6-9.10

Purjetamisolude üle siin kandis oleks küll patt viriseda. Mõnus ca 8-10m/s taganttuuleke, päevad on päikselised, lained madalad 1,5-2m. Liigume 5-6 knotsi tunnis.

Esimesel ööl saatsid meid pikalt suured delfiinid. Sellised 2,5 meetrised ikka. Kui purtsu panid oma laubal asuvast avausest, oli kokpitis pikutaval naisel nägu kala-odöörilist vett täis. Peale selle käis paadi all selline sirin, nagu rohutirtsu parv lendaks kaasa.

10-11.10

Tuult on vähe või sisuliselt pole. Oleme sunnitud motoriseerima, et õigeks ajaks kohale jõuda. Öösel kasutavad kohalikud pirakad veelinnud meie laevukest taas hotellina. Laeva tekk on nende väljaheidetest nii valge, nagu oleks keegi valge värvipoti sinna kummuli valanud. Huvitav, et kalad seedimisprotsessis selliseks valgeks massiks muutuvad…

Öösel märkasime ühtäkki, et laev sõidab täitsa metsapoole. Veiko kontrollis tuule üle, pole muutunud. Kontrollis rooli üle, korralikult kinni ja siis avastas, et üks paks merelind kükitab meie tuulerooli peal. Proovisime tuulerooli igati kõigutades teda ära ajada, no ei lähe! Lasime diversandile taskulambiga valgust näkku, ainult naeris vastuseks. Lõpuks võtsime harjavarre ja andsime talle sellega müksu tagumikku. Selle peale linnuke kraaksatas tigedalt ja lasi jalga. Saime laeva juhtimise taas üle võtta:)

Päeval tegelesime piraadilõksu ehitamisega.

Siseneme nimelt piirkonda, kus paar kuud tagasi ründasid piraadid purjejahti nimega Screensaver. Noonsites on sellest pikemalt kirjutatud aga lühikokkuvõttes hakkas jahtkapten oma naisega piraatidele vastu. Võitluse tulemusel jäid mõlemad mitmest esihambast ilma ja said muid vigastusi. Pidid loobuma ühest rahakotist (mis oli muuseas spetsiaalselt fake) ja kahest mobiilist.

Piraadilõks tähendab sisuliselt seda, et, kui piraatide paat pimedas läheneb, viskame vette hulga ujuvaid otsi ja nendesse kinnitatud võrgud eesmärgiga piraatide paadimootor tuksi keerata.

Teiseks pani naine valmis vibu koos nooltega. Seda hädavajaduse puhuks, kui mõni tõbras peaks tõesti pardale ronima. Siis enam halastust pole…

12-13.10

Lõpuks ometi tõusis jälle korralik 10 m/s ida- ehk taganttuul ja lendame edasi 6 knotsiga. Kusagilt on lagedale ilmunud ka vihm ja taevas on pidevalt tinahall. PNG sadama Port Moresby’ni on 350 miili. Torres Straiti hoovust on juba korralikult tunda – ca 1,5 knotsi vastu või siis toetav vaheldumisi. Meist vuhivad mööda suured cargoshipid liinil Sidney Põhja-Ameerika. Hoiame maast 50 miilist kaugust, et piraate vältida.

14-15.10

Tuuleolud püsivad stabiilselt head aga pidev vastuhoovus on tõusnud 1,5-1,7 knotsini ja see võtab kiiruse maha. Liigume siiski 4-5 knotsiga ja peaksime kohale jõudma pühapäeva päeval.

Veiko avastas Port Moresby sadamat pisut lähemalt plotteril uurides, et seal on sõjaajast igal pool suured kahjutustamata miiniväljad! Hoiatatakse ankurdamise ja traalimise ja sukeldumise eest! Püha taevas, kuhu me seekord oma nina topime …

Midagi toredat ka. Naine avastas, et helendavad vetikad on tagasi ja neid on siin palju:) Pimedas on paadil korralik valgusjuga taga. Nõiduslikult ilus vaatepilt!

Päevad kuluvad infovaradega toimetamisele. Naine otsustas oma telefoni piltidest ja videotest tühjaks teha enne kriminogeensetesse piirkondadesse hulkuma minekut.

16.10

On varahommik aga naine ei suuda magada. Tuult on 12-15m/s, kenu on lahti ja jahil on pidevalt rauas 8-9 knotsi. Kui sellele lisada 1,5 knotsine vastuhoovus, siis saab aru, millise pinge all kogu taglas töötab ja seda on tunda … mingil seletamatul kombel kandub kogu jahi sees olev pinge üle ka naisele ja unest ei maksa rääkida.

Port Moresby’ni on 30 miili. Mees tahab võimalikult ruttu kohale jõuda … loodetavasti pole selle hinnaks taas mõni purunenud staak või, mis veel hullem, purunenud puri.

Ainult üks asi on kõige selle juures hea – sellise tuulega piraadid oma mootorpaadiga tõenäoliselt ookeanile ei roni.

Keskpäeval pöörasime Port Moresby lahte sisse. Liiklesime meremärkide järgi, et vältida miiniväljadele sattumist ja lasime ankru sisse otse sadama sissekäigu ees lootuses kiirele sissemöllimisele. See lootus kustutati aga kiiresti. Sadama kanalilt 84 Papa Yankee Charlie kutsungile vastanud naisterahvas teatas, et pühapäeviti sisseklaarimist ei toimu. Elik kogu kiirustamine oli asjatu.

Nööpisime kohalejõudmise shampuse lahti ja tutvusime ümbrusega.

Port Moresby on Noonsite andmetel üks kõrgema kriminaalsuse tasemega linnasid maailmas aga jahtklubi pidi olema väga turvaline . Paistab, et nii ongi – valge nahavärviga inimesed on siin koondunud kas jahtklubisse või selle ümbruses olevasse kõrgete elektrifitseeritud taradega elamukvartalitesse liikudes ringi vaid autodega. Kohalikud toimetavad kõikjal mujal.

Enne päikeseloojangut antakse meile korraldus paat teise kohta ankurdada. Öösel väga sõba silmale ei saanud, sest tont teab, kui turvaline siin väljaspool sadamat on.

17.10

Paapua Uus Ginea on Eestist pindalalt ca 10 korda suurem saareriik, kus elab umbes 7-8 miljonit inimest. Seda kui palju inimesi siin tegelikult elab, ei tea keegi, sest valitsus ei jõua sügaval sisemaa dzunglis elavate inimesteni… tõtt öelda ei tunne nad ka selle vastu huvi. Sealne maa kuulub kohalikele suguharudele. Maksude kogumine pole võimalik, sest kui raha üldse kasutatakse, siis on seda nii vähe, et hädapärast saab lapsed ära koolitada. Kuivaperioodil so veebruar- oktoober sinna jõgemööda sageli ligipääs puudub. Teid ega muud infrat seal samuti pole.

Üks selliseid läbi uurimata piirkondi on Sepiku jõe ülemine jõgikond, kus on ilmselt sadu väikseid harujõekesi, mille kallastel elab lugematu hulk mitmesuguseid suguharusid. Neist suuremal osal on oma keel, uskumused ja traditsioonid.

Räägitakse umbes 800 erinevat keelt. Veel 20 aastat tagasi esines sel saarel kannibalismi…

Meie sihiks on väikesed külad ülem-Sepikul, kuhu turistid tavaliselt ei jõua. Iseseisvalt sinna ei pääse. Turismifirmad, kes Sepikule tuure korraldavad, küsivad muuseas hingehinda – 1000 USD päev inimese kohta. See ei tulnud kõne alla. Otsisime interneti abil omale kohaliku giidi Joseph Kone, kes oli nõus meile tegema 6 päevase tuuri 2200 USD eest. Kallis küll aga mis parata. Teist sellist võimalust elus ilmselt enam ei tule:)

Lisaks tuli osta lennukipiletid Port Moresbyst Wewakisse (ja tagasi) 360USD inimese kohta ja broneerida hotell Wewakis esimeseks ja viimaseks päevaks. Lennukipiletid ostsime ära juba Vanuatul.

