22. november, esmaspäev
Kellaaegadega on mingi segadus – meist pooltel näitab mobiil kohalikuks ajaks kell 3 öösel ja pooltel kell 4 öösel, seetõttu tõuseme oma vahikordadeks üles kaunis kaootiliselt st igaüks oma ajaarvamise ja sellele vastava äratuse järgi. Täna õhtul peaks see aga lõppema, sest jõuame lõpuks Roheneeme saartele (konkreetsemalt Sao Vincente saarele) kohale.
Lisaks kellaaegadele tekkis suuremat sorti segadus ka navi näitudega – kui mees öösel kl 00 paiku vahikorda üle tuli võtma, hõõrus ta uniselt silmi ega suutnud mõista, kuidas saab olla nii, et ta on neli tundi ära maganud aga saar on näitude järgi kaugemale nihkunud… läks mitu tundi, enne kui pirn lõi põlema – mingitel asjaoludel oli navi vahetanud meremiilid maamiilide vastu:) Suur rõõm sedapidi eksimust õigeks korrigeerida muidugi:)
Öösel kl 4 paiku, naise vahikorra ajal, on saareni veel 65 meremiili ehk siis peaaegu, et ei midagi enam … Naine meenutab, kuidas veel pool aastat tagasi tundus sama pikk Soome ülesõit jahiga hirmus ettevõtmine ja muigab omaette….
Tenerifelt Sao Vicentele sõiduks on kulunud terve nädal. Esimese kahe päeva 10-13 m/s taganttuuled andsid küll lootust kiiremini kohale jõuda aga siis sattusime tuulevaikuse tsooni, kust olime sunnitud ca pool päeva Aafrika ranniku suunas välja motoriseerima. Edasi taas ööpäev purjetamist ning jälle tuul vaid 3-5 m/s ehk siis peale mõningast mässamist kahe purjega lõime käega ja käivitasme taas mootori – tahaks ju ikka kohale jõuda. Niimoodi pool päeva purjega taganttuules ja siis jälle pool mootoriga tiksusime teise poole teest. Hoovus aitas kaasa 0,5-1,5 kn.
Viimasel kahel päeval on taevas olnud pilves, õhuniiskus on pidevalt 80-90% juures, kuid vihma siiski ei saja (paar piiska on tulnud). Suur õhuniiskus muudab olemise ebamugavaks, sest kõik puuvilla ja linast sisaldavad riidematerjalid on niisked. Sellesse kliimasse sobivad rohkem elastasaani või fliisi või siidi või villast sisaldavad riided. Naine on juba mitu enda ja mehe puuvillast särki minema visanud sest need kipuvad suure niiskuse tõttu ebameeldivat lõhna juurde võtma ja rikuvad kogu riidesahtli sisekliimat. Alternatiiv on puuvillased särgid pakkida õhukindlalt ja eraldada muudest riietest kuni jõuame taas sobilikesse kliimaoludesse.
Päeval tuleb päike taas välja ja kraadiklaas näitab sprayhoodi varjus 35° sooja, päikese käes on kõvasti palavam. Õhuniiskus on langenud 69%-le ja naine paneb öösel niiskeks tõmbunud teki ja voodikatte päikese kätte tahenema.
Kaugelt paistavad roheneeme saarte siluetid. Neid saari peaks kokku olema 14 tükki.
Läheme Mindelo sadamasse, mis pidi olema igati asjalik – saab vett, kütust, provianti.
Sadamasse sissesõidul viipab üks pruun poiss meile kai pealt ja järgneme talle kuni jõuame vaba kaikohani. Poiss annab märku, et võime selle võtta ja pöörame laevanina taas sadamast välja, et paat randumiseks valmis panna – seekord tähendas see poi konksu valmispanekut ning vendrite asukoha muutmist. Sadamapoiss olid tulnud mootorpaadiga appi poid püüdma. Andsime talle abi eest ühe külma õlle.
