29.04-01.05
Tuul puhub valdavalt nii kuis prognoos lubas st tagant ja 8-10 m/s. Lained on ca 2-3 meetrit. Vahepeal tuleb väike tuuleauk ja motoriseerime pisut aga seda rohkem, et energiat saada, kuna päikesepaneelid ei tööta korralikult.
Madrused peavad vapralt vastu. Toomas on merehaige.
Automaatpiloot ei tööta korralikult, võtame kasutusele tuulerooli. Sellist pole meie madrused varem kohanud ja õpivad seda huviga tundma ja käsitlema.
Spinni vall on ennast radari ümber kinni kerinud. Pole midagi parata, naine peab masti ronima.
Öised vahid on esialgu neljatunnised ja nii, et vahis on kas mees või naine ja üks madrus ka. Vahti tuleb pidada hoolikalt, sest ümbruses on hulgaliselt AISita kalapaate ja -laevu.
Vabadel hetkedel käib äge ukuleele mängimine. Toomas näitab ette ja juhendab. Naine õpib iga päevaga mõne pala juurde ja harjutab usinalt. Mees üritab ka aga tal see nii lihtsalt siiski välja ei tule…
02.05
Esimeste valguskiirtega ilmub pimedusest nähtavale esialgu mõnevõrra süngena tunduv kaljusaar. Päike tõuseb ja ühtäkki välja ilmuv vikerkaar muudab Robinson Crusoe saare tõeliselt maaliliseks.
Zarpet meil sellele saarele pole ja on hea tõenäosus, et meid maale ei lasta. Naine kirjutab sadamakaptenile kirja, et meil on pardal madrus, kes kannatab raskelt merehaiguse all ja, et meil oleks vaja veidiks kaldale pääseda, et ta ära stabiliseerida. Kohalik sadamakapten lubas haige kohe haiglasse paigutada. Merehaige Toomas keeldus aga kategooriliselt haiglaseiklusest ja teatas, et ta paraneb kiiresti iseseisvalt. Selle peale sadamakapten maale mineku loa andmisest keeldus – sadam on COVIDi tõttu suletud ja punkt.
Saime sadamakaptenilt siiski loa seista Robinson Crusoe saare ainsa asula kõrval mõned tunnid ankrus. Sõime kokpitis oma hommikusööki ja vaatlesime huviga saare-elu. Saarel on ca 3 km autoteed ja meile paistis kätte umbes kümmekond autot. Lennujaam on teisel pool saart ja sinna pääseb vist ainult paadiga. Lahes on veel üks Tšiili lipuga jaht aga ka neid ei lasta maale – sick!
Suures plaanis valmistab saar meile mõningase pettumuse – oodatud kookospalmide ja liivaranna asemel kasvavad kaljudel männimetsad ja nende all laiutab Ihaste tüüpi suvilarajoon. Ainus, mis pisutki erilisust lisab, on selle kõige kohal kõrguvad “Šveitsi alpide” mõõtu kaljud. Üritasime sellesse pilti paigutada Robinsoni ja niudevööga Reedet ning jõudsime järeldusele, et eriti see viimane oleks siin surnuks külmunud või ära nälginud … väljas naljalt üle 18 kraadi ei ole ja männikäbid toiduks ju ei kõlba.
Lahes on palju väikesi kalapaate ja lahte sissesõidul tuleb väga ettevaatlik olla, sest kõikjal vedeleb väikeseid langusti püügi poisid. Sellest ehk ongi kõige rohkem kahju, et ei saanud kohalikku värsket langusti maitsta.
Umbes kella 15 paiku pärastlõunal oli Toomasel parem ja hiivasime ankru ning sõitsime edasi.
Põhja poolt avanevad saarele looduslikult kaunid vaated. Kaljud on põneva kuju ja kivimi struktuuriga.
Lennuki ilmareisi raamatus kirjutab Pruuli, et Robinson Crueso valiti saarele nimeks turismi ergutamise eesmärgil. Jäi tõesti selline “turistilõksu” tunne…