Lennuki väljumisaeg on 18.10 ehk juba homme kl 15 pärastlõunal. Olime ikka kaunis murelikud, kas jõuame tarvilikud ettevalmistused ära teha. Immigratsioon ilmus paati kella 12 paiku. Naine rääkis immigratsioonile ausalt ära, et on plaan minna Sepikule. Selle peale teatas ametnik, et meil on vale viisa! Yachtsmani viisa asemel peaks olema turisti viisa. No mis mõttes? Seletasin, et meil ei ole see mingi turismiettevõtte poolt korraldatud tuur, läheme omal käel maad uurima. Selle peale läks tädi nägu veel rohkem pilve: ” Kas te ikka teate, kui ohtlik see on?” Tuli välja, et ta on ise sealt kandist pärit. Ei osanudki selle peale kosta muud, kui et “Aga teie maa on väga ilus, tahaksime seda näha”. Selle peale tädi leebus, seletas, et peame kindlasti kohapealt omale giidi otsima. Samuti pani templi passi ikkagi ära lubadusega ülemuselt järele uurida, kas see on ok.

Ohkasime kergendatult ja jäime tolliametnikku ootama. See saabus alles 17.30. Igavesti tore mees aga ilmselgelt pisut liialt hõivatud. Nüüd lootsime lõpuks sadamasse saada aga kus Sa sellega. Sadama tegelane teatas, et tänaseks on tööpäev läbi ja mehed, kes saabuvaid paate aitavad, läksid juba koju. Selgitasime, et väljas ju veel valge ja meil pole mingit abi vaja. Hädasti on lihtsalt sadamasse vaja, sest homme juba väljalend. Peale tähtsa näoga telefonikõnet lubati meil lõpuks sisse sõita. Oehhh, kui keeruliseks inimesed omale asjad teevad.

Selgus, et üks jahtklubi töötaja oli siiski veel kohal ja aitas meil otsad kinnitada ning tuli meiega isegi supermarketisse kaasa aidates data kaardi osta ja pisut toidu kraami ning jooke hankida. Andsime talle tänutäheks 30K (ca 15 euri) saamata aru, kas seda on palju või vähe, sest kõik toidukaubad poes on täpselt 3 korda kallimad kui Eestis, kuid keskmine sissetulek peaks siin olema kolm korda väiksem kui Eestis.

Jahtklubi baarist möödudes ei suutnud me oma silmi uskuda – seal istus Stefaan! Kohtumisrõõm oli muidugi mõlemapoolselt suur! Kutsusime Stefaani koos tema uue madrusega omale pardale ja tähistasime taaskohtumist. Tuli välja, et Stefaan oli roolisüsteemi probleemi pärast Port Moresbysse jäänud planeeritust pikemalt. Tema kaasmaalasest madrus oli ta maha jätnud, sest ei viitsinud remondi tõttu oodata. Stefaan aga oli omale leidnud uue madruse 33 aastase Prantslanna, kes otsis ookeanilt õnne … vaeseke, ei tahtnud teda kurvastada teadmisega,, et ookeanilt õnne ei leia … Igatahes oli prantslanna veennud Stefaani purjetama PNG saare teise otsa, kus pidid olema Indoneesia parimad sukeldumise paigad. Stefaan lootis, et ehk ühineme nende plaaniga.

See ettepanek vajas süvenemist aga süvenemiseks aega polnud. Meil oli veel vaja järgmiseks päevaks Wewakisse hotell leida, asjad kokku pakkida, raha vahetada jne jne.

Tuli välja, et alla 460 K päev (so ca 180 euri) Wewakis hotellituba ei saa. Ainult ühel Wewaki hotellil – Talio lodge- on online booking võimalus. Selle siis naine broneeriski.

Leppisime kokku varase hommikukohvi Stefaani paadis ja asusime emaile lugema ning laekunud arveid maksma. Kaks nädalat ju eelmisest internetiühendusest möödas. Selline juba kord on purjetaja elu.

18.10

Kokkulepitud varase hommikukohvi magasime sisse. Ärgates oli kell juba 8 läbi ja tuli minna end sadamasse sisseregama. Sadamaametnikud on rõõmsameelsed ja meeldivad. Paberid täidetud, kasseeriti 200K immigratsiooni ja 250K sadama tasu ning oligi algatuseks kõik. Tutvusime jahtklubiga, selgus, et seal on olemas nii valuutavahetus kui ka sularaha automaat. Suurepärane! Naine võttis kiiresti tarviliku sularaha välja.

Proovisime Josephile helistada aga tema telefon oli ļevist väljas, mailile pole ta ka vastanud. Loodetavasti on ikka kõik korras temaga …

Polnud enam aega muretseda, ruttu asjad kokku, takso lennujaama juba ootab. “Hüvasti Stefaan! Hoiame sidet!”… ja nii algaski meie Sepiku jõe seiklus.

Takso lennujaama maksis 50 kina. Siselendude lennujaam on väike aga funktsionaalne, 4 väravaga. Onboard algas minutipealt. Lennukid ise on kaasaegsed. Lend Wewakisse kestis 1,5h.

Wewaki väikeses lennujaamas oli kohal ainult 2 töötajat. Üks neist juhatas meid meie hotelli, mis paiknes õnnekombel vaid paarisaja meetri kaugusel lennujaamast.

Hotelli väravas kohtasime oma giidi Josephit. Ta vabandas, et telefoni aku oli tühjaks saanud. Maksime Josele ettevalmistuste tegemiseks 500USD kinades ja leppisime kokku kohtumise järgmisel hommikul kl 8 paiku.

Ookeani kaldal asuv Talio lodge on sürr. Maksab sama palju kui mõni Eesti 5 tärni hotell aga toad on rajatud tavalistesse merekonteineritesse.

Hotelli ala on muust linnast eraldatud kõrge aia ja okastraadiga, turva istub 24/7 väravas. Päevasel ajal avatakse värav ka ookeani randa, mis on kohe teisel pool müüri.

Iseenesest on idee popp ja toad mugavad, puhtad ning funktsionaalsed, dušši veesurve on korralik ning vesi kuum. Interneedust pole. Restoran on päris hea. Eriti maitsev on külm jäätis kuuma pontšiku sees. Üritame välja mõelda, kuidas seda valmistatakse.

Kohtasime siin noori Taanist pärit misjonäre, kes olid tulnud piiblit kohalikesse keeltesse tõlkima, eesmärgiks oli võetud tõlked 8-sse kohalikku keelde. See on umbes 20 aastane projekt. Arvestades, et kohalikke keeli on siin üle 800, saame aru, et tööd jagub veel pikkadeks aastateks.

Ehkki öösel kostusid unenägude sekka väljast ka mõned püssilasud, saime end korralikult välja puhata.

19.10

Kell 8.30 oli Jose kohal.

Maksime talle 1500USD kinades ja läksime meid hotelli ees ootavasse mikrobussi, mis oli meie üllatuseks inimesi täis

See on minu perekond vabandas Jose. Meil polnud tema perekonnaga koos sõitmise vastu midagi. Kobisime meile mõeldud istmetele ja tegime pereliikmetega tutvust.

Naine Monika, 2 tütart ja hulk lapselapsi. Lisaks bussijuhile konvojeeris meid kaks noormeest Wewakist, tipa lisas turvatunnet.

Maanteeröövid on siin tavapärane nähtus. Misjonärid olid meid ka nende eest hoiatanud öeldes, et käepärast tuleb hoida mõnikümmend kina või vana mobiiltelefon. Nad soovitasid ka probleemi korral öelda, et oleme misjonärid, sest nendesse suhtutakse üldiselt hästi.

Teepeal rääkis 63 aastane Jose, et tal on 9 last, vanim 36 aastane, noorim 17 ja käib veel koolis, lisaks hulk lapselapsi.

Giidina on ta toimetanud juba 20 aastat! Alguse sai see Sepiku jõel turistidele lõbusõidu teenust pakkunud jõelaevast, kes palkas ta kui kohalike olude tundja ja õpetas inglise keelt ning giidi ametit. Mingil hetkel tundis Jose, et suudab ka iseseisvalt huvilistele giidiks olla ja nii see läks. Jose on ise pärit Sepiku ülemjooksult ning tunneb hästi selle kandi jõgikonda ja selle kallastel paiknevaid külasid ning nende keelt ja kultuuri.

Toidukraam ja kütus ostetakse jõetripile alati kaasa Wewakist. Siin on odavam ja suurem valik. Peatusime supermarketis. Ostsime kaasa hunniku küpsiseid, et oleks külades mida lastele jagada, pisut juustu, kommi ja naisele ühed botaste laadsed jalanõud džunglis matkamiseks. Jose ostis suure hulga kõiksugu toiduaineid aga ka paar magamismatti ja vihmavarju. Lapsed said jäätist ja mänguasja. Kõik olid silmnähtavalt rahul. Oli see ju sel aastal nende teine linnaskäik. Poest väljumisel kontrolliti mittevalgete kotte.

