9. november, teisipäev

Cran Canaria ja Tenerife vahel on tuuled mägede vahele justkui kokku surutud ja sestap on seal tavapäraselt pisut kõvem tuul kui Kanaari saari ümbritseval alal. Täna öösel, kui liikusime ühelt saarelt teisele, puhus saarte vahel ca 13-14m/s tuul põhjast tekitades paarimeetriseid laineid. Meie seeniorid olid kaunis ära ehmatanud pidades seda tormiks. Rahustasime neid, et see on täiesti tavaline purjetamise tuul ja soovitasime neil selle öö oma kajutitesse jääda – pikali on sellise lainega kõige kergem pealetükkivat merehaigust taluda.

Hommikuks olime Tenerifel. Kõik saare lõunapoole sadamad olid täis. Mingi ime läbi õnnestus naisel siiski saada kaikoht 11. novembrini (st päeval kl 12-ni) sadamasse nimega Sur Las Galletas. See on väga ilus väike sadam, mis oma kauni sadamahoone ja selle juures asuva vaateplatvormi ning söögikohtadega on populaarsed ka tavaturistide hulgas.

Sadam on tuulte eest hästi kaitstud ja avastasime kiiresti, et seal pesitsevad ka Kööbide Vesipruul ja Uku Temptation (Uku ise on parasjagu Eestis). Vähemalt ühe eestlase jaht oli seal veel – nägime kail Eesti numbrimärgiga parkivat Mercedest ja poetasime talle oma visiitkaardi klaasipuhasti vahele, kuid ühendust meiega keegi siiski ei võtnud.

Pikaajaliseks hoiuks pidi see sadam olema üks saare kallimaid aga lühiajalise hoiu päevataks jäi tavapärase ca 30 euri juurde, mille eest sai korraliku vee ja elektri ning pesemisvõimaluse. Wifit pakutakse eraldi tasu eest ca 2 euri päevas aga praktikas see ei tööta. Pesumasin (3,5 euri pesukord) ja kuivati (3 euri kord) on väga head.

Tegime korraliku hommikusöögi ja saatsime seeniorid saarele hotelli (neile tuli auto järgi). Autot oodates kuulsime taas tuttavat kodukeelset tervitust, need olid noored sadamakail jäätist limpsivad eestlased. Tegime juttu ja selgus, et nad olid äsja (ca kuu aega tagasi) Tenerifele elama kolinud!

No tõesti põnev! Kutsusime noored pardale ja pakkusime juua, et lähemalt tuttavaks saada. Tuli välja, et Lauri oli varem mõned kuud saarel elanud ja sestsaati juba mitu aastat pidanud plaani Tenerifele elama tulla ning selleks ettevalmistusi teinud – muuhulgas hispaania keele päris hästi ära õppinud! Helina polnudki varem Tenerifel käinud – lihtsalt kuulas mehe juttu sellest kaugest kaunist saarest ja oligi nõus senise elu Eestisse maha jätma ja mehega koos saarele kolima! Mõeldud-tehtud, topiti oma auto pilgeni kaasavõetavaid asju täis ja sõit Tenerifele võis alata…. nii lihtsalt see kõik muidugi tegelikkuses ei sujunud aga selle ettevõtmise juurde kuuluvaid seiklusi oligi tore ja huvitav kuulata. Lühidalt kokkuvõttes saab praegu üürida Tenerifel OK korteri normaalsest asukohas ca 700euri eest kuus (sisaldab kõiki kulusid, ka internetti). Auto on mõistlik tuua Eestist ja registreerida kolimisvarana (nii hoiab kokku üle 1000 euro makse). Residentsuse saamiseks on vaja lisaks elukohale näidata kas tööalast sissetulekut või 5500 eurot kohalikul pangaarvel ja maksta igakuiselt ca 60-150 euro vahele jäävat sotsiaalmaksu, mis annab ka ravikindlustuse. Kohalikku pangaarvet ilma tööalase sissetulekuta või oma firmata naljalt ei saa! Kogu asjaajamine käib hispaania keeles ja ametnikud töötavad Tenerifel ainult hommikul kl 9 kuni lõunal kl 13-ni. Selline põli neil siis siin:)

Kuuldes meie murest sadamakoha pärast, olid noored valmis pakkuma transpordiabi, et ära käia lähedalasuvates sadamates ja veelkorra uurida sinna kaikoha saamise võimalusi (alternatiiv oleks minna 11-13 novembriks ankrualasse, seal on aga väga tülikas jahti putitada). Sõitsime mitu sadamat läbi aga ei miskit. Isegi lootust ei antud kusagil. Lõpetasime oma otsingud õhtusöögiga palmiistanduses.

Jah tõepoolest oligi nutikas restoranipidaja COVIDi tingimustes tassinud lauad-toolid restorani siseruumidest selle taga asuvasse palmiistandusse ja söögikoht kogus sellega veelgi enam populaarsust:) Väga äge!

Söögikoha tunneb hõlpsalt ära selle ees asuva hiiglasliku pügatud lambapuu järgi.

Ülejäänud päev kulus jahi ettevalmistamiseks uute madruste pealevõtuks st naine tegeles pesupesemise ja koristamise ning mees toilet nr1 remondi ja kasimisega ja lõpuks ise ka pessu ja magama.

10. november, kolmapäev

Hommikul tuli jahi peale Veiko ammune sõber Indrek, kes elab Tenerifel juba aastaid ja tõi meile kokkulepitud tööriistad. Käisime Intsuga ka paaris ehitusasjade poes ja poetasime meie sadama lähedal parklas asuva tünni kõrvale kanistritäie puhast joogivett. Mõned ehk teavad aga paljud ilmselt mitte, et Tenerifel tünnis elab kuulus jäägripealik Jaak Mosin. Hetkel polnud ta kodus st tünnis, aga otsustasime õhtupoole tagasi tulla.

Mees asus jahti kõpitsema ja kuna see tähendab, et kogu jahi pind kaetakse ühtlaselt tööriistadega, võttis naine oma snorgeldamise asjad ja kolis välja st läks Lauri ja Helinaga snorgeldama. Hetk enne naise minekut laekusid ka meie uued madrused, kes said kätte oma kajutid koos puhta pesuga ja jäid mõneks ajaks mehe hoolealla.

Snorgeldamise koht ei olnud sadamast kuigi kaugel. See oli väike maaliline abajas nn kollase mäe varjus. Kui vees jahe hakkas, sai kaldal asuvast väikesest kohvikust kuuma või tarvidusel ka kangemat jooki osta. Koralle Tenerifel pole aga ilusaid värvilisi kalu nägi hulga ja naine kohtas isegi kaheksajalga. Naise veealune fotoaparaat tegi Helina käes väga ilusaid pilte:)

Selgul muuseas ka, et Lauri tegeleb aktiivselt ka sukeldumisega ja on oma oskusi lihvinud ei kusagil mujal kui Rummu karjääris Terje käe all:) Tervitused Terjele ka Lauri poolt! Väike maailm ikka 🙂

Kui naine sadamasse tagasi jõudis olid mehed sadamarestos just lõunasöögi lõpetanud ja järgmisena oli plaanis ikkagi jäägripealikule külla minna. Võtsime külakostiks kaasa lati suitsuvorsti ja ostsime poest joogipoolist juurde ning seadsime taas sammud parkimisplatsil asuva tünni poole.

Seekord oli peremees kodus. Vanahärra uuris esmalt, kas meie tõime talle hommikul veekanistri. Kuuldes, et see oli Indrek, pani ta mobiiltelefoni käest. Võttis vorsti vastu, uurides, kas see on ikka õige vorst – tänapäeval ju enam õiget seapidamist ei ole … Juba esimestest minutitest mõistsime, et ehkki vanuselt juba üle 80, on tegemist väga terava mõistuse ja laia silmaringiga inimesega, kes oli Eesti eluga suurepäraselt kursis. Vanahärra tuli saarele üle 10 aasta tagasi ja elas esmalt koopas, mis asus saare põhjaosas. Hispaanias on lubatud koopas elada, kui leiad selleks sobiliku. Endine jäägripealik ei osanud toona sõnagi hispaania keelt, kuid nn koobasküla pealik oli armuline ja eluase esimeseks saareaastaks oli leitud. Koopas elades paranes Eestis käest lastud tervis js küpses mõte omale üks asjalikum elamine soetada. Keskpärasus pole Jaagule omane ja nii langes valik tünni kasuks – keegi ei ela saarel tünnis ega oska ka sellest ilmselt midagi arvata st vähemalt politsei ja kohaliku omavalitsusega on lihtsam arveid õiendada:)

Materjali tünniehituseks tõi ta kohale Eestist. Segaduses politseile seletas, et sõidab ehitatava tünniga karnevalile ja ootamatul kombel politsei leebus ning isegi aitas vanahärral tünni kokku klopsida:)

Tünn asus varem varem rohkem ranna ääres (auto järelhaagisel asuvat tünni on lihtne liigutada) ja on tuntud koos oma elanikuga nii Soomes, Hollandis kui Venemaal:) sh leidnud kajastust ka Eesti meedias.

Omaaegne Jäägripealik rääkis põnevaid lugusid Eesti iseseisvumispäevilt ja Kuperjanovi pataljoni loomisest ning muretses siiralt Eesti rahva ja riigi tuleviku pärast. Kel rohkem huvi, sel tuleb üles otsida raamat “Läänemaa vabatahtlike jäägerkompanii”, mida ilmselt niisama lihtsalt raamaturiiulitelt ei leia.

Jaak tundis elavat huvi ka meie ümberilma reisi vastu – ta olla isegi selletaolist planeerinud – aga lõpuks rehmas, et tervis võib alt vedada … siis ei jää ju muud üle, kui vette hüpata, et teistele mitte koormaks jääda… Peale selle olid tal eluga omad plaanid – mõni aasta tagasi oli ta uue naise võtnud (loomulikult eestlanna) ja head sõbrad olid talle Tenerifel maatüki ostnud … tarvis hakata uut pesa punuma – “age is jusy a number”:)

Igatahes soovis Jaak meie jahile ja jahtklubile kõike head ja paremat!

Omalt poolt lubasime, kui vähegi veeteed veel Tenerifelt mööda lähevad, ikka läbi astuda. Tubli tervist ja pikka iga Sulle, Jaak!

11. november, neljapäev

11. novembri hommik algas uskumatu looga – hommikusöögi lõpus mudis Toomas tüki saia kuulikeseks, ütles, et läheb vastab pisut seda kalavärki ja kadus jahtide vahele. Me ei jõudnud veel hakata tema üle nalja heitmagi, kui ta juba umbes 5 minuti pärast korraliku kalaga tagasi oli. Naine ei suutnud oma silmi uskuda – kas tõesti nii lihtsalt käibki!!! Vallo kvalifitseeris püütud kala kefaaliks ja tunnistas söögikõlbulikuks misjärel naine pani kala kohe ka pannile – maitses imehea!

Kella 10 paiku viis naine sadamaametnikule tänutäheks väikese Vana Tallinna ja kodumaiseid komme ning uuris, kas ehk on mingi võimalus veel pisukeseks sadamasse jääda. Ametnik lubas anda vastuse õhtul kl 18 paiku.

Päeval vahetasid mehed tuulerooli paadi küljes hoidvad poldid jämedamate vastu ning valmistasid kummipaadi ette ankrusse minekuks naine käis ostis provianti ja mehed käisid ostsid ka .. ainult, et teistsugude kangusastmega…

Selgus, et päikesepaneelid ei tööta korralikult. 600 võimalikust vatist oleme suutnud välja pigistada ainult 180. Mees arvas juba, et osad paneelid on katki aga testimise tulemusel selgus, et inverter (so pingemuundur, mis peaks pinge 12 voldile viima) on liiga nõrk saanud – ei kannata 600 vatti välja. Mees tegi jadaühendused ümber paralleelseteks ja sai kõik paneelid siiski tööle, paraku mitte loodetud võimsusel aga eks Roheneeme sõit näitab ära, kui palju meil päikeseenergiast abi saab olema.

