11.05

Maa juba paistab ja Naine plaksutab käsi … ei, mitte suurest rõõmust, vaid need pagana kärbsed on jälle platsis. Hoomamatu kärbeste paradiisina jääb see manner mällu kindlasti…

Kell 2:30 öösel, kui Djiboutini on veel 15 miili, kutsub Djibouti port control Picassot ja tahab teada Call Sign’i, paadi kaalu, mootori võimsust, viimast sadamat, ETA-t Djiboutisse, isikute arvu pardal ja seda, mis lipu all me sõidame. Naine vastab küsimustele ja mõneks ajaks on eetris taas vaikus.

Saabusime Djiboutisse hommikul kl 7 paiku. Port control meile (nii vara) ei vasta. Sõitsime ankrualale, kus olid juba paar alust ees, ja lasime konksu sisse. Naine oli internetist lugenud, et ametkonnad avatakse kell 8. Täpselt paras aeg süüa hommikusöök ja julla valmis panna.

Sadama territooriumile on kõige mõistlikum minna jullaga (alla 1 miili). Lähenedes nägime kai ääres venelaste kaatrit “30 minutes”, mis ootas Djiboutis ilmselt edasitransporti. Mõõnaga (mis on siin õnneks ainult 1,5m) on kõrgele betoonkaile küllalt keerukas ronida – mingeid spetsiaalseid redeleid pole. See-eest ei pea seal julla hoidmise eest maksma.

Kapitaniere (so harbor master) ja Immigrationi suured sildid on rääbakate putkade peal kaugele näha. Alustada tuleb kapitaniere’st, keda pole veel loomulikult kontoris. Meid juhatatakse ootama konditsioneeritud ruumi päevinäinud sohvale. Õigupoolest on selles ametkonnas kõik päevinäinud peale arvutite. Puhtusele siin ka erilist rõhku ei panda. Meenuvad sarnaselt väsinud ilmega ametkonnad indoneesias, kus aga pidevalt keegi lapiga ringi jooksis.

Üks huvitav tähelepanek veel – paistab, et kohalikele meeldib, kui uks läheb ise lahti, kui selle ette jõuad. Imestasime väga, kui see juhtus sellesse samasse kontorisse sisenedes, sest putka välimus justkui ei eeldanud automaatikaga ust. Kohe sai selgeks ka “automaatika lahendus”. Nimelt seisis määrdunud ukseklaasi taga musta riietunud väike naine, kellel ei paistnud vähemalt meie kontoris viibimise ajal jooksul olevat muud ülesannet, kui ukse avamine kõigile liikujatele…

Ootasime kannatlikult. Lootsime, et kuna plaanisime lahkuda juba õhtul, õnnestub meil ennast korraga nii sisse kui välja möllida.

Umbes poole tunni pärast laekus ka sadamakapten. Kurjustades esmalt, miks me ei tulnud kella 9-ks, nii nagu ta palunud oli, ja seejärel vabandades, et oli meid teise paadiga segi ajanud. Noh juhtub ikka.

Tegelikult osutus sadamakapten väga toredaks meheks, kes rääkis vabalt nii inglise kui prantsuse keelt. Kuuldes, et oleme Euroopast, rääkis ta, et tema (erinevalt paljudest teistest kaasmaalastest) eelistab Euroopa asemel siiski oma kodumaal elamist. Siin on kõik palju odavam ja ei ole külm ja vabadust on palju rohkem. Meie küsivale pilgule vastuseks rääkis ta järgmise loo:

Harbor masteri sõber oli läinud Prantsusmaale ülikooli. Loengute vahepausil oli ta õue läinud ja nagu ikka juhtub, oli tal tekkinud “häda number 1”. Tarvis see kusagil ära õiendada. Nii nagu kodumaal, suundus ta ka seal lähima maja seina juurde ja asus sortsutama aga kujutage ette – tuli politsei ja tegi talle trahvi! No mille eest? Kas siis tõesti ei või enam kusta ka või!?! Täiesti arusaamatud piirangud on seal Euroopas!

Mnjah, kui juba seda piiranguks pidada, et tänaval kusta ei tohi, siis võib Euroopas tõesti olla kõigi piirangutega keeruline toime tulla:)

Maksime kapitanier’ile meie sisse- väljaklaarimise eest 35 USD ja suundusime immigratsiooni. Seal ei nõustutud meid korraga sisse- ja välja möllima. Öeldi, et peame õhtul enne ärasõitu tagasi tulema. Siiski vormistati meile nn transiitviisa, mis maksis kahepeale kokku vaid 30 USD.

Sõitsime jullaga tagasi jahile ja võtsime kaasa hunniku kotte – tarvis ju hankida järgmise ületuse tarbeks provianti. Kaldal oli vastas kohalik, kes viipas meid väikeste paatide kaisse ja nõudis 10USD selle eest, et ta paadil silma peal hoiab. Nõustusime maksma 5USD, mispeale lõi tegelane käega ja jättis meid rahule. Umbes 500m kaugusel on suur supermarket Bawadi Mall. Võtsime suuna sinna.

Kaubakeskuse ümber on kõrged müürid, parklaväravast sisenemisel kontrollib turvamees peegliga auto põhja! Sisenedes keskusse, tuleb läbida turvaväravad ja lennujaamadest tuttav turvakontroll! Väljumisel kontrolli pole.

Kõik viitab ilmselgelt sellele, et kardetakse terroriakte, eeskätt arvatavasti pommide jm plahvatusohtliku sissetoomist!!

Supermarket ise on korralik, kõike leidub va sealihatooted ja alkohol – neid ei saa moslemiriigis ilmselt kusagilt. Maksta saab kaardiga. Pangaautomaadist saame kohalikku raha – Djibouti franke. Seda on vaja diisli ostmiseks, sest tanklad pangakaarte ei aktsepteeri. Lootsime saada pangaautomaadist ka USD – Noonsite’s kirjutas, et see peaks olema võimalik, aga kahjuks olid USD kupüürid automaadist otsa lõppenud.

