25-27.06

Vahemerele iseloomulikult alustasime oma sõitu lõunatuultega, siis motoriseerisime ca 6 tundi tuulevaikuses, edasi tõusid juba tublid 8 m/s põhjatuuled ja lõpuks enne Sardiiniat taas tuulevaikus. Äärmiselt muutlikud tuuleolud ikka!

Lainet nii muutlike tuuleoludega peaaegu ei tõusnudki, max 1.5m. Sardiinia vetes nägime palju delfiine ja merikilpkonni.

Sardiinia idakaldal Santa Maria Navarresest põhjapool on looduskaunis rahvuspargiala, mida on mõistlik läbida päeval. Santa Maria Navarreses endas on väga asjalik jahtsadam. Kõik tugiteenused ja infra peale kütusetankla on olemas ja töökorras ning kaasaegne! Päeva eest kais küsiti ainult 42 euri ja see sisaldas elektrit, hea survega puhast vett, kiiret paadini ulatuvat wifit, korralikke dušširuume ja sorteeritud prügi äraandmise võimalust. Pesu sai ise pesta – 5 eurot masinatäis.

Vesi sadamas oli ebareaarselt puhas ja läbipaistev! Kasutasime võimalust ja Naine tegi tuukrivarustuses paadipõhja hoolduse ära. 10 euro eest sai sadama sukeldumiskontoris hapnikuballooni taas täita!

Sadama kõrval on puhas idülliline linnake, kust leiab mõnusaid ristorantesid ja hästi varustatud supermercadod proviandi hankimiseks.

Kuna olime sadamaga nii siiralt rahul, otsustasime siit võtta ka Itaalia liputervituse. Ignazio, kes on sadamakontoris töötanud juba sadama algusaastast 2007, oli väga üllatunud ja rõõmus kuuldes meie visiidi põhjusest. Ta uuris huviga meie lippu ja lisas sellele tervituse Itaaliast. Tänutäheks nagu ikka Vana-Tallinn ja Tallinna kommid:)

28.06

Nagu öeldud, on Santa Maria Navarresest põhjapool looduskaunis rahvuspargiala – mitmekümne miili ulatuses palistavad merd kõrged maalilised kaljud, mis on täis väikseid grotte ja suuremaid koopaid. Neid eraldab merest sageli väike liivariba, kus tšillimas käiakse.

Sinna pääseb ainult meritsi. Ohtrad turistod, aga ka kohalikud, tuuseldavad selles piirkonnas ringi riibide ehk väikeste kõvapõhjaliste täispuhutavate mootorpaatidega, mis võimaldavad mugavalt igasugu grottidesse jm kaldauuristustesse sisse sõita ja liivastel rannaribadel maabuda.

Meie viskasime ankru sisse Grota del Fico juures. Seal on erajahtidele spetsiaalne tasuta transfeeri teenus – riib korjab Su paadilt peale ja viib koopa sissepääsu juurde ning pärast toob tagasi. Väga mugav! Sissepääs maksab 10 eurot inimese kohta aga see, mida näha saab, on iga kopkat väärt!

Peale suurt lahte, milles rahvuspark asub, muutub kallas madalaks ja igavaks. Eemaldume kaldast ja võtame suuna otse Sardiinia põhjatipule.

29.06

Hommikuks oleme jõudnud Sardiinia põhjatipu saarestikku. Kõik magavad. Naine on roolis ja tiirutab saarte vahel ringi – väike päikesetõusu-ekskursiooni:). Piirkond on seilajate hulgas populaarne – iga saarekese juures asuvas (ka plotteri kaardile märgitud) ankrualas seisab mõni purjekas või katamaraan.

Osad saared on täitsa kaljused ja pakuvad silmailu, väikesed linnakesed saartel paistavad ka romantilised. Naine pöörab lõpuks nina Bonifacio suunas, mis on siit vaid 15 miili kaugusel. Kajutitest ilmuvad välja esimesed unised näod. On aeg hakata hommikusööki tegema, päev võib alata:)

Bonifacio kaunid valged kaljud helendavad juba eemalt. See on juba ikka päris mitmes kord siin elus sellele linnale läheda. Bonifacio on oma isikupärase vaibiga paik nagu Tallinna vanalinngi. Miski seletamatu ja maagiline tõmbab siia ikka ja jälle tagasi.

Korsika on muidugi üldse äge saar! See on oma kõrgetel mere kohal kaljudel tiirutavate teedega mootorratturite meka. Samas ka andunud seljakotimatkajad ei tohiks oma seljakotti enne varna riputada, kui GR 20 matkarada Korsika mäestikus pole läbitud ja rongiga põhjaküljel seigeldud.

Nüüd läheneme Bonifaciole esimest korda meritsi. Interneti abiga oleme ennast kurssi viinud siinsete tavapärasest keerukamate mooringutingimustega. Nimelt, kui on soov peatuda Cala di Catena lahesopis, tuleb kas julla või mõni muu väike veesõiduk hoida käepärast, sest otse jahilt pole võimalik kaljude külge kinnitatud mooringuotsi kätte saada. Naine läks kanuuga otste järele. Esimesed kaks olid kusagil põhjas kivide taga kinni kolmas ja neljas õnnestus kätte saada. Tõmbasime ahtrist veel ühe lisaotsa kaldakaljude külge (teades, et järgmisel päeval on merel tõusmas tormituuled) ja sõitsime jullaga linna. Jullade kai asub kohe tankla kai taga elik otse Kai baari ees:)

Siin keegi julla hoidmise eest raha ei küsi. Sadam on pidevalt puupüsti luksuskaatreid ja purjekaid täis, ilmselgelt on peamine teenistus seal.

