22. aprilli hommikul olidki madrused platsis. Sõime koos hommikust ja andsime neile nende kajutid kätte ning läksime siis linnapeale.

Meie sadamast viivad kesklinna bussid, mille peatus on mõnikümmend meetrit sadama väravast. Buss sõidab ca 20 minutit ja maksab 600 kohalikku ehk ca 60 euro senti.

Valdivia on koloniaalajastu hõnguline ülikoolilinn. Suuremad koloniaalajastu ehitised hävisid 1960. aasta maavärinas, mis oli väidetavalt teadaolevalt tugevaim maailmas registreeritud maavärin ja hävitas enamiku linnast. Linn on aga taas üles ehitatud ning enamalt jaolt madalad hooned ja palju rohelust jätavad kohati aedlinna mulje.

Siin on korralik kalaturg, koos selle juurde kuuluva mereeluga – merilõvid (või on need pigem merikarud) ja linnud hoolitsevad, et miskit ei läheks kaotsi.

Erinevad Ferreterad ehk rauakaupade poed pakuvad muuhulgas ka jahtidele vajalikke vidinaid. Siit saime ostetud nii tarviliku ankruketi jupi kui ka reelingu ja kempsupoti parandamise tarvikud. Ferretera Allemana on kõige asjalikum pood. Järgmised paar päeva päev kulusidki jahi kõpitsemisele. Madrustest oli ikka palju abi!

Õhtuti, kui juba pimedaks oli läinud, kasutasime usinasti oma jahtklubi kaminaruumi, mida Marselo meie meeleheaks küttis ja vahest ka ise meie seltsi istus.

24. pärastlõunaks broneeris naine tublidele meestele laua läheduses asuvasse Kunstmanni õllerestorani. Ei ole raske arvata, et Kunstmannid on tubli saksa perekond, kes kolis Valdiviasse juba 19. sajandi keskpaigas ja leidis siit eest suurepärased tingimused õlle valmistamiseks.

Kuna nad käivitasid õlletootmise siinmail ennenägematu kiirusega, arvati, et neil oli saatan abiks ja nii oligi nende õlu alguses reklaamitud kui saatana märjuke (pange tähele saatana märki nende esimestel õllesiltidel).

Mingi aja pärast muutus Kunstmanni õlu aga tõeliseks rahvajoogiks, mida peegeldab ka tundmatuseni muutunud silt.

1960. maavärinas sai õlletööstus hukka ning Kunstmannide järeltulijad panid praeguse kaasaegse vabriku koos restorani ja muuseumiga püsti alles mõnikümmend aastat tagasi. Püsivalt on tootmises 15 õllemarki, millest 3 on nn eksperimentaalõlled.

Ära tasub proovida nii õlu kui restoran. Muuseum Eestlastele kui muistsetele õllevalmistajatele erilist uudisväärtust ei paku aga tore oli ikka lõpuks osavalt kokku volditud Kunstmanni mütsikesed pähe saada:) Lubasime muuseumitöötajatele saata nende ülemaailmsesse õllekollektsiooni ka mõned Eesti õlled, kui koju naaseme.

Naine selgitas välja, et eesootavatel saartel on nõutav buuster-vaktsiini olemasolu. 25. aprilli hommikupoole käisime seega mehega ennast COVIDi vastu vaktsineerimas. Meid aitas transpordi ja õige koha leidmisega meie sadama pealik Jorge. Vaktsineerimine oli ka välismaalastele tasuta. Uue vaktsiini info lisati muuseas ka Mevacuno süsteemi.

Kuna päev juba algas torkimisega, siis otsustas naine selle hoolimata mehe valjuhäälsetest protestidest ka lõpetada torkimisega. Teisisõnu tuli mehest lõpuks ikka korralik Cape Horner teha.

