18. september, laupäev

Äratus kl 7 hommikul Noblessneris vaikse kaiäärse loksumise saatel tuletas kohe meelde, mis päevaga on tegemist. Viimased koristustööd jahil, kiire poeskäik kõige värskemate piimatoodete ja puuviljade hankimiseks, mehed paigaldasid samal ajal eelmise päev õhtul saabunud uut rullkenu ja otsad lahti. Meie üksmeelselt valitud ja sotsiaalmeedias väljahõigatud stardikoht oli Haven Kakumäe, mis on ühtlasi ka meie koduklubi – Tallinna jahtklubi – asupaik.

Veel enne teele teeleminekut tegime väikese ringi Lennusadamas, kus meie sukeldumisklubi tegi koos vabatahtlikega ettevalmistusi suureks koristuspäevaks, mis toimub muuseas ka vee all, ja lehvitasime Terjele, Gunnarile, vanaema Sirjele ja teistele toredatele sukeldujatele viimast korda.

Hommik oli päikeseline ja suhteliselt soe, puhus 7 m/s idatuul st ideaalsemat ilma sõidu alustamiseks oleks patt soovida. Havenisse jõudes tankisime kõik kanistrid kütust täis ja selleks hetkeks oli jõudnud juba ka gatering vahuveini ja tordiga ning saabusid esimesed teelesaatjad. Kui esimesi klaase kokku lüües valdas hinge kergendus, et senised ettevalmistused olis siiski hästi sujunud, siis mida rohkem tuli sõpru ja kalleid inimesi, seda raskemaks läks süda mõttest, et lahkumise hetk on lähedal.

Kui nüüd tagantjärele mõelda, oli rõõm nii palju toredaid ja kalleid inimesi korraga näha nii suur, et kurbust praktiliselt ei jõudnudki tunda – SUUR-SUUR-SUUR TÄNU teile kõigile selle eest, et tegite meie lahkumise hetke nii fantastiliseks ja meeldejäävaks! See ongi üks neist hetkedest, mille nimel tasub elada…

Otsad antud ja laev lahkub sadamast, ees on … päikeseline ja vahva meri:) Pärituul lükkas nii tublisti, et juba 6. tunnil möödusime Dirhamist kasutades ainult kenu. Kiirus oli super – 8-10 kn/h, lained 3-4 meetrised.Otsustasime piirduda vaid ühe halsiga, et võtta suund lõuna poole.

Esimese öö võtsime vastu merel Hiiumaa kandis. Laevaliiklus oli tihe ja vahis oli tublisti toimetamist. Öösel oli sooja alla 10 kraadi ja tugeva tuulega oli väga külm. Kummikutes jalad jäätusid sõltumata sokkide sordist ja arvust, seetõttu vahetasime need peatselt jalasõbralikumate vastu. Ootamatult osutusid kõige efektiivsemaks minu kummitallaga karvased papud. Kui vihma ei saja ja on lihtsalt külm, siis on need ideaalsed vahis istumise jalanõud. Pets registreeris meie maksimumkiiruseks 13,3 kn/h. Autopiloot ei tahtnud tugevas taganttuules alati toimida ja keegi pidi olema kogu aeg valmis rooli haarama. Otsustasime, et peame vähemalt öösel vahti kahekaupa. Esimese hooga mingit väga kindlat magamisaega paika ei pannud, et kõik saaksid uue rutiiniga oma eripärade järgi kohanduda. Iga magamisaeg varieeruski 2-4 h vahel.

19. september, pühapäev

Teine päev möödus valdavalt jahti koristades ja asju kindlamini ära paigutades, sest korralikult kinnitamata asjade kilin/kolin kolksud/mürtsud ei lasknud rahulikult magada. Igaüks harjus omal moel merehaiguse esimeste tunnustega. Õnneks peale mõningase südamepöörituse, mis andis märku eeskätt laeva sisemuses ringi toimetades, kellelgi midagi hullu polnud. Pikali visates kõik nähud kadusid st magamist merehaigus ei sega. 

