31.05

Öö ja ennelõuna on olnud suhteliselt tuulevaiksed – pakstaagist puhuv 4-5m/s tuuleke meie paksukest eriti edasi ei liiguta, mis tähendab, et kulgesime edasi jätkuvalt ‘diislituulega’.

Kasutasime tuulevaikset aega, et ette valmistada oma paati tugevamateks tuulteks, mis meid prognoosi kohaselt tõenäoliselt ees ootavad. Lappisime kokku bimini topi ja panime taas külge tuulerooli labad, mis olid kanalis sõiduks maha võetud. Kinnitasime ka korralikult tekil oleva kummipaadi. Tormipurje tarvilikkust kaalusime, aga otsustasime loobuda lootuses, et üle 20 m/s tuuled siiski ei tõuse.

Pärastlõunal tõusis SE tuul 10-12 m/s ja jäi püsima, kerides ajapikku üles paarimeetrise laine. Täitsa tore purjetamine siin Vahemeres:)

01.06

Ilma planeerimine on ennast ära tasunud! Purjetame mõnusas pakstaagis (7-8m/s) Kreeta poole täpselt planeeritud ajakavas.

Taevas on tinahall ja paat on nagu liivakast – tahaks hädasti korralikku vihmapesu aga mida ei ole, on vihm.

Lained on paarimeetrised ja ei häiri eriti olemist kui tagant paadi alt läbi rulluvad. Õhutemperatuur on 24°, hakkame vaikselt selle külmaga harjuma.

Oleme jõudnud Egiptuse kaldast 120 miili kaugusele ja lõpuks ometi on laevaraadios vaikus. Kõrvad puhkavad vaikset veesulinat kuulates:) Kreeta suunal suured kaubalaevad ei sõida, nii et purjetame keset Vahemerd uhkes üksinduses.

02.06

Terve öö olime hädas sellega, et tuul muutis pidevalt suunda ja tugevust, lisandus veel kõva kolm tundi kestnud äike. Kogu selle aja istusime vaikselt pimedas kui hiired urus – kogu elekter ja elektroonika (va navigatsioonituled) olid välja lülitatud.

Normaalne sõidutuul (10-12m/s pakstaagist) tõusis alles hommikul. Hoiame nüüd pöialt, et see ikka kestaks, sest oleme oma planeeritud ajagraafikust 8 tundi maas.

Naine uuris Patrase Kalamata sadamast purje parandamise võimalust aga paistab, et sealne spetsialist on väga hõivatud. Kui ühtegi vaba purjemeistrit sealt ei leia, pole mõtet Patrasele üldse minnagi.

Kui miskit hakkab pekki minema, siis ikka mõnuga… kella 17 paiku hakkas tuul tõusma. Õnneks oli väljas vaid 2/3 genust, aga kui tuul pööras vastu ja jõudis 15m/s-lt 18m/s-le, vedas puri koos 3-meetriste lühikeste lainetega juba paadi nii kreeni, et olime sunnitud nina allatuult ehk siis Egiptuse poole pöörama. No tore küll, niipaljukest siis kiirest edasiliikumisest!

Kasutasime allatuules ära paadi tugevat kõikumist ja sakutasime lõdvemaks lastud purje tasapisi rohkem rulli. Lõpuks oli väljas vaid paar meetrit ja paadi kiirus oli langenud 8 knotsilt neljale. Nüüd sai edasi mõelda, kuhu suunda on mõtet minna.

Naine tõmbas tuuleprognoosi ja vahtisime seda pettunult. Põhjapoole hoides sõidaksime üles keriva tormiga kaasa ja tuuled tõuseksid 20m/s-ni… lained tõuseks ilmselt ka. Tark tegu oleks pigem jätkata Egiptimaa suunal, et tormist välja purjetada.

Ja nii sõitsimegi kuni öösel kella 2-ni sisuliselt tuldud teed tagasi lõunasse, oodates tuulte vaibumist!

03-04.06

Lõpuks andsid tuuled nii palju järele, et oli võimalik hakata vaikselt jälle Kreeta poole tüürima. Kuna tuul oli endiselt põhjast ehk siis otse vastu, liikusime edasi vaid mootori jõul ja väga vaevaliselt – mitte rohkem kui 3 knotsiga. Vastutuule purje meil paraku ju polnud st krüss oli pointless.

Vaevlesime niimoodi Kreeta saare idapoolse nurgani ära ja siis saime aru, et meil ei jätku enam kütust, et 7-8 m/s vastutuules saare põhjaküljele jõuda. Tuli leida sadam tuulevaiksel lõunaküljel ja kütust juurde hankida. Ainus sadamaks kvalifitseeruv rajatis Kreeta lõunaküljel idapoolses osas on Ierapetras. Võtsimegi suuna sinna.

Jõudsime kohale paar tundi enne päikeseloojangut. Kutsusime nii kanal 12 kui ka kanal 16-l välja port control’i. Keegi ei vastanud. Sõitsime sadamasse sisse ja ankurdasime keset sadamabasseini.

Ühendust võttis coast guard ja käskis sadamast välja minna ning ankurdada sadama sissekäigu läheduses. Täitsime korralduse. Ühendust võttis ka Port Authority ja käskis sadamast välja minna. Ütlesime, et oleme juba tükk aega sadamast väljaspool ankrus. Selgitasime olukorda, et sattusime Suessi kanalist tulles tormi kätte ja olime sunnitud oma kütusetagavara turvaliseks kohalejõudmiseks ära kulutama. Palusime kütust. Ametnik teatas, et see pole “port of entry” ja saatis meid edasi Calimenes’esse, mis asub siit 50 miili edasi.

Naine ütles, et pole võimalik, meil ei ole kütust, et nii kaugele jõuda tuuleprognoos järgmiseks neljaks ööpäevaks selles piirkonnas mingit tuult ei näita. Me palume vaid kütust ja läheme kohe edasi.

Eetrisse sugenes vaikus möödus tund ja teinegi. Hakkas kohale jõudma, et siin ei huvita kedagi meie aitamine. Suhtlesime Eestist oma endise madruse Petsiga, kes just Merekooli kursustel käis, et mida teha.

Ta otsis meile välja ühe telefoninumbri ja ütles, et võiks proovida sinna helistada. See peaks olema kohalik merepääste. Naine helistaski. Läks vast kümmekond minutit ja raadio hakkas taas kõnelema. “Kas paadil on ka mingeid kahjustusi?”, uuris nõudlik hääl. Naine vastas ausalt: “Jah, põhipuri on katki.” Veel 10 minutit ja saime loa siseneda sadamasse. Uhh, lõpuks ometi! Paistab, et Pets andis meile mingi “kõva kärbse” numbri 🙂

Kinnitasime ennast kaisse, nagu kästi, ja peatselt olid kohal ka virila näoga templiametnikud – “miks te meile kohe ei öelnud, et teil puri katki on?”

Naine selgitas, et proovis leida enne saarele jõudmist siit kandist purjeparandajat aga see osutus võimatuks. Siis sai otsustatud edasi Sitsiiliasse motoriseerida, sest seal on mitmeid purjeparandajaid. Kohalejõudmiseks oleks aga kütust vaja.

Vastuseks selgitusele ulatas templiametnik meile paberi ja teatas, et meie probleem ei ole kütuse puudumine vaid katkine puri. Nõudis näha purje pilti (tuul oli liiga tugev purje välja tõmbamiseks). Naine otsis välja purje pildi ja sai siis mahti takseerida antud paberit. Purjetamiskeeld!!!

Ametnikud seletasid, et maale minna ei tohi. Nad otsivad meile agendi, kes meie sissemöllimisega tegelema hakkab ja kadusid sinna kust tulid.

