22.06
Päikesetõusus paistab Capri saar. See on Napolist vaid 20 miili kaugusel. Mõne tunni pärast hakkavad paistma ka Napoli tornid ja muidugi Vesuuv.
Parkisime oma paadi Castel del Ovo kõrval asuvale ankrualale, kus oli juba ees pool tosinat suuremat merekaatrit ja purjekat. Sügavust on siin ca 20 m, nii et lasime ankruketti välja ca 70 meetrit.
Kui lapsed õnnelikult paadis ja esmane merehaiguse profülaktika läbi viidud, võtsime ette teekonna Pompeisse. Julla jätsime sadamarestorani kaisse. Mingi päss nõudis seal 5 euri tunnis selle eest, et ta hoiab paadil silma peal. Peale mõningast kauplemist leppisime kokku 5 tunni ja 15 euro peale.
Enne jaanipäeva on turiste veel vähe ja Pompeis järjekordi polnud. Rohkem, kui 2000 aasta vanune Vesuuvi vulkaanituha alt välja kaevatud linn osutus üllatavalt suureks. Sinna tuleks ikka neli tundi rahulikult aega planeerida. Suvekuudel suletakse linn kell 19.
Sõime linnas aga avastasime, et parimad restoranid on meie ankrukohas mööda mere kallast lookleval promenaadil.
Julla juurde tagasi jõudes polnud vanamehepässi kusagil. Julla aeru kinnitus oli ära lõhutud. Hea, et aer ise alles oli. Paati jõudes kobisime kohe magama, sest järgmisel hommikul ootab ees varajane start.
23.06
Kell 6 hommikul hiivasime ankru (tuli üles ilma igasugu probleemideta) ja popsutasime tuulevaikuses Capri poole. Poolel teel tõusis vastutuul aga kuna laine jäi madalaks, siis see edenemist eriti ei takistanud.
Kella 13 paiku olime kohal aga ankurdamise olud on sadama lähedal, kust pääseb Foiniikia treppidele, pehmelt öeldes keerulised. Sügavaks läheb kiiresti. Kalda lähedal on madalam vesi poisid täis aga neid puutuda ei tohi. Need on eraomandid. Lõpuks viskasime ankru sisse ca 16 meetri sügavusele. Lainetus oli vastik nii tuule, kui ka paljude lähedalt mööduvate paatide tõttu. Otsustasime, et paati pikemalt üksi ei riski jätta selles lainetuses ja liikluses.
Mees viis meid jullaga sadamasse (jullaga tohib maabuda ainult seal) ja alustasime lastega kolmekesi teekonda Foiniikia treppide suunas, et sealt edasi jõuda San Michelle villasse, Axel Munthe elutööd kaema.
Enne treppideni jõudmist leidsime poolel teel väikese MiniMarketi. Sealt saame tagasiteel söögikraami osta.
Vaated mäkketõusul on loomulikult imelised, San Michelle ootuspäraselt maitsekas, samas hubane ja armas. Anacapri vanalinn väärib jalutuskäiku ja sõit funikulööriga Capri kõrgeimasse tippu on elamus omaette rääkimata hingematvatest vaadetest saarele ja merele.
Saareke on puhas ja valdavalt mõeldud inimliikluseks, sest kitsad tänavad või õigemini käigurajad mahutavad vaevu jalgratturi, autost rääkimata.
Väga lahe ja meeldejääv päev igatahes! Ja ankur pidas ka suurepäraselt! Õhtul kogunes meie ümber ankurdama veel kolm jahti.
24.06
Hommikul magasime mõnuga, naine sõitis hommikvõimlemise mõttes kanuuga kaldale kohvi jooma.
Kella 10 paiku hiivasime ankru ja sõitsime saare teisele küljele. Ankurdasime looduskaunis kohas kaljude vahel 17 meetri sügavuses vees. Panime ketti umbes 50m. Võtsime ette väikese julla ekskursiooni ümberkaudsetesse koobastesse ja grottidesse ning käisime ujumas.
Paate ja kruiisikaatreid aina kogunes. Jaanipäev Capri moodi oli tõesti meeleolukas veepidu, aga õhtuks nentisime, et ega Capril üle 2 päeva suurt midagi teha polegi… Õhtul tõusis sobilikult lõunatuul ja tõukas meid edasi Sardiinia poole. Minna on kõigest 200 miili.