Keskmine kiirus oli taas korralik jäädes 6-7 kn/h vahele, maksimaalselt 12 kn/h. Ilm oli päikseline. Hilisõhtul möödusime Gotlandist ja tekkis hetkeks mobiililevi. Kõik kasutasid nappi võimalust. Järgmine võimalus avanes alles kl 2  öösel, kui lähenesime taas saarele. Edasi oli eetris taas vaikus. Sisustasime Petsiga vahis istudes aega imeliste päikeseloojangute ja tõusude pildistamisega. Tuleb välja, et ta on päris suurte kogemustega loodusfotograaf – mul oli, mida õppida.

20.september, esmaspäev

Kolmanda päeva hilisõhtuks soikus tuul ära ja olime sunnitud mootori käivitama võtsime suuna Taani saarele Bornholm. Saarest tuleb mööduda lääne poolt, sest idapoolne meri on täis sakslaste militaartsoone, kuhu sisenemine on keelatud. Saare juures saime taas mõneks ajaks mobiililevi ja selgitasime välja, et Stralsundi saarega ühendava Rügendammbrüke kõrval olev madal rongisild käib lahti ja seega õnnestub meil avamerel jõudu koguvast 20 m/s vastutuulest mööda lipsata Rügeni saare ja Saksamaa mandri vahelt.

21.september, teisipäev

Köögitoimkonnad on vähemalt siiani olnud naise ülesandeks. Käes on neljanda päeva hommik ja traditsiooniliselt küsib naine, kas mehed soovivad putru või võileibu… ja traditsiooniliselt tuleb kiire vastus – loomulikult võileibu selle hea Vorstiabi singi ja kurgiga. Kui ma küsisin, kas teid juba tüütama ei hakka, vastas Pets, meie hea sõidukaaslane, et kui ta Tallinnasse tagasi läheb, otsib ta kindlasti Vorstiabi poe üles ja nõuab seda head mahlast sinki, mis Picassole kaasa anti😊 Aitähh Sulle Toomas!!

Neljandal päeval hakkas tunduma, et ihu vajab hädasti põhjalikumat harimist ja, et varbaküüned hakkavad jalanõudesse auke tekitama… Väljas on vastikult külm ja isegi sooja dushi alla sellise ilmaga ei kisu. Kaalusin, kas avada juba Tactical Foodpacki ihuharimise kingitus aga otsustasin viimasel minutil siiski ümber – tunduks kuidagi nõrk juba esimestel päevadel koduvetes tunnistada, et olud on nii keerulised. Kannatame ära – märg lapp aitas suuremast hädast välja, kui küüned said lõigatud, sokid ja pesu vahetatud, tuli juba inimese tunne peale. Veiko viskas selle peale nalja, et mehed vahetasid ka sokke – parema jala oma vasaku oma vastu … mnjahh … hea, et nad omavahel ei vahetanud:)

Öösel sõitsime mööda suurest meres olevast tuulepargist. See oli hiiglasuur ja nii lähedal, et tuled tundusid käega katsutavad – tõeliselt lahe vaatepilt, mida fotoga kahjuks kuidagi edasi anda pole võimalik… Imestasime, et ilma igasuguse takistuseta lastakse sellistest kohtadest ca poole miili kauguselt mööduda. 

Vasakus pardas avanes teistmoodi imeline vaade – täiskuu piilus pilvetupsude vahelt ja joonistas merevee peegeldusega salapärase sümbioosi. Sellistel öödel ainult vahis istukski …

22.september, kolmapäev

Viienda päeva algus tervitas meid taas purjetamiseks piisava taganttuulega. Kasutasime tuule abi kuni Greifswaldi sissesõiduni.

Sissesõit sellesse linna on Eestlasele omaette põnev kogemus/ vaatamisväärsus, kuna läbida tuleb vana (ehitatud 1887) puidust ülestõstetav sild. Silda tõstetakse üles igal täistunnil.

