03.05
Meie uued madrused hakkavad juba ookeaniga kohanema. Peale hommikusööki võetakse õlled ja hakatakse arutama, mida täna võiks teha. Paaritunnise arutelu tulemusel otsustatakse, et peaks reelingus oleva valli otsa teise kohta ümber tõstma. Edasi jätkub arutelu teemal, kuna ja kes seda peaks tegema. Naine kuulab ja tukk tuleb peale… tuuleprognoos näitab, et purjestust vähemalt kaks järgmist päeva muuta pole vaja…
04.05
Kui tõmmata joon Valparaisost Lihavõtte saareni, siis umbes mööda seda kulgeb Vaikses ookeanis vaikuseala ehk doldrum.
Sellest lõuna poole jäävad karmid läänetuuled, mis käivad regulaarsete tsüklonitena üle ookeani ja laksavad lõpuks vastu Tšiili ranniku Patagoonia osa. Just nende eest me kanalitesse peitusimegi. Need samad tsüklonid muudavad ka Drake väina ja Cape Horni kandi väga keeruliseks paigaks.
Doldrumist põhja pool on samal ajal mõnusad idast läände puhuvad kaubatuuled ehk trade winds. Sellesse trade winds tuulevööndisse me nüüd pürgimegi. Paratamatult teeme ca paarisaja miilise ringi, et pärast uuesti Lihavõtte saarele, mis jääb trade wind tsoonist lõunapoole, tagasi jõuda.
05.05
Hommikul kui naine ärkas ei suutnud ta oma silmi uskuda – mehed olid kala kinni püüdnud! Päris pontšaka ca 1,5 kilose tuuni!
Madrused olid hommikul landi harjutamiseks vette visanud ja Veiko näitas parasjagu, kuidas õnge ja kahvaga ümber käia kui ühtäkki oligi juba kala otsas ja siis oli hirmus kiireks läinud.
Igatahes oli lõunaks kalapraad, eelroaks tuuni sašimi. Selle viimase valmistamiseks fileerisid madrused värskelt püütud tuunist hästi õhukesed ribad ja kastsid tulemuse soja kastmega. Mmm… jammi!
Lõikelaud visati pärast “pesumasinasse” – väga leidlik:)
Väljas on juba üle 20 kraadi sooja. Sooja ilmaga tulid aga ka pilved ja senini meid saatnud mõnusast päikesepaistest jäime nüüd mõneks ajaks ilma. Mõnes mõttes on see ka muidugi hea, sest siinne intensiivne päike sööks purjesid ja kummipaadi kummi. Kuna vihma ei saja, on ka niiskusega enam vähem ok.
Tuulega on pigem kehvasti kui hästi. Hoiame endiselt võimalikult põhjapoole, et jõuda trade-wind tsooni, mis meid Isla Pascuani tõukaks. Seni on tuult heal juhul 5-6m/s ja liigume edasi 3, heal juhul 4 knotsiga motoriseerides ööpäevas ca tunnikese, et energiat juurde saada.
06.05
Kell 9.30 on kalade söögiaeg ja kell 10.00 meie oma … st, pool tunnikest kulub meil kala puhastamisele ja sašimi valmistamisele ning kohvi tegemisele. Mõnuleme oma hommikusöögi saatel ja täname lahket vetevana, kes meile juba teist hommikut tuuni on andnud.
Mees üritab automaatpilooti parandada… ei õnnestu. Saatis ka küsimuse Raymarini ja sai kohe vastuseks pakkumuse uuele vidinale – 2700 eurot, parandamine maksaks 400 euri aga selleks tuleks vidin paadi küljest lahti monteerida ja Eestisse saata, mis ei tule kõne alla. Tellisime uue vidina. Järgmine madrus toob vast kohale.
07.05
Kala ei ole, tuult ka mitte … tegelikult pole üldse midagi peale üüratu vetevälja. Me pole juba päevi näinud ühtegi alust. Ehkki vesi on soe (juba 19 kraadi), pole ka ühtegi delfiini.
Mees avastab, et meil on plotteris küll Tšiili detailkaardid aga need ei sisalda Lihavõtte saart! Murelikult laeb ta sisse järgmise piirkonna detailkaardi aga ka seal pole Lihavõtte saart … Raymarine Eesti esindaja vastab mehe päringu peale, et hull lugu jah … ja kõik! Jumal tänatud, et meil on Tonarti antud kaardid … muidu ei saakski läheneda sellele kariderohkele saarele, maabumisest rääkimata.