Kümne minuti pärast olid aga tagasi ja teatasid, et nad ei leidnud agenti ja võtavad meie passid ja laevadokumendi kaasa, et ise sissemöllimisega tegeleda. See oli nüüd pikaks ajaks viimane kord, kui me oma dokumente nägime…

Aga, lõpuks ometi taas Euroopas, lõpuks ometi taas kai küljes! Viimati saime seda luksust nautida ju Zanzibaris, mis on siit tuhandete miilide kaugusel! Süüa peale Tactical Fuudpacki midagi pole. Sellest on villand, tegime omale teed, pistsime pintslisse viimase kondentspiima ja kobisime magama… ehk näeb unenäos nii pikalt igatsetud klaasikest valget veini ja head juustu!

05.06

Järgmisel hommikul olime varakult üleval. Pole veel harjunud nii pikalt järjest magama:) Eelmise õhtu tugevad mägedetuuled olid maha vaibunud. Päikesetõusus oli ümbrus kaunis.

Kella 8-9 vahel peatus meie paadi kõrval üks vanadaam ja küsis heas inglise keeles, kust me tuleme. Ta näeb, et paat on pärit Tallinnast. Tema ise on pärit Rootsist aga peab siin juba üle 10 aasta pensionipõlve. Elab kohe sadama kõrval ja nägi eile meie saabumist.

Kuulates meie saabumise lugu ja nähes, et puri on katki ning, et meil pole enam midagi mõistlikku süüa ega juua, läks ta poodi ja tõi meile värsket toidukraami. Samuti organiseeris ta meile purjeparandaja, kes tuli umbes tunni pärast, võttis purje ja lubas õhtuks parandatuna tagasi tuua!

Nagu arvata võite, ei suutnud me oma õnne uskuda… kuid siis sekkus tegevusse agent, kes oli siiski meile kohalike ametnike poolt määratud. Ta teatas, et tema tegeleb nüüd meie asjadega. Suur oli meie üllatus, kui õhtupoolikul purjemeistrile helistades tuli välja, et agent oli keelanud purje parandamise enne kui tema loa annab!!!

No mis mõttes!!! Agent seletas meile, et purje tuleb enne inspekteerida!! Küsisime agendilt, kas ta on purjetaja. Ei ta pole ise purjetamisega kokku puutunud… No mis inspekteerija ta siis on???

Pärastlõunaks oli agent teises linnas immigratsioonis ära käinud ja tõi meile paberi immigratsiooni templiga ning ütles, et nüüd tuleb harbormasteri juurest läbi käia ja siis võime maale minna. Läksime siis harbormasteri juurde. See teatas, et immigratsiooni tempel on võetud valele paberile ja maalemineku luba endiselt ei saa…

Krt! Agent väitis, et tal on 20 aastat töökogemust selles vallas. Agendi tasu on muuseas 350 euri! Nii kallis pole siiani mitte kusagil maailmas olnud! Kõige rohkem maksime Sudaanis – 200 euri.

Agent tõi meile lohutuseks paadile hulga kohalikku alkoholi ja kadus oma viga parandama.

Kell oli juba 22, kui agent saatis sõnumi, et võime maale minna. Võtsime oma prügikotid ja tegime jalutuskäigu kai teises otsas asuvate prügikastide juurde. Ega rohkem ei viitsinud sel kellaajal tundmatus linnas kolada.

06.06

Ärkasime taas varakult. Mure purje pärast ei lasknud magada. Kell 8 hommikul olime purjeparandustöökoja juures. Seal meie puri oligi. Tegime kohalikule vanahärrale selgeks, et meie oleme töö tellijad ja maksame talle otse. Mingit agenti ega kedagi muud ta kuulama ei pea. Tehku oma töö rahus ära. Inspekteerimine on meie ja agendi vaheline asi. Vanahärra noogutas mõistvalt ja lubas purje järgmisel päeval kella 10-ks ära lappida. Mõningane viivitus küll võrreldes esialgsega aga no hea seegi. Naine kirjutas ka agendile ja palus mitte rohkem purjeparandamisse sekkuda. Ka agent oli mõistev.

Ilma liigse keerukuseta leidsime üles linnakese ainsa paadividinate poe. Nagu arvata võis, ei olnud seal trossitöödeks tarvilikke juppe ega seadmeid. Soovitati Nikolausesse minna.

Vantsisime lõpuks ka toidupoodi ja lubasime omale jäätist ning muud head-paremat. Elu on taas lill!

Istusime oma saagiga kohvikus ja pidasime plaani. Kuidagi on vaja Nikolausesse saada. Variandid on rentida auto või mootorratas. Rolleriga siinsetes mägedes kaugele ei jõua. Valik langes muidugi mootorrattale:)

Otsisime üles agendi kontoora ja rääkisime talle oma plaanidest. Näitasime telefonist leitud rendifirmat ja küsisime, kas see on ok. Agendil vastuväiteid polnud ja ta juhatas meid paarkümmend meetrit eemalasuvasse rendipaika. Võtsime mootorratta igaks juhuks kolmeks päevaks – saame ka pisut saarel ringi vaadata. Kolm päeva maksis 160 euri. Kaks päeva oleks olnud 120. Ühte ei hakanud küsimagi. Paberimajandus käis kiiresti, ratta saame järgmisel hommikul kell 9.

Kütust, elektrit ega vett enne ei saa, kui paberid korras teatas agent. Kuna ka paadi veevarud olid otsakorral ja sadamas pesemisvõimalus puudus, saime abi sõbralikult naaberpaadilt, kes lubas meil oma kaardiga ühe paadi veepaakidest täis tankida. Saime dušši all käia.

Vahepeal käis agent ja tõi meile saia sisse pakitud friikartuleid kebabi lihaga. Maitses hästi, ehkki olime ennast juba üsna täis söönud. Tuli ka vanatädi Inge-Marie ja uuris hoolitsevalt, kuidas meil läheb. Kandsime ette viimase seisu ja kutsusime ta tänutäheks paadile õhtust sööma.

Ja õhtul oli meil lõbus! Inge-Marie on tõeliselt vahva naisterahvas!

07.06

Varahommik on Ierapetra sadamas ainus aeg taglasetööde tegemiseks, sest siis on tuulevaikus. Seega kell 6 äratus ja hommikvõimlemise asemel Naine vut-vut-vut masti. Tööriistakott muidugi kaasa. Vaja oli alumised diagonaaltrossid maha võtta.

Kell 9 saime kätte oma kaherattalise kohaliku sõbra. Kella 10-ks oli puri valmis (läks maksma 100 euri) ja eskortisime ta kaubiku ees sõites sadamasse.

Tankisime mootorratta paagi kütust täis, võtsime oma katkise trossi kaasa ja sõitsime Nikolausesse. See asub saare põhjaosas umbes 40 km kaugusel. Seal on suur jahtsadam ja väga korralik taristu jahtidele. Olime aga siiralt üllatunud, kui sadama taglasemeister teatas meile, et trosside parandamise teenust nad ei osuta, sest neil puudub selline masin, millega vaieriotsikuid trossile pressida!!! Nad tellivad seda teenust Ateenast, sest kogu Kreeta saarel sellist seadet pole. No tõsiselt või?!?

Eestis ja põhjaeuroopas on see seade olemas isegi igas endast lugu pidavas merevidinate poes. Kas tõesti pole siin saarel ühtegi?!? Pidime leppima reaalsusega. Ostsime sadama kõrvalt merevidinate poest trossilukud trossi hädaparandamiseks ja tegime linnas ringkäigu koos lõunasöögiga. Väga idülliline paik!

Edasi võtsime suuna Sitia peale aga takerdusime lõpuks ühte tee peal olevasse muinasjutuliselt kaunisse ja rahulikku külakesse, mille nime võite lisatud pildilt üritada ise kokku spellida:)

Korraldasime siin pikniku ja kulutasime ära oma ülejäänud aja lihtsalt nautides kogu seda ilu.

Õhtul paadis parandas mees trossi ise ära.

08.06

Taas kell 6 äratus ja Naine vut-vut-vut masti. Vaja on alumised diagonaaltrossid tagasi panna ja ära pingutada.