Lisaks kütusetanklale Wewakis tegime teel veel kolm peatust maanteeäärsetel puu-ja köögivilja turgudel. Banaanid, mangod, ananassid, papaiad – kõik on olemas sel küllusemaal. Turul müüvad ainult naised.

Peamine müügiartikkel on beetli pähkel. Seda närivad kõik ja läratavad aeg-ajalt enda ümbrusse veripunaseid süljelärakaid. Neid esimest korda nähes arvasime, et kedagi on kõvasti klohmitud. Kuna beetlipähklite pidev närimine mõjub hammastele halvasti, on enamikul keskealistel hambad köntis ja nende naeratus näeb hirmuäratav välja. Seda leevendab pisut kohalike meesta komme lõuga ja juukseid pügada.

Jose seletab, et beetli närimine hoiab neid ergsatena. Pähkli kahjulike mõjude neutrliseerimiseks näritakse kõrvale ingveri juurt, mida on enne kastetud mingisse valgesse maitsetusse pulbrisse.

Teeolud on pehmelt öeldes viletsad, asfaltkate on lünklik ja auke täis. Läbisime 160 km kokku 4 tundi.

Pagwi on transpordi sõlmpunkt. Siit lõppevad maateed ja algavad veeteed. Lisaks hulgale mootorkanuudele ja transpordiautodele jäi silma ka kiirabi andmiseks mõeldud neljarattaline. Pagwis ootas meid mootorpaat.

Kobisime koos kompsude ja Jose pereliikmetega paati ning sõitsime veel umbes 1.5 tundi. Imestasime, kui rahulikult kaasasolnud väikesed lapsed kogu teekonda talusid.

Paadiroolis on meil Bruce Willis  … või siis tegelikult tema koopia – Jose tütremees:) Ta juhtib paati meisterlikult mööda hulgalistest vees hulpivatest palkidest ja puunottidest. Vesi Sepiku jões on saviporine ja läbipaistmatu.

Lõpuks jõudsime külakesse nimega Ambunti, kus elab ca 500 inimest. Küla kõrval on viimane riigi-ja valitsusasutuste kants enne ülem-Sepikut. Seal on haigla, vangla, politsei, kohtuhoone, treasury ehk rahandusministeeriumi allasutus, põhi-ja keskkool. Olemas on rohtukasvanud lennurada. Jõe kaldale on ehitatud suurte pargaste kai, mille kõrguse järgi saab hinnata võimalikku veetaseme tõusu – min 6m.

Elekter on ainult valitsusasutustes ja neid teenindava personali majades. Jose küla on ilma elektrita. Olemas on väike elektrigeneraator ja paar pisemat sorti päikesepatareid.

Jose hüti “elektrisüsteem” , mida ta kasutab enda ja oma poja mobiili laadimiseks, näeb välja selline:

Igal pärastlõunal on küla keskel turg, kust saab osta rasvaseid pontšikuid, puu-ja köögivilju, toiduks kasutatavaid taimelehti, maapähkleid ja muidugi beetlipähkleid.

Jalutasime turul, kui järsku hakkas keegi meie seljataga cookit ja kala nõudma. See oli suur valge papakoi. Neid elab siinsetes džunglites palju aga see oli kodustatud eksemplar ja külarahva suur lemmik.

Jose külas elatakse ca 2 m postidele puust, pambusest ja palmilehtedest ehitatud hüttides, kuhu pääseb redeliga. Nii kõrgel elamise põhjuseks on suured üleujutused, mis toimuvad vihmaperioodidel umbes kord iga kolme aasta tagant. Siis liigeldakse külavahel ainult kanuudel.

Hüti eluiga on 20-25a. Siis tuleb uus ehitada. Vanemad mehed on jõudnud elu jooksul ikka mitmeid hütte ehitada. Hüttides ja nende ümbruses leidub lisaks tarvilikule kraamile ka krokodillide lõualuusid, mis ei lase unustada ohtliku looma lähedalolekut.

 

WC on üllatavalt korralik ehitis, tehtud postidele nagu elumajadki. Meestel ja naistel on ühine kemps. Turistide oma on eraldi. Meile on isegi eraldi pesuruum olemas (kohalikud pesevad end üldjuhul jões).

Kõik käivad ringi paljajalu. Lapsed ujuvad jões – krokodillid pidavat külade lähedale tulema peamiselt öösel. Naine pakkus lastele küpsised ja puhus täis mõned õhupallid. Kohe oli jõeäär rõõmsaid kilkeid täis ehk tsiteerides Puhhi: “Keegi ei saa olla õnnetu, kui tal on väkemalt üks punane õhupall.”

Josele, paadijuhile ja Jose pojale olid meil kingiks kaasas päikeseprillid, nagu Jose oli soovinud. Jose naisele kinkisime lugemisprillid käsitöö tegemiseks ja õmblustarvikute komplekti.

Kusagilt ilmus veel kaks külaelanikku, kes kurtsid kehva nägemise üle. Ka nemad said omale prillid. Meil oli kaasas erineva tugevusega prille. +1,5 ja +2,5 oli kõige minevam kaup.

Kell 18 on juba pime, päike tõuseb 5.30.

Ööbime Jose perega samas majas. Umbes 60 ruutmeetril on lisaks meile veel 8 inimest ja 2 kassi. Otse hüti all on kanade puur. Üleujutuste ajal kolitakse nemadki ilmselt hütti.

Kogu elu hütis käib põrandal, toole ega laudu rääkimata riiulitest või kappidest ei kasutata. Meie jaoks toodi kusagilt kaks tooli, mis nagu hiljem selgus, ongi vist selle piirkonna (va muidugi valitsusasutused) kaks ainsat tooli ja mõeldud spetsiaalselt ainult turistodele.

Jose teeb süüa meile ja kogu perele, pealamp valgust näitamas.

Sööme tavapärast kohalikku toitu – riisi ja erinevatest lehttaimedest ning kalakonservist tehtud kastmelaadset ollust, mis maitseb üllatavalt hästi! Tunnustame Jose kokakunsti. Magustoiduks papaia.

Häiriv on kohalik komme, mille kohaselt söövad kõige pealt külalised, siis mehed ja lõpuks naised lastega. Kogu söömise aja vahtisid näljased lapsed meid oma suurte silmadega. Kuhugi minna ka polnud.

Vahepeal on Jose pojanaine meile magamisaseme ette valmistanud. See koosneb poroloonimattidest, patjadest, linadest ja sääsevõrgust. Lisame sellele komplektile oma õhukesed magamiskotid ja kobime pikali.

Uni ei taha tulla. Džungel lõhnab magusimalalt mangode ja leivapuu viljade järele. Tsikaadid siristavad kõrvulikukstavalt, mingi lind ilmselt teeb häält, mis meenutab rongirataste rappumist rööbastel. Aegajalt on kuulda mõõda vuhisevate nahkhiirte tiivalööke ja papakoide huikeid. Siia juurde veel laste häälitsused ja kokku saab korraliku kontserdi. Kohalikel peab ikka hea närvikava olema, et seda kõike päevast päeva taluda. Sõna VAIKUS vist nende keeles puudub:)

20.10

Valgete inimeste äratus on hommikul kl 7. Kõik kohalikud on ammuilma üleval. Hommikusöök ootab juba.

Peale sööki teatab Jose, et nüüd näidatakse meile ‘shell money’. Tema naine oskab seda teha. Jääme põnevusega ootama. Selgub, et ‘shell money’ks nimetatakse erinevat sorti kohalikke spitituaalseid ehteid, mis on valmistatud teokarpidest, metssigade ja krokodillide hammastest, sulgedest ja mingite taimede punutisest. Väga ilusad ja põnevad igatahes. Ostame mõned omalegi kaasa.

Pakime oma magamisaseme kokku ja tassime tarviliku kraami paati. Toolid loomulikult ka:) Päris naljakas aga tegelikult mugav on mootorpaadis istuda tugitoolis:)

Ilm on väga palav aga tänu õhu liikumisele, mida paadisõit tekitab, on võimalik ennast tunda täitsa normaalselt.

Jõgi läheb tasapisi kitsamaks, kallastel paistab erinevaid külasid. Vastu tuleb pikki mootorkanuusid, kus on sees kuni paarkümmend inimest oma asjadega.

Pöörame harujõele ja peatume seal küla nimega Malewei juures. Külas elab ca 200 inimest, kes ise nimetavad end “mountin people” ehk mägede inimesed.

Külas on imekaunis spirithouse ehk meeste pühakoda.