Naine avastas, et mingitel asjaoludel on kaduma läinud paadi dokument. Otsisime seda usinasti aga ei leidnud. See on nüüd ka paras jama aga ehk saab kuidagi duplikaadi taotleda. Järgmine madrus on ca kuu aja pärast Eestist tulemas …
08.05
Täna on lisaks emadepäevale ka kalapäev. Madrused tõmbasid paaritunniste vahedega välja viis ca 1,2 kilost tuuni, mis teeb meie päevaseks saagiks 6 kilo värsket kala! No see juba on midagi!
Vitsutasime vaheldumisi fileeritud värskest kalast ja sojakastmest valmistatud sušimit ning erinevates versioonides praetud tuuni fileed, kuni päike looja läks.
Esimesed paneeritud fileetükid olid kuivad ja maitsetud. Läks mõnda aega enne, kui naine eksperimenteerimise käigus mahlase ja maitsva kala valmis sai.
Kõige parema paneeritud tuunikala saab nii:
lõigata puhastatud kalast ca 1 cm paksused rattakesed ja panna need 20-30 minutiks ookeaniveega potti ligunema. Siis laotada tükid lõikelauale ja piserdada mõnuga peale sidruni mahla. Oodata veel 5-10 minutit.
Paneerimiseks on muidugi parim riivsai aga kui seda pole, võib ka purustada soolakaid creekeri küpsiseid ja raputada sinna sekka pisut kuivatatud tilli.
Siis nagu ikka, kasta kalatükid puru sisse ja vähese soolaga lahtiklopitud muna sisse ja kuuma rasvaga pannile. Küpsetada tuleb madalal tulel kaanega nii, et mõlemad pooled on kergelt pruunikad. Vältida üle küpsetamist. Taldrikule tõstetud kaladele piserdada veel pisut sidruni mahla.
09.05
Oleme jõudnud doldrumiala põhjapoolsesse äärde ja 4-5 m/s pärituuleke lükkab meie täispurjes paadikest 4-5 knotsiga mööda tuulevaikuse ala äärt Lihavõtte saare poole. Minna on pisut alla 1300 miili. Kui suudame nüüd keskmist kiirust hoida 4kn juures, jõuame ca 23.mail kohale.
Ka täna andis armas Vetevana meile kaks kala. Kokku oleme viimase viie päevaga saanud juba seega 9 kala, mis teeb meid Ionelt tabava ütluse kohaselt “piirkonna suurimateks kaluriteks” … no tõesti – ühtegi laeva pole endiselt kusagil näha olnud, isegi mitte AISi peal. Hakkame juba unustama nende olemasolu.
Pärastlõunal ujus meie paadist vähem kui 100 meetri kauguselt mööda hiiglaslik kašelott. Tal oli vist kokku lepitud kohtumine kahe omasugusega, sest need juba ootasid teda eemal.
Kaugemal oli näha, et kokkusaamisele kihutab veel üks samasugune hiiglane hüpates ujudes kogu kerega veest välja, nagu delfiin. Seda lainete ja veepritsmete tuumapilve, mis ta oma vette tagasi kukkumisega tekitas, oli isegi kaugelt õõvastav vaadata. Jumal tänatud, et ta lähemale ei tulnud.
Madrused on vaatemänguga säravalt rahul. Sellist asja ei näe ikka iga päev.
10.05
Lihavõtte saareni on ca 1200 miili.
Valame kütust kanistritest paaki ja avastame, et meie senine kütusekulu on olnud väga väike – kõigest ca 50 liitrit. See annab julgust mootirit tuulevaikuse alal pisut rohkem kasutada.
Väljas on sooja juba 22 kraadi ja vesi on jõudnud 20 kraadini. Tahaks hirmsasti ujuda, sest pesemisvõimalused on olnud väga piiratud: Tactical FP dry shower lapid on praegu ikka asendamatud.
Tuleks kuidagi hinnata meie veevarusid, mis on raskendatud, sest näidikud ei tööta korralikult. Vaja oleks eraldada mingi veekogus dušši all käimiseks aga mehed ei pea seda prioriteediks – tipa sentimeeter kulub peale, kukub ise ära… ja juuksed pidid peale mingit aega pesemata olekut isepuhastuvaks muutuma… Naine ohkab raskelt selle jutu peale.