Õhtul oli naine taas kokkulepitud ajal sadamakontoris ja saime loa jääda ööseks kaisse. Kella 12-ks järgmisel päeval pidime olema läinud. No abiks ikka.

12. november, reede

12. novembri hommik algas taas sellega, et Toomas vormis saiast kuulikese ja oli 5 minuti pärast pontsaka kalaga tagasi … seekord õnnestus kalal paraku puhastamise käigus Tomi käte vahelt plehku pista. Nüüd võttis Vallo asja enda kätte. Peale mõningat võitlust ablaste väikeste värviliste kaladega, kes ähvardasid kogu saia ise nahka panna, sai temagi lõpuks väärika saagi. Pasta kefaaliga oli maitsev!

12 novembriks olime Helina ja Lauriga kokku leppinud, et ühineme nendega sõidul saare pealinna Santa Crus’i nende autoga.

Rendiautot pole praegu saarel praktiliselt võimalik saada isegi ette broneerides, sest neid lihtsalt ei ole. Vallo oli üritanud juba Eestis autot broneerida, kuid sai viimasel minutil siiski paraku vastuse, et autosid pole. Põhjus on kohalikelt saadud info kohaselt selline, et rendiauto firmadel polnud turistide ärakukkumisel selliseid parklaid, kus suurt hulka autosid korraga hoida ja oluline osa rendiautodest müüdi maha. Nüüd on turistid tagasi aga autosid enam pole …

Pealinnast oli meil vaja tormiankrut (lisaks olemasolevale triivankrule), joogivee puhastusvahendit ja alarmsüsteemi paadile. Kuna Toomasel pole kaasas heleda tallaga jalanõusid, siis tuli ta kaasa neid otsima. Veiko ja Vallo jäid jahile ja pidid sellega keskpäeval sadamast ankrukohale sõitma.

Juba esimesest paadipoest nimega Kipper saime kõik tarviliku peale alarmsüsteemi. Alarmsüsteemi komponente (st tavaline mahuandur, mida kasutatakse ka nt autodel, ja alarm) ei saamud me ühestki paadipoest, elektroonikapoest ega ka autovidinate poest/ töökojast. Veiko nentis selle peale, et laseb vajalikud vidinad Eestist tuua.

Tomi jalanõud jäid ka leidmata aga nende otsingud lükkasime järgmisse päeva.

Kui ka meie kohalikud sõbrad olid pealinnas oma asjad aetud saanud, läksime sööma taaskord väga ägedasse kohta – laavakoopasse tehtud restorani. Restorani ees  tshillis põnevate värvide ja kujuga kukkede kamp.

Kui keegi sinna sattuma peaks, on kindel soovitus tellida eelroaks kahel erineval moel valmistatud seeni ja grillitud juustu ning pearoaks võtta kaheksajalg, mida valmistatakse seal võrratult.

Peale arve tasumist pakuti pits väga maitsvat alkohoolset jooki – kainena on sellest kohast raske lahkuda 🙂

Söömaaja lõppedes uuris naine, kuis mehel läheb. Vastus oli murettekitav – sõukruvil (propelleril) on mingi vibra sees. Mees kahtlustab, et üks laba on ära lennanud. Sõidukiirus on seetõttu ainult üks knots ja sellega tiksuvad mehed ankrupaiga suunas – kaks miili veel minna…. uhh, no seda jama veel vaja …

Läksime veel toidupoest läbi ja siis Los Cristianose sadamakaile kummipaati (mis meid jahile viiks) ootama. Väljas oli juba pime. Lõpuks saabuski meie mees mootorkummipaadis.