Ka lahesopis mooringus olemise eest küsitakse vaid 25 euri päevas. Hommikuti kella 9-10 vahel tuleb üks härra kummipaadiga ja kogub tasu sularahas.

Kütus sadama tanklas maksab 1,87 liiter ehk siis on odav. Pesu pesemine käib iseteeninduse korras, maksta saab pangakaardiga! Üks masinatäis on koos pesuvahendiga 10 euri. Muid sadama teenuseid me ei kasutanud.

30.06-2.07

Merel ulatuvad tuuled 20m/s-ni aga meie oleme peidus kõrgete valgete kaljudega lahesopis. Üllataval kombel jõuab üksjagu tuult mööda kaljukoridori merelt ka meieni ja paat lengerdab korralikult hoolimata nelja punkti kinnitusest. Kohati tõusevad tuuleiilid meilgi kuni 10 meetrini sekundis lükates isegi paati kaldu.

Aegajalt saabuvad lahesoppi varju otsivad jahid. Vaatavad nõutult ringi, mõned üritavad isegi pootshaagiga ukerdades põhjast otsi kätte saada aga löövad siis käega, pööravad ümber ja lähevad sadamasse. Ühe jahi meeskond on iseäranis sihikindel – jullaga mööda sõites näeme sügavas vees rähklevat madrust, kes kõigest jõust põhjast otsa sikutab. Sõidame talle appi ja võtame otsa sakutamise enda peale. Tuleb välja, et köie teine ots ei olegi põhja kinnitatud. Aitame jullaga ringi sõites töökorras köit otsida (mille üks ots oleks kinni kalju küljes ja teine ots lahe põhjas). Viimaks leiamegi ühe ja aitame jahi pardameeskonnal selle kätte saada. Õnnelik, ennist vees ulpinud madrus toob meile tänutäheks õlled. Ega selles lahesopis ilma oma või kellegi teise abistava jullata ennast kinni ei saagi. Meile on jullaga otste kinnitamine õnneks juba Patagoonia kanalitest tuttav teema:)

Kasutame vaba aega ajalooekskursioonideks Bonifacio vanalinnas ning matkamiseks ümbruskonna kaljudel. Oma lahesopis saame ujuda ja kanuuga ringi sõita. Tuulevaiksemal hetkel tegime ka jullaekskursiooni Bonifacio lähedal asuvasse grotti aga suurtes lainetes oli see ikka üsna adrenaliinirohke ettevõtmine:)

03.07

Käes on ärasõidu hommik. Varahommikul on tuuled pisut rahulikumad, nii et saame kenasti oma lahesopist välja. Merel on aga loodetud tihttuule asemel ootamas üsna sirgjooneline vastutuul 10m/s. Krt! Teha pole midagi, minna pole kuhugi. Samasugust tuult lubatakse ka homseks, me ei saa pikemalt enam oodata.

Otsustame sõita Sardiinia lähimasse sadamasse ja seal veel päeva tuuleolude paranemist oodata. Peale terve päeva tüütut loksumist paarimeetristes vastulainetes jõuame õhtuks Sola Rossa sadamasse. Õnneks on sadamas vabu kohti ja kummipaadiga vastutulnud sadamatöötaja abiga nikerdame end kahe kai ääres seisva jahi vahele. Uhh, lõpuks taas paadi ümber rahu ja vaikus ning omal kindel maa jalgeall.

45 euro eest saab siin vee ja elektri ning wifi. Dušši eest tuleb lisaks maksta – 3 minutit 50 senti. Prügi tuleb sorteerida. Kütust sellest sadamast ei saa.

Kohe sadama kõrval on linnarahva hulgas populaarne liivarand. Selle kõrval on toidupoed ja restoranid – väga mugav.

04.07

Veetsime noortega suurema osa päevast rannas vaheldumisi ujudes ja jäätist ning maasikaid pugides. Ainus töökohustus oli paadi tekk ära pesta. Pärast seda sai ka ise ennast voolikust üle kasta.

Linnakeses endas suurt midagi vaadata pole. Päikeseloojangu ajaks turnisime kaldakaljudele mõnusa puhkepäevaga hüvasti jätma.

5.07

Peale hommikusööki ja mõnulemist dušši all hakkasime taas liikuma. Meri on rahulikuks jäänud, tuult vaid 3-4m/s ja selle suund enam liikumist väga ei takista.

Päikeseloojangu ajaks jõudsime Isola Piana ja Isola Asinara vahelisse kitsukesse läbisõidualasse. Kui täpselt mööda liini sealt läbi sõita, on vähim sügavus 4,5 m. Seda muidugi vaikse ilmaga. Vesi on hästi läbibaistev. Ümbruses ankurdab palju jahte.

Tuleb siiski nentida, et Sardiinia saare idakülg on lääne omast ilusam. Läänekallas on suhteliselt madalam ja kui mõni kalju ongi, siis ei ole see nii maaliline kui idaküljel.

Võtame suuna Mallorcale. 300 miili on minna.