20.03
Alustame sõitu koos Mischief’ga kl 8 paiku.
Täna pole vaja jõuda kaugemale kui Puerto Edenisse, mis asub ca 20 miili kaugusel. Kl 13 oleme kohal.
Puerto Eden on väike kaluriküla, kus viimastel andmetel elab ca 70 inimest, pooled neist seotud mereväe ja sõjaväe politseiga. Külas olevaid hooneid ühendab puidust karkassile ehitatud jalgtee, umbes 100m pikk ja ongi kõik! Ei mingeid autosid, rääkimata autoteedest. Kogu liiklus ja kaubavahetus toimub meritsi. Kaks korda nädalas käib praam, mis toob toidukraami jm tarvilikku (saabus pisut enne meid).
Külakeses on kaks kauplust, millest ühte õnnestus ka külastada. Ma ütleks, et seal oli müüa põhimõtteliselt nelja liiki kaupu- kuivaineid, hügieenitarbeid, küpsiseid ja alkoholi… ahjaa, mune oli ka. Ostsime mune, veini ja küpsiseid (jälgides, et külarahvale ka ikka midagi jääks) ning tegime poekesele ilmselt “nädala käibe”.
Olulisem oli siiski see, et saime osta kohalikelt 250 liitrit diislit ja ka oma veevarusid täiendada. Selleks, et Puerto Edenist kütust saada, tuleb tarvilik hulk kütust juba Puerto Williamsis ette ära broneerida (koos hinna kokkuleppega).
Peale varude täiendamist tegime külas väikese jalutuskäigu ehk siis ronisime küla kohal kõrguva mäekünka otsa. Vaade oli kaunis aga vihma tõttu pisut piiratud.
Puerto Eden hoiab enda käes muuseas maailma kõige vihmasema koha tiitlit:) Pole siis ime, et suurema osa seal veedetud ajast saime kasta. See-eest oli ilm soojem, kui varem. Kirev ja mitmekülgne taimestik üllatas – eriti kaunid olid kõikjal õitsevad Magallaini fuksiad, mille ümber tiirutasid väikesed koolibrid:)
Õhtul pidasime admiralide paadis edasist sõiduplaani. Järgmise päeva tuuleprognoos lubas igati head sõiduilma, kuid ülejärgmise oma tugevat vastutuult. Jorge oli lubanud aga järgmisel päeval külastada meile kütust müünud kohalikku. Leppisime kokku, et meie sõidame edasi homme ja Mischief tuleb meile ülehomme järele. Andsime ka oma musta pesu Jorgele, kes lubas homme selle pesemise korraldada.
21.03
Hommik algas kenasti – lahkusime Edenist kell 7 ja olime juba kell 9 Inglise kitsuse alguses. Kell 9 pidi seal algama mõõnaaegne veeseisak ja väikese toetava hoovuse ning peegelsileda veega saime sealt lupsti läbi, kiiruseks ca 6 knotsi. Kella 12 paiku olime juba admiralidega kokkulepitud kohtumispaiga Caleta Yvonne suudmes ja … otsustasime muidugi kasutada häid sõiduolusid ning edasi liikuda. See oli viga.
Kanal laienes oluliselt ja kl 16 paiku leidsime end sõitmas (või siis pigem seismas) 12-15m/s vastutuules, 1,5-2,5kn vastuhoovuses, 1-1,5 m kõrguste teravate lainetega ca 1,5-2 knotsise kiirusega. Ükski tuuleprognoos midagi sellist ei näidanud – see oli prognoosist sisuliselt kaks korda tugevam tuul!
Lähima ankrupaigani oli 15 miili, ööseks sellise tuulega kanalile jääda oleks olnud enesetapp. Et pisutki kiiremini edasi liikuda, tõmbasime välja kolmandiku groodist. See andis ka jahile pisut stabiilsust. Samas tuli nüüd krüssates sõita vastu tuult siksakitades. Automaatpiloot ei tahtnud muutliku tuule ja segaste lainetega hästi suunda hoida ja vältimaks groodi lõhkumist, oli naine roolis. Vihma sadas. Iga tunni tagant aitas pisut sooja saada tassike teed. Hakkas pimenema. Caleta Point Lay, mis asub pikas kitsas kanjonis, lähenes visalt.