Seda kasutati varasemalt traditsiooniliste rituaalide läbiviimiseks ja vaimudega suhtlemiseks aga kuna nüüdseks on traditsioonid unustuse hõlma vajunud, jääb mulje, et mehed logelevad seal niisama jättes muljet, et teevad midagi tähtsat. Naised ei tohi meeste spirit housile läheneda, sisenemisest rääkimata. Vaadates kõiksugu puidust nikerdatud paljaid kohati suisa nilbetes poosides inimkehi, võib isegi aru saada, miks mehed ei taha, et naised seda kohta näeksid.

Meile pakutakse müüa vanameistri puitnikerdusi. Innustamaks noori mehi nikerdamiskunsti õppima ja harrastama, ostame pakututest kõige keerukama ja kallima kuju. See kujutab uss naist ehk snake woman’it. Ussnaine oli vana traditsiooni kohaselt küla kaitsja. Kui vaenlane küla ründas ja seal oli ussnaine, siis pages vaenlane kohe.

Meie puitnikerdis kujutab vana legendi, mille kohaselt armus kord kala ussnaisesse ja tahtis teda endale naiseks. Ussnaine aga ei tahtnud vee alla elama minna. Kord kanuuga sõites ussnaine vääratas ja kukkus vette. Kala viis ta endaga kaasa. Külarahvas oli andnud ussnaisele punase ja rohelise vilja ja öelnud, et kui oled õnnelik, saada vee peale roheline vili, kui õnnetu, siis punane. Järgmisel päeval oligi vee peale ilmunud roheline vili ja külarahvas olnud rõõmus, et nende ussnaisel kõik hästi. Selle loo peale vaatasime oma puutükki ikka hoopis teise pilguga:)

Uurisime veel ühe iseäraliku hüti kasutusotstarbe kohta. Selgus, et selles röstitakse kakaoube! Olulist ekspordiartiklit.

Liikusime edasi. Järgmisse külla oli raske saada. Jõgi oli väga madal ja istusime pidevalt savi-liivases põhjas kinni ning Jose üritas meid aeruga edasi nügida sügavamat kohta otsides. Meist möödus paat, mida lükkasid mehed kõndides poolest saati vees. Lõpuks jõudsime siiski kohale külla nimega Waskuk. Ka siin elab umbes 200 inimest.

Selles külas pidi samuti olema kaunis äsjavalminud spirithouse aga selgus, et vanameister oli ca aasta tagasi ära surnud ja jätkajat paraku pole… hoolimata sellest, et küla on täis noori tugevaid mehi, kes meie arusaamist mööda taas peale logelemise suurt muud ei tee.

Küla teises servas on parajasti suur turg, kus naised müüvad puu- ja köögivilju, erinevaid lehttaimi, beetlipähkleid, omaküpsetatud saiakesi ja isegi Coca-colat! ‘Valge inimene’ ei suutnud kiusatusele vastu panna ja ostiski saiakesi ja Coca-colat 🙂 Jose ostis õhtusöögi tegemiseks lehttaimi tulip ja alpa.

Istusime taas paati ja sõitsime tuldud teed tagasi. Vaikselt hakkas pimenema aga Jose teatas, et planeeritud järgmisse külla ei saa sisse, sest vesi liiga madal.

Pöörasime sisse ühest väikesest kraavisarnasest harujõest, mis oli oksarisu täis. Ühel hetkel oli suur puu teel risti ees, kuidagi õnnestus sellest mööda ukerdada ja lõpuks jõudsime väikesesse asulasse, kus elas umbes 50 inimest.

Jose rääkis, et selles külas oli paar aastat tagasi mingi haigus ja suur hulk külaelanikke oli ära surnud.

Mees, keda Jose selles külas teadis, oli kusagile ära läinud. Üks lahke naine lubas meid ööbima pooleli olevasse ilma seinteta hütti ja jätkas pooleli jäänudtööd – matsheetega muru niitmist

Vinnasime oma toidutegemise- ja magamisasjad ning kaks tooli kihku kähku üles. Mis äge vaade dzunglile ja külale kõigis neljas suunas! Sellist ‘hotelli’ ikka annab leida:)

Naine jagas lastele küpsiseid ja õhupalle ning aitasime siis Josel õhtusööki valmistada. Naine tükeldas tulipit, alpat ja ingverit ning mees sibulat ja küüslauku. Kõik kokku ja vee ning soolaga keema. Kõrvale sõime taas riisi ja kalakonservi. Vähemalt polnud näljaseid lapsi toanurgast piilumas.

21.10

Ärkasime taas kl 7 ja nautisime oma kaunis sviidis hommikukohvi.

Kui olime jõudnud asjad kokku pakkida, saabus Jose tuttav mees ja tegime temaga külas väikese ringkäigu.

Selles külas pole ‘spirit house’t, on lihtsalt meeste maja.

Vana traditsiooni kohaselt eralduvad poisid perest ca 10 aastaselt ja kolivad elama meeste majja. Seal viibivad nad terved päevad ja jälgivad, kuulavad aitavad vanemaid mehi. Kodus käivad vaid söömas ja nii kuni abiellumiseni.

Abiellumiseks peavad mõlema noore vanemad andma loa. Abiellumiseks tuleb naise perele maksta 1000-2000K, mis on kohalikele väga suur raha. Ilmselgelt ei saa noormees seda kokku päevad läbi logelemisest ja pigem on tegemist mamma-papa toetusega, mis selgitab ka miks vanematel pruudi valikul nii suur sõnaõigus on.

Peale abiellumist peab mees oma perele hüti ehitama. Kogu küla aitab materjali koguda ja hüti ehituskonstruktsiooni läbi arutada ning muidugi ka ehitada.

Naised on erinevalt meestest silmnähtavalt töökad – niidavad matšeetega muru, teevad sagot, käivad kalal, kasvatavad toiduks mitmesuguseid vilju, müüvad neid turul, kantseldavad lapsi jne (peres on keskmiselt 6 last).

Üks naine oli kookospalmi otsa roninud ja pildus sealt pähkleid alla, et need tema hüti katusele ei kukuks ja seda lõplikukt ära ei lõhuks.

Sago on toiduks kasutatav puu säsi, mis täidab meie mõistes jahu ülesannet. Sagopuu säsi kraabitakse välja, taotakse matšeetega peeneks, pestakse jõeveega läbi ja jäetakse mõneks ajaks spetsiaalselt selleks otstarbeks kasutatava kanuu põhja ligunema. Siis pressitakse vesi välja ja sagopudi ongi valmis.

Töökatel meestel (peale Jose pole siiani küll ühtegi sellist eksemplari näinud:) olla kuni 10 naist – kui on rohkem naisi, tuleb muuseas ka rohkem maju ehitada. Naised võivad olla nii riiakad, et löövad suisa maha rivaalitseva suguõe teinekord! (See pidi olema peamine põhjus, miks naised vanglasse satuvad rääkis Ambunti vanglaametnik)

Mehed ehitavad lisaks hüttidele kanuusid ning käivad krokodilli- ja metssea jahil. Krokodillide püüdmise koht on selles külas kogunisti sisse söödetud. Jahti peetakse kanuudel odadega. Krokodilli liha süüakse ära, nahk müüakse maha.

Krokodille on 2 sorti – mage- ja merevee omad. Viimased on suuremad ja kurjemad aga pea poole väärtuslikuma nahaga.Eeskätt merevee krokodillid ka aegajalt ründavad inimesi. Siis tuleb küla kokku ja võetakse ette ühisjaht. Väikseid krokusid ära ei sööda. Lastakse lahti või nuumatakse suureks.

Selles väikeses külas kooli pole. Lähimasse arstipunkti tuleb sõita terve päev. Seda kuuldes koukis naine omararbeks kaasavõetud paratsetamoli lahustuvad tabletid välja ja õpetas külaelanikele, kuidas neid palaviku korral kasutada. Rõhutades siiski korduvalt, et tabletid on abivahendiks, mis aitavad haige elusalt arsti juurde toimetada ja arstiabi need ei asenda. Külaelanikud olid väga tänulikud.

Muuseas COVID siia dzunglisse ei jõudnud. Küllaga ollakse endiselt hädas malaariaga. Õnneks see enam ei tapa nagu varem, sest olemas on rohud.

Jätsime külaelanikega hüvasti ja jätkasime teekonda.

Sõitsime mööda väikseid Sepiku harujõgesid, mille kaldad on väga kaunid. Lõpuks jõudsime mööda Wagumushi jõge ühe väikese järve äärde. Selle maalilisel kaldal asub tõeliselt kaunis küla Paru, kus elab ca 100 inimest.