Kuna meil on jahi akud praktiliselt äralõpnud, otsustasime üritada leida Djiboutist omale uue autoaku. Sellega veaks Euroopani välja. Sealt saab juba osta uue, merekasutuseks mõeldud aku.

Supermarketist umbes kilomeeter edasi peaks Google Mapsi järgi olema peatänav ja selle ääres ka auto varuosade poode. Seame sammud sinna. Ümbrus muutub järjest veidramaks. Rääbakad hütid tee kõrval ja kitsed nende vahel ringi lippamas meenutavad rohkem küla kui linna. Jõuame peatänavale Siin on säilinud kolooniaajast (so eelmise sajandi keskpaigast) kivimajad, mis on praeguseks aga väga õnnetus seisundis. Kaubeldakse enamasti otse tänaval või siis nendes majades. Kõikjal vedelevad prügihunnikud. Mõtteline kõnnitee on kaetud lisaks parkivatele autorambedele kõikmõeldava kolaga, millest on kohati keerukas mööda pääseda.

Leiame autopoe ja saame sealt 30 000 DF ehk 170 USD eest 120Ah aku. Ruttu minema sellest koledast kohast!

Tagasi sadamas õnnestub meil paadivalvuri kaudu osta juurde neli 25-liitrist kanistrit ja organiseerida takso kütuse toomiseks bensiinijaamast. Saabunud “takso” oli tavaline sõiduauto, kuhu kohalikud siis suure kemplemisega maksimaalselt 6 kanistrit sisse toppisid. Kuidagi mahtusime meie ka peale. Käisime kütust toomas kaks korda. Tankla asus ainult 2-3 km kaugusel aga kogu see transpordipull läks meile maksma 50USD. Kütus ise on suht odav ca 1,3USD liiter. Viimase pooltunni valget aega kasutas Naine paadi põhja puhastamiseks vetikatest. Veiko tegi samal ajal õlivahetuse.

Päikeseloojangul sõitsime taas jullaga sadamasse immigratsiooni ja saime seal väljumistemplid passidesse. Meil oli ca 40 USD väärtuses kohalikku raha üle ja uurisime ehk on ametnik nõus meile hea kursiga USD-sid vahetama. No ei olnud, aga juhatas meid üle platsi ringikujulisse hoonesse – see on FishMarket, seal vahetatakse! Läksime umbusklikult kohale – ei olnud seal mingit FishMarketit, hoopis alkoholi pood oli! Müüdi nii kohalikku kui välismaist õlut ja suurt hulka erinevat sorti kanget alkoholi. Veini kahjuks polnud. Ostsime mõned odavad kohalikud õlled prooviks ja vahetasime ülejäänud raha ära. Dollaritel on siinkandis kulla hind, sest järgmistes riikides, kuhu me läheme või võime sattuda, arveldatakse ainult sularahas.

Nüüd ruttu tagasi jahi peale, julla tekile ja start! Soodsad tuuled merel juba puhuvad, patt oleks need maha magada!

Good Bye Djibouti! Eurooplase jaoks veider paik aga hea, et siiski olemas on:)

12.05

Öö oli rahulik, meist möödus vaid kaks laeva. Hommikuvalguses avanes meile vaade maalilisele Djibouti vulkaanilisele mandriosale ja Sawabi saarestikule. Lisaks kohalikele, kes oma vääikestel madalatel puidust mootorpaatidel Djibouti ja Jeemeni vahel ringi tiirutasid, olid platsis ka delfiinid.

Tuult on vastavalt tuuleprognoosile 8-10m/s idast aga esialgu liigume edasi vaevaliselt (vaid 3 knotsiga), sest tugev hoovus on vastu. Mõne tunni pärast hoovus õnneks pöörab ja saame paadile korraliku hoo sisse.

Lanti jääb makrellipurakas – õhtul saab kalasuppi:) Täitsa tore on siin ju!

Pärastlõunal jõuame laevatee äärde. Djibouti on jäänud seljataha ja jõuame Eritrea vetesse. Sõidame laevateest vähem kui miili kaugusel, et Eritrea rannikule mitte väga lähedale sattuda. Sealsed ametnikud võivad seda valesti tõlgendada ja siis on häda majas – eskorditakse Sind riiki ja jääd sinna kinni nädalaks kuni kaheks. Interneti levi näiteks Assabis (so üks Eritrea sadamalinn) ei pidanud olema. Seetõttu ei saanud ka sinna põgenenud ja seal 8 päeva kinni peetud vene kaater endast välisilmale märku anda.

13.05

Terve öö purjetasime laevatee kõrval aga hommikul kella 3 paiku lõppes laevatee märgistus ära. See on halb uudis, sest siit edasi on suurte kiirete kaubalaevade sagimine oluliselt hoomamatum ja tuleb olla hästi valvas, et neile mitte ette jääda.

Naine pole nõus enam ilma plotterita (kust on AISiga laevade asukoht näha) edasi sõitma. Seega lülitame plotteri sisse kuniks päike tõuseb.

Siinsed veed on kalarohked. Öösel saime ühe kala ja täna hommikul samuti. Nüüd on mõnda aega menüüs ainult kalatoidud:)

Keskpäevaks on piraadiohtlikud Hanish’i saared jäänud 50 miili kaugusele seljataha. Eritrea rannikuni on 30 miili, Jeemeni rannikuni 60 miili. Ometi näeme kohalikke oma väikese puidust mootorpaadiga umbes 0,5 miili kauguselt mööda sõitmas, 5 meest peal. Sõitsid seal, kus suured kaubalaevadki, piki Punast merd lõunapoole. Kala nad seal vaevalt püüavad, madalamal kaldapool oleks saak kindlasti parem, samuti oleks kalda lähedal turvalisem. Tont seda teab, mis asju nad siin keset merd ajavad.

Tuuled on siinkandis veel endiselt head (7-8m/s NE) ja hoovus toetab ka (1,3kn). Keskmine kiirus on ikka vähemalt 5 knotsi juures.