Kanjoni lõpus ankruala juures asub tugevavooluline jõgi. See tähendab, et ahtriga maapoole polnud võimalik end ankurdada. Lasime ankru jõe suudmesse ning vool sikutas meid kanjoni suudme poole. Tuul puhus erinevatest suundadest. Kummagi kivise kaldani oli max 50 meetrit. Vältimaks kividesse sattumist tuli otsad kaldasse viia ja sinna kuidagi kinnitada. Väljas oli kottpime, vihm ja udu muutsid nähtavuse isegi lambivalgel väga piiratuks. Tõstsime julla vette ja naine võttis otsa ning aerutas kaldale. Mees andis jahi pealt otsa järele. Esimene ots õnnestus siduda suure veest ca 1,5 m väljaulatuva kivi ümber. Teine ots tuli viia teisele kaldale. Seal oli mets ja üks puu, mis oli vee kohale kaldu, sobis hästi otsa kinnitamiseks.
Aluspüksteni läbimärjana ronis naine lõpuks jahti, jõi kuuma tee ja uinus. Homne päev tuleb veeta selles kanjonis tormivarjus.
22-23.03
Hommikune olukorra kontroll näitas, et mõlemad otsad olid öö kenasti vastu pidanud ja jaht oli enam- vähem paigal. Lõunane otste kontroll ehmatas aga naise ära – kivi ümber olnud ots oli vee tõusu tagajärjel kivi ümbert ära ujunud (ujuv ots ju ikkagi) ja jaht rippus ankru ning ühe puu külge seotud otsa küljes.
Vihma kallas nagu oavarrest. Raske ohkega toppis naine tormiriided selga, tühjendas julla veest ja ronis sisse. Mees jäi järele porisema, et pole vaja minna, ankur peab ju küll. Naine püüdis jalutama läinud otsa veest kinni ja kinnitas kaldale puu külge. Mõlemad otsad jahi peal taas vintside abil korralikult pingule veetud ja naine sai jälle aluspükstest vett välja väänata… päris hull ilm ikka.
Ei möödunud aga paari tundigi, kui tuuleolud muutusid kardinaalselt – seni kanjoni otsas oleva jõe poolt 5m/s puhunud tuul pööras 180 kraadi ja tugevnes 10 m/s-le! Ankrust polnud nüüd enam mingit abi. Kui naine poleks teist otsa puude külge kinnitanud, oleksime olnud kivides. Selline õppetund siis. Õnneks läks hästi ja vastaskallastele puude külge kinnitatud otsad hoidsid jahti täpselt kanjoni keskel ning pidasid terve öö lõõtsuvale tugevale lõunatuulele (ca 10m/s) kenasti vastu.
Hommik oli päikseline. Saime Michiefilt sõnumi, et nad olid (ankrusse jäämiseks keerukate tuuleolude tõttu) terve öö sõitnud ning meist kella 1 paiku öösel möödunud ja ootavad nüüd Puerto Cueri Cueri’s. Kirjutasime vastu, et järgneme neile.
Kogu öö puhunud tugevad lõunatuuled olid Messier kanalis vee teistpidi liikuma pannud ja kuni kanal Bakerisse pööramiseni nautisime korralikku ca 2knotsist toetavat hoovust ning 5-7 m/s taganttuult. Kiirus oli pidevalt üle 6 knotsi.
Kanal Bakeris tervitas meid 1,5 kn vastuhoovus ja kiirus kukkus kohe 4 kn-le. Kutsusime raadio teel Michiefi ja saime vastuseks, et nad ootavad meid pikisilmi Puerto Cueri Cueri’s. Navionixi kaardid on kanal Bakeris muuseas kaunis ebatäpsed. See, et me seal kanjonites paiknevatesse ankrukohtadesse “mööda maad” seilasime, oli kaunis tavapärane. Teisisõnu on sealkandis ohtlik pimedas sõita.