Kaldal tervitas meid Jose hea sõber Anton.

Ümbritsetuna kohalike laste parvest , kes meid aitasid, tassisime oma asjad Antoni hütti. Lapsed jäid ukse juurde uudishimulikult piiluma.

Naine pakkus lastele küpsiseid ja puhus mõned õhupallid.

Küla kallastel oli palju ruumi. Naine otsis välja lendava taldriku ja õpetas külalapsed seda lennutama. Eriti tore oli see, et asja vastu tundsid huvi ka noored emad. Neil tuli see päris hästi välja.

Jätsime lapsed-mammad lennutamist harjutama ja lubasime, et järgmisel hommikul on võistlus koos auhindadega. Ise suundusime tagasi Antoni hütti vaatama, mida mehed teevad.

Antoni hütis oli süüdatud lõke. Pannil paistis värskelt küpsetatud sago ja lõkke kohal rippus suitsutatud metssea liha. Mehed asutasid end sööma. Pakuti meilegi maitsta nii liha kui sagot. Liha oli väga maitsev. Sago ei olnud halb aga meile siiski võõras. Meenutas maitselt jahutoodet aga konsistensilt nätsu.

Jose andis giidi austava rolli üle Antonile, kes viis meid väikesele dzunglimatkale. Meiega ühines ka Maiton, Antoni vennapoeg, keda ta kasvatab. Isa suri umbes 10 aastasel poisikesel paar aastat tagasi. Anton õpetab poisile džunglis liikumist, jahipidamist, majaehitamist jm mehele tarvilikku. Kaasa tulevad ka paar Maitoni sõpra ja kaks koera, kellega Anton tavaliselt metsseajahil käib.

Poiskesed on džunglis uskumatult asjalikud. Kui ‘white man’ üritab oma tähelepanu aegajalt ärakaduval rajal hoida, siis poiskesed siblivad pidevalt ringi leides ja tähele pannes kõike. Taas on nad leidnud ananassi, puhastavad selle asjalikult oma matšeetega ja pakuvad meilegi. Maitseb hästi! Taiton märkas, et naise jala külge on kinnitunud verd imev 3-4cm pikkune ussike ja aitas sellest lahti saada. Teine poisike on samal ajal juba palmipuu otsa roninud ja naaseb suure beetli pähklite kobaraga ulatades selle sõnakuulelikult Antonile.

Mäe otsas oli keegi teeraja pahupidi tuhninud. “Metssead on siit otsinud Cassowary mune”, selgitab Anton ja asub ka ise koos poistega maapinda läbi kühveldama. Ei saatnud nende otsinguid edu, metssead olid ilmselt puhta töö teinud.

Naine jälgib maad tuhnivaid 9-10 aastaseid poisikesi, kes peaks keset nädalat lõunapaiku põhimõtteliselt hoopis koolipingis olema. Kuna külas kooli pole ja pole ka kedagi, kes neid iga päev tunnisõidu kaugusele kooli viiks, siis tavaharidust nad ei saa. Iseasi, kas see neid õnnelikumaks või edukamaks teeks siin džunglis …

Matka lõpetas väike kosk. Kui vihmaveest ei piisa, käivad kohalikud siit joogivett juurde võtmas.

Külla tagasi jõudes uuris naine Antonilt, kus nende surnuaed on. Tuli välja, et surnud maetakse hüttide juurde. Hauale istutatakse mõni ilus taim. Värvikirevaid taimi täis küla tegi mõtlikuks … kõnnime niisiis sõna otseses mõttes surnuaias.

Jose oli hakanud õhtusööki valmistama. Ajasime Antoniga juttu. Küsisime algatuseks, kui vana ta on. “Eee, kakskümmend vist enam pole, ehk midagi kolmekümnega…”, arutles ta täiesti tõsiselt endamisi. Jose selgitas, et ei maksa imestada. Siinkandis ei tea enamik täiskasvanuid oma vanust. Seda pole lihtsalt vaja teada. Pole isikut tõendavaid dokumente, pole pangaarveid, pole postiaadresse … ‘valgel inimesel’ jookseks juhe kokku vist selle peale aga siin ei muretse keegi sellise asja pärast.

On küll üks asi, mis on ka siinsetele elanikele oluline ja see on mobiiltelefon. Kuidagi on siin mobiili levi. Küla bossi tunneb ära selle järgi, et tal on mobiiltelefon ja on ka väike päikesepaneel ning mingil moel on kombineeritud aku laadimine. Kuue klassi haridusega Antonil on nuppudega mobiiltelefon täitsa olemas. Laadija samuti.

Kogu PNG mobiiltelefonindus toimib nn top-up süsteemil st on võimalik osta 5K eest paberlipik, mida kraapides ilmub välja kood ja kui see teatud numbrile helistades sisestada, siis saad kõneaega või kigabaite andmekasutuseks. Jose annab Antonile kaks 5-kinast lipikut. See on ilmselt suur väärtus siin kandis.

Anton pani selga puhta särgi. Sellel oli kujutatud laia naeratusega “vali-mind-mees”. Panime juba külas tähele, et nii mõnelgi oli seljas särk “vali-mind-mehe” näolapiga.

Jah, “vali-mind-mehed” on ühed vähestest, kes on jõudnud siia džunglisügavustesse. Umbes kaks kuud tagasi olid kohalikud valimised ja mootorkanuudel saabusid erinevad kandidaadid, jagasid valimislubadusi ja särke ning plakateid. Samas ei suutnud keegi meile adekvaatselt selgitada, kuidas välditakse valimiskorruptsiooni olukorras, kus inimestel puuduvad isikut tõendavad dokumendid ja puudub isegi usaldusväärne info elanike arvu kohta külas…

Täna õhtul pidime minema Antoniga krokodillijahile aga kuna hakkas sadama, lükkus jahi plaan edasi varastele hommikutundidele.

22.10

Hommikul kell 3 sättisime end krokodilli- jahile. Pimedas lambivalgusel krokodillide silmad hiilgavad. Nii leitakse krokud üles. Kanuud, milles kohalikud jahti pidades püstijalu sõidavad, tunduvad valgele inimesele istudeski nii ebakindlad, et suurem osa energiast kulub kõikuva kanuu külge klammerdumisele.

Vaikselt libiseb kanuu saarekese juurde, kus krokodilli silmad kilavad. Oda pihus hiilib Anton krokodillile ligi. Täpne tabamus, väike kähmlus elukaga ja võidurõõmus mees on krokodill nokkapidi pihus kanuus tagasi. Hämmeldunud “white man” (see fraas käib ka naisterahva kohta) jõllitab seda kõike uskumatul pilgul.

Püütud kroku on väike ja läheb nuumamisele. 4-6 kuu pärast saab temast juba korraliku prae ja naha eest head raha. Aegajalt jaht nii hästi ei lõppe ja korraliku prae saab hoopis krokodill … need kasvavad siin jões 4-5 meetristeks.

Peale hommikusööki korraldasime kohalikele lubatud lendava taldriku võistlused. Taiton oli konkurentsitult parim ja teenis sellega välja kommipaki. Tublid olid ka kohalikud noored naised, kes võistlesid omas kategoorias ja võitja sai auhinnaks õmblustarvete komplekti.

Tegime kohalike naiste ja laste saatel väikese meeleoluka jalutuskäiku üle jõe kasutades veealust nähtamatut silda.

Siis pakkisime asjad kokku, jätsime Antoni ja Taitoniga hüvasti ning liikusime edasi.

Umbes tunniajase sõidu järel tegime väikese vahepeatuse Biaka külas Apru jõe ääres, kus elab ca 250 in koosnev Komnau suguharu. Asjaajamise käigus selgus, et siin on meestel ja naistel eraldi tualetid. Mingil põhjusel on ikka igal külal oma eripärad:)

Järgmine küla Swagap asus taas Sepiku kitsal harujõel aga oli suur ca 500 elanikuga. Selle küla inimesed kutsuvad ennast putukainimesteks so ‘insect people’, sest nende puunikerduskunstis on levinud putukamotiivid.

Tervituseks nagu ikka jagasime lastele küpsiseid ja õhupalle. Küsisime, kas tohime ringi vaadata. Selle peale tuli üks noor neiu nimega Lidia ja võttis naisel naeratades käest kinni ning jalutasime lastehulga saatel läbi küla kooli juurde.