Punase mere põhjaosas praegu olla ei tahaks. Seal on ikka päris tugevad vastutuuled. Hea on aga see, et sellel merel ei tohiks laine olulisel määral üle 2m tõusta.

14.05

Täna oleme terve päeva mässanud 3-5m/s põhjast puhuvas vastutuules ja kirdest meid omakorda takistavas 1-1,4 knotsises hoovuses.

Mässamine tähendab siis ei muud, kui motokrüssu st paadi mootor töötab 1700 pööretel, groot ja sups genu on väljas ning liigume vastu tuult 30°-se nurga all sik-sakitades. Halssi tuleb vahetada üksjagu, sest sehkendame siin vähem kui 10 miili laiusel alal koralliriifide ja ‘cargo shippide leviala’ vahel.

Cargo shippide sõidualas käib kõva suhtlus- iga minut kutsub mitu kipperit teist laeva välja, et täpsustada ohutu möödumise detaile. Eriti pimedas ei ole mingit tahtmist seal kellelegi jalgu sattuda.

Ühtäkki paistavad mingid tuled otse kursil. Vahis istuv naine ehmatab kargab püsti ja tormab paati ning lülitab radari sisse. Pagan! Need on AISita kalalaevad! Ja neid paistab eespool veel kümmekond! Nibin-nabin võimaldab purjestust neist mööda saada.

Tuuleprognoos lubas muuseas tänaseks tuulevaikust kuni max 3m/s tuult.

Et kuhu kadus siis eilne toetav tuul ja toetav hoovus? Paar sõna siinkohal Punase mere hingeelu kohta. Nimelt käib siin kogu elu India ookeani Monsooni järgi.

Suures plaanis eristatakse nn talveperioodi, mis vastab idast-läände puhuvale Monsoonile ja suveperioodi, mis vastab läänest-itta puhuvale Monsoonile. Meie laekusime siia maikuus, mis on Monsooni üleminekuaeg.

Idast-läände puhuv Monsoon mõjutab Punasel merel puhuvaid tuuli aga ka hoovusi talveperioodil kuni Suakinini Sudaanis st kuni Suakinini saab loota toetavatele tuultele ja hoovustele. Üleminekuaja jooksul selle Monsooni mõjuala järjest väheneb kuni kaob suveperioodiks sootuks. Mai keskpaigas ulatub idast-läände puhuva Monsooni mõju Punasel merel veel vaid poole Eritreani. Edasi võtavad Punasel merel võimust juba Vahemere poolt tulevad põhjatuuled, mis toovad endaga kaasa ka vastuhoovust. See kõik ootabki meid nüüd ees järgmised 900 miili.

15.05

Täna on terve päev olnud tuulevaikus. Päike sirab, meri on sile ja varjus on temperatuur 38 kraadi.

Naine üritas selles palavuses blogi teha salfrätik higi pühkimiseks pihus. No ei saa. Iga kolme minuti järel on nahk jälle nii märg, et nina ja lõua otsast hakkab higi arvutile tilkuma… Lõpuks pani Naine arvuti kinni ja läks hoopis paadi taha lohisema. Vesi on küll 30 kraadi aga väike leevendus ikka.

Õhtul kl 17 paiku (õnneks veel valges) läheneme kohale, kus Eritrea rannikut ääristavate korallrahude ja suurte cargo shipide ala vahele sisuliselt enam vaba vett ei jää. Oleme sunnitud purjetama kaubalaevade vahele. Kohe võtab meiega raadioteel ühendust üks eesolev kaubalaev ja soovib, et jätaksime ta möödudes pakkpoordi (ehk vasakule), sest ta ankurdab. Paistab jah, et meie ees on kaubalaevade ankruala. Katsume sellest siis paremalt mööduda.

Veidi aja pärast võtab ühendust meile tagant suurel kiirusel (20kn) lähenev kaubalaev ja soovib mööduda tüürpoordist (so meist paremalt). No mis meil ikka üle jääb – nõustume hoides ennast nüüd nii vasakul asuva ankruala lähedusse kui võimalik.

Suur laev jõuab meie seljataha tüürpoordist (paremalt) möödumise kursil, kuid pöördub järsku hoopis vasakule ning möödub meist hoopis pakkpoordis (vasakult). Jälgime praktiliselt meie kõrval käeulatuses sõitvat mitmesaja meetrist laevakolakat huviga, sest ilmselgelt on ta hakanud kiirust vähendama. Paistab, et plaanib ankurdada.

Umbes 15 minutiga vähendab ta kiiruse 3-le knotsile, möödub ankrualast teiselt poolt ja siis … hakkab taas kiirendama!

Olles ankrualast möödas, muudab suur laev taas kurssi ja möödub meie nina eest paremalt vasakule 15 knotsise kiirusega tagasi suurte laevade sõidualale ning kaob kaugusse.

No see oli nüüd küll päris kummaline! Selline “hiiglase auring” ümber meie pisikese paadi … Hea, et oli veel valge, pimedas oleks ikka hulluks ajanud. Võtame kursi suurte laevade sõidualalt nii kaugele, kui vähegi kannatab. Mine sa tea, mis neil seal peas toimub.

16.05

Täna tuli meil langetada oluline otsus – kas pöörata sisse Sudaani lisakütuse järele või mitte. Sudaani relvakonflikt, mis seisneb riigiarmee kindrali ja vabakutselise armee kindrali võimuvõitluses, on interneti info kohaselt eskaleerunud. Lahingud käivad eeskätt pealinnas Hartumis. Välisesindused ja enamik välismaalasi on Port Sudani ja Port Suakini kaudu Sudaanist lahkunud. Olukorra kohta Suakinis internetis info puudub.

Kohe hommikul võtab Naine ühendust Suakini agendi Mohamediga ja uurib sealset turvaolukorda. Mohamed kirjutab vastu: “Suakin is safe and stable and life is very safe and normal. Don’t worry about the situation.” Ütleb ka, et kvaliteetne kütus on kenasti saadaval 1,6USD liiter ja, et ta on valmis selle meile max 2 tunniga ja 200USD eest pardale tooma. 200 USD sisaldavat lisaks agenditasule ka paberimajandust sh cruising permit’it.