Kui see tehtud, üritasime ka groodi tagasi masti saada aga külgtuul oli juba nii kõva ja surus ülestõmmatud purje vastu vante, olime sunnitud purje sissekerimise asemel lihtsalt masti külge siduma. Edasi läksime sadamakapteni juurde, et teda teavitada paadi korrasolekust ja oma dokumendid tagasi saada.

Kui te nüüd arvate, et me oma dokumendid kätte saime, siis eksite küll rängalt. Edasi, selgitas sadamakapten, tuleb võtta ühendust Eesti aukonsuliga Kreetal, et ta väljastaks kinnituskirja, et Picasso on tehniliselt korras.

Küsimusele, et kust see aukonsul seda peaks teadma, saime vastuseks, et aukonsul peab ise siit kohapealt tellima purje inspekteerimise teenuse!

Tuletasime härra sadamakaptenile veelkord meelde, et tegemist on siiski mootor-purjepaadiga ja võime tuua hoopis paadi tootja sertifikaadi selle kohta, et paadiga on võimalik motoriseerides kasvõi 1000 miili sõita, kui ainult kütust antaks. See härrat paraku ei huvitanud. Siiski, peale mõningast omavahelist arutelu teatasid templiametnikud, et nad on (vastutuleku korras) enda tekitatud probleemile ka ise lahenduse leidnud! Purje võib ära inspekteerida nende oma sadama insener… “ainult” 300 euro eest!

No ebareaalne – sellist arrogantsust ja ahnust ikka annab otsida! Naine konkreetselt keeldus selle maksmisest – see on nii alatu, kui üldse võimalik! Kui seda nõudmist ei muudeta, siis me ei lähegi siit minema (sadamatasu oli kõigest 6 eurot päevas)!

Lahendus tuli, nagu ikka, täiesti ootamatust kohast… Meie agent, kes oli seda kõike pealt kuulanud, pakkus välja, et tema katab kogu selle bürokraatiaga seonduva kulu oma agenditasude arvelt. Ootamatult selgus ka, et aukonsul on agendi hea sõber.

Saime aru, et oleme veel “viimased rahvavaenlased keset seda suurt ja sõbralikku seltskonda” ning otsustasime kapituleeruda…

Närvide rahustamiseks võtsime ette mootorrattaretke Sitiasse. Mägede kaudu Sitiasse viiv tee on imeliselt kaunis. Kõrgel mägedes looklev tee viib läbi maalilise Sitia Geopargi. Üsna pea olid kõik mured taas ununenud ja nautisime mõnusalt kurvilisi radu, kauneid vaateid ning maitsvat kohalikku toitu.

Siia oleks lahe ka lennukiga tulla ja nädalaks mootorratas rentida!

09.06

Nagu juba tavapäraseks saanud – kell 6 äratus ja Naine vut-vut-vut masti. Vaja on groot kinnitustest vabastada, et saaks ta masti sisse kerida.

Kella 9 paiku laekus sadama insener tähtsa näoga ja nõudis proovisõitu! Saatsime ta pikalt selle jutuga, purje pidi ju inspekteerima, mis lõbusõitu ta siin veel nõuab. Kerisime purje meetri jagu lahti ja siis kokku tagasi ja sellega asi piirdus.

“Minu teenus on veel väga odav”, teatas asjapulk enne lahkumist uhke näoga. “Vat kui oleksite pidanud Loydilt selle teenuse tellima, siis oleksite vähemalt 600 eurot maksnud! Vaatasime teda kaastundlikul pilgul – taaskord üks tüüp, keda on tabanud ‘mania grandioso’.

Tagantjärele tarkusena selgus ka see, et sadamaametnikud oleksid võinud meile juba esimese abipalve peale agendi kontaktid anda. Agent oleks meile lihtsa vaevaga ja muidugi mõningase vahendustasuga saanud kiiresti kütuse organiseerida. Miks seda ei tehtud ja lasti meil niisama tunde teadmatuses ankrus oodata, kuni juba pimenema hakkas?

Aga sellepärast, et siin Ierapetras on selline sadamakapten, kelle arvates ei ole mingit tarvidust purjekatele kütust anda – purjetagu seal saare teisel küljel, ärgu tülitagu teda. Ja see, et mõni paat tulebki Aafrika poolt või, et aegajalt siinkandis tuult ei ole, ei puutu temasse.

Kui nüüd mõni idioot siiski siia kanti saabub ja keeldub ära minemast, siis korraldatakse talle tsirkus, mille sarnast ikka niisama ei unusta!

Milleks tappa sääske sõrmenipsuga, kui saab ka kuulipildujaga…

Tüütuid sadamaametnikke aitas taas unustada mootorrattapõrin. Seekord käisime saare pealinnas Iraklionis.

10.06

Uskuge või mitte aga saimegi lõpuks kätte oma dokumendid ja selle imelise paberi, mis teatab, et meie purjetamiskeeld on tühistatud! Ja ennäe imet, peale nädalast sadamasistumist organiseeris agent meile lõpuks ka vee kaardi, nii et saime oma paadi lõpuks puhtaks pesta ja organiseeris ka kütuseauto, mis tarnis meile 240 liitrit diislit ja lasi otse kai pealt voolikust meie tühja paagi täis (liiter maksis 1.7 eurot, kohaletarne oli nii suure koguse pealt tasuta). Saab küll, kui tahetakse! Kõik on olemas!

Agent korraldas ka meie pesu pesemise. Tont teab kuidas, sest Ierapetras ühtegi pesumaja pole. Lõpuks on agendist ometi kasu! Õhtuks hakkas juba tekkima tunne, et saamegi peatselt edasi sõita:)

11.06

Tuuled soosivad lahkumist täna õhtul! Niisiis tegeleme viimaste ettevalmistustega. Käisime toidupoes. Mees vahetas mootori õli ära. Jätsime Inge-Mariega hüvasti ja agendiga ka.

Päeval oli muuseas üks huvitav vahejuhtum. Sadamale lähenes Itaalia lipuga jaht… ja sõitis sadama sissesõidu lähedal kolaki karidele! Jälgisime mõnda aega, mis edasi ja lülitasime igaks juhuks laevaraadio sisse. Mõne aja pärast õnnestus paadisolijatel paat kividelt lahti kõigutada ning paat eemaldus ankrukoha poole. Kapten kutsus port control’i i ja informeeris, et kividele sõidu tulemusel võis nende roolilaba kahjustada saada, ning neil on vaja kontrollida kahju ulatust. Port control käskis ankrusse jääda ja kontrolli tulemustest teada anda. Ootasime samuti hinge kinni pidades… kas tõesti järgmine naiivne ohver templiametnikele?!?

Veerand tunni möödudes teatas kapten, et vigastused pole siiski märkimisväärsed ja paat jätkab sõitu. Kapten küsis luba purjetada kõrvalasuvale väikesaarele, mispeale port control vastas: “Jah, võite purjetada saare juurde aga saarele tohib minna ainult ujudes!” Kapten, vaeseke ei suutnud oma kõrvu uskuda, nagu meiegi, ja küsis kolm korda üle. Templiametnik jäi enesele kindlaks – saarele tohib minna ainult ujudes! Pahvatasime naerma selle koomilise vestluse peale. No tõesti! Seda oleme maailmas ikka kohanud, et mõni saar on looduskaitse all ja sinna on keelatud minna aga Kreeklased ikka täiega oskavad omal elu lõbusaks teha:))

No huvitav tõesti, miks ei või minna näiteks kummipaadi või kanuu või supilauaga?

Täiesti jabur riik!