Kooli juures kohtusime õpetajatega – kahe noormehega, kes olid meie mõistes keskharidusega ja õpetasid siis lapsi esimesest kuni kuuenda klassini. Nad rääkisid, et kuuest põhiklassist on laste puudusel praegu avatud ainult neli. Näitasid klassiruume ja rääkisid õppekorraldusest. Esimese klassi ruumis pinke polnud st lapsed pidid istuma maas liival.

Kuuenda klassi ruumis on ka pingid. Klassis õpib 22 õpilast. Õpetaja kohta on klassiruumi seinal ära toodud viimnegi detail.

Üllatab oskuste hindamise süsteemi põhjalikkus. Näiteks on siin õpilasele antud ülesandeks esitada mingi laul kasutades ka muusikalist instrumenti:

Hindeid pannakse lisaks õpitulemustele ka käitumise eest. Käitumise hindamisel on kasutusel üpris põhjalik hindamissüsteem.

Kui õpilane klassis korralikult ei käitu, on karistuseks muru niitmine, rohimine, kivide tassimine, kraavi kaevamine jms. Väga praktiline töökasvatus:)

Siinsetest väärtushinnangutest annab laheda ülevaate laste kodutöö: VAJADUSTE rubriiki kuuluvad maja, riided, raha ja toit aga nn TOREDUSTE (mida loomulikult tahetakse) hulka kuuluvad mobiiltelefon (levi on olematu),  kingad (kõik käivad siin paljajalu, kell (!)  ja nokamüts.

Õpetajatest on maapiirkondades puudus. Haridusministeerium korraldab konkursse koolidesse nii õpetajate kui vabatahtlike leidmiseks. Vabatahtlik on selline tegelane, kes õpetaja kõrval nö õpib õpetajaks. Ta saab palka vaid 350K kuus. Kord aastas tuleb keegi haridusministeeriumist kooli inspekteerima, siis on võimalik vabatahtlikul läbida teatud testid ja sõltuvalt ka teda juhendava õpetaja hinnangust saada õpetaja kvalifikatsioon.

Koolis õpetatakse alates esimesest klassist inglise keelt aga keeleoskus laste ja noorte hulgas oli siiski kesine.

Kooli juurde kuulub alati jalgpalliväljak. Selles külas oli ka vibulaskmise harjutusplats (vibu kasutatakse siin aktiivselt jahipidamisel)! Vanameister, kes ise oma käega oli kõik vibud ja nooled meisterdanud, oli ka platsis ning naisel avanes võimalus proovida kohalikku vibulaskmise tehnikat.

Kõige suurem erinevus seisnes noole tagumise otsa hoidmises. Seda tuli hoida otsast, väljasirutatud pöidla ja kahe näpu vahel, mis tähendab, et vinnastamiseks jäi vaid kaks väiksemat sõrme (mis ei ole ilma treenimata kuigi tugevad). Seetõttu sai naine küll noole lendu, kuid mitte kuigi kaugele.

Vibulaskmist tuli vaatama James, eakas kohalike traditsioonide tundja, kes teatas meie üllatuseks, et tema on Inglismaal käinud! Tuleb välja, et inglased on mingi aeg tagasi vändanud siin dokumentaalfilmi “Insect people” ja tänutäheks viidi James siis tsiviliseeritud maailma kaema.

Meie tänaöises ulualuses jäi silma kaks asja – laud ja sellel lebav isetehtud ukuleele! Vau!

Kes selle valmis tegi? Kes seda siin mängida oskab? Tuleb välja, et meie seekordne võõrustaja John ja pisut ka tema poeg! Naine proovis ukuleelet mängida aga sellel oli teistsugune keelte seadistus kui tavapäraselt. John võttis pilli kätte, tlmmis pisut kuulmise järgi keeli ning mängis meile ühe loo. Naine jälgis akorde ja õppis ka selle loo ära. Ei olnud väga keeruline – nelja duuri lugu.

Ümber meie hüti sibasid kanad. Meile tegi nalja, et John oli oma kanad ära märgistanud – tema kanadele oli koiva ümber seotud number 2. Muid numbreid me kaagutajate küljes selles külas ei täheldanud:)

Lisaks kanadele peavad kohalikud kodustatud papagoisid. Samasuguseid võib siin kohata ka metsikult. Pildile on sattunud ka kahe kohaliku käed. Need on ikka väga erinevad valge inimese omast.

Tähelepanelik vaatleja leiab ümbrusest muidki väikeseid loomakesi.

James tutvustas meile ka oma puuvoolimiskunsti ja kurtis, et ei saa enam sellega väga tegeleda, sest silmad on töntsiks jäänud. Kinkisime talle prillid, mille üle oli ta tõeliselt rõõmus. Uued prillid sai ka John. Tänutäheks otsis John oma shell-money varud välja ja tegime mälestuseks mõned vahvad pildid.

James uuris, kas saame ehk aidata ühte eakamat meest, kellel on väga tugev seljavalu. Naine andis talle ära kaasavõetud Ibukad nentides samas, et need leevendavad valu vaid ajutiselt ega ravi probleemi.

Enne magamaminekut käisime nagu ikka end pisut kasimas ja avastasime, et puu, mille all me toimetasime oli paksult täis mingeid sädelevaid kärblasi. Pimedas säras see puu nagu jõulupuu. Äge vaatepilt!

23.10

Hommikukohvi nautides märkasime, et meie hütikesest vantsisid mööda noored mehed kitarrid näpus. Peagi hakkas kostuma kitarrimuusikat. Läksime asja uurima, mõnus kitarrikontsert osutus jumalateenistuseks.

James kutsus meid jalutuskäigule. Ta selgitas, et WC-d on selles külas meestel ja naistel eraldi. Hüttidest möödudes juhtis ta tähelepanu sellele, et meestel ja naistel on hütti erinevad sissekäigud. Nende külas on selline traditsioon, et naised saadetakse menstruatsiooni ajal külast välja (eraldi hütti), kuna nad pidavat olema külale ohtlikud … tüdrukuid ja noori naisi hoitakse menstruatsiooni ajal kinni hütti selleks otstarbeks eraldi ehitatud ruumis, neid toidetakse sel ajal … vahtisime Jamesi hämmastunud pilgul.

Külas on suur meeste maja, kus noored mehed igapäevaselt aega veedavad. Üle ühe naise selles külas ei peeta. Abiellumiseks tuleb naise perele maksta 1000-2000K.

Ajasime jõude istuvate noormeestega meeste majas pisut juttu. Selgub, et noored mehed tahaks Wewakisse tööle minna aga ei lähe, sest mõistavad, et nad ei ole kvalifitseeritud tööjõud. Meeste majast väljudes ei suuda Veiko ei suuda enam vait jääda ja avaldab arvamust kohalike meeste teemal: “Selleks, et mingi oskus tekiks, tuleb midagi teha, mitte viriseda. Need mehed on ise asjad nii korraldanud, et naised ja lapsed teevad kõik nende eest ära ja nüüd istuvad oma nn spirit haussides, löövad aega surnuks, mäluvad beetli pähkleid ja hädaldavad ka pealekauba.” Õnneks tuli see arvamuse avaldus eesti keeles:) … aga tegelikult tuleb tunnustada, et Veikol on õigus:(

Jõudsime Lidia hüti juurde. Naine kutsuti lahkelt sisse… kogemata oleks äärepealt valest redelist läinud:)

Lidia tutvustas oma ema ja kinkis naisele omatehtud pärlikee. Naine oli küsinud näha mõnda Lidia omatehtud kotti või korvi ja lubanud selle ära osta, kui talle meeldib.

Keset põrandat oligi kena palmilehtedest punutud õlakott. Kui palju see võiks maksta? Algul taheti, et naine võtaks selle niisama, kingiks. Naine jäi siiski enesele kindlaks ja uuris sellise koti maksumust. No viis kina, pakkus Lidia.

Mis mõttes, viis kina… naine ju näeb, kui palju vaeva on selle kotiga nähtud… otsis välja 40 kina ja andis Lidia perele. Olgu siis kingitus kingituse vastu.

Jätkasime jalutuskäiku Jamesiga. Jutt läheb kohtumõistmisele. Selgub, et selliste kuritegude nagu varastamine ja vägistamine arutelu toimub nn külavalitsuses. Kui kuritöö asjaolud on kindlaks tehtud, määratakse patukotile rahatrahv. Raskemad kuriteod on tapmine ja … näiteks avalikus kohas suudlemine! Neid juhtumeid arutatakse kohtus ja süüdimõistmise korral pannakse vangi. Miks tohib avalikus kohas beetli pähklit närida ja maha sülitada aga suudelda mitte? James kehitab õlgu, seadus on selline.