Küsimuse peale, milleks meil cruising permitit vaja läheb, kui me ei kavatse Sudaani kaldaäärsete korallrahude vahel ei sõita ega ankurdada, tuleb vastus, et saab ka ilma selleta. See alandab hinda 20USD võrra. No asi seegi.

Järgmine asi on kindlaks teha, mis meie kütusevarud teevad. Alles on 440 liitrit kütust, minna on linnulennult 790miili. Plaanipärase stsenaariumi (Djiboutis pidasime seda muuseas halvimaks stsenaariumiks!) kohaselt sõidaksime eesootavates vastutuultes ja vastuhoovustes keskmiselt 3,5 knotsi tunnis kulutades sellele 1,7 liitrit tunnis. Seega plaanipäraselt kulutaksime Suessi jõudmisele 384 liitrit kütust. Aga, kui keskmine tunnikiirus langeks juba 3 knotsile (mida kogesime siinse vastuhoovusega) või tuleks krüssamise ja tugeva tuule eest varjupaikadesse minekuga ca 100 miili juurde, oleksime juba hädas.

Stsenaarium plaanipärane: 790/3,5*1,7=384 liitrit

Stsenaarium aeglasem keskmine kiirus: 790/3*1,7=448 liitrit

Stsenaarium suurem läbisõit: 890/3,5*1,7=435 liitrit

Sissepõige Suakini tähendab ca 100 miilist ringi aga tundub asjaolusid arvestades siiski mõistlik. See on lihtsalt meie “elukindlustus”, sest kütuse lõppemine keset Punast merd tähendab üldjuhul laevahukku.

Niisiis, kui arvad, et hullemaks minna enam ei saa, siis ikka alati saab – purjetame nüüd kohalikku sõjakoldesse:(

Loodame, et jumal on ikka eestlane…

17.05

Suakini pääsemiseks tuleb läbida korallrahude ja saarekeste rägastik. Tekstid plotteril hoiatavad, et kaardid on korallrahude osas ebatäpsed. Tõmbame internetist ipadi piirkonna satelliidi pildid ja uurime, millist trajektoori soovitab Red Sea Compendum.

Peale mõningat nikerdamist õnnestub alla laadida ja avada mõnede meie eelkäijate trajektoorid. Üks neist sobib meie plaanidega, super! Sõidame korallrahude vahelt sisse sama rada mööda.

Tuuled ja hoovused on toetavad ning me suisa lendame täispurjes 5,5 knotsiga. Kasvab lootus, et jõuame sadamasse siseneda enne pimedaks minekut.

Pool tundi enne päikese loojumist siseneme kitsasse kanalisse, mis viib sadamasse. Agent Mohamed soovitab minna ankrualasse, kus peaks kaks jahti juba ees olema. Oleme elevil – on ju lootust kellegagi kogemusi jagada.

Mööda kanali vasakut äärt jookseb pikalt kõrge betoonist kaubalaevade kai. Parasjagu laaditakse ühele suurele laevale peale loomakarja, meile tundmatuid sõralisi. Terasemalt vaadates saame aru, et kõik suured kai ääres seisvad laevad on mõeldud elavate kariloomade transpordiks. No väga põnev! Vaat siis, kust Araabiamaad omale liha impordivad! Ilmselt on elusa liha transportimine kõige odavam viis riknemist vältida.

Suakini saar hakkab paistma. Suakin oli keskajal Otomani impeeriumi pärl. Praeguseks näeb ta pidevate kodusõdade tulemusena armetu välja. Varemetes hooned on siin muuseas ehitatud korallidest.

2018. aastal liisis Türgi Suakini saare, millel paiknevad keskaegse linna varemed, Sudaanilt 100-ks aastaks ning lubas linna ja sadama restaureerida. Ei tea, kas nüüdse sõjalise konflikti valguses see kokkulepe ikka peab ….

Hakkame jõudma ankrualale ja taipame kiirelt, et kaks seal seisvat jahti on maha jäetud ja tühjad. Pettumus:(

See tähendab, et oleme ankrualal tegelikult üksi.

Suakinis peaks interneti andmetel elama ca 45 000 inimest aga ümbritsev vaikus on rusuv. Kalapaate ka vee peal pole. Kuna on juba pime, sööme õhtust ja kobime magama.

18.05

Leppisime agent Mohamediga kokku, et ta tuleb hommikul kell 8. Teadsime, et tal on ühe jala asemel protees ja õhtupimeduses oleks tal olnud ohtlik vee peale tulla.

Mohamed tõi meile palutud puuviljad, mõned köögiviljad ja kohalikke värskelt ahjust võetud mingist jahust tehtud kooke (mis maitsevad võiga lihtsalt võrratult).

Naine täitis ühe A4 suuruse vormi, andis Mohamedile Picasso Crew Listi, passikoopiad, maksis 180USD ja sellega oli paberimajandus ühel pool. Ei ühtegi immigratsiooni- ega tolliametnikku, harbormasterit ega turvategelast. Mohamed ei vaadanud isegi mitte me passe, rääkimata mõnest muust dokumendist. Ta väljastas meile käsikirjalise arve, millele lõi peale ka oma templi.

Siis võttis kaasa meie tühjad kütusekanistrid ja oli umbes poole tunni pärast tagasi täis kanistritega. Arveldasime kütuse ja sisseostude eest. Mohamed soovis meile turvalist edasisõitu, lehvitas ja läinud ta oligi. Nii lihtne! kõik kokku kestis vähem kui tunni. Igal pool võiks nii olla!

Kinnitasime oma kütusekanistrid reelingusse ja Veiko mässas veel pisut meie akudega, kui ühtäkki tõusis peakohal kõrvulukustav müra ja vähem, kui 50 meetri kauguselt meie jahist vihises mööda hävituslennuk… sinist värvi muuseas… olime päris jahmunud!