Kohe oli kohal ka mingi naisterahvas, kes hoiatas, et kummipaati ei tohi sellesse kohta pikemalt jätta. See on erasadam. Selgitasime, et läheme kohe ära, kuid enne veel uurisime paadi väljatõstmise võimaluse kohta. Ta kinnitas, et laupäeval on sadamakontor kl 9-st avatud ja, et põhimõtteliselt peaks saama tõsta jahi remontöödeks sealsamas asuvale staapliplatsile. No mingisugunegi lootuse kiir….

Jätsime Helina ja Lauriga hüvasti ja ukerdasime kummipaati ning sõitsime jahile.

Sügavust oli välja lastud ankruketi all ca 15 meetrit. Naisele tundus, et triivime ja ta tõmbas oma telefoni ankrutriivi kontrolli äpi. See töötab GPS signaali pealt. Tuleb fikseerida ankru sisestamise koht ja lubatud kaugus ankrust, mille ületamisel annab äpp võigast signaali.

Esialgu sai lubatud kauguseks pandud 40m, siis 60, 80, 100 ja 150 … äpp lärmas keset ööd iga poole tunni tagant. Mees käskis kaugust veel suurendada aga naisel oli närv juba nii must, et otsis välja tahvelarvuti Navioniksiga – triivisime vaikselt aga kindlalt laevatee suunas … paari tunniga peaks kohal olema … No nüüd mees enam magada ei saanud – pidi minema ja ankru liini pikemalt sisse laskma. Selle peale jäi triiv pidama ja hommikutunnid möödusid vaikselt.

13.november, laupäev

Hommik algas sellega, et naine kupatati vette sõukruvi diagnostikat tegema. Naine toppis oma snorgeldamise varustuse selga ja läks hea meelega hommikusuplust tegema. Esmane visuaalne vaatlus midagi kahtlast ei näidanud. Nüüd sai naine kaasa ka veealuse kaamera koos teleskoop-varrega ja tegi selle abil sõukruvist meestele video.

21-22 kraadine vesi on siiski üsna jahe ja lõdiseval naisel oli heameel peale kõike seda sooja päikese kätte saada.

Mehed leotasid ja kuivatasid kaamera ning tõstsid failid mälukaardiga arvutisse aga oh häda – maksis kätte, et naine ei olnud viitsinud endale kaamera funktsioone selgeks teha – filmi asemel olid ainult mõned hägused fotod:( Naine sai sugeda ja kupatati uuesti vette. Seekord anti probleemide vältimiseks videoprogrammis töötav kaamera kaasa.

Kui lõpuks tarvilikud videod arvutisse said, ei suutnud ka mees nende põhjal sõukruvi juures mingit viga tuvastada. Märkas vaid, et üks kere põhja külge kinnituv anood oli läbi aga sellega polevat nii kiiret ja see pole sõukruviga seotud. Proovisime uuesti mootorit käivitada. Kõik töötas laitmatult, ka kõrgematel pööretel – justkui poleks midagi olnud. Sellised asjad tekitavad kõhedust aga teha ei osanud ka midagi. Vahetasime ankruplatsi madalama põhjaga koha vastu ja mees viis Tomi ja Vallo kaldale shoppama.

Naine pani blogi üles ja kui see tehtud, tuli hirmus jäätise isu peale … mees paigaldas merevee pumbaga kraani, ei tahtnud teda segada – naine toppis oma riided, raha ja telefoni veekindlasse kotti ja ujus sellega kaldale – mis see pool kilomeetrit ikka teeb … ainult rannavalve oli pisut närvilise moega, kui naist kaugelt tulemas nägi. Kaldal jalutasid vastu Vallo ja Toomas, kes olid parajasti teel sööma. Naine ühines nendega ja nautisime koos kaunist päikeseloojangut õhtusöögi kõrvale.