Enne päikeseloojangut lahkume sadamast. Kutsume raadios port controli. Keegi ei vasta. Ilmselt rõõmustavad, et lõpuks lahti saavad…

Kaldal oleva maja rõdul vilgub lustlikult taskulamp – vanatädi Inge-Marie lehvitab meile hüvastijätuks! Temal on kahju, et juba lahkuma peame. Signaliseerime oma taskulambiga vastu. Soe tunne on südames ikka siit lahkudes:) Suur-suur aitähh Sulle Inge-Marie lahke abi ja südamliku vastuvõtu eest!!!

12-14.06

Võrreldes muude meredega on siin Vahemerel ikka suht segased tuuleolud. Suures plaanis puhub tuult igast ilmasuunast. Jah ehk pisut rohkem põhjast ja läänest aga mitte palju vähem ka idast ja lõunast. Tuuled on väga muutlikud. Läheb hästi, kui samast suunast saab tuult terve ööpäeva. Kui lähebki nii hästi, siis sellega kaasneb üldjuhul ka nö tormilaadne sutsakas ehk ca 10 tundi tuuli 15-20 m/s vahel. Teine äärmus on terve ööpäev tuulevaikust. Teisisõnu on 3-5 päevaste ületuste etttevõtmine üsna tülikas tegevus.

Praegust 5 päevast Kreeta- Sitsiilia ületust ajastasime hoolikalt, et vastutuuli maksimaalselt vältida. See tähendab, et Kreeta lõunaküljel sõitsime tuulevaikuses (kogu meie Kreetal viibimise aja olid saare lõunaküljel kas tuulevaikus või läänetuuled).

Nagu nina saare varjust välja pistsime, saime pool päeva N-NE tuuli 5m/s. Siis 24 h tuulevaikust. Siis 24h idatuuli koos ca 9h kestva 15-20m/s tormipoisiga. Edasi pool päeva põhjatuuli alla 10m/s. Lõpuks taas suhtelist tuulevaikust väikeste briisikestega igast suunast.

Ilm on sellel etapil olnud valdavalt päikseline. Üllatavalt palju voorib igast suunast mööda suuri kaubalaevu. Vähemalt on kõik kenasti AISiga tähistatud. Kalapaate pole täheldanud.

15.06

Terve päeva saime mõnusat sõidutuult keskmiselt 10 m/s paakstaagist põhja poolt ja liikusime jõudsalt edasi. Tuuleka järgi pidi tuul õhtuks maha vaibuma ja põhja pöörama aga kell juba 23 ning mingeid märke tuule vaibumisest pole. Õnneks puhub endiselt kirdest ja aitab meid tublisti edasi. Laevaliiklus on tihe ja kipume aegajalt suurtele laevadele ette jääma. Kala pole.

Küllaga saime paraja šoki osaliseks, kui kuulsime, et eile uppus meist max 25 miili kaugusel ära Aafrikast pagenud immigrante täis kalalaev, pardal umbes 700 inimest! Max 100 päästeti! Mis mõttes! See oli Kreeka rannikust vaid 50 miili. Eeter, mis oleks pidanud kihama, oli täis vaikust. Vaid päeval kl 14 paiku kuulsime ühte MayDay sõnumit aga uudiste kohaselt oli laev selleks ajaks juba ammu uppunud. Mis toimub?!?

Kreeka valitsus teatas, et kahjuks ei pöördutud nende poole abipalvega ja kuulutas viimaste aastate rängima laevaõnnetuse puhul välja kolmepäevase leina… masendav mitmepalgelisus…

Meile jääb igatahes okas hinge … 25 miili oleks olnud 5 tunni sõit… ehk ikka oleks õnnestunud kedagi ära päästa, kui oleks õigel ajal info saanud… Tegelikult pole aimugi, kui kaua inimene 24 kraadises vees elus püsib … päästeveste neil ju ka polnud.

17.06

Hommikul ärgates Etna vulkaani piirjooned juba paistavad kauguses!

Öine vastikute lühikeste otse vastu liikuvate 2 meetriste lainetega bumpy-road oli väsitav… isegi magades. Hommikuks on nii tuul kui lained aga vaibunud ja kiirus vaikselt kasvab. Järjest lähenev Euroopa suurim tegevvulkaan on võimas vaatepilt!

Kõikjal vees ulbivad merekilpkonnad, kilbid pealt korralikult ära kraabitud 🙂 Üks vaal lõi ka sabaga laksu paadist mööda ujudes. Ilus on siin!

30 miili enne Cataniat oli mobiili levi juba olemas ja Naine võttis Circolo Nautico sadamaga telefonitsi ühendust ning uuris, kas oleme oodatud. Oleme küll! No lihtsalt suurepärane!!! Õhtul ootab meid ristorantes hea Itaalia pizza ja klaasike frizzantet 🙂

Motiveerib küll ruttu kohale jõudma:)

Jõudsime kohale kl 19 paiku. Sadamapoiss aitas meid veest otste kättesaamisel – vahemere mooringu eripärad:) Paberimajandusele kulus 10 minutit ja juba olimegi vabad minema linnapeale.

Catania on suuruselt teine Sitsiilia linn umbes 300 tuhande elanikuga. Linna keskel on palju suurepäraseid arhidektuuripärle, millest paljud on nukras seisundis. Kõikjal vedeleb prügi. Elanikkond on multikultuulne – tänavapildis on palju mustanahalisi aga ka araablasi ja hindusid. Hiinlasi ega jaapanlasi siin ei kohta.

Kesklinnas satume vikerkaare tüüpide üritusele. Samal väljakul paiknevas restoranis meid ei teenindata – paistab, et me pole õige orientatsiooniga. Läheme otsima söögikohta, mis meiesuguseid ei diskrimineeriks. Leidsime ka sellise ja nautisime Itaalia pitsakunsti kohaliku Sitsiilia veiniga.

Elu on lill!

18.06

Sitsiilia ‘must to do’ on loomulikult Etna vulkaanile ronimine. Buss Etnale peaks kirjade järgi väljuma 8.15. Hommikul ärgates oleme taas olukorras, kus meie kellad näitavad erinevaid aegu ja me ei tea, mis õige on. Veiko kell näitab tunni võrra rohkem ja igaks juhuks asume teele tema ajaarvestuse järgi.

Bussi peatusse on 1,5 km jalutuskäik. Veiko kell on 7.50. Kohal on juba 4 inimest ja pidevalt laekub lisa. Osadel on piletid juba eelnevalt ostetud. Kell 8.30 Veiko kella järgi bussi veel pole ja inimesed jätkuvalt kogunevad. Naine küsib järjekorras olijatelt, mis kell buss väljub ja saab vastuseks 8.15!

No selge Naise kell oli seekord õige:)

Kella 8-ks on järjekorras ca 80 inimest! Bussijuht jookseb edasi-tagasi ahastades, et täna väljub ainult üks buss. Kedagi see ei sega, kõik ootavad edasi. Saabub buss. Eelmüügist ostetud kohtadest jääb üle vaid kuus. Oleme viimased, kes bussile saavad.

Jumat tänatud, et mehe kell tund aega vale oli!!! Buss sõidab välja täpselt. Üle 40 inimese jääb nõutult järele vaatama. Täiesti uskumatu korraldamatus!

Etnani on sõita umbes 25 km. Bussi sõiduajaks on märgitud 2 tundi. Meie ajurakud on taas ummikus:) Mis skeemiga on võimalik sõita 25 kilomeetrit 2 tundi?

Poolel teel on väike mägiküla. Bussisaatja teatab, et siin teeme nüüd tunniajase peatuse! Kohvikud on siin ja WC-d seal. Kobime nõutult bussist välja ja suundume kohvikusse. Annab ikka harjuda siinsete arusaamistega bussisõidust!

Kui Etnale viiva cable-car jaama juurde jõuame, teatab reisisaatja, et buss väljub Cataniasse tagasi kell 16.30. Meil ongi edasi-tagasi pilet (mis maksis vaid 6 euri in kohta). Edasi kutsub reisisaatja endaga kaasa neid, kes infot soovivad. Vantsime kaasa. Reisisaatja seletab, et Etna on 3400 m kõrgune ja päris üles ca 3000 meetri peale saab ainult giidiga. 4 tunnine trekking giidiga maksab 50 euri nägu. Soovime ühineda sellega.