Naaberpurjeka mastist möödus ülimadalalt sööstev lennuk napilt 30 m kauguselt! Vaatasime juba, et võtabki masti tiivaga maha aga õnneks sai ikka mööda… See on mingi püstihull seal lennuki roolis!!!

Pikemalt me enam ootama ei jäänud. Ankur välja ja minema. Nagu Naine kartis, oli vaikus petlik. No aga meil läks taas õnneks! Uhhh…

19.05

Täna öösel ei kostnudki laevaraadiost harjumuspärast jorutamist: “Monkey, monkey, where are you? I am waiting for banana… I see you …” Paistab, et Eritrea rannikuga lõppes ka lollidemaa:) See on igatahes tore!

Terve tänase päeva on tuul puhunud vastu ehk põhjast 5-8m/s. Õnneks ei tõuse siin laine kuigi kõrgeks – kuni lõunani lainet praktiliselt polnud, õhtupoolikuks oli vast 1-1.5m, mis on krüssates igati talutav.

Õigupoolest tegeleme siin motokrüssamisega ehk siis on groot küll üleval aga mootor töötab ka pidevalt 1800 pööretel. Selle kombinatsiooniga liigume soovitud suunal 3 knotsise kiirusega (paadi kiirus lainete suhtes on pisut üle 4kn). Meie kruiiserist paksukesele on see tubli tulemus.

Hea on see, et siiani mõlemaid kaldaid palistanud laiad korallrahud on taandunud ja ruumi krüssata on piisavalt. Kaubalaevad laiutavad ka mõnuga hoides nüüd teineteisega suisa 10-miilist vahet:)

Uudiseid elusloodusest: täna avastasime pardalt piraka, no ikka sellise 5 cm-se rohutirtsu! Ilmselt lendas siia kohale. Internetist võib lugeda, et rändrohutirtsud on nuhtluseks eeskätt Egiptuses. Ehkki seilame veel Sudaani kallastel, kakkab Egiptus endast juba vaikselt märku andma:)

20.05

Parasjagu tugevad põhjatuuled on nüüd puhunud üle ööpäeva ja tõstnud üles sellise paari- kolmemeetrise lühikese intervalliga “Läänemere laine”. Tuult on 10-12 m/s ja mootorküssame ca 30 kraadise nurga all 3.5-4 knotsise kiirusega.

Kuna kaubalaevad on laotunud ühtlaselt üle mere, ei õnnestu meil neid enam vältida. Selles tuules ei õnnestu meil ka nende eest kuidagi kõrvale manööverdada. Eks nad siis ise leplikult ja mõistvalt katsuvad meist ohutult mööduda.

Meie vaene rohutirts ilmselt neab oma halba õnne ja on toimuvast silmnähtavalt stressis:) Ei julge ennast liigutadagi. Hoiame teda ohutuse mõttes rotipuuris ja toidame arbuusiga. See talle maitseb:) Usume, et saame ta elusalt ja tervelt Suessis maale tagasi toimetada:)

Tugevat tuulekest peaks jätkuma õhtuni, siis saabub prognoosi kohaselt pikem tuulevaikuse periood ja taas uus olukord.

Praeguse teadmise juures on ETA Suez canal 27.05.

No nii, seiklused jätkuvad… pärastlõunal kella 15 paiku kontrollis Naine purje asendit ja avastas, et groot on rebenenud! Pagan küll! Nii vähe on veel Euroopast puudu! Seal saaks juba taoliste probleemidega kiiret abi. Siin jääb loota ainult iseendale.

Hindasime olukorda. Tuul on vaibunud 5-6m/s-le aga laine on endiselt kõrge. Kui hakkaksime praegu grooti sisse kerima või alla laskma, lõhuksime ta tõenäoliselt veel rohkem ära. Mõistlik on oodata lainetuse vähenemist ja hoida pöialt, et puri nii kaua vastu peaks.

21.05

Kell on 14 pärastlõunal aga tuul on endiselt 5-6m/s laine on ehk pisut vaibunud aga ikka 2-3m. Prognoosis lubatud tuulevaikus jäi ainult lubaduseks … Õnneks on katkine puri tublisti vastu pidanud. Otsustasime tema vaevu veel pisut pikendada, sest tuuleprognoos lubab taas õhtuks tuule vaibumist.

Õhtuks jõudsime Saudi Araabia sadamalinna Yanbu lähistele. Seal võttis üks laev meiega ühendust, teatas, ei toimub mingi ‘survey’ ja nõudis, et võtaksime kursi 0° peale. Vastuväited teda ei huvitanud. Niisiis, tuult oli 5m/s. Kottpimeduses polnud mõistlik tekile minna purjega mässama, pöörasime nina vastu tuult ja tõmbasime katkise purje nii palju sisse kui võimalik. Motoriseerisime edasi soovitud kursil, mis viis meid otse maa poole. Lähiümbruses oli näha mitme suure laeva tuled, osad neist AISita.

Umbes tunni pärast katkes vahis istuval Naisel kannatus ja ta pööras paadi nina 180° vastassuunda. Kui edasi sõita ei lasta, siis on mõistlik sõita ju hoopis kaubalaevade liikumisala suunas. Seal pole AISilt mingit liiklustakistust näha. Veel tunnike ja Naine katsetas uuesti meile tarvilikus suunas ehk piki merd edasi sõitmist. Nüüd keegi karjuma ei pistnud … paistab, et ‘survey’ sai läbi. Tuleb nendest sadamapiirkondadest ikka eemale hoida.

22.05

Ühes tuulega on maha vaibunud ka lained. Täitsa tore on peale kolme kõikumispäeva jälle rahulikult paadis ringi toimetada. Kaardile vaadates on Sudaan seljataha jäänud. Vastasküljel on juba Egiptus. Meie jääme siiski sõitma Saudi Araabia ranniku äärde. Siin on paremad hoovused.

