10.06

Ootame pikisilmi oma uut madrust Andrest. Lisaks sellele, et tulemas on head Eesti leiba ja Kalevi komme, toob Andres ka hädatarviliku autopiloodi vidina (ja vabastab meid tuulevaikse ilmaga käsitsi roolimisest), asenduse katkiläinud navigatsioonilambi pirnile, kemps nr 1 pidevalt ärakuluvad mootori rihmad, ankru leevendile uue konksu, ankruketi pikendamise lülisid, jahi registreerimistunnistuse duplikaadi, veel ühe krediitkaardi ja sularaha. Kõik hädatarvilikud asjad, mida siit kohapealt hankida on keerukas või ilmvõimatu. Oleme Andresele juba ette väga tänulikud. Tunne on aga nagu ootaksime pakki jõuluvanalt:)

Noonsite soovitab enne Prantsuse Polüneesiasse sisenemist eelmisest sadamast saata ette Maritime Health Declaration’i koos vaktsineerimissertifikaatidega ja täidetud tollideklaratsiooni, kