“Naine! Vaata! Meie kummipaat lendab!” No mis jama see siis nüüd jälle on, meie kummipaat on ju jahi küljes kinni ja tuultki pole.”

Naine ronib jahist välja ega suuda oma silmi uskuda. Tõesti, lahe kohal lendab samasugune kummipaat nagu meie oma. Mingi kavalpea on deltaplaanile kummipaadi alla kruvinud ja paarutab nüüd sellega päris kõrgel õhus! No peaasi, et paadile auku sisse ei tuleks …

Jorge korjab meid 12.04 pärastlõunal peale ja viib oma autoga linnakesse nimega Varas (ca 20 km kaugusel). Naine on juba tükk aega tahtnud näha vulkaane ja Jorge otsustas enne lahkumist naise soovi täita – ikkagi ju sünnipäev:) Varases näeb koguni kahte vulkaani ja need on oma lumiste tippudega tõeliselt majesteetlikud.

Võrreldes Puerto Monttiga on Varas väga kaunis linnake ja populaarne turistide hulgas. Käisime ka suures supermarketis ning täiendasime korralikult oma toiduvarusid. Jorge pidi järgmisel päeval alustama oma pikka, rohkem kui 1000 kilomeetrist autosõitu kodupoole ja tähistasime temaga koos veel viimast korda meie igati kordaläinud Patagoonia retke. Hirmus kahju on ikka lahkuda…

Meie lennuk Santiagosse läks 16.04 pärastlõunal ja enne seda tuli jaht seada sõiduvalmis, et Santiagost tagasi tulles saaks kohe Valdiviasse startida. Vaja on sebida juurde ankruketti, vahetada mootoriõli, remontida elektrikempsu, vabastada magamiseks vöörikajut, parandada reeling, osta paadile uus mürkvärv, kohendada langevari tormiankruks…

Kohe alguses oli naine välja selgitanud, et meie sadamas on võimalik paati välja tõsta aga see läheb meile maksma ca 600 eurot. Otsustasime Valdivia kasuks. Jorge tuttava kasutatud ankrukett oli kalibreerimata ega sobinud meile kahjuks. Poest sobilikku ei leidnud. Poodides muuseas käisime Uberiga (mis on siin igati mõistliku hinnaga). Reelingu trosside pingutamiseks oli vaja hüdraulilisi tange või uusi keeratavaid otsi. Kumbagi me Puerto Monttist ei leidnud! Elektrikempsu tarvikuid ka poodides polnud aga selle üle me eriti ei imestanud. Mootoriõli vahetas mees ise ära, mürkvärvi leidsime Jorge soovitatud poest, vöörikajuti saime tühjaks ja korda. Paadi ümber uudishimulikult ujuvatel merilõvidel oli meie näol igatahes kõvasti meelelahutust:)

Admiralide kingitud langevari osutus hiiglaslikuks madratslangevarjuks. Selleks, et seda kasutada, lõikasime sealt välja umbes kolmandiku. Otsad peab naine moodustunud ca 3x3meetrise tormiankru äärtesse ümber õmblema ja läheb kasutusse.

Kui küsisime kohalikelt, et jahte on ju sadamas palju, kust nad ise tarviliku ostavad, siis saime vastuseks, et kuna kohapeal on kõik väga kallis, siis nad panevad kamba peale tarvilikust nimekirja kokku ja saadavad mõne oma mehe lennukiga Ameerikasse nänni järele. Pidi oluliselt odavam tulema! Niipalju siis korralikust sadamalinnast Puerto Monttist …

Kõige toredam Puerto Monttis ei olnudki mitte linn ise oma madalate valdavalt räämas hoonetega vaid kaldaäärne ja sealsed vaated. Kalaturg oli ka täitsa vahva.

16-18.04 Santiago

Santiagos pidime kohtuma Eesti aukonsuliga Tsiilis, Tactical Foodpacki Tsiili esindajaga ja oma uute madrustega. Aukonsulil tuli paraku midagi ootamatult ette ja teda me seekord siiski ei näinud aga leppisime kokku, et hoiame sidet.

Santiago on ilus aga kahjuks hirmsasti täis soditud linn … ja nagu kohalikud ütlesid, juhtus see kõik ca kaks aastat tagasi, kui toimusid suured rahvarahutused. Protestikõnelejaid kohtab linnaparkides praegugi aga paistab, et erilist huvi kellelgi nende vastu pole. Äsja tuli võimule uus kommunistist president, kes lubas poole aasta pärast esitada kongressile uue põhiseaduse! Pidi olema seotud suuremate piirangutega eraomandile …

Kaunist koloniaalaegset arhidektuuri ei ole väga palju säilinud pidevate maavärinate tõttu. Alles on valdavalt suuremad valitsushooned kesklinnas Armase platsi läheduses.

Santiagos on Ladina Ameerika kõrguselt teine hoone. Paistab kaugele kätte.

Kaunis on ka Santa Lucia mägi ja piki jõge kulgev park.

Turistidele on avatud Cristobali mäel asuv funikulöör ja vaateplatvorm aga meie nautisime kaunist vaadet linnale oma 26 korruselise apartmenthoone katuseterrassilt.

Oodatud suur ja lai linna läbiv jõgi osutuks väikeseks veenireks. Massiivsed kaitserajatised viitavad aga sellele, et mingitel aegadel on siin asjad teisiti olnud.

Linnaõhk on väidetavalt kõige saastunum Ladina-Ameerika linnadest ja linna ümbritsevad mäed paistavad enamasti sudu seest häguselt. See pidi olema probleem just praegusel aastaajal, mil sajab vähe. Meie nautisime aga vahelduseks mõnusat sooja ja päikselist suveilma +25° (Puerto Monttis oli samal ajal vaid +14°)

Saabumisõhtu oli tõeliselt tore tänu Jorgele (mitte segi ajada admiraliga:), kelle kontaktid saime Ragnarilt ja kes on Tactical Foodpacki kohalik esindaja. Ta tuli meile lennujaama vastu ja tegi oma autoga linnapeal väikese ekskursiooni ning sõime koos õhtust tema imearmsa naisega. Lahkusime teineteisest lubadusega taaskohtuda Eestis.

Teisel päeval saabusid Santiagosse meie madrused ja peale väikest linnaekskursiooni korraldasime ühise kohtumispeo meie apartmenthotelli katuseterrassil… ja afterparty apartmendis:)

Kolmandal päeval käisime shoppamas ja sisustasime oma päeva tüütusega nimega Mevacuno. Nimelt väideti meile enne Santiagosse lendu Puerto Montti lennujaamas, et meie Mevacunod on aegunud ja hoiatati, et Santiago lennujaam võib seetõttu tagasisõidul nõuda värsket PCR testi. Murelikult siis otsisimegi üles koha, kus PCR- teha sai ja kumbki ca 20 euri eest lasime oma ninasid torkida. “Grande finale” oli muidugi see, et Santiago lennujaamas ei tundnud keegi ei meie Mevacunode ega PCR-de vastu mingit huvi.