Lõpuks ometi taas maal. Naine korjas dokumendid kokku ja läks paati sisse möllima. See käis ootamatult lihtsasti (nõuti vaid kapteni passi, paadi registeerimiskaarti ja kindlustust). Reservationi puudumine polnud probleemiks ja oleksime oma kohale võinud rahumeeli jääda ka pikemalt, kui soovitud neljaks päevaks. Meie jahi kaikoha ööpäev maksis ca 3000 eskuudot ehk 30 eurot. Lisaks tuli lunastada vee kaart, kuhu laadisime 4 euro eest 200 liitrit vett. Seda sai kasutada nii dušširuumis dušši all käies kui ka paadi juures paadi pesuks ning mageda vee varude täiendamiseks. Pesu pesemise võimalust sadamal ei ole. Selleks tuleb minna linna pesumajja, kus ühe kilo pesu pesemine ja kuivatamine maksab 2 eurot.
Sadamaametnik luges sõnad peale, et järgmisel hommikul peab minema migratsiooniametisse, et templid passidesse saada ja, et oleksime nii kaua paadis, kui keegi tuleb ja kontrollib üle meie COVID sertifikaadid. Pole probleemi – me oleksime nii kui nii veel tunnikese paadis istunud, oma saabumise mulli joonud ja plaani pidanud.
Saabumist tähistades teatas Tom ootamatult, et tema läheb ööseks hotelli – tal on kõikumisest villand. No mis siis ikka, ega me väga ei imestanudki arvestades tema kalduvust merehaigusele.
Kui COVID sertifikaadid kontrollitud, oli järgmine mure saada kusagilt wifi ühendus, et anda kodustele märku meie õnnelikust saabumisest. Sadama värava kõrval asub pontoonidele rajatud söögikoht. Seal peaks teoreetiliselt wifi olema aga praktiliselt nii hästi muidugi polnud.
Kõmpisime linna ja maandusime esimesse usaldusväärsena tunduvasse söögikohta, mis asub suure väljaku ääres. Sealt leidsime ka korraliku wifi. Sõime ühise õhtusöögi ja saatsime Tomi hotelli. Ise tundsime end paadis veini ja rummi saatel hästi kuni lõpuks väsimus meist võitu sai.
23. november, teisipäev
Hommikul otsustasime Valloga ujuma minna. Paraku oli meil kodutöö tegemata ja vantsisime ranna suhtes diamertaalselt vastassuunda – piirkonda, kus kohalikud kalaturu taga supikööki pidasid, sealsamas jääkproduktid väljutasid ja rannas vedeleva lutsukiviga praovahe korrastasid.
Mõned kilomeetrid eemal oli saare kütusehoidla, mille lähistel saime põhipõtteliselt siiski ujumas käidud ehkki selleks mitte ettenähtud kohas.
Hiljem avastasime, et sadamast vasakule minnes oleksime peagi imeilusasse supelranda jõudnud …
Tagasiteel sadamasse leppisime ühe kohalikuga kokku, et ta viib meid järgmisel päeval 50 euri eest oma mikrobussiga saare kõrgeima mäe otsa ja peale seda Turtle Beachile, kus peaks saama merikilpkonnadega snorgeldada.
Järgmisena marssis naine kohalikku migratsiooniametisse, mis asub sadamast ca kilomeetri kaugusel. Seal on mingi kummaline süsteem – ühes kohas paned passide ja paadi andmed kirja ja võetakse kuni lahkumiseni hoiule paadi registreerimistunnistus. Teises kohas lüüakse passidesse templid. Miks selleks kahte kontorit ja kahte ametnikku vaja on, no ei tea … ehk korruptsiooni vältimiseks …
Tagasiteel avastas naine pargist putka, kus müüakse datakaarte ning saab ka postkaarte ja marke. Selle info peale jätsid mehed õlleklaasid ja kiirustasid kohale – kes koju postkaarti saatma, kes kohalikku internetti (so datakaarti) hankima – 9 Gb 15 euri.
Tagasi laevas kraamis naine kõik musta pesu sh voodipesu kokku ja tassis Vallo abiga pesumajja. Halb uudis oli see, et puhta pesu saab kätte alles järgmisel õhtul. Kahte komplekti voodipesu kõigi jaoks naisel paraku pole – see oleks võtnud paadis liiga palju ruumi. Õnneks on mehed leplikud.