Maksame sulas ja seejärel antakse meile tossude asemele matkasaapad, paar uusi pakse sokke, kiivrid ning korralik tuulejakk. Põnevus kasvab iga hetkega. Meenutame, kuidas me viimati Vanuatul sarnase vulkaani otsas käisime… ühe plätuga giidiga.

Cable car edasi-tagasi pileti eest tuleb veel 50 euri välja käia ja mäkkeronimine võib alata. Kohe alguses selgub ka, miks matkasaapad tarvilikud on. Giid viib meid Etna peale kõige otsemaid radu. Vulkaanist välja pursanud laavased kivimid on väga teravate äärtega. Tavaliste tossude tallad siin kaua vastu ei peaks.

Lühidalt kokkuvõttes oli ainuõige otsus see retk ette võtta koos giidiga, sest ise poleks me iial nii lahedaid kohti leidnud ja meid ümbritsevat põnevat maastikku mõistnud. Peatuseid tehti iga 30 min tagant ja need olid üsna pikad. Meie jaoks oli see keskmiselt raske rada.

Etna oma rohkem kui 300 kraatriga on müstiliselt kaunis paik. Taaskord kindel soovitus kõigile reisihuvilistele. Giid soovitas võimaluse korral ära käia ka Stromboli vulkaanil, kus saab oma silmaga pulbitsevat laavat jälgida!

19.06

Tagasi paadis avastasime midagi täiesti uskumatut! Masti parempoolne alumine diagonaaltross … ei ole katki … hoopis selle 5 mm jäme terasest kinnitus ehk talrepi kahvel on pooleks murdunud!!! Kuidas selline asi saab võimalik olla?!? Aga on… ja nüüd oleme uue probleemi ees – kuidas seda parandada või asendada?

Kõrvalpaadi kohalik vanamees viitab boatyardi suunas ja soovitab küsida abi Francolt. Mees monteerib katkise jubina paadi küljest lahti ja vantsime boatyardi. Mingi imepisike lootus ju on, et ehk saame katkise koha kokku keevitada. Franko on asjalik keskealine mees. Võtab meie katkise jubina ja kaob oma töökojaks kohandatud laevakonteinerisse. Minuti pärast on ta tagasi, täpselt selline terve jubin nagu vaja, teises käes.

Vaatame teda uskumatul pilgul. Franco ulatab tarviliku vidina Veikole ja keeldub raha vastu võtmast sõnadega, et see on ju kasutatud jupp! Oleme sõnatud ja hingepõhjani liigutatud ning tänulikud.

Teeme linnas väikese ringi, peseme pesu iseteeninduspesumajas, käime kirikus ja paneme headele jõududele tänutäheks küünla ning ostame Frankole väikese kingituse.

Kõrvalpaadi mees rääkis, et siinse sadama diisli kvaliteet on kehva ja soovitas tankida 15 miili kaugusel Riposto sadamas. Kell 16 oli meil kõik väljasõiduks valmis ja peale sadamatasu maksmist (94 euri 2 päeva eest) andsime otsad, et enne päikeseloojangut Ripostosse jõuda.

Riposto sadamasse jõudsime kella 20 paiku ja kuna tankla oli juba suletud, lubati meil öö veeta tankla kais. Kolame ka pisut inimtühja linna peal. Mõttetu koht! Ainult mereäärsed hooned on korrastatud fassaadidega, ülejäänud hooned on enamasti rääbakad.

Linn on selles mõttes huvitava planeeringuga, et autodega saab liigelda ainult kalda suhtes risti olevatel tänavatel ja kalda ääres. Ülejäänud kaldaga paralleelsed tänavad on väga kitsad, autosid me seal ei näe. Osades kitsastes tänavates on terve tänava ulatuses restoran.

Sadamas on eraldi luksusjahtide bassein. Möödume päris mitmest ja mees googeldab lõbu pärast nende maksumusi – kallimad maksavad 100 miljonit…

Kobime oma “0,1 miljonilisse luksusjahti” ja oleme rahul ka sellega 🙂

20.06

Hommikul kell 6.30 on äratus, sest kütust pidi saama kl 7-st. No ei ole asjad nii, nagu lubatakse… kütust ei saa enne 7.30. Kütus maksab 1,9 eur/l aga teades täpselt oma mahutite mõõte, julgeme öelda, et nii palju, kui me ostsime, sealt voolikust küll läbi ei voolanud. Öine peatus kütuseterminali kais läks maksma 80 euri. Hea rahulik vesi oli aga sääskedega sai sai taas võidelda kogu öö.

Esimesed miilid mööda kaldaäärt Messina väina poole möödusid nobedalt aga siis pöördus hoovus vastu ja tiksusime tuulevaikuses edasi vaevu 3 knotsiga.

Praegu on noor kuu ja Messina väinas võib olla hoovus kuni 4 knotsi. See tähendab, et väina läbimist tuleb õigesti ajastada. Hea abivahend planeerimiseks asub siin:

http://www.correntidellostretto.it/

Kui Data/ora nuppu vajutada, siis saab ka omale huvipakkuva ajahetke kohta hoovuste suunda ja tugevust näha.

Meie läbipääsu võimalus jääb kl 17-21 vahele. Edasi algavad juba tugevad vastuhoovused.

Tuuleprognoos näitab järjekindlalt täielikku tuulevaikust aga 15 miili kaugusel väina sissesõidust on vastutuul kasvanud 8 m/s – ni. Tugev tuul on poolemeetrise vastulaine üles keerutanud. Hoovus on õnneks pööranud positiivseks. Keerulised olud on siin, ära sa märgi!

Naine uuris pisut asja ja tuleb välja, et siin Messina väinas ongi lõunast põhja sõites kogu aeg vastutuuled 4-8 m/s. Päeval rohkem, öösel vähem:

https://www.yr.no/en/forecast/graph/2-2524168/Italy/Sicily/Strait%20of%20Messina

Kella 17-18 vahel on meil igatahes vastutuul 9-10 m/s. Messina väina läbimiseks tuleb luba küsida. Noonsitest lugesime, et kui luba ei küsi, võib 1800 euri trahvi saada! Internetis on juhendid üleval. Naine võtab ametnikega ühendust telefoni teel. Ametnik on rõõmus, kuuldes, et meil on AIS pardal ja töötab ka. Ta fikseerib kiirelt meie asukoha ja küsib paar tavapärast küsimust paadi päritolu, pikkuse ning paadis viibijate kohta. Soovib head väina läbimist ning palub probleemide korral taas ühendust võtta. No väga meeldiv suhtlus!

Messina sadamasuu on avatud põhja poole. Seega jookseb tuulelaine sinna täie laksuga sisse. Sadamabasseinist paistavad mõned suured kruiisilaevad ja hulk parvlaevu, mis siin pidevalt väina ületavad. Ei ole kõige sobilikum paik jahtidele. Rõõmustame, et otsustasime viimasel minutil siia mitte sisse pöörata.

Väina lõppu märgistavad kaks kõrget elektriposti, mis on ilmselt mõeldud saare ühendamiseks mandri energiaallikatega… kunagi tulevikus.

Mõnisada meetrit enne seda paisub hoovus 4,5 knotsiseks, lained tõusevad pooleteise meetristeks, vesi kobrutab ja keeb. Siis vaibub kõik tasaseks, siis uuesti sama jama ja taas vaikus. Hoiame kangekaelselt väina paremasse osasse ja lõpuks hakkavad Itaalia ranniku kõrged kaljud tuule eest varju pakkuma. Tuule eeskujul vaikib ka meri ning hoovus ja olemegi väinast läbi.