Samas on Jorgelt saadud info muret tekitav – Lihavõtte saarel võib juhtuda, et peame 5 päeva vee peal karantiinis olema kui tahame maale saada. Armaada ametnikud on ikka püsti hullud oma nõudmistega – oleme siin ju umbes kuu keset vetevälja täiuslikus isolatsioonis. Lihtsalt polegi ühtegi maalappi selles kandis isegi kui tahaks maale minna. Milleks veel see täiendav karantiin…
Kui meid maale ei lasta, siis vett ega kütust ei saa. Ainus võimalus on vihmale loota.
Ja hilisõhtune tuuleprognoos lubabki ca 5 päeva pärast ka vihma … koos korraliku tormiga – tuul max 50 knotsi ja laine keskmiselt 8 meetrit. Kohe saame tormihoiatuse ka Heldurilt. Senise kursi järgi sõidame otse tormi silma … pagan võtaks küll! See võttis Naisel une paugu pealt ära. Keskmiselt 8 meetrised lained tähendavad maksimaalset laine kõrgust üle 10 meetri ja nii suured lained juba kindlasti ka murduvad. Tuleb kurssi muuta ja nii palju kui võimalik tormi silmast eemale saada.
Tuult ei ole. Paneme mootori tööle ja pöörame juba mõnda aega läände hoidnud paadi nina taas põhja. Viie päevaga jõuaksime läheneva tsükloni keskkohast nii kaugele, et lained jääksid keskmiselt 5-6 meetri vahele. Juba seegi oleks meile paras katsumus.
11-12.05
Laeme kaks korda päevas alla uue “akvarelli”, nagu Ionel värvikireva tuuleprognoosi kohta tabavalt ütles, ja uurime seda elava arutelu saatel. Korrigeerime kursi edelasse, sest uuemad prognoosid lubavad, et tormisilm jääb siiski meie otsekursist saarele pisut lõuna poole.
Enamuse ajast sisustame ettevalmistustega tormiks. Tom toob tuulerooli juhtimisliinid sprayhoodi alla, et ei peaks halbades ilmaoludes kokpitis ringi kolistama. Naine valmistab admiralidelt saadud langevarjust tormiankrut ja selgitab Lin & Larry Tormitaktika raamatu abil madrustele selle kasutusotstarvet.
Mees ei arva valmivast tormiankrust midagi ja leiab, et see on raisatud aeg, sest õhukesest langevarjuriidest ankur rebeneb niikuinii juba esimesel katsetusel. Kihla vedada ta siiski ei riski:) Tom ja Ionel näevad /kuulevad tormiankrust ja heave-to kasutamisest tormis esimest korda ega oska asjast midagi arvata.
Lõpuks on tormiankur esimeseks katsetuseks valmis ja kõik kogunevad põnevusega ahtrisse, kust see tuleks siis vette visata.
Meenutuseks siis nii palju, et tormiankur visatakse tormis välja, kui heave-to asendis olles on näha, et a) hakkavad tekkima ohtlikud murdlained, mis võivad paati kahjustada, b) on vaja mingil põhjusel vähendada tormitriivi.
Meie oleme oma paadiga tormi ajal heave-to asendit kasutanud ja teame, et meie paat triivib selles asendis ca 2 knotsi tunnis. Raamatu info kohaselt peaks tormiankur vähendama triivi ca 0,5 knotsile tunnis.
Vähendame katsetuseks paadi kiiruse kahele knotsile ja Ionel viskab ette valmistatud tormiankru kotiga üle parda. Koti ülesanne on vältida langevarjust ankru õhku lendamist. Kott eraldub vees ja jääb eraldi otsa külge paadi järele lohisema.
Langevarjust tormiankur loksub vaikselt paadist eemale ja avaneb vees, kui teda paadi küljes kinnihoidev 40 meetrine ots on pingul. Kiirus langeb järsult 0,5 knotsile. Kõik on täpselt “by the book”. Naine on säravalt rahul!
Tormiankru veest välja tõmbamine on keerulisem nagu ka raamat lubas. Mehed vintsivad tükk aega enne kui saame pootshaagiga paarist tropist kinni haarata ja langevari tasapisi veest tühjenema ning välja tulema hakkab. Ionel teeb varju paati meelitamisega head tööd ning aega tegelikult palju ei kulugi kui tormiankur taas paadis on.