Nüüd, kus sadamat läheduses pole, sõidame uhkes üksinduses. Terve päev pole ühtegi laeva näha, imelik kohe:)

Naine kraamib oma õmblusmasina välja ja ronib tekile katkist purje lähemalt uurima. Purjekanga paksus ei oleks õmblusmasinale probleemiks, küll aga ilmneb teistsugune probleem – puri ei mahu õmblusmasina alla ära st õmblusjala kohaga ei ulatu katkist kohta õmblema:( Vaja on mingit spetsiifilist tööstusmasinat. Variant oleks muidugi ka käsitsi õmmelda aga see oleks päris pikk õmblus ja selle kvaliteet saaks ikka üpris kahtlane. On hea tõenäosus puri õmblusega ära rikkuda. Mnjah…

Vaatame tuuleprognoosi. Kolm järgmist päeva on rahulik, siis lubab taganttuuli!

Kui see tõesti nii läheks, saaksime ilma groodita Suessi ära sõita. Seal on mingi jahtklubi. Saame vast kai äärde. Otsustame purje parandamise edasi lükata.

23.05

Tuleb välja, et see Saudi-Araabia rannikuäär on täis mingeid märgistamata ‘private research area’sid’, mida valvatakse.

Paar minutit peale keskööd koordinaatidel 24°41,307N, 036°48,054 kutsuti Picasso välja järgmise palvega:

“Please change your course to eight zero, this is a private area”

Noh, nad võiksid ju märgistada oma privaattsoone, ohkas Naine ja keeras paadi nina nõutud suunda elik otse maapoole.

Läks natuke aega mööda ja taas kutsuti Picassot. “What is your course? I told you

please change your course two eight zero!”

No muidugi, ‘to eight zero’ ja ‘two eight zero’ kõlab inglise keeles täpselt ühte moodi:)

Vähemalt on see suund mõistlik. Küsimusele, kui pikalt seda ‘private areat’ siis on, küsiti vastu, kuhu me sõidame. No Suessi kanalisse sõidame vastas Naine. “Sinna siis sõitkegi!”, tuli vastus. Mnjahh, no ei saanud palju targemaks…

Kell on 9 hommikul. Asume koordinaatidel 24,59,99N 036,30,44E. Saudi-Araabia piirivalve võtab meiega ühendust ja teatab, et oleme sisse sõitnud järjekordsesse piiratud alasse. Variandid on, kas sõita 6 miili tagasi ja pöörata suurte laevade liikumisalale, või sõita kursil 0° kalda suunas vähemalt 20 miili. Eelistame mitte tagasi sõita ja võtame kursi kalda suunas ehkki jumal teab, mis takistused meid seal ees ootavad. Võimatu on aru saada, kust piiratud ala algab ja kus lõppeb ning, kus on järgmine, sest plotteri kaardil nende kohta ühtegi märget pole.

24-25.05

Päikeseloojangud ja tõusud on siin Punasel merel iga päev täpselt ühesugused, sest taevas on kogu aeg ühesugune. Siin ei ole Eestile omaseid kauneid rünkpilvi. Kui seda õhtust ja hommikust udu-sudu vahepealset toodet üldse pilvisuseks nimetada, siis see katab alati taeva ühtlaselt. Kui päike tõuseb kõrgemale, siis see üldjuhul kaob.

Veepinnal ujub aegajalt mingi kollakas kiht. Ei ole veel selgeks saanud, kas see on vetikas või veepinnal hõljuv peenike liivatolm.

Kuna hoiame Sahaarast eemale st SaudiAraabia poolele, on meie laevuke liivast veel kaunis puhas. Nojah, tugevaid läänetuuli pole ju ka olnud. See peaks nüüd muutuma, kui siseneme kitsasse Suessi väina … eks näis.

Purjetamis-, õigemini küll motoriseerimisolud on olnud nüüd väga vaiksed – ei tuult, ei lainet, ei suuri kaubalaevu. Teeb rõõmu, et hoovus (0,5-1,5 kn) on juba päris pikalt toetav ja Saudi-Araabia piirivalve on ka meie kantseldamise (seoses piiratud aladega) lõpetanud.

Kasutasime juhust ja tegime Veikost jälle inimese… nüüd ei hirmuta vähemalt enam lapsi ära:)

21.05

Kell on 14 pärastlõunal aga tuul on endiselt 5-6m/s laine on ehk pisut vaibunud aga ikka 2-3m. Prognoosis lubatud tuulevaikus jäi ainult lubaduseks … Õnneks on katkine puri tublisti vastu pidanud. Otsustasime tema vaevu veel pisut pikendada, sest tuuleprognoos lubab taas õhtuks tuule vaibumist.

Õhtuks jõudsime Saudi Araabia sadamalinna Yanbu lähistele. Seal võttis üks laev meiega ühendust, teatas, ei toimub mingi ‘survey’ ja nõudis, et võtaksime kursi 0° peale. Vastuväited teda ei huvitanud. Niisiis, tuult oli 5m/s. Kottpimeduses polnud mõistlik tekile minna purjega mässama, pöörasime nina vastu tuult ja tõmbasime katkise purje nii palju sisse kui võimalik. Motoriseerisime edasi soovitud kursil, mis viis meid otse maa poole. Lähiümbruses oli näha mitme suure laeva tuled, osad neist AISita.

Umbes tunni pärast katkes vahis istuval Naisel kannatus ja ta pööras paadi nina 180° vastassuunda. Kui edasi sõita ei lasta, siis on mõistlik sõita ju hoopis kaubalaevade liikumisala suunas. Seal pole AISilt mingit liiklustakistust näha. Veel tunnike ja Naine katsetas uuesti meile tarvilikus suunas ehk piki merd edasi sõitmist. Nüüd keegi karjuma ei pistnud … paistab, et ‘survey’ sai läbi. Tuleb nendest sadamapiirkondadest ikka eemale hoida.

22.05

Ühes tuulega on maha vaibunud ka lained. Täitsa tore on peale kolme kõikumispäeva jälle rahulikult paadis ringi toimetada. Kaardile vaadates on Sudaan seljataha jäänud. Vastasküljel on juba Egiptus. Meie jääme siiski sõitma Saudi Araabia ranniku äärde. Siin on paremad hoovused.

