsta.

Kohe, kui paat välja sai, pesi Veiko põhja survepesuriga üle ja hakkas uut sõukruvi paigaldama (selle tõid meile Eestist madrused). Oli juba pime, kui kuldselt läikiv uus propeller paadi alt vastu säras. Ööbisime paadis. Pisut kõhe nii kõrgel ja veidi viltu oli aga kannatas magada ikka:)

Järgmisel hommikul tuli meile appi jahtkapten Venu ja võtsime kenu koos furlinguga paadi küljest lahti ning kerisime maapeal purje furlingu küljest ära. Furlingu alumiiniumist hülssi ei õnnestunud juppideks saada (hoolimata usinale youtobe videote vahtimisele) ja nii ladustasime ta pika latina Boatyardi aiaäärde. Uut trossi ootama.

Mehed tõmbasid äsjaostetud hädaabi trossijupi masti keskelt vabanenud furlingu kinnitusse vööris.

Naine sisustas aega paadi põhja täiendava puhastamise ja mürkvärviga ülevärvimisega.

Kell 14.00 algas paadi vettetõstmine. Jälgisime naabrinaisega (so meie madrusega) seda protseduuri kaldalt, kuhu kogunes üsna pea ka hulk kohalikke rüblikuid. Üsna pea sai ka selgeks nende huviobjekt – lapsed tahtsid katsuda naabrinaise heledaid juukseid:) 17.30  oli paat vees.

Plaan oli järgmine – kasutame juppide ootamise aega ära ja motoriseerime pisut Vanuatu saarestikus ning oleme ca nädala pärast, kui jupid peaks saabuma, tagasi Port Vilas.

Hämardus juba, tõmbasime julla veest välja ja sättisime end minekule. Olime juba lahest välja jõudmas, kui äkki ilmus pimedusest meie kõrvale must mootorpaat ja nõudis, et pööraksime kohe tagasi või saame trahvi!

Mis nüüd siis?!? Tuli välja, et tegemist on kohaliku biosecurity ehk nn putukapolitseiga. Nimelt on Efate saarel probleemiks kookosemardikad. Kui jahid lahkuvad saarelt pimedas tuledega, siis mardikad lendavad nendega kaasa ja satuvad ka teistele saartele. Seetõttu ei tohi peale kella 16.00 Port Vilast lahkuda!

Ohkasime raskelt ja pöördusime taas tagasi. See on üks neetud saar, tundus meile sel hetkel …