Esimene katse on igati korda läinud ja kõik saavad selle tähistamiseks kuuma kakaod.
13-14.05
13. mai oli kaunis päikseline ja soe ent sündmustevaene päev. Kõik kasutasid peale pikka pilvede all olekut võimalust ja soojendasid päikese käes oma konte ja liigeseid. Ainus märkimist väärt sündmus oli horisondile ilmunud suur kaubalaev. Peale nädalat uhket üksindust ookeanil tekitas laeva nägemine sellist elevust, et ei peetud paljuks sellest ka mõned pildid klõpsida:)
14. mai algas omamoodi. Paraja kopsuga põrutas vastu laeva masti üks pirakas lendkala. Jumal teab, kust kohast ta niimoodi üksi kohale lendas (ei enne ega pärast seda intsidenti pole me ühtegi lendlala siinse ookeani kohal näinud) aga tiibade siruulatuseks mõõtsime tal ca 40 cm – korralik kotkas ikka:)
Kuna tuunikala õnn on meid maha jätnud, läks lendkala ka joonelt pannile. Kõik, mis luude vahelt kätte saime, maitses oivaliselt.
Järgmisena oli plaanis ujumine pesemiselementidega … või siis vastupidi:) Lasime päikeseteki alla, seebitasime end ükshaaval sisse ja siis lohisesime paadi järel vees päikeseteki redelist kinni hoides. Vesi on 22 kraadi soe. Küll oli hää! Ainult, et kui kiirus üle 4 kn läks tahtsid püksid kehast lahkuda …
Ühtäkki avastasime, et groot on masti rulli sisse keskelt kummaliselt kinni jäänud. Tom üritas seda lahti sakutada aga ei õnnestunud. Naine läks appi. Lõpuks saime kinni kiilunud purje praktiliselt lahti – jäänud oli veel viimane 10 cm. Veiko andis Ionelile korralduse niigi pingul olevat groodi liiki veel pingutada ja selle peale käis raks ning puri kukkus alla.
“Tõmbasite valli puru”, urises naine … aga ei, lähemal uurimisel selgus, et katki pole mitte vall vaid hoopis groodi kinnitus valli külge.
Mnjah, tegelikult oli see õnnelik õnnetus, sest kinnitus oli juba väga kulunud ja oleks võinud mistahes hetkel katkeda. Grooti läheb meil kindlasti vaja tormituultes, mis algavad homme. Naine tõmmati kribinal-krabinal masti sinna jäänud valli otsa järele ja edasi algas õmblustöö või õigemini käsitöö ring, sest plastikust purje otsa külge “life line’st” lõigatud jupist aasa õmblemine tähendas esmalt puuri või naaskli või noaga augu ette tegemist ja alles seejärel sai nõela niidiga läbi lükata.
Naine väsis peatselt füüsiliselt raskest tööst ja oli siiralt tänulik Toomasele, kes keerulise töö üle võttis ja alles kell 2 öösel lõpetas.
15.05
Täna peaksime sisenema tsüklonisse. Ilmaprognoosi kohaselt pidi tuul hakkama tõusma kl 11 paiku aga tegelikult tõusis juba hommikul kell 8, mis muutis groodi paigaldamise keerukaks. Kuidagi saime ta siiski üles – parem kui varem:) – ja panime kohe ka tööle, sest puhus mõnus külgtuuleke (edelast).
Ilm oli päikseline ja uurisime uudishimulikult taevast, et kust see pealetulev tsüklon siis pilvede näol paistma hakkab. Kummaline küll aga sellel suunal, kus pidi prognoosi kohaselt olema pealetulev tsüklon, oli taevas täiesti selge. Lained olid samuti veel väikesed ca 2 m.
Õhtupoole kattus taevas siiski pilvedega, lootsime saada vihma, et oma veevarusid täiendada, aga ei midagi. Tuul pöördus läände ehk otse vastu. Muutsime halssi ning võtsime suuna kirdesse, laine kandis meid aga põhja. Terve öö sõitsime usinasti aga Lihavõtte saarele ei lähenenud sendi eestki. Pigem kaugenesime:( Naine arvas, et oleks ehk mõistlikum paigale jääda ja lihtsalt oodata.