Nüüd, kus sadamat läheduses pole, sõidame uhkes üksinduses. Terve päev pole ühtegi laeva näha, imelik kohe:)

Naine kraamib oma õmblusmasina välja ja ronib tekile katkist purje lähemalt uurima. Purjekanga paksus ei oleks õmblusmasinale probleemiks, küll aga ilmneb teistsugune probleem – puri ei mahu õmblusmasina alla ära st õmblusjala kohaga ei ulatu katkist kohta õmblema:( Vaja on mingit spetsiifilist tööstusmasinat. Variant oleks muidugi ka käsitsi õmmelda aga see oleks päris pikk õmblus ja selle kvaliteet saaks ikka üpris kahtlane. On hea tõenäosus puri õmblusega ära rikkuda. Mnjah…

Vaatame tuuleprognoosi. Kolm järgmist päeva on rahulik, siis lubab taganttuuli!

Kui see tõesti nii läheks, saaksime ilma groodita Suessi ära sõita. Seal on mingi jahtklubi. Saame vast kai äärde. Otsustame purje parandamise edasi lükata.

23.05

Tuleb välja, et see Saudi-Araabia rannikuäär on täis mingeid märgistamata ‘private research area’sid’, mida valvatakse.

Paar minutit peale keskööd koordinaatidel 24°41,307N, 036°48,054 kutsuti Picasso välja järgmise palvega:

“Please change your course to eight zero, this is a private area”

Noh, nad võiksid ju märgistada oma privaattsoone, ohkas Naine ja keeras paadi nina nõutud suunda elik otse maapoole.

Läks natuke aega mööda ja taas kutsuti Picassot. “What is your course? I told you

please change your course two eight zero!”

No muidugi, ‘to eight zero’ ja ‘two eight zero’ kõlab inglise keeles täpselt ühte moodi:)

Vähemalt on see suund mõistlik. Küsimusele, kui pikalt seda ‘private areat’ siis on, küsiti vastu, kuhu me sõidame. No Suessi kanalisse sõidame vastas Naine. “Sinna siis sõitkegi!”, tuli vastus. Mnjahh, no ei saanud palju targemaks…

Kell on 9 hommikul. Asume koordinaatidel 24,59,99N 036,30,44E. Saudi-Araabia piirivalve võtab meiega ühendust ja teatab, et oleme sisse sõitnud järjekordsesse piiratud alasse. Variandid on, kas sõita 6 miili tagasi ja pöörata suurte laevade liikumisalale, või sõita kursil 0° kalda suunas vähemalt 20 miili. Eelistame mitte tagasi sõita ja võtame kursi kalda suunas ehkki jumal teab, mis takistused meid seal ees ootavad. Võimatu on aru saada, kust piiratud ala algab ja kus lõppeb ning, kus on järgmine, sest plotteri kaardil nende kohta ühtegi märget pole.

24-25.05

Päikeseloojangud ja tõusud on siin Punasel merel iga päev täpselt ühesugused, sest taevas on kogu aeg ühesugune. Siin ei ole Eestile omaseid kauneid rünkpilvi. Kui seda õhtust ja hommikust udu-sudu vahepealset toodet üldse pilvisuseks nimetada, siis see katab alati taeva ühtlaselt. Kui päike tõuseb kõrgemale, siis see üldjuhul kaob.

Veepinnal ujub aegajalt mingi kollakas kiht. Ei ole veel selgeks saanud, kas see on vetikas või veepinnal hõljuv peenike liivatolm.

Kuna hoiame Sahaarast eemale st SaudiAraabia poolele, on meie laevuke liivast veel kaunis puhas. Nojah, tugevaid läänetuuli pole ju ka olnud. See peaks nüüd muutuma, kui siseneme kitsasse Suessi väina … eks näis.

Purjetamis-, õigemini küll motoriseerimisolud on olnud nüüd väga vaiksed – ei tuult, ei lainet, ei suuri kaubalaevu. Teeb rõõmu, et hoovus (0,5-1,5 kn) on juba päris pikalt toetav ja Saudi-Araabia piirivalve on ka meie kantseldamise (seoses piiratud aladega) lõpetanud.

Kasutasime juhust ja tegime Veikost jälle inimese… nüüd ei hirmuta vähemalt enam

Tuuleprognoosi kohaselt jõuame Suessi kanali suudmesse 27. mai õhtul. Paistab, et Neptunile ei meeldi meie plaan mõned päevad Egiptuses ringi vaadata:(

Vahemere tuuleprognoos on valdavalt vastutuul, välja arvatud kahe päevane auk 31. mail ja 1. juunil, mil puhuvad täpselt meile soodsad tuuled. Selleks, et neid ära kasutada, peame Suessi kanali läbima 29-30.05. Kuna meil grooti pole, siis ei saa siin ilmselt “ülbitseda”, tuleb oma plaane mere ja tuultega kohandada. Selline on juba kord purjetaja saatus.

Õhtupimeduses võtab meiega raadioteel ühendust Egiptuse piirivalve ja uurib, kust me tuleme ja kuhu läheme. Kuuldes, et oleme Suessi transiidil, kaotab ta meie vastu huvi.

26.05

Kell on 8 hommikul siseneme kitsasse Suessi väina (mis on enne kanalit). Meist paremal paari miili kaugusel paistavad nafta puurtornid, vasakul vähem kui miili kaugusel on tiheda liiklusega laevatee ja sellest teisel pool paistavad läbi hommikuudu liivased kaljud – väike saarestik, kus jahtidel on halva ilma korral võimalik varju leida. Ümbruses ulbib päris palju võrgupoisid. Tuleb ettevaatlikult sõita.