Sadamas on asjalik sukeldumiskeskus. Naine uuris järele, et seal saab ka ballooni täita. Esimene võimalus sukeldumiseks on neljapäeval. Naine regas ennast ära.
Õhtu saabudes hakkas mees meile ostetud datakaartidega oma internetti püsti panema ja Vallo võttis ka oma arvuti välja, et selle aasta viimane Meretund kokku panna.Naine tegi Tomile ettepaneku minna bussiga sõitma – no miks mitte:) Kohalik bussitransport on väga korralik, ühe korra pilet maksab 40 eurosenti. Selle raha eest saab põneva linnaekskursiooni koos võimalusega tutvuda kohalike eluoluga. Sõitsime teise linna otsa ja ronisime parema ülevaate saamiseks esimese ettejäänud mäe otsa.
Cabo Verde on äärmuste saar – paljud elavad siin pooleliolevates kiviehitistes (valmis ehitisi maksustatakse), paljud suisa hüttides aga otse nende kõrval võib leida ka Noblessneri uusarenduste sarnaseid hoonekomplekse. Vett ega elektrit kehvemates elamutes ilmselgelt pole, sest vesi on siin kulla hinnaga – looduslik mageveevaru sisuliselt puudub ja magestatakse merevett.Toitu valmistatakse gaasiga, gaasiballoone müüakse igal nurgal. Palju on hulkuvaid koeri, kodukoeri peetakse linnas maja katustel!
Rääbakaid lapsi ei näinud – kõik koolist tulijad aga ka mänguplatsidel või tänavatel kohatud olid puhtad ja korralikult riides. Kerjatakse eeskätt valgetelt, pigem nö moe pärast, igaks juhuks – ehk joppab. Kerjuseid on vähe.
“Kohalik õun” on papaia. Seda puuvilja müüakse iga nurga peal aga turistid ei saa seda odavalt – 2,5 euri kilo eest. Tundub, et kõik kohalikud on selles justkui kokku leppinud. Banaani müüakse vähem ja see on Eesti mõistes räme kallis ca 2 euri kilo. Need kõik on turu hinnad. Kaubelda ei andnud.
Tagasi jõudes otsustasime õhtust süüa sadama läheduses paiknevas restoranis nimega Nautica. Kui peaksite sinna kunagi sattuma, on kindel soovitus võtta kala fondüüd (1 portsust piisab kahele). Saab värske tuunikala ja vahoo tükikesi kuumas õlis ise küpsetada ja tulemus on imemaitsev!
24.november, kolmapäev
Hommik algas turu külastusega – vaja oli puuvilju kaasa meie tänasele ekskursioonile, kala kilpkonnade toitmiseks ja võimalusel ka Tomile heleda tallaga jalanõusid.
Banaani saime, kala ja kaheksajalga samuti aga, kui küsisime jalanõude müüjatelt numbrit 46, pööritasid kõik silmi – pole lootustki.
Kella 10.30 paiku kogunesime kõik sadama sissekäigu juures, kust pidi algama meie ekskursioon mäe otsa. Lubatud mikrobussi asemel sõitis ette midagi lahtise kastiga jeep’i laadset. Seda nähes läksid meil kõigil silmad särama ja kobisime rõõmuga sõiduki kasti – sellest on ju oluliselt parem vaade kui kinnisest mikrobussist! Jagasime külmad õlled laiali ja sõit võis alata.
Pikemalt ei kirjutagi kui ainult, et see oli väga äge ja imeilus! Kõik jäid ülirahule.
Edasi viis meie kastiauto meid kaunisse kilpkonnaranda. Naine toppis omale snorgeldamise varustuse ümber ja keeldus nii meeldivalt kui oskas kõiksugu kohalikest teenusepakkujatest, kes lubasid paadiga viia parimatesse kilpkonnade vaatlemise paikadesse, võttis kaasa kala ja fotoka ning kadus laintesse.
Mehed vaatasid natuge aega murelikult järele aga suundusid siis kohalikku kõrtsi õlut jooma.