16-17.05
Öösel 10-18 m/s puhunud tuul on laine paisutanud 4 meetriseks. Paadi vööri reelingusse kinnitatud kütuse kanistrid olid suure kreeni tõttu pikali vajunud ja lekkisid nüüd nii, et diisli hais imbus paadi sisemusse. Polnud midagi parata, saatsime Ioneli ette kanistreid uuesti kinnitama, püüdes samal ajal juhtida paati nii, et Ionel võimalikult vähe lainetega kastetud saaks.
Kui Ionel lõpuks ise rooli sai, oli ta nii särtsu täis, et ei pidanud paljuks omale “kraed ümber tõmmata” – ikka juhtub:)
Tuul oli pöördunud ja puhus nüüd loodest. Saime taas mõned tunnid saarele pisut lähemale sõita aga siis hakkas ees sähvima hull äike ja mehed otsustasid paadi nina põhja pöörata ning äikese eest ära sõita…
Öösel sai äikesetorm meid siiski kätte. Tuul tõusis hooti 20 m/s-ni, sadas nagu oavarrest igast kandist, lained olid tõusnud 6 meetristeks. Polnud enam mõtet võidelda ega kuhugi sõita. Korjasime tuulerooli kokku ja sättisime paadi heave-to asendisse ning panime öövahi välja.
Järgmine päev mööduski heave-to’s loksudes, sest vastu 6-8 meetrist lainet ja 15 m/s tuult polnud mõtet pressida. Kütust ju niigi vaid piiratud kogus. Madrused olid üllatunud, et heave-to abil saab tormisel ookeanil nii turvaliselt seista.
18.05
Täna on Ioneli sünnipäev… no mitte niisama vaid ikka kohe 55!
Naine koukis juba eelmisel õhtul välja paki tortilla põhjasid, virsiku kompoti, kondentspiima ja veel üht teist ning pätsutas öötundidel valmis väikese koogi. Shampus külma, mõned head juustud viiludeks ja sünnipäev võis tulla:)
Hommikul pisut enne kella 6 istusime kõik hiirvaikselt laua ümber, valmis süütama koogi sisse küünalde asemel torgatud tikke kohe kui sünnipäevalaps oma kajutist väljub, kella 6-sse vahikorda.
No ikka läks aega enne kui saime alustada oma hääleharjutust: “Õnne soovime Sul …!” ja rõõmsatujulise Ioneliga keset Vaikset ookeaani tema terviseks šampuseklaase kokku lüüa:)
Sünnipäevatort oli küll pisut lapergune aga maitses päris hästi. Tavaline poest ostetud kook olekski siin liiga igav olnud:)
Neptun kinkis Ioneli sünnipäeva puhul meile pisut soodsat tuult ja hakkasime peale päikesetõusu taas vaikselt edasi liikuma.
Admiral Jorge saatis e-kirja. Ta on meile leidnud Lihavõtte saarelt ühe kohaliku agendi, kes lubas meid ilma garantiinis istumiseta maale aidata. Saatsime sellele agendile, kelle nimi on muuseas Salvador, mis pidi eesti keeles tähendama ‘Päästja’, tarvilikud andmed paadi ja meeskonna kohta. Loodame hinge kinni pidades, et Salvador väärib oma nime!
“Heldur on meile veel uudiseid saatnud!”, hõikas Veiko, kui päike hakkas juba loojuma. Kõik kogunesid kribinal-krabinal ümber kajuti laua. Teevesi pandi tulele, šokolaad otsiti välja. Uudiste ettelugemisest hakkab vaikselt kujunema tore traditsioon:)
Aitähh Sulle, Heldur, et aitad meie päevadesse tuua sellist rõõmu ja vaheldust!
19-23.05
Lõpuks ometi oleme jõudnud korralike tuulte levialasse! Valdavalt baakstaagist NE või küljelt N 5-12m/s tulevad tuuled puhuvad isegi meie paksukesele elu sisse:) Keskmine kiirus on kasvanud üle 5 kn ja resultatiivseima ööpäevaga läbime isegi 140 miili, 120 miili päevas on tavapärane.
Laine on 2 meetrile vajunud ja suuremalt jaolt samuti kusagilt tagant poolt. Sellise lainega on 5 m/s külgtuules täispurjestuses voimalik saada 7 kuni 8 knotsine kiirus!