Sillast Greifswaldi on ca 30 minutit sõitu. Sadamas küsitakse kai koha eest 30 eurot, kaardi eest, mis avab WC ukse ning millele saab kanda raha dushi ja pesumasima kasutamiseks eest, küsitakse tagatisraha 10 eurot. Dushi kasutamise 5 min maksab 0,5 euri ja pesumasina kasutuskord 5 euri.

Sadam asub praktiliselt linna keskel ja linnake ise on imearmas ja ajaloohõnguline, asutatud 11. sajandil. Väljas oli 18 kraadi sooja ja päike paistis. Harutasime oma Läänemere ületamise vammused maha ja pildistasime üles. Mina võin enda oma kindlalt soovitada – kui soe aluspesu veel alla panna, siis sellega külm ei hakka. Öisesse vahti oleks veel vais veekindlaid labakindaid vaja olnud. Eriti tahaksin kiita ja soovitada GIL-i traksipükse, mille seljatagune osa käib külgedel asuvatest lukkudest niimoodi lahti, et ei pea alusjopet ega jopet asjaajamiseks seljast ära võtma. Hullult kõikuvas laevas külmunud sõrmedega oleks see igavene vaev olnud.

Kui kõik olid dushi all ära käinud, jäid mehed jäid jahile töid tegema (pimini top vajas paremat kinnitamist jms pisiasjad, mida Tallinnas ei jõudnud). Naine käis linnas proviandi ja riidepesu vahendi järel, sest musti riideid oli kuhjunud juba paras hulk. Õhtusöögiks oli punahirve välisfilee kukeseene kastmes koos riisiga – viis keele alla:) Muuseas keset õhtusõõgi valmistamist laekusid ka kohalikud tolli esindajad. Küsisid reisidokumente. Selgitasime oma reisiplaane ja pakkusime ka COVID vaktsiineerimise sertifikaate aga see neid ei huvitanud. Küsisid veel lõpuks, et kas meil alkoholi on. Mehed olid juba lõbusas tuhus ja vastasid, et muidugi on. Selle peale küsisid tolliametnikud, et kas ikka ainult enda tarbeks. Muidugi ainult enda tarbeks vastasid mehed ja sellega asi piirdus. Tolliprotseduur oli läbitud … ehkki ei teagi nüüd, kas pidime seda läbima või mitte.

23, september, neljapäev

Kohalik jahtkapten soovitas ilmakaarti vaadates sõita ainult Stralsundini ja jääda sinna ootama tormi möödumist. Stralsundi on ca 4 h tee. Stralsundi silda avatakse ainult kindlatel kellaaegadel alates hommikul kl 5:20-st iga kolme tunni järel. Sihtisime 15.20 avamist ja startisime kl 11:00. Greifswaldi silla läbisime kl 12.00, edasi merel olid taas soodsad tuuleolud ca 10-11 m/s maa poolt .

Jõudsime kohale planeeritust 40 min varem. Tiirutasime silla avamiseni selle ees ja tegime vaatest võimsale sillale pilte.

Ka selle silla läbimine oli omaette elamus.

Sadam koos Stralsundi linnaga oli kohe silla kõrval.

Sadamakoht maksis taas 30 euri päev ja kaardi tagatisraha oli samuti 10 euri. Siin tuli aga lisaks maksta elektri eest (0,5 euri KWh), dushi eest (7 euri 5 min) ja joogivee eest (mida me juurde ei võtnud). Saabumisel hakkas sadama nagu oavarrest ja kobisime mõneks ajaks jahi sisemusse. Kui ilmaolud pisut paranesid, läksime linnapeale – tegime väikese jalutuskäigu, õhtusöögi ja lõpuks külastasime kiirkäigul ka kohalikku merekeskust, kus olid suured akvaariumid peamiselt Läänemere ja Põhjamere kalade jm elukatega.

Ülejäänud õhtu möödus kõigil arvuti taga. Väljas möllas ja ulus korralikult. Tormivarju jäämine oli õige otsus.

