On sume suveõhtu Ushuaias. Mehed magavad oma ilu-und. Naine istub paadis, on veini kõrvale nautimiseks võtnud Brasiillastelt kingiks saadud jõulumaiused ja püüab kuidagi hoomatavalt kokku võtta meie senist seiklust Ushuaias.

Kõigepealt purjetajatele oluline info. Ushuaias on kaks jahtklubi – üks väiksem ja linnale lähemal, teine suurem, linnast ca 0,5km kaugusel ja nimeks AFASyN. Kui Ushuaiasse tulete, valige kindlasti see teine … ja tegelikult ei ole muud argumenti kui selle kommodoor Roxanna!

See on imeline naine, kes räägib neljas keeles ning töötab siin iga aasta ca 1,5 kuud vabatahtlikuna. Tänu temale sai igasugune kohalik bürokraatia märkamatult ära õiendatud. Ta lihtsalt võttis meid oma auto peale ja viis kuhu vaja ja kõige tulemusena ulatas naisele tarvilikud paberid. Naisele selle pärast, et leppisime mehega kokku, et naine võtab ajutiselt kapteni rolli üle, sest siinkandis on kaptenil väga palju ametivõimudega suhtlemise vajadust ja naisel tuleb see paremini välja.

Kui meie tulime olid kõik poid kinni ja Roxanna paigutas meid paratamatult kai äärde, teise jahi poordi. Ei kujuta ette, kuidas see näeb siin välja tava-aastatel, sest praegu pidi sadama täituvus olema 20% tavapärasest. Meie kogemus näitab, et kai ääres ei ole plastikkerega jahil kõige ohutum – kui mägedelt tulevad 30 m/s puhuvad tuuleiilid, siis on hea tõenäosus, et paadi pardad saavad tugevas lainetuses kannatada. Pois oleks ilmselt ohutum.

Kais olemise plussid on korralik elekter, puhas joogivesi ja lihtne maalepääs ning muidugi tihe “social life”. Kaikoht on odav – ca 15 euri päev. Selle sisse mahub ka kuum dušš jahtklubi dušširuumis, jahtklubi ruumide ja interneti kasutamise õigus.

Lähim toidupood asub kohe maapoolses kai otsas. Pesumaja on linna mereäärsel tänava ääres,  USHUAIA tähtedest  umbes 0,2 kilomeetrit paremat kätt. Kütuse hankimiseks tasub koostööd teha suuremate samas kais olevate Antarktika kruiise pakkuvate jahtidega – neil on kohapeal olemas transport ja nad oskavad kütuse, õli, gaasi jms hankimise osas tarvilikku nõu anda. Väike Vana-Tallinn olgu siis käepärast:)

Jahtklubi hoone kõrval on töökoda, kus saab ka tarvilikke metallitöid teha. Ankru ja ankruketi saime 4 päevaga poest nimega Stihl, kuhu on mõistlik minna taksoga, mis on siin üliodav. Üldiselt siin mingit asjalikku paadipoodi kohapeal pole ja tegelikult on tark tegu kõik tarvilik palju varem ära osta.

Kaardiga ei soovita siin maksta, sest ametlik peeso vahetuskurss on ca poole ebasoodsam, kui mitteametlik ja vahe on suur! Ametliku kursiga saaksime ühe euro eest 100 kohalikku raha, mitteametliku kursiga oleme saanud 230 kohalikku raha ja tänu sellele on enamik kaupu siin väga odavad. Eriti odavad on aktsiisikaubad nt tubakas ja alkohol. Blokk Marblorot maksab 1.5 eurot, enamik veine 2-3 eurot. Mitteametliku kursiga rahavahetuskohta oskab soovitada taas Roxanna. Vaja on ainult ohtralt sularaha kaasa võtta.

Linna moodustab suures plaanis üks peatänav, mis on mitu kilomeetrit pikk ja valdavalt turistidele suunatud. Kõikjal on palju vangide temaatikat (Ushuaia on olnud aastaid vangla asupaik). 

Kõikjal on palju põnevat tänavakunsti.

Enamikus kohvikutes ja restoranides on tasuta wifi. Peamiseks kultuuriobjektiks võib lugeda meremuuseumit. See annab korraliku ülevaate siinse piirknna asustamisest vangidega ja sellega seonduvalt Ushuaia asula sünnist. 

Aga muuseumist võib leida ka päris põhjaliku info Saaremaa poisi Bellingshauseni kohta:)

Kui on soov saada mõistliku hinnaga internet ka jahi peale, tuleb peatänavalt CafeNetist osta oma telefoni kohalik data kaart ja sealt hotspoti kaudu internetti teistesse seadmetesse  jagada. Raha interneti jaoks ise peale laadida ei saa st iga kord, kui maht otsas, tuleb taas sammud CafeNetti seada.

Ushuaia rahvuspark on koht, kus tasub ära käia. Eriti maalilised on seal Beagli kanali äärsed matkarajad aga mägedesse ronimine on ka tore.

Metsas on esindatud ainult üks puu liik ja seda on kummaline vaadata. Ka metsaalune floora on väga liigivaene, muuhulgas liigraiumise tõttu. 

Rahvuspargis sõidab kitsarööpmeline vanamoeline rong, millega sõidutatakse turistosid ning on võimalik saata koju temaatilist postkaarti maailma lõpust.