Kui tuul keerab või muudab tugevust, siis Tom on meil vaikselt üle võtnud sailmasteri rolli ja koos Ioneliga korraldab ta paadile kõikvõimalikke purjesetinguid ise teooriat valjuhäälselt kõrvale seletades. Enamasti kõik toimib ja kõil on rahul:)
Öösiti on meil nüüd taas “rahuliku ilma vahisüsteem” st igaüks on vahis üksi ja 2 tundi järjest. Enamasti esimene vahetus siiski üksindust eriti nautida ei saa, sest ikka leidub keegi, kellel veel kell 22 und ei tule. Päevad on jäänud lühemaks. Päike tõuseb alles 9.30 (varasema kl 7 asemel).
Vaikse ookeani senine ületus on olnud ootamatult erinev meie Atlandi ületusest. Kõigepealt ilm, mis on võrreldes Atlandiga ikka vähemalt 10 kraadi jahedam. Samas teeb rõõmu oluliselt madalam õhuniiskus – üle 70% naljalt ei tõuse (Atlandil oli pidevalt 80-90%, mitmel korral isegi 100%).
Päikest on Vaiksel ookeanil olnud oluliselt vähem ja tuuled on kõvasti ebastabiilsemad.
Ootamatut rõõmu valmistas nn kalanädal, mille jooksul saime soolasest veest kätte ühtekokku 15 ca 1,5 kilost tuunikala. Peale seda pole aga paraku midagi tulnud. Vist sai limiit täis.
Atlandil olid paadininas hullavad delfiinid meie sagedasteks saatjateks. Vaiksel ookeanil oleme vaid ühe korra näinud kaugelt möödakiirustavaid delfiine. Sama lendkaladega. Kui Atlandil olime pidevalt lendkala parvedest ümber piiratud, siis Vaiksel mõni üksik vahel harva potsatab paati. Parvedest pole juttugi.
Ainus, mis sarnane, on uhke üksindus st teisi laevu ookeanitel naljalt ei näe. Ilmselt jääb meie trajektoor suurematest laevateedest eemale.
23.05 hommikul on Lihavõttesaareni veel 200 miili. Kohale jõudma peaksime 25.05 hommikul. Salvadorilt siiani tagasisidet pole tulnud:(
24.05
Ehkki Salvadorilt mingit tagasisidet pole, peame siiski vaikselt plaani Lihavõttesaarel maaleminekuks. Seal on üks asula nimega HangaRoa, kus on ka väike sadam. Sadamas saaks paati tankida vett ja tuua lähedalasuvast bensukast kütust ning poest süüa ja juua. Ainus probleem on, et sinna sadamasse kannatab sisse sõita ainult väga vaikse ilmaga ja, et läänetuultega muutub see sadam paatidele põrgukatlaks, kust enam murdlainete tõttu välja ei saa.
Meil on ilmaennustuse kohaselt üks päev, mil saaksime rahulikult sadamasse so homme. Sisse tuleks sõita keskpäevase tõusu haripunktis.
Püüame aru saada, mis kell on. Tundub ehk kummaline aga see pole sugugi midagi iseenesest mõistetavat. UT süsteem ei aita, sest juurde tuleb arvestada talve- ja suveaja muutustega. Tide tabelid ütlevad, et Rapa Nuil peaks suveaja kohaselt kell olema päikeseloojangul 19.30. Meie kella kohaselt loojub päike 20.30. Hmm, kas meil on siin praegu suve- või talveaeg? Keegi ei oska sellele küsimusele vastata. Kui viimati Valdiviast lahkusime, pidi seal väidetavalt kohe-kohe talv hakkama … aga miks Tide tabel siis siin kuu aega hiljem suveajast räägib? Muffigi aru ei saa:( Meie kellad näitavad praegu igatahes Valdivia aega ja jätame nad esialgu selle teadmisega paika.
Kell 19.57 hüüab Tom: “Maa, maa!! ”
Naine peab seda esialgu naljaks. Tom on aga ähmis ja tõsise näoga ning naine läheb tekile asja uurima. Näidatud suunas ei paista mingit maad. Naine on juba valmis minema oma asjatoimetusi jätkama, kui silmab 20° näidatud suunast paremal pool tõepoolest maad! Kauaigatsetud Lihavõttesaar lõpuks paistab! Uskumatu!