Umbes 45 minuti möödudes oli naise kokkuvõte asjast järgmine: nähtud 4 merikilpkonna, kellest ükski ei tundnud naise kassavõetud kalade vastu mingit huvi. Kaasavõetud kalakott segas kilpkonnadele järele ujumist. Fotokast polnud kasu, sest kilpkonnad ujuvad põhja lähedal, veepinnal ujudes tehtud pildid jäävad hägused. Paadist loobumine oli õige mõte – nende ümber polnud ühtegi kilpkonna näha. Kui saaks, läheks uuesti, sest veesügavusest kilpkonnade otsimine ja nende jälgimine on omaette hasartne ja põnev tegevus:)
Paistis, et ka mehed olid oma ettevõtmisega rahul ja nii kobisime kõik taas autokasti ning jõudsime mõne aja pärast taas õnnelikult sadamasse.
Naine käis Valloga pesu järel ja paneeris ning praadis ära hommikul ostetud Vahoo filee. Kala sai nii palju, et ei jõudnudki seda neljakesi ära süüa:) … aga oli super hea!
25.november
Kella 8 paiku hommikul tassis naine mehe abiga oma sukeldumisvarustuse sadama sissekäigu juurde. Seal tõsteti see suurde kummipaati koos ülejäänud 5 sukelduja varustusega ning lõpuks hüppasime ka kõik ise paati. Sõitsime vasakut lahe äärt mööda sadamast eemale, peaaegu lahest välja. Kui olime seimesse sukeldumiskohta kohale jõudnud, ei suutnud naine oma hämmingut varjata – kaldalt tulistati parasjagu erinevate relvadega vette – sukeldumisinstruktori sõnul olid käimas politsei laskeharjutused … hmm usaldust see igatahes ei sisendanud aga kui nii kaugele oli juba tuldud, siis ronisime ikka vette.
Esimeseks sukeldumiskohaks oli ammu uppunud laeva vrakk – suuresti lagunenud ja kaetud juba korallidega. Kõiksugu põnevaid ja värvilisi kalu ujus vraki ümber. Meile anti piisavalt aega kõike seda rahumeeli uudistada – olime vee all terve tunni. Suurim sügavus vaid 14,5m. Üliäge oli see igatahes!
Edasi sõitsime paadiga lahe sissekäigus asuva maalilise väikese kaljusaare juurde ja tegime seal pikniku.
Kes tahtis, võis saarele ujuda ja tuletorni ronida. Naisele polnud vaja seda kaks korda öelda 🙂
Teine sukeldumine oli seal samas saare kõrval. See oli tehniliselt keerukam nn drift-sukeldumine, mis tähendab, et lased ennast hoovusel kanda, kuid pead olema ettevaatlik, et ei satuks mõne kaljunuki otsa.
Sügavust oli max 20 meetrit aga naine ei pannud tähelegi, et nii sügaval ära käis. Ca 45 min pärast oli ka teine sukeldumine läbi ja paat viis meid taas sadamasse. Väga asjalik ja professionaalne oli see kõik kokku. Ja naise pooltühi balloon lubati ka 5 euri eest pealelõunaks ära täita.
Mehed olid vahepeal lahti ärasõiduks ette valmistanud – kummipasti parandanud ja tekile lisakinnitusi pannud, kütuse ära tankinud ning kõik kütusekanistrid eraldi reelingusse kinnitanud. Nii tublid!
Naine pani sukeldumisvarustuse kuivama, korrastas end ja vantsis jälle migratsiooniametnike juurde – paadi dokumendid oli tarvis tagasi saada ning passidesse lahkumise templid ka. Seekord olid kontorites järjekorrad ja aega läks terve igavik enne kui kõik tehtud sai. Tagasiteel haaras naine sukeldumiskeskusest täidetud ballooni kassa ja jättis hüvasti sealsete toredate töötajatega.
Mees tegeles samal ajal jahil erinevate videoühendustega kodumaaga. Naine jõudis tagasi just selleks hetkeks, kui algas ühendus Tallinna Jahtklubiga. Tuleb tunnistada, et iga korraga on järjest armsam näha vanu tuttavaid nägusid:)
Peale videoühendusi sättisime sammud proviandi järele. Tagasi jõudes oli juba pime ja mees otsustas lahkumise lükata järgmisse hommikusse. Naine oli tegusast päevast nii väsinud, et leppis selle otsusega hea meelega.