Tagasi Johni majja jõudes ootas meid ees üks vanamammi. Jose selgitas, et ta oli kuulnud, et aitasime eile ühte seljavaluga meest. Temal on sama mure, pidevad alaselja valud. Ehk saame aidata.

Vastasime, et tablette rohkem pole aga, et tabletid ongi ainult ajutine lahendus, sest nad ei ravi põhjust. Naine selgitas vanamammile, et sageli aitab sedasorti seljavalude vastu hoopis lihaskonna tugevdamine ja, et kui vanamammi tahab, võib naine talle ette näidata võimlemisharjutusi, mis aitavad regulaarsel tegemisel seljavalust lahti saada. Harjutused ise on aastasadu vanad ja pärit Tiibetist, tuntud kui 5 tiibetlast.

Vanamammi oli päri ja nii viskasime end hüti põrandale ja hakkasime aga otsast pihta. Hulk külaelanikke oli seda etendust pealt vaatama kogunenud. Kuna vanamammi mälu polnud suurem asi, palus naine neilgi harjutused meelde jätta, et mammikest hiljem aidata. Igatahes väga lustlik üritus oli:)

Jagasime lastele veel viimased kommid ja õhupallid, naine lubas Josephi abiga Lidiale saata joonistustarbeid ning jätsime hüvasti selle toreda külaga.

Möödusime ühest harujõest. “Näed seda haru mööda edasi jõudes jõuaksime külla, kus pestakse pinnasest kulda”, rääkis Jose. “Kaugemal dzunglis on külasid, kus lapsed mängivad maast leitud kullatükkidega… sinna kuival perioodil paadiga ei saa.”

Jõudsime tagasi Sepiku jõele. Jõe kaldal pikutasid suured krokodillid. Kui olime üle tunni sõitnud, küsis Jose, kas me külma coca-colat tahame. Muidugi tahame! Tegime peatuse kaldal paistva küla juures, kus oli väike kütuse ja joogikraami müügikoht. Hüti seinal oli lisaks kütuse müügihindadele ka kulla kokkuostu hind! Jose oli õigust rääkinud.

Peale umbes 1,5 h sõitu jõudsime külla nimega Pruknawi. See on Jose koduküla. Josele pandi sugulaste poolt kaasa kingitusi so erinevaid ehteid.

Meile näidati ühte juba mõnda aega nuumal olnud krokut. Külamees seletas, et kroku sööb kuni 8 kala päevas.

Pisut eemal tassisid naised suuri suitsukala täis kotte kaalumisele. Kala kokkuostja oli parasjagu külas. Jose selgitas, et see suitsukala ei kõlba niisama süüa, tuleb enne vees leotada. Visati meilegi paar kala paati ja liikusime edasi.

Jose rääkis, et II Maailmassõja ajal olid Jaapanlased mööda Sepikut tulnud umbes tema kodukülani ja rakendanud karmi peksupoliitikat kõigi suhtes, kes vastu hakkasid või koostööd ei teinud. Ameeriklastega koostöö tegemise eest tapeti. Paljud võitlesid siiski ka Ameeriklaste poolel ja nii võis juhtuda nagu Eestiski omal ajal, et sama pere liikmed olid mobiliseeritud sõtta erinevatel pooltel.

Umbes 1,5 tunni pärast jõudsime tagasi Ambuntisse. Tuttavad näod olid juba kaldal vastas ja aitasid kola hütti tassida. Sõime pisut mangosid ja võtsime ette jalutuskäigu kohalikku valitsusasutuste baasi, kus pidi olema muuhulgas ka äsjavalminud haigla.

Meid tuli saatma Rachel, Jose pojanaine. Siinkandis üldiselt valgetel üksi ringi jalutada ei lasta. Pole vist kombeks. Aga meil oli hea meel, et Rachel kaasa tuli. Ta räägib korralikku inglise keelt (on kohalikus koolis isegi 4 aastat lapsi õpetanud) ja tema mees on seotud haigla ehitusega. Tänu sellele sai ta meile organiseerida kohtumise “Bossiga” ehk haigla ehituse juhi Filipiinlasest Davidiga.

Kuuldes, et Naine on Eestis töötanud aastaid haiglavõrgu arendamise valdkonnas, tutvustas David meile hea meelega äsjavalminud General Hospital ehk üldhaigla kompleksi. PNG-s on muuseas sarnaselt Eestile 4-tasandiline haiglavõrk – regionaalhaiglad, keskhaiglad, üldhaiglad ja kohalikud haiglad. 20 kohaline Ambunti üldhaigla on mõeldud teenindama kogu ülem-Sepiku piirkonda.

Haigla kõrvale on rajatud elamukompleks 200 inimesele, kellest siis valdav osa peaks olema haigla meditsiinipersonal.

Ehkki Ambuntis ühtegi autot pole, sest maad mööda siia ligipääs puudub, toob haigla EMO-sse siiski umbes kilomeetri pikkune autotee. See ehitati perspektiiviga, et ehk luuakse mingil hetkel maaühendus ca 50 km teisel pool mägesid asuva magistraliga.

Seniks jääb peamiseks ühenduseks kõrgema etapi haiglatega lennuk ja muidugi on oluline liiklusvahend ka mootorpaat/kanuu, millega patsiendid siia enamasti kohale hakkavad jõudma.

Üldhaigla ise on hea planeeringuga ja sarnaneb suures plaanis meie üldhaiglatega.

Olulist rõhku on pööratud sünnitusabi andmisele. Plaanilised rasedad sisenevad haiglasse eraldi sissekäigust. Naistele, kes varem kohale jõuavad, on ette nähtud spetsiaalsed eluruumid. Haigla kompleksi kuulub ka naiste varjupaik. On ka sünnitusjärgsed perepalatid.

Kirurgiat on haiglasse planeeritud minimaalselt, vaid protseduuuride tuba on olemas. Radioloogiast on olemas korralik röntgenaparaat. Eraldi on vaktsineerimisteenistus (tuberkuloosi, mitte COVIDi pärast).

Ambulatoorium on (ilmselt arstide optimaalseks kasutamiseks) lahendatud teineteise lähedal asuvate amb vastuvõturuumide ja mitteakuutsete erakorraliste patsientide jälgimisalaga (4 voodit). Akuutses olukorras erakorralistele patsientidele on ette nähtud 2 voodikohta. Vajadusel võimaldab EMO õeposti planeering ka kõik mitteakuutsed jälgimisvoodid akuutseteks ümber korraldada. COVIDi tõttu pidi vähemalt hingamisaparaate olema piisavalt.

Olemas on labor ja sterilisatsiooniblokk, köök ja pesumaja ning ka klientide köök, kus haigega kaasa tulnud omaksed saavad talle ise süüa teha. Haiglast väljakirjutatud aga mitte kohe lahkuvatele patsientidele on Patsient transit house. Kõigele on mõeldud.

Haigla on ühekorruseline ja ehitatud nn plokksüsteemis, mis tähendab, et vajadusel saab tarvilikke – ambulatoorseid või palatiblokke – lisada (maad on selleks jäetud piisavalt) või siis ka kasutusest välja jätta.

Elektrivarustus on kombineeritud – päikesepaneelid ja elektrigeneraator. Kuna enamikul ruumidest pole akendel klaase, on vaid sääsevõrgud, pole jahutussüsteemile ilmselt planeeritud energiat kulutada (suvel on siin muuseas kuuma kuni 40 kraadi!).

Haigla avatakse 2 nädala pärast. David on teinud head tööd – kusagil ei jookse ringi nn viimase minuti töömehi. Vaja on veel vaid tehnikat installeerida ja tolmu pühkida. Järgmise üldhaigla ehitustöö PNG teises otsas juba ootab. David on tunnustatud tegija.

Öhtusöögi lõppedes istus Jose meie juurde ja ütles, et tahab meile rääkida ühe loo. See on maa loomise lugu. Aastasadu on vanavanemad seda rääkinud oma lastelastele ja vanemad lastele. Üles pole seda kahjuks senini kirjutatud.

Lugu oli pikk ja rääkis sellest, kuidas inimesed elasid ennemuiste maa all ja kuidas kahe peaga metssead nad kogemata maa alt välja kaevasid ja, mis sellest siis edasi sai. Mõni koht sarnanes üllatavalt piiblile. Olime Josele väga tänulikud selle loo jutustamise eest.

24.10

Peale hommikusööki harutas Jose naine taas oma “shell money” välja. Jose selgitas, et tema naine tahab mobiiltelefoni saada, samasugust nagu Veikol (so väikest IPhone’i). Ta arvab, et Port Moresbyst saab selle 50-100 kinaga (20-40 euroga) ja, et ta annaks meile selles väärtuses oma shell money.