24.september, reede

Ärkasime jahti sisse roniva Petsi ilmateate peale: “Tuul on nii tugev, et väiksemad lapsed hoiavad suurematest koertest kinni”. Selge, täna merele ei minda. Naine küpsetasis hommikusöögiks pannkooke ja panime vanaema tehtud maasika toormoosi peale. Maitses imehea! Edasi võtsime plaani suure kolmemastilise fregati külastuse ning jahividinate kaupluses ja kohalikus Bauhausis käigu. Päeva teise poolde planeerisime tööd jahil ja blogi kirjutamise/postitamise.
Ostudest väärib äramärkimist korralik kahv ja konks suure kala paati tõmbamiseks, spinnigu jahi külge kinnitamise vidin ja 25 meetrine veevoolik. Viimane on vajalik, kuna selgus, et sadamates seda lihtsalt pole ja vett et ole millegagi võtta. Samuti ostsime juurde väikesed nn matkagaasi potsikuid aga nende otstarbest pisut hiljem.
Tugevatel tuultel oli õnnestunud lahti sakutada naise poolt hoolikalt saalingusse seotud Saksa lipp. Kuna lippu muul moel kätte ei saanud, langetati õiglane otsus naine masti tõmmata.
Päeva viimane projekt ehk esimene blogipostitus valmis kl 23-ks.
Ootamatult selgus, et üleslaadimiseks peab see läbima ka mehe poolse eelretsensiooni … ja veel ootamatum oli, et mehel oli täiesti teine arusaam sellest, kuidas üks blogi peab välja nägema… total failure:( … vaielda pole mõtet. Naine ohkas ja kobis magama – nii need ühise ümberilmareisi õppetunnid tulevad.

25.september, laupäev

Stardiajaks oli kokku lepitud kl 9. hommikul. Naine tõusis kell 7 ja tegi valmis nii hommiku- kui ka lõunasõõgi, kuna kaldal on igasugune köögis toimetamine oluliselt lihtsam.
Päev oli päikseline. Ehkki purjetada eriti ei saanud, kuna laevatatav tee oli kohati vaevu kahe laeva laiune, läbisime imeilusa lindude kaitseala. Meri oli kohati luikedest valge … üsna pea saime ka aru, et need luiged meist paremal ja vasakul mitte ei ujunud vaid seisid kahel jalal … fairwater, milles sõitsime, oli täiesti arusaamatul kombel püsiv ca 6 meetri sügavune renn keset laia madalikku.
Avamerel tervitas meid paras 8-10m/s vastutuul ja olime sunnitud seetõttu  loovides kaugemale merele välja purjetama.
Keset merd vuhises meist lähedalt mööda laev nimega Corona Baltic, mille AIS ei töötanud st meie navigatsiooni plotteril polnud sellest laevast märkigi. Veiko  viskas nalja, et ju ei tahtnud kapten koroonat levitada aga naljad kõrvale jättes, on hea, et meil on lisaks AIS-ile abiks ka radar – sellise koroonaga ei tagaks öösel kokku põrgata…
Õhtuks vaibus tuul ära ja mootor tuli taas appi võtta.
Öösel jäi meile ette laevatee ja algajatele kohaselt asusime seda kohe ka entusisamiga risti ületama. Poolel teel, kui olime aru saanud, kui laia (mõlemas suunas läks kaks rada, neid eraldas veel lai ohutusvöönd) ja tiheda liiklusega teega tegemist on, otsustasime jääda sõitma laevatee keskele sõidusuundade eraldusribale. Pets teadis öelda, et purjekatele on see lubatud ja ega meil tegelikult muud üle ei jäänudki, sest mõlemalt poolt vuhisesid 15-20 knotsiga mööda hiiglaslikud pargased. laevatee lõpus tekkis vastusuunas õnne kombel pisut suurem auk ja pääsesime sealt “kiirteelt” minema. Tagantjärgi tarkus on: kui vähegi võimalik tuleb suuri laevateid vältida. Seekord oleks seda vabalt saanud teha.