Naine otsis tarvilikud riistad välja ja mees lisas sinna ka omalt poolt ühtteist, mida ta tarvilikuks pidas…

Siis veel kohalik tuimestus …

ja operatsioon võis alata:)

Ei läinud poolt tundigi, kui meie karm meremees kardetud protseduuri ühele poole saamise üle silmnähtavalt rõõmustas… nüüd, nagu Cape Hornerid ütlevad, võib vastu tuult kusta:)

26. aprill kulus valdavalt arvuti taga. Mees regeles raamatupidamisega. Naine luges noonsite.com‘ist meid eesootava bürokraatia kohta vahemere väikesaartel, tegi märkmeid, laadis alla tarvilikke dokumendivorme ning nentis ohkega, et tuleb vist hakata ka prantsuse keelt õppima …

27.04

Kell on 5 varahommikul ja naine istub üleval. Ookean marutab ja kogu see jama jõuab jõge mööda üles Valdiviani. Sadamas on 12m/s tuuled ja korralik lainetus, nii et kogu kohalik fliit hüpleb pontoonide vahel, kiiksub, kääksub, ägiseb, viliseb jne. Vihma kallab kui oavarrest, sekka lööb välku ja müristab. Selliste oludega ei suuda naine magada vaid käib regulaarselt kontrollimas, kas otsad peavad ja vendrid hoiavad.

Eile saime ühenduse Marioga – Itaallasega, kellega oli plaan esialgu koos meiega Cape Horni minna. Ta ütles, et Cape Horni ei jõudnudki. Alustas kanalitest läbisõitu, jõudis Pia liustikuni, kohkus ära ja tuli tagasi ning müüs Ushuaias oma paadi ära ja on nüüd koduteel. Nii palju siis Itaallastest … Saatis vähemalt lahedaid pilte Seno Piast – karmist aga kaunist kohast, kus meiegi peatusime.

Tuuleprognoosi kohaselt rahuneb ookean Valdivia kandis homme niipalju maha, et saaksime ära sõita. Seda akent jätkub max kaheks päevaks st meil on täna vaja kindlasti saada zarpe edasisõiduks ja homme startida.

Hommik oli sadamas nii tuuline ja lained nii kõrged, et meie silme all kukkus kokku ühe päevinäinud purjeka mast. Kutsusime murelikult sadamavahi Jose aga tema suhtus sellesse nii stoilise rahuga, nagu oleks see igapäevane nähtus. Ütles, et kõigepealt teeb meile värava lahti ja küll siis jõuab tegeleda ka selle mastiga … No mis siis ikka, seadsime sammud linna poole.

Alustasime, nagu tavaks saanud, immigratsioonist. Seal pidi meil olema ette näidata lisaks kapitanale ka kolm rõõmsat, kainet, korras paberitega meest.

Istusime kannatlikult ootesaalis, kuhu meid esialgu suunati, kui meie juurde laekus pilves näoga ametnik.

“Kuidas te siia saite? Valdivia sadamad on jahtidele kinni, siitkaudu riigist välja ei saa.”

Mis mõttes!? Lolliks läinud või? Puerto Williamsist sisse ju lasti, kuidas siis nüüd välja ei saa.. kas peame siia jääma või?!

“Ei noh, teil on kaks võimalust – kas väljute Puerto Williamsi kaudu või hakkate siit väljumiseks eriluba taotlema … aga see võtab vähemalt 10 päeva.”

Vahtisime templiametnikku uskumatul pilgul. Sellest võib veel aru saada, et riiki sisse ei lasta aga senikuulmatu, et terveid vaktsineeritud välismaalasi ei lasta riigist välja. Oleme nädal aega ilma oodanud, nüüd on kahepäevane aken minekuks, me ei saa siia ootama jääda… jumal teab, kuna järgmine võimalus avaneb, me ei sõida ju trammiga …

“Peate taotlema eriluba. Mina ei saa rohkem aidata.”, laiutab templiametnik käsi ja näeme, et vaielda pole mõtet. Täname saadud emaili aadressi eest, millele tuleb eriloa saamiseks kirjutada ja lahkume ootesaalist.

Midagi ei jää üle, tuleb võtta zarpe Lihavõtte saarele ja loota, et seal keegi meile templid passi paneb. See on jabur, et nad ei lase meil riigist lahkuda. Mingit adekvaatset põhjust ju pole.

Jalutasime üle tänava ja arutasime, kuhu oleks kõige targem Uber tellida, kui järsku märkasime, et templiametnik lehvitab meile teisel pool tänavat. Vantsisime tagasi nende kontoorasse. Ametnik seletas õhinal, et oli oma ülemusele helistanud ja meie muret selgitanud ja nüüd pakutakse meile järgmisi variante: a) saada kohe passidesse templid ja lahkuda Valdiviast homme ilma peatumata Lihavõtte saarel b) oodata esmaspäevani ja saada luba lahkuda läbi Lihavõtte saare. Kordasime, et me ei saa oodata üle kahe päeva ja palusime templeid passi kohe. Uskumatu küll aga saimegi!