Meil on ilm suhteliselt hea. Päikesest ma ei räägi, see ripub siin kogu aeg pilvitus või pisut uduvineses taevas, aga vastutuul jääb alla 5 m/s ning vastuhoovus on 0,4kn. Kiirus jääb 2-3knotsi vahele. On lootust, et ikka suureneb päeva poole, kui tuul veelgi vaibub ja hoovus pöörab. Kajutis on 26 kraadi elik meie arusaamist mööda on külmaks läinud. Istume mõlemad fliisides, pleedid jalgade ümber keeratud. Külmad karastusjoogid on asendunud kuuma teega:)

Kümnekonna miili pärast pöörab hoovus toetavaks jäädes siiski alla 1 kn. Tuul vaibub 2-3knotsini ebamäärasest suunast ja motoriseerime umbes 4knotsiga peegelsiledal veel kuni hiliste õhtutundideni. Veepeal on mõni üksik lind, ühtegi kala me lupsu löömas ei näe. Selle asemel on ümbrus täis mahajäetud nafta puurtorne (neid on isegi laevatee eraldusalal). Mõni üksik siiski töötab ka- seda reedab torni tipus helendav gaasileegi juga.

Sõidame täpselt mööda meie jaoks pärisuunalise laevatee osa paremat äärt. Üks mahajäetud puurtorn jääb otse meie teele. Valges pole see probleem aga pimedas on mahajäetud tornid valgustamata, ilma radarita siin siis sõita ei saa. Eriti ohtlik on see laevateest kaugemal.

Õhtuks oleme jõudnud läbida umbes poole väinast. Meist vasakul sirab tuledes Gharebi linn. Suured laevad hiilivad meist mööda nagu mustad tondid varjates linnatulesid ja tekitades üksikuid laineid. Raadio on harjumatult vaikne on siinkandis.

27.05

Kogu päeva olid meil lihtsalt kadestamistväärt purjetamise olud – 7-12 m/s lõunatuuled ehk siis meile pärituuled. Sellist asja juhtub Suessi väinas harva, et korralikud lõunatuuled toetavad.

Evergreen siirdumas ankrualale enne Suessi kanalisse minekut

Tegelesime vahelduseks bürokraatiaga ja maksime ära Kreekas nõutava ‘cruising fee’. Selleks on Kreeklased valmis meisterdanud “udupeene” veebilehe, mille kasutajaks tuleb ennast registreerida ja mille kaudu saab ‘cruising permitit’ taodelda. Veiko ei suutnud ära imestada, miks on Kreeka riigil ‘cruising fee’ sissekasseerimiseks vaja teada tema ema ja isa nime… isegi emailile saadetud arvele olid need kirjutatud:)

Teine teema oli arveldusarve numbriga. See, mis arvel oli, muidugi ei toiminud. Arvega oli kaasas kiri, kus oli kirjas teistsugune arveldusarve number. Ka see paraku ei toiminud. Kirjas oli veebilink KKK-le. Seal oli veel üks arveldusarve number, mis lõpuks ka toimis!!! Meenutage seda, kui teinekord tekib tahtmine viriseda Eesti riigi infosüsteemide ja e-maksete üle:)

Üks detail veel: kuni 12-meetrise (k.a.) aluse loa eest kasseerib Kreeka riik igakuiselt 33eurot. Üle 12-meetrise aluse eest aga 96eurot! Pea kolmekordne vahe! Jumal tänatud, et meil suurem paat pole!

Püüdsime kinni pontšaka tuna ja tegime sellest maitsva kalasupi aga siis …ca paarkümmend miili enne Suessi kanali suudmesse kohalejõudmist tõusid taganttuuled 20-26 m/s vahele, lained kogusid kiiresti 4-meetristeks. Olime ühtäkki sattunud täiemõõdulisse tormi! Prognoos lubas tuult max 15 m/s … muidugi polnud me millekski selliseks valmistunud …

Väljas pimenes kiiresti, Meie eest ja tagant sõitis kohati vaid 20 meetri pealt mööda kümneid suuri kaubalaevu. Meie sõitsime kitsasse vanalisse sisse aga nemad parasjagu väljusid… Kanal on sissesõidu alal vaid 0,2 miili ehk 400 meetrit lai. Sellest kohe paremale jääb suure süvisega laevade ankruala ja vasakule väiksema süvisega kaubalaevade ankruala. Kõik saabuvad kaubalaevad kiirustasid ankurdamisega, sest ilmaolud halvenesid järjest. Nii kaugele, kui silm ulatus, kõikjal ainult suured kaubalaevad, olime ainus purjekas.

Raadiost kostis pidevalt närviliste laevnike karjumist … ei nad ei muretsenud meie pärast, meie olime nende jaoks ju sisuliselt liivatera, nad karjusid ikka teineteise peale … võimatu oli selles segaduses Port Control’iga ühendust saada.

Purjeka sprayhood ja pimini top toimisid nii kõvas tuules purjedena. Meie kiirus oli 6-7 knotsi. Lisaks pidime tugevas tuules oma pimini topist ikka täie jõuga kinni hoidma, et ta pealt ära ei lendaks. Lained viskusid järsematel manöövritel üle pea kokpitti. Õnneks oli soe:)

Kuidagi õnnestus meil oma veesõiduki õhkutõusmist siiski vältida ja laevateede ning ankrualade nimelised takistusribad ületada. Jõudsime viimaks otse kanali kõrval asuva jahtklubi ankrualale. Õnneks oli seal üks vaba poi.

15-20 m/s tuules pimedal ankrualal (kus on ka teisi paate) poid püüda on omaette väljakutse. Kõigepealt lasime sisse tavalise ankru ja kinnitasime leevendi, et vintsi mitte ära lõhkuda. Siis ootasime, kuniks svingisime end keti otsas poile piisavalt lähedale. Veel natuke mootoriga kaasaaitamist ja kolmandal katsel saimegi poi kätte ning sidusime ta kahe otsaga (sellistes oludes kasutame alati ka nn turvaotsa) paadi külge.

Pealtnäha lihtne aga 40 minutit kulus ikka julgesti enne kui paadi kinni saime ja surmväsinult magama kukkusime:)

Selline kirss tordile siis Punase mere poolt!