Selgitasime, et nutitelefon maksab meie hinnangul vähemalt 250 kina. Ta oli varmalt nõus meile ka rohkem oma shell money andma. Jah, aga mida me teema sellise hulga shell moneyga. Ostsime ju juba enne talt mõned …. ühe kuni kaks võiksime veel osta aga selle eest ju soovitud telefoni ei saa.

Katsusime olukorra delikaatselt lahendada. Pakkusime, et kui leiame tõesti Port Moresbyst 50kinase nutitelefoni, siis ostame selle ja kingime ta naisele niisama (saadame postiga). Sellega jäi Jose naine rahule ja tuli lagedale uue palvega.

Ta oli näinud, kuidas Naine õhtul Mehe jalahaava puhastas ja palus, kas ei saaks nende laste haavad ka üle vaadata. No sellele palvele oli võimatu eitavalt vastata ja nii puhastas ja sidus/plaasterdas naine lisaks pere rüblikutele ka Jose poja haavad. Kahju, et rohkem plaastreid kaasas polnud, oleks saanud abivajajatele jätta.

Nüüd võisime lahkuda. Jose pere tuli meid saatma, naine kolme lapselapsega tuli taas kaasa ja põristasime esmalt Pagwisse.

Seal läksid pereliikmed maha ja sõitsime edasi middle-Sepiku külasse nimega Korogu, kus on suur spirit house.

See on tuntud ka kui krokodillmeeste küla, kuna seal on vana traditsioon tähistada mehepoegade suureks saamist seljanahale sadade väikeste sisselõigete tegemisega, mis siis armistumisel krokodilli nahka meenutab.

Noorte hulgas see enam kuigi populaarne pole. Suures spirit houses kohatud noormeestest polnud initsiatsioonitseremooniat läbinud ükski. Küllaga oli krokodillinahk seljas kõigil vanematel härradel, kes oma arme meile ka üksteisevõidu demonstreerisid.

Pisut rohkem kui nädal tagasi oli siin olnud suur sing-sing ehk kohalik festival. Jäime sest napilt ilma. Kohalikud lohutasid meid trummide mänguga, mida oli ka põnev jälgida. Naisele jäi spirit house seinalt silma üks põnev kuju. See müüdi meile lahkelt ka ära. Samuti toodi tutvumiseks kohaliku puiduvoolija tehtud maske, mida kasutatakse tantsudes. Ostsime ka ühe maski kaasa.

Hakkas sadama ja pidime tagasi Pagwisse minema. Vihm tugevnes ja suisa kahju oli vaadata märjas ja tuules lõdisevat Joset … ehk on ta sellega harjunud? Ei olnud selgus õhtul, mil tal tõusis ilmselgelt palavik.

Ööbime Pagwis Jose pojanaise ja tema ema hütis. See on ehitatud nende vanaisa poolt, kes oli omal ajal autojuht. Kasutatud on kohalikus mõttes kaasaegsemaid ehitusmaterjale vineeri ja eterniiti. Selline hütt kestab juba ca 50 aastat. Hoone siseruum on jagatud tubadeks. Meie saame oma kasutusse ühe toa, millel on ka uks ning akna ava ees on klaasist ribid! See on siinkandis juba väga kõva sõna!

Pärastlõunal vihm vaibub ja teeme Sintlega (Jose poeg) jalutuskäigu Pagwis. Sintle räägib, et naist on siinkandis raske leida, sest mõlemad vanemad peavad suhte heaks kiitma. Tema kohtus oma tulevase naisega (Jose tütrega) esialgu salaja. Lõpuks palus ühel sõbral uurida naise vanemate arvamust. Need õnneks nõustusid.

Ta maksis naise vanematele ehk siis Josele 1000k, peeti väike pulmapidu. Nüüdseks on noortel kaks last, kolmas suri sünnitusel.

Muuseas rasestumisvastase vahendina (õigem oleks öelda soovimatu raseduse katkestamiseks) kasutavad naised kookospalmi otsa ronimist. Alati see paraku ei aita.

Külmetunud Jose soojendas end lõkke ääres. Naine läks talle seltsi ja rääkis eestlaste sauna traditsioonidest. Jose kuulas tähelepanelikult, esitas sauna ehituskonstruktsiooni kohta täiendavaid küsimusi ja arvas lõpuks, et proovib ka ise seda ehitada.

Sepiku rahvad on ka tähele pannud kuuma auru ravivat toimet ja Jose rääkis, et hingamisteede haiguste korral köetakse kivid lõkkes kuumaks ning visatakse vette ja hingatakse tekkivat auru. Vahest lisatakse vette ka pisut Vietnami salvi.

Peale õhtusööki rääkis Jose meile kohaliku pärimusloo sellest, kuidas Kuu taevasse sai. Imestasime, kuidas eakal mehel pikad lood nii kästi meeles püsivad. Küllap on ta neid lapsepõlves kuulnud korduvalt.

Täname Joset ja laseme ta puhkama ja kuuma teed jooma.

25.10

Käes on lahkumise päev. Jose otsib meile kastiauto, mis läheb Pagwist Wewakisse ja palub juhil meid lennujaama juurde viia. Sõit maksab 45 kina inimese kohta.

Enne lahkumist maksame Josele viimase osa kokkulepitud summast.

Kõik on täpselt nii, nagu esialgu sai kokku lepitud. Jose on aus ja austusväärne mees. Ta on pingutanud kõvasti, et meie reis sujuks ja väärib nüüd väljateenitud puhkust. Jätame talle kingiks Veiko vihmakeebi, sest eakas mees võib vihmase ilmaga jõel mootorpaadiga kihutades ennast särgiväel lihtsasti ära külmetada.

Port Moresbysse naastes proovime Josele saata pisut ravimeid, leida tema naisele 50K maksva nutitelefoni ning panna saadetisele kaasa joonistustarbeid Lidiale.

Mida soovitada neile, kes samalaadset seiklust planeerivad?

a) Joset giidiks soovitame kindlasti. Kui on võimalik, siis planeerimisel võiks arvestada kohalike festivalide toimumise ajaga.

b) 200 kinat kohapeal toimetamiseks oli igati piisav summa

c) eraldi matkajalanõusid pole vaja, piisab crocsi taolistest jalanõudest, mille nina on kinnine

d) magamiskotte pole otseselt vaja aga tasub kaasa võtta oma linade ja padjapüüride komplekt (mitte siis valge), arvestusega, et jätate need matka lõpus tänulikule võõrustajale. Kohalik voodipesu on küll puhas aga ei pruugi vastata iga valge inimese standarditele:)

e) lihtsamad käsimüügi ravimid (palaviku, valu ja kõhulahtisuse vastu) ja haavapuhastus- ning sidumistarvikud aga ka lugemisprillid on väga oodatud ja vajalikud asjad nendes tsivilisatsioonikaugetes paikades

f) küpsised, kommid ja kõiksugu pallid ning lendavad mänguasjad, mida paljud lapsed koos saavad mängida, on asjakohased. Lapsi on tõesti palju!

g) päikesepatareiga taskulamp aga ka kasutatud nutitelefon on selles kandis iga inimese unistus.Oma isiklikud päikeseprillid ka:)

Tagasisõit Wewaki möödus viperusteta. Sellel liinil sõitval inimeste veoks kohandatud kastiautol (mis mahutab umbes 40 inimest) on kombeks teha 4 tunnise sõidu jooksul kolm peatust kohalike turgude juures. Seal ostavad kohalikud tavaliselt söögi- ja joogipoolist (meile tundus, et nad söövad pidevalt midagi) ning kergendavad eemal dzunglis keha.

Viimaselt turult ostis üks proua omale ka elusa kuke kaasa. Selle vaesekese koivad seoti kilekotiga kokku ja uhke lind topiti koos proua õlakotiga nagu muuseas muude kompsude vahele. Keegi sellele erilist tähelepanu ei pööranud, ilmselt siis tavaline.

Linnas viis kastiauto iga soovija sinna, kuhu vaja. Meiegi saime kenasti lennujaama juurde oma hotelli. Küll oli mõnus üle pika aja ennast taas dušši all pesta, restoranis süüa ja konditsioneeritud ruumis magada:)

Selliste hüvede nautimiseks tulebki ennast aegajalt neist ilma jätta:) Sepiku jõgi on igatahes ideaalne paik, kus meelde tuletada elu põhiväärtusi! Siia tuleks iga kell tagasi, kui saaks…