Võtsime suuna Armaada poole – järgmisena on vaja zarpet. Armaadas piisab, kui kohale läheb ainult kapten. Niisiis läksid mehed linnapeale ja naine koputas Armaada uksele üksi. Armaada ametnikud ei esitanud mingeid rumalaid küsimusi ja andsid meile ilma pikemata zarpe Lihavõtte saarele. Ütlesid, et seal saame templid ka oma tolli paberitele. Korras! Nüüd oli meil ka sisuline põhjus lihavõtte saarele minekuks. Naine oli sellega välja teeninud kohvi ja koogi:)

Edasi tuli proviant hankida ja kuidagi paati saada. Üks kuhjaga kärutäis söögipoolist ja kolm valdavalt kraadiga jooke panid tellitud Uberipoisi kulmu kergitama. Selgitasime, et lahkume kohe-kohe ookeaniületusele. Uberi- poisi suunurgad venisid ülespoole ning ta asus abivalmilt oma auto pagasnikut täitma gini, tooniku ja õllepurkide ja pudelitega. Ei mahtunudki ära kõik ühte masinasse, tellisime teise juurde.

Sadamas maksime valvuri kätte 100 000 kohalikku raha (ca 100 eurot) sadamatasu, mis on nädala eest ikka olematu summa ja asusime kokkuostetud kraami jahti ära paigutama. Käes olid juba esimesed öötunnid, kui hakkasime ükshaaval unematile alla andma.

28.04

Käes on ärasõidu päev. Madrused on elevil, mees istub, nagu traditsiooniks saanud internetis ja võtab viimast, naine katsub asju sättida nii, et saaks esimesel võimalusel välja sõita.

Saabub Club de Yates Valdivia pealik Jorge ja räägime talle pikemalt Tallinna jahtklubist ja selle ajaloost ning oma reisi missioonist. Kingime mälestuseks jahtklubi lipu, mille ta lubab paigutada oma klubi lipuruumi. Jorge on ka väga huvitatud Tallinnasse tulekust ja mine Sa tea, ehk saamegi teda seal ühel heal päeval võõrustada!

Jätame hüvasti ka toreda sadama vahi Marseloga, kes iga päev meie eest hoolitsedes jahtklubi raamatukogu kaminat küttis, andis oma autot kasutada, kui käisime Kunstmanni õlletehases ja jõi meiega klaasikese veinigi ning kuulas huviga Toomase pillimängu ja laulu. Marselo aitab anda otsad ja lehvitab pikalt järele … taas jääb selja taha üks koduseks saanud sadam.

Naine kutsub “Valdivia radiot” ehk Armaadat, et meie lahkumisest teada anda aga keegi ei vasta. Sõidame mitu miili edasi ja naine kordab kutsungit. Ikka ei midagi. Lõpuks kutsub Armaada meid ise. Naine vastab kutsungile ja raporteerib Picasso lahkumisest. Armaada soovib head reisi ja tundub, et sellega on kõik korras. Oleme juba jõudnud ookeani suudmesse, kui Picasso kutsutakse uuesti välja: “This is international police, please stay, where you are!”

Vaatame meeskonnaliikmetega arusaamatult teineteisele otsa ja võtame purje maha. Millega me siis nüüd selle ära oleme teeninud …

Tükk aega ei tule ühtegi selgitust, meie poole ei sõida ühtegi paati. Hakkame juba rahutuks muutuma. Lõpuks kutsutakse meid siiski taas välja. Keegi head inglise keelt rääkiv härra küsib kuhu me sõidame. Naine vastab, et Lihavõtte saarele, et meil on sealt riigist lahkumiseks Aduana ehk tolli templit vaja. Härra küsib meie satelliittelefoni numbrit ja lubab ühendust võtta. Ootame lubatud kõnet kümmekond minutit ja heiskame taas purje. Tont neist Tšiili ametnikest aru saab. Helistagu siis kuna ise soovivad.

Purjetamisolud on meil head. Tuul on baakstaagist vasakult 8-10 m/s ja teeme korralikku sõitu. Päike paistab ja vaikselt läheb soojemaks. Seda rõõmu peaks nüüd jaguma vähemalt kuni Robinson Crusoe saareni, mis asub kolme päevateekonna kaugusel.