Õhtul hilja käisid meie vanad tuttavad Indrek ja Fleur jahi peal aga see külaskäik lõppes õnnetult, sest kummipaadist jahti hüpates sulpsas Indreku püksitaskus olnud Iphone vette. Veiko vajutas küll kohe jahi navigatsioonisüsteemis MOB (Men Over Board) nuppu, mis salvestas telefoni asukoha aga telefonile järele sukelduda pimeduses ei saanud. Kahju tõesti, et nii läks…

14. november, pühapäev

Vallo ja Tom alustasid seekord ise hommikut ujumisega:)

Mees nõudis, et naine läheks ka vette ja uuriks, kas Indreku telefoni on ehk põhjast näha selles kohas, kus MOB koordinaadid savestatud said. Vesi paistis hästi läbi ja 10 m sügavuselt paistis telefon hästi. Mis muud, kui sukeldumisvarustus selga ja järele talle… ehk õnnestub vähemalt SIM-kaart päästa.

Vahepeal saabusid pardale ka mamma koos Matiga, kes olid tulnud meiega hüvasti jätma – pidime ju järgmisel päeval lahkuma. Lahkumiskalli asemel vaatas mamma hoopis vapralt pealt, kuidas tema tütar veesügavustesse kadus …

ja mõne aja pärast mobiiltelefoni juppidega välja ilmus.

Paistab, et soolase veega reageerides oli mobiili aku paisunud ja telefoni katki pressinud. SIM kaardi saime igatahes kätte.

Kuna naisel juba sukeldumise varustus seljas oli, palus mees veel korra ka sõukruvi üle kontrollida. Seekordsel kontrollil avastas naine, et kolmest sõukruvi anoodist olid järel vaid ühe roots. Sellest ka ilmselt sõukruvi vibratsioon – kruvi jalg ei olnud enam tasakaalus.

Õnneks olid mehel uued anoodid olemas ja nii sai naine need ükshaaval uute vastu vahetada. See oli tähelepanu nõudev töö, sest väikesed kruvid tuli vee all ükshaaval välja kruvida ja seejärel koos uute anoodidega tagasi kruvida. Midagi käest pudeneda ei tohtinud, sest nii väikeseid asju on ookeani põhjast pea võimatu üles leida.

Anoodid kaitsevad sõukruvi olulisi kinnituskohti korrodeerumise eest ja nende korrasolek on eluoluline, eriti enne ookeaniületust. Teisisõnu oli see õnnelik juhus (mille eest peame tänama telefonist ilma jäänud Intsu), et avastasime anoodide probleemi õigeaegselt. Tänu naise sukeldumisoskusele saime remonditööd tehtud ilma paati välja tõstmata ja see säästis meile nii aega kui raha … juba praegu võime kinnitada, et sukeldumisoskus ja -võimekus on vastuvaidlematult iga matkapurjetaja oluline abimees … aitähh Sulle Terje, hoolimata lühidaks jäänud ettevalmistusajast enne reisi, on Sinu sukeldumisinstruktori töö esimesed viljad suurepärased! 🙂

“Tähistasime ära” mamma kaasatoodud vahuveini ja jätsime tema ja Matiga hüvasti …

Ints tuli järele sellele, mis tema mobiilist järele oli jäänud. Jätsime ka temaga hüvasti ja hoiame pöialt, et SIMkaart ikka toimib.

Peale seda õppisime ja harjutasime kõik ükshaaval kummipaadiga sõitmist, et vajadusel iseseisvalt toime tulla. Kõige tähtsam on meelde jätta, et otsa ei tohi jahi küljest enne lahti lasta, kui kummipaadi mootor töötab sest vastasel juhul triivid lihtsalt kummipaadiga minema. Aerudega jahi juurde tagasi kühveldamine (juhul kui mootor ei käivitu), on korralik sport, mida mees esimesel kummipaadi kasutuselevõtmise korral juba vandudes harrastas:)

Homme on meie ärasõidu päev. Õhtul tegelesid kõik veel viimaste mobiililevi nõudvate asjatoimetustega. Hüvasti suurepärase levialaga Euroopa Liit!