Taaskohtumine oli südantsoojendav. Saime kätte oma puhta pesu ja tagastasime naljatledes vastastikku pesu käigus vahetusse läinud riideesemeid (kotitäie pesu pesemine maksis 25 000 kohalikku). Lobisesime veiniklaaside taga hilisõhtuni. Homne plaan on jõuda Tortelisse. Jorge pole seal varem käinud ja tahtis lihtsalt ära näha. Kuna tuuleolud Piinade lahte minekuks on sobilikud alles alates 29.märtsist, ei ole meilgi väikese kõrvalpõike vastu vähimatki. Zarpe raportisse läks taas kirja märkus “Sailing with Michief” 🙂 (Zarpe ei luba tegelikult ettenähtud trajektoorist kõrvale kalduda).
24.03
Tortelini on umbes 35 miili ehk siis umbes 7 sõidutundi keskmiselt 5kn kiirusega. Kui hommikul kl 8 paiku paadinina kanjonist kanalile pöörasime, puhus korralik tuuleke ookeani poolt, mis on kanal Bakeril ilmselt tavapärane. Tõmbasime kenu nurga välja ja tegime paar tundi korralikku sõitu. Siis kadus tuul ära 1kn vastuhoovuse tulemusel liikusime edasi 4 knotsiga.
Mäed on siin kõrged – juba kanjonis ümbtitsesid meid oma kilomeetri kõrgused kaljud. Vesi on valkjas roheline – ilmselgelt toitainetevaene liustikusula vesi. Juba eile ei näinud me terve päeva ühtegi veelooma ega kala. Samasugused “vaiksed veed” ümbritsevad meid ka nüüd.
Kella 4 paiku pärastlõunal hakkab Tortel eemalt paistma.
Naine raporteerib umbkeelsele Armaada ametnikule meie kohalejõudmisest ja saab vastudeks küsimuse: “Kooltšik?”. Hmmm, mis see küll olla võiks? Naine ketrab kiirelt mälust läbi omandatud hispaania keele sõnavara aga, miski ei sarnane sellele. Naine selgitab hispaania keeles, et ei saa aru ja palub inglise keeles küsida. “Kooltšik!”, kõlab endiselt Armaada ametniku nõue… Nooh, ehk mõtleb ta Call Sign’ i… ehkki Call Sign sai juba ennist raporteeritud, siis naine igaks juhuks kordab seda. Läkski täppi! Uhh, selleks korraks jälle ametnikega suheldud.
Mischief suhtleb samuti Armaadaga ja selgitab välja, et nii kaikohad kui ka poid on hõivatud ja peame jääma ankrusse. Kuna Mischiefil on mingi tehniline äpardus, läheme ankrusse enne neid. Tõstame julla vette, paneme mootori külge ja läheme uurima, mis admiralidel juhtus.
Admiralid on tõsises hädas, nende autopiloodi kontroller on üles öelnud! Saatuse sõrm viibutab end taaskord – meil on juhuslikult kaasas tagavara kontroller (meie vana plotteri oma), mis sobib täpselt Mischiefile!
Veiko laseb käiku oma elektroonikainseneri oskused ja tunni pärast on Mischiefi autopiloot taas töökorras. Läheme kaldale väikesele jalutuskäigule ja laseme admiralid testsõidule väljavahetatud kontrollerit katsetama.
Kõik toimis, nagu peab ja admiralid ei suuda oma õnne uskuda – teist sellist kontrollerit pole siin tavaliselt võimalik mitmesaja miili pealt võimalik leida. Ütlesime neile, et sama siin – ka meie ei suuda siiani oma õnne uskuda, et saatus meid nendega kokku viis! Kui uskumatult palju lihtsam ja lõbusam on olnud meie senine sõit tänu admiralidele. Win-win igal juhul:)