Rahvuspargis pole mobiili levi:) küllaga on näha üksjagu metsikuid hobuseid … ja kel õnne näeb ka vahvat punapea rähni:)

Ushuaia faunast veel niipalju, et tigusid, karpe ega muid molluskeid siin süüa ei tohi. Need võivad sisaldada Red Tide’t. Internetist võib lugeda, et: “Red Tide is a toxic illness that is also called Paralyzed Intoxication by seafood that takes place when ingesting seafood that has eaten marine plankton which produces paralyzing poison.” Meie mehed ei teadnud sellest muidugi midagi, puhastasid kai postid merekarpidest ja kühveldasid need endale peale mõningast vaaritamist sisse. Naine sai liiga hilja jaole ja hoidis hinge kinni, sest kui karbid on mürgised, siis sureb inimene peale söömist ca 15 min jooksul hingamisteede paralüüsi kätte ja mingit vastumürki sellele pole. Ellu jäid õnneks…

Ka kohalikele hanedele (Caranca ehk kelp goose), keda on siin ohtralt, on Red Tide nagu hane selga vesi – toksivad rahumeeli neidsamu karpe. Isased on muuseas lumivalged samal ajal kui emased on peaaegu mustad – tore vaadata neid koos:)

11.märtsil saabus AFASyNi kaisse hiiglaslik trimaraan.

Roxanna oli endast täitsa väljas – trimaraani meeskond – prantslasest maailmakuulus purjetaja Romain Pilliard koos ühe hispaanlasega olid üritanud teha ümberilma ilma peatusteta purjetamise kiirusrekordit ja sõitsid Cooki väinas karidele. Hispaanlane oli lihtsalt suurest väsimusest vahis magama jäänud. Trimaraani keres so keskmises esiosas oli suur auk sees. Ilmselt oli kahjustusi mujalgi. Roxannal ees seisis keerukas ülesanne see “ elukas” turvaliselt kai äärde paigutada ning leida võimalus trimaraani veest välja tõstmiseks ja parandamiseks.

Naine käis trimaraani lähemalt uurimas – no ikka ülimalt askeetlikes oludes pidid need kaks meest toime tulema kogu oma reisi jooksul …

Naine ei saa üldse aru, kuidas keegi julgeb nii hapra alusega ümber Cape Horni purjetada. Näiteks kaks päeva peale trimaraani saabumist valitsesid Hornis sellised tuuleolud:

Isegi Ushuaias kai ääres oli tegemist, et paat terveks jääks – tuul puhanguti 30m/s.

Peale tormi olid kõik mäed lumivalged. See oli kaunis vaatepilt!

Sõbrapäeval tuli meie lahte sadakond pilootvaala ja see show, mille nad toitu otsides andsid, oli ikka uskumatu! Isegi kohalikud ütlesid, et see on harv nähtus.

Jahtklubi hoone kõrval on väike laudadest hoone, kus on end sisse seadnud Ushuaia sukeldumisklubi. Peale pikemat enese kokkuvõtmist käis ka naine sukeldumas.

Vesi oli 6 kraadi. Selga anti kuivülikond. Vee all ei näinud naine ühtegi kala! Olid vaid puude mõõtu vetikad ning mõned korallilised moodustised ja meritähed ja krabid.

Sukeldumise võis siiski lugeda igati õnnestunuks, sest sattusime ringiujuva kaheksajalgse peale. Esimest korda elus sai naine elusat kaheksajalga (ca 30-40 cm kerepikkusega) oma süles hoida! Tõeliselt nunnu, kui ta pistab oma pea sulle põue, et sinu eest peitu pugeda:)

Üldiselt soovitatakse Ushuaiasse tulnud turistidele teha Beagli kanalis väike tuur ja külastada pingviinide ning merilõvide saari. Meie sõidame neist oma teel niikuinii korduvalt mööda,  seega eraldi trippi ette võtma ei hakka. Küllaga oleks pidanud sellesse reisi planeerima juurde kahenädalase kruiisi Antarktikasse mõnel neist paljudest kruiisilaevadest, mis meie Ushuaias oleku ajal seal käisid. Ei osanud mõelda, et Antarktika on Ushuaiast vaid kiviviske ehk nelja päevasõidu kaugusel…

Toidunautlejatele soovitaks lisaks kingkrabile ära proovida kohaliku lahtisel tulel küpsetatud lambaliha.

Aga ka empanadad, mis on eriti maitsvad mootorraturite söögikohas nimega Triumf. Mootorrattureid näeb siin üsna palju tänu Kogu Argentiinat läbiva autotee “Ruta 40” lõunatipule, mis on motomatkajate hulgas populaarne.

Eraldi tahaks aga öelda siirad tänusõnad Kiievist pärit Antarktika kruiiside laeva kaptenile Gennadile. Seda on ehk raske uskuda aga ta installeeris naise arvutisse omatehtud kaardilahenduse Tšiili kanalite kohta, kus on meie Heldurilt saadud raamatu ehk Patagoonia piibli kõik kaardistatud lahesopid koordinaatide abil kantud Tšiili armaada originaalkaartidele ja kaksikklõps kaardil märgistatud ankrukohale avab Patagoonia piiblist vajaliku lehekülje!!!! Lisaks sellele kinkis Gennadi naisele GPS liidese ja installeeris selle nii, et on võimalik näha meie asukohta kaardil!!! Taustaks on võimalik valida ka Navioniksi kaart ja see võimaldab näha, millistes kohtades Navioniksi kaart valetab (Helduri info kohaselt osades kohtades kuni 2 miili)!!

Naine, kes vastutab meie teekonna ja peatuskohtade planeerimise eest, ei jõua Gennadit ära tänada. See on lihtsalt fantastiline abivahend. Nii meile kui ka kõigile tulevastele Patagooniahuvilistele:) Gennadi on muuseas Kiievi jahtklubi kommodoor ja oli ikka tõeline kiusatus ka temalt võtta tervitus meie jahtklubi lipule, ehkki Ukrainasse me muidugi ei jõua:)