21.06

Öösel oli liiklus kaunis tihe, vahis tegevust jätkus. Varahommikuks jõudsime Stromboli saare juurde. See on aktiivse vulkaanilise tegevusega väike kaljusaar, kuhu turistod saavad soovi korral ka otsa ronida, et laava pulbitsevat vaatemängu vaadelda. Pimeduses on pursked paadist nähtavad palja silmaga aga binokliga veel paremini.

Nautisime vaatepilti päikesetõusuni ja sõitsime edasi. Meri oli peegelsile. Naine käis mitu korda ujumas 25 kraadises vees. Päev möödus ettevalmistustes järgmiste madruste pealetulekuks.

Järgmises peatuspaigas ühinevad meiega oma lapsed… ees ootab kauaigatsetud kohtumine.

22.06

Päikesetõusus paistab Capri saar. See on Napolist vaid 20 miili kaugusel. Mõne tunni pärast hakkavad paistma ka Napoli tornid ja muidugi Vesuuv.

Parkisime oma paadi Castel del Ovo kõrval asuvale ankrualale, kus oli juba ees pool tosinat suuremat merekaatrit ja purjekat. Sügavust on siin ca 20 m, nii et lasime ankruketti välja ca 70 meetrit.

Kui lapsed õnnelikult paadis ja esmane merehaiguse profülaktika läbi viidud, võtsime ette teekonna Pompeisse. Julla jätsime sadamarestorani kaisse. Mingi päss nõudis seal 5 euri tunnis selle eest, et ta hoiab paadil silma peal. Peale mõningast kauplemist leppisime kokku 5 tunni ja 15 euro peale.

Enne jaanipäeva on turiste veel vähe ja Pompeis järjekordi polnud. Rohkem, kui 2000 aasta vanune Vesuuvi vulkaanituha alt välja kaevatud linn osutus üllatavalt suureks. Sinna tuleks ikka neli tundi rahulikult aega planeerida. Suvekuudel suletakse linn kell 19.

Sõime linnas aga avastasime, et parimad restoranid on meie ankrukohas mööda mere kallast lookleval promenaadil.

Julla juurde tagasi jõudes polnud vanamehepässi kusagil. Julla aeru kinnitus oli ära lõhutud. Hea, et aer ise alles oli. Paati jõudes kobisime kohe magama, sest järgmisel hommikul ootab ees varajane start.

23.06

Kell 6 hommikul hiivasime ankru (tuli üles ilma igasugu probleemideta) ja popsutasime tuulevaikuses Capri poole. Poolel teel tõusis vastutuul aga kuna laine jäi madalaks, siis see edenemist eriti ei takistanud.

Kella 13 paiku olime kohal aga ankurdamise olud on sadama lähedal, kust pääseb Foiniikia treppidele, pehmelt öeldes keerulised. Sügavaks läheb kiiresti. Kalda lähedal on madalam vesi poisid täis aga neid puutuda ei tohi. Need on eraomandid. Lõpuks viskasime konksu sisse ca 16 meetrisse vette. Lainetus oli vastik nii tuule, kui ka paljude lähedalt mööduvate paatide tõttu. Otsustasime, et paati pikemalt üksi ei riski jätta selles lainetuses ja liikluses.

Mees viis meid jullaga sadamasse (jullaga tohib maabuda ainult seal) ja alustasime lastega kolmekesi teekonda Foiniikia treppide suunas, et sealt edasi jõuda San Michelle villasse, Axel Munthe elutööd kaema.

Enne treppideni jõudmist leidsime poolel teel väikese MiniMarketi. Sealt saame tagasiteel söögikraami osta.

Vaated mäkketõusul on loomulikult imelised, San Michelle ootuspäraselt maitsekas, samas hubane ja armas. Anacapri vanalinn väärib jalutuskäiku ja sõit funikulööriga Capri kõrgeimasse tippu on elamus omaette rääkimata hingematvatest vaadetest saarele ja merele.

Saareke on puhas ja valdavalt mõeldud inimliikluseks, sest kitsad tänavad või õigemini käigurajad mahutavad vaevu jalgratturi, autost rääkimata.

Väga lahe ja meeldejääv päev igatahes! Ja ankur pidas ka suurepäraselt! Õhtul kogunes meie ümber ankurdama veel kolm jahti.

24.06

Hommikul magasime mõnuga, naine sõitis hommikvõimlemise mõttes kanuuga kaldale kohvi jooma.

Kella 10 paiku hiivasime ankru ja sõitsime saare teisele küljele. Ankurdasime looduskaunis kohas kaljude vahel 17 meetri sügavuses vees. Panime ketti umbes 50m. Võtsime ette väikese julla ekskursiooni ümberkaudsetesse koobastesse ja grottidesse ning käisime ujumas.

Paate ja kruiisikaatreid aina kogunes. Jaanipäev Capri moodi oli tõesti meeleolukas veepidu aga õhtuks nentisime, et ega Capril üle 2 päeva suurt midagi teha polegi… Õhtul tõusis sobilikult lõunatuul ja tõukas meid edasi Sardiinia poole. Minna on 200 miili.

25-27.06

Vahemerele iseloomulikult alustasime oma sõitu lõunatuultega, siis motoriseerisime ca 6 tundi tuulevaikuses, edasi tõusid juba tublid 8 m/s põhjatuuled ja lõpuks enne Sardiiniat taas tuulevaikus. Äärmiselt muutlikud tuuleolud ikka!

Lainet nii muutlike tuuleoludega peaaegu ei tõusnudki, max 1.5m. Sardiinia vetes nägime palju delfiine ja merikilpkonni.

Sardiinia idakaldal Santa Maria Navarresest põhjapool on looduskaunis rahvuspargiala, mida on mõistlik läbida päeval. Santa Maria Navarreses endas on väga asjalik jahtsadam. Kõik tugiteenused ja infra peale kütusetankla on olemas ja töökorras ning kaasaegne! Päeva eest kais küsiti ainult 42 euri ja see sisaldas elektrit, hea survega puhast vett, kiiret paadini ulatuvat wifit, korralikke dušširuume ja sorteeritud prügi äraandmise võimalust. Pesu sai ise pesta – 5 eurot masinatäis.

Vesi sadamas oli ebareaarselt puhas ja läbipaistev! Kasutasime võimalust ja Naine tegi tuukrivarustuses paadipõhja hoolduse ära. 10 euro eest sai sadama sukeldumiskontoris hapnikuballooni taas täita!

Sadama kõrval on puhas idülliline linnake, kust leiab mõnusaid ristorantesid ja hästi varustatud supermercadod proviandi hankimiseks.

Kuna olime sadamaga nii siiralt rahul, otsustasime siit võtta ka Itaalia liputervituse. Ignazio, kes on sadamakontoris töötanud juba sadama algusaastast 2007, oli väga üllatunud ja rõõmus kuuldes meie visiidi põhjusest. Ta uuris huviga meie lippu ja lisas sellele tervituse Itaaliast. Tänutäheks nagu ikka Vana-Tallinn ja Tallinna kommid:)

28.06

Nagu öeldud, on Santa Maria Navarresest põhjapool looduskaunis rahvuspargiala – mitmekümne miili ulatuses palistavad merd kõrged maalilised kaljud, mis on täis väikseid grotte ja suuremaid koopaid. Neid eraldab merest sageli väike liivariba, kus tšillimas käiakse.

Sinna pääseb ainult meritsi. Ohtrad turistod, aga ka kohalikud, tuuseldavad selles piirkonnas ringi riibide ehk väikeste kõvapõhjaliste täispuhutavate mootorpaatidega, mis võimaldavad mugavalt igasugu grottidesse jm kaldauuristustesse sisse sõita ja liivastel rannaribadel maabuda.

Meie viskasime ankru sisse Grota del Fico juures. Seal on erajahtidele spetsiaalne tasuta transfeeri teenus – riib korjab Su paadilt peale ja viib koopa sissepääsu juurde ning pärast toob tagasi. Väga mugav! Sissepääs maksab 10 eurot inimese kohta aga see, mida näha saab, on iga kopkat väärt!

Peale suurt lahte, milles rahvuspark asub, muutub kallas madalaks ja igavaks. Eemaldume kaldast ja võtame suuna otse Sardiinia põhjatipule.

29.06

Hommikuks oleme jõudnud Sardiinia põhjatipu saarestikku. Kõik magavad. Naine on roolis ja tiirutab saarte vahel ringi – väike päikesetõusu-ekskursiooni:). Piirkond on seilajate hulgas populaarne – iga saarekese juures asuvas (ka plotteri kaardile märgitud) ankrualas seisab mõni purjekas või katamaraan.

Osad saared on täitsa kaljused ja pakuvad silmailu, väikesed linnakesed saartel paistavad ka romantilised. Naine pöörab lõpuks nina Bonifacio suunas, mis on siit vaid 15 miili kaugusel. Kajutitest ilmuvad välja esimesed unised näod. On aeg hakata hommikusööki tegema, päev võib alata:)

Bonifacio kaunid valged kaljud helendavad juba eemalt. See on juba ikka päris mitmes kord siin elus sellele linnale läheda. Bonifacio on oma isikupärase vaibiga paik nagu Tallinna vanalinngi. Miski seletamatu ja maagiline tõmbab siia ikka ja jälle tagasi.

Korsika on muidugi üldse äge saar! See on oma kõrgetel mere kohal kaljudel tiirutavate teedega mootorratturite meka. Samas ka andunud seljakotimatkajad ei tohiks oma seljakotti enne varna riputada, kui GR 20 matkarada Korsika mäestikus pole läbitud ja rongiga põhjaküljel seigeldud.

Nüüd läheneme Bonifaciole esimest korda meritsi. Interneti abiga oleme ennast kurssi viinud siinsete tavapärasest keerukamate mooringutingimustega. Nimelt, kui on soov peatuda Cala di Catena lahesopis, tuleb kas julla või mõni muu väike veesõiduk hoida käepärast, sest otse jahilt pole võimalik kaljude külge kinnitatud mooringuotsi kätte saada. Naine läks kanuuga otste järele. Esimesed kaks olid kusagil põhjas kivide taga kinni kolmas ja neljas õnnestus kätte saada. Tõmbasime ahtrist veel ühe lisaotsa kaldakaljude külge (teades, et järgmisel päeval on merel tõusmas tormituuled) ja sõitsime jullaga linna. Jullade kai asub kohe tankla kai taga elik otse Kai baari ees:)

Siin keegi julla hoidmise eest raha ei küsi. Sadam on pidevalt puupüsti luksuskaatreid ja purjekaid täis, ilmselgelt on peamine teenistus seal.

Ka lahesopis mooringus olemise eest küsitakse vaid 25 euri päevas. Hommikuti kella 9-10 vahel tuleb üks härra kummipaadiga ja kogub tasu sularahas.

Kütus sadama tanklas maksab 1,87 liiter ehk siis on odav. Pesu pesemine käib iseteeninduse korras, maksta saab pangakaardiga! Üks masinatäis on koos pesuvahendiga 10 euri. Muid sadama teenuseid me ei kasutanud.

30.06-2.07

Merel ulatuvad tuuled 20m/s-ni aga meie oleme peidus kõrgete valgete kaljudega lahesopis. Üllataval kombel jõuab üksjagu tuult mööda kaljukoridori merelt ka meieni ja paat lengerdab korralikult hoolimata nelja punkti kinnitusest. Kohati tõusevad tuuleiilid meilgi kuni 10 meetrini sekundis lükates isegi paati kaldu.

Aegajalt saabuvad lahesoppi varju otsivad jahid. Vaatavad nõutult ringi, mõned üritavad isegi pootshaagiga ukerdades põhjast otsi kätte saada aga löövad siis käega, pööravad ümber ja lähevad sadamasse. Ühe jahi meeskond on iseäranis sihikindel – jullaga mööda sõites näeme sügavas vees rähklevat madrust, kes kõigest jõust põhjast otsa sikutab. Sõidame talle appi ja võtame otsa sakutamise enda peale. Tuleb välja, et köie teine ots ei olegi põhja kinnitatud. Aitame jullaga ringi sõites töökorras köit otsida (mille üks ots oleks kinni kalju küljes ja teine ots lahe põhjas). Viimaks leiamegi ühe ja aitame jahi pardameeskonnal selle kätte saada. Õnnelik, ennist vees ulpinud madrus toob meile tänutäheks õlled. Ega selles lahesopis ilma oma või kellegi teise abistava jullata ennast kinni ei saagi. Meile on jullaga otste kinnitamine õnneks juba Patagoonia kanalitest tuttav teema:)

Kasutame vaba aega ajalooekskursioonideks Bonifacio vanalinnas ning matkamiseks ümbruskonna kaljudel. Oma lahesopis saame ujuda ja kanuuga ringi sõita. Tuulevaiksemal hetkel tegime ka jullaekskursiooni Bonifacio lähedal asuvasse grotti aga suurtes lainetes oli see ikka üsna adrenaliinirohke ettevõtmine:)

03.07

Käes on ärasõidu hommik. Varahommikul on tuuled pisut rahulikumad, nii et saame kenasti oma lahesopist välja. Merel on aga loodetud tihttuule asemel ootamas üsna sirgjooneline vastutuul 10m/s. Krt! Teha pole midagi, minna pole kuhugi. Samasugust tuult lubatakse ka homseks, me ei saa pikemalt enam oodata.

Otsustame sõita Sardiinia lähimasse sadamasse ja seal veel päeva tuuleolude paranemist oodata. Peale terve päeva tüütut loksumist paarimeetristes vastulainetes jõuame õhtuks Sola Rossa sadamasse. Õnneks on sadamas vabu kohti ja kummipaadiga vastutulnud sadamatöötaja abiga nikerdame end kahe kai ääres seisva jahi vahele. Uhh, lõpuks taas paadi ümber rahu ja vaikus ning omal kindel maa jalgeall.

45 euro eest saab siin vee ja elektri ning wifi. Dušši eest tuleb lisaks maksta – 3 minutit 50 senti. Prügi tuleb sorteerida. Kütust sellest sadamast ei saa.

Kohe sadama kõrval on linnarahva hulgas populaarne liivarand. Selle kõrval on toidupoed ja restoranid – väga mugav.

04.07

Veetsime noortega suurema osa päevast rannas vaheldumisi ujudes ja jäätist ning maasikaid pugides. Ainus töökohustus oli paadi tekk ära pesta. Pärast seda sai ka ise ennast voolikust üle kasta.

Linnakeses endas suurt midagi vaadata pole. Päikeseloojangu ajaks turnisime kaldakaljudele mõnusa puhkepäevaga hüvasti jätma.

5.07

Peale hommikusööki ja mõnulemist dušši all hakkasime taas liikuma. Meri on rahulikuks jäänud, tuult vaid 3-4m/s ja selle suund enam liikumist väga ei takista.

Päikeseloojangu ajaks jõudsime Isola Piana ja Isola Asinara vahelisse kitsukesse läbisõidualasse. Kui täpselt mööda liini sealt läbi sõita, on vähim sügavus 4,5 m. Seda muidugi vaikse ilmaga. Vesi on hästi läbibaistev. Ümbruses ankurdab palju jahte.

Tuleb siiski nentida, et Sardiinia saare idakülg on lääne omast ilusam. Läänekallas on suhteliselt madalam ja kui mõni kalju ongi, siis ei ole see nii maaliline kui idaküljel.

Võtame suuna Mallorcale. 300 miili on minna.

06-7.07

Esimesel kahel sõidupäeval tuult sisuliselt polnud. 30 kraadine palavus ajas paratamatult ujuma. 25 kraadine vesi on mõnus karastav. Päike loojub kell 9. Kella 12 paiku tõuseb vaatemänguliselt erepunane kuu.

Avastasime, et umbes 4-5 tunni kestel peale päikese loojumist (so pimedas) särab paadi tagune helendavatest meduusidest. Mõned on ikka pirakad 30-40cm läbimõõduga! Hiljem öösel neid enam näha pole… ilmselt saab “elekter otsa” 🙂

Kolm päeva lohistasime lanti paadi järel enne, kui lõpuks näkkas. Ikka tavapäraselt päikese loojumise ajal… ikka tavapäraselt meie äraruunatud kalmaaririsuga:)

Seekord sakutasime paati 10 kilose tuuna! Noh, ega ta vabatahtlikult tulnud, punnis korralikult vastu. Naine pidi piraka vee-eluka paati saamiseks talle ikka ühe harpuunilaksu ka andma. Aga tekil sai kala kohe kanget kraami (vana meremeeste soovituse kohaselt lõpetab kala piinad kiirelt väike lonks rummi lõpustesse) ja rahunes ruttu maha. Nüüd on korralik kõhutäis mitmeks päevaks kindlustatud. Aitüma vetevanale!

Viimasel päeval saime korraliku taganttuule sahmaka. Ikka 8-10m/s aga nii otse tagant, et võimlesime pidevalt oma genuga, mis ei tahtnud aru saada, kust poolt see tuul siis õigupoolest ikkagi puhub… Tema sõnavaras ju puudub mõiste “otse tagant” 🙂

08.07

Hommikupäikeses avanes vaimustav vaade Mallorca kõrgetele idaserva kaljudele.. ega palju Korsika omade ilule alla ei jää. Pealinn Palma asub saare madalamas osas. Seal on suur jahtsadam jahtklubiga. Suundusime algatuseks tankla kaisse, kus ootasid meid juba meie uued madrused – kolm Taali:) (Naise isa, õde ja vend).

Kütuse tankimise ajal, suundus Naine sadamakontorisse uurimaks, kas on ehk meile mõni vaba koht. Esimene vastus oli muidugi, et vabu kohti pole aga pikema otsimise tagajärjel üks koht kaheks ööks siiski leidus:) Naine asus paati ja meeskonda sisse vormistama, kui juba tuli käsiraadiole informatsioon, et tanklakaist aetakse Picasso ära. Kontoriametnik organiseeris kiiresti sadamatöötaja mootorpaadiga sündmiskohale ja Picasso sai kenasti jahtklubi kai äärde mooritud.

Ööpäev RCNP jahtklubi kais maksis 120 euri aga selle eest oli meil vaid väikese jalutuskäigu kaugusel suur bassein pesuruumidega, kohalik restoran, korralikud Marine shopid, autoparkla ja loomulikult oli kais vesi ning elekter.

Pesu pesemiseks tuli vantsida üpris kaugele sadama kontori hoonesse aga päevasel ajal sai liikumiseks kasutada golfiauto laadset tasuta transfeeri. Ühe masinatäie pesemine maksis 5euri, kuivatamine 4euri.

Meie olime igatahes rahul! Tähistasime mulliga kokkusaamist ja ligunesime pisut basseinis ning liikusime siis vanalinna, mis jääb sadamast vaid kilomeetri kaugusele. Ülimugav!

09-10.07

Mallorca on igati lahe saar! Selle avastamiseks on mõistlik rentida auto või veel parem mootorratas:) Ühe päevaga jõuab käia Porto Cristos, kus on üliägedad koopad nimega Coves dels Hams, dinosauruste pargis, mis on kindlasti tore paik lastele ja sõita mööda käänulisi mägiteid õhkuahmima panevate vaadete saatel Port de Soller’isse, kus on supermõnus privaatrannake kõrgete kaljude vahel, ainsaks sissepääsuks läbi kaljude uuristatud tunnelkäigud.

Palmas on peamiseks vaatamisväärsuseks vana katedraal ja muidugi vanalinn ise. Varusid tasub täiendada Inglese kaubamaja all asuvas igati hea kaubavalikuga toidupoes. Võib muidugi sõita ka linna äärde suurtesse kaubakeskustesse aga erilist hinnavõitu sellest ei saa.

Meil oli vaja Palmasse jääda veel üheks ööks. Kuna vabu sadamakohti enam polnud, otsustasime minna sadama kõrval asuvasse ankrualasse. Naine võttis kaasa Vana-Tallinna ning Tallinna komme ja läks tänama kohalikke sadamaametnikke, kes olid meile kaheks päevaks suurepärase sadamakoha leidnud. Lahke sadamaametnik pakkus meile välja ka tasuta julla hoidmise koha sadama kais viimaseks ankrupäevaks. Väga tore ja vastutulelik sadam!

11.07

Varahommikul saatisime oma noored madrused lennukile ning magasime ennast korralikult välja. Ibizale on ca 60 miili minna ehk siis paras öösõit lihtsates tingimustes. Pole mõtet päeva sellele kulutada.

Selle asemel tegime korraliku šopingu päeva. Mees leidis kõrvalsadamast väga korraliku marina shopi – kõikvõimalikud vidinad olid olemas alates julla mootori impelleritest lõpetades kummipaadi aerutullidega. Enne päikeseloojangut tegime mõnusa õhtusöögi ning siis startisimegi Ibizale. Tuult praktiliselt polnud ja liiklust ka mitte ülemäära.

Vesi oli paksult täis suuri helendavaid meduuse. Interneti andmetel on kohalikud nendega suisa hädas, sest nad põhjustavad ujujatele kokkupuutel nahakahjustusi ja allergiat ning ummistavad kalakasvatusi ja kalavõrke. Sestap püütakse neid siin kandis tonnide viisi välja, et kahjusid leevendada.

12.07

Hommikuvalguses avaneb vaade kõrgete kaljudega saarele. Ei teadnudki, et Ibizal nii võimsad püstloodis vette laskuvad mäed on. Sõidame saare lähedal ja imetleme looduse meistritööd. Väga äge!

Esimese peatuse teeme kohas nmega Sant Antini de Portmani. See on rannalinnake, kus tänavatel käiakse bikiinides ja rannas puhkavad härrad oma pilke ka palja büstiga daamidel. Populaarne on kalavõrgu sarnane kleit, mis on kaunistatud sädelevate kivikestega.

Noored, elik Naise öde ja vend, lähevad vaatepildist nii särtsu täis, et jätavad paadi kus see ja teine ning ostavad pileti bussile, mis viib nad otsejoones Ibiza pealinna peole.

Seeniorid hoiavad madalat profiili ja sõidavad neile öösel paadiga järele:)

13.07

Hommikul on kõik taas koos Ibiza pealinnas. Sadam maksab siin 200 euri öö ja otsustame jääda ankrualale. Ankrualal tuleb hoolikalt otsida liivast laiku, sest enamus lahte on kaetud veealuste kaljudega. Teine probleem ankrualal on see, et jullat pole kuhugi jätta. Noonsite kirjutab vargustest ja lõhkumistest. Seda meil tarvis pole. Mees jääb ohvrimeelselt paati, sest noored kibelevad uuele peole ja kaks ülejäänud seeniorit on ka uudishimulikuks muutunud:)

Enne klubisse minekut pühendume siiski pisut ka kultuurile ja väisame Ibiza toredat linnust. Paras ronimisprogramm:)

Vesi on rannas puhas ja läbipaistev… täpselt see, mida peale palavat linnuseretke hing ihaldab.

Ööklubidega on Ibizal nii, et nad kõik paiknevad piirkonnas nimega Ushuaia ja iga päev on suurem pidu erinevas kohas. Nädalavahetustel on kohtade valik suurem. Pileteid saab osta internetist. Samas, kui leppida ka pisut väiksema klubiga, siis tuleb lihtsalt kohale minna ja omale sobilik välja valida:)

Suurtes klubides maksab pilet 50 euri, väiksemad sissepääsu eest raha ei küsi. Meie käisime klubis nimega… ja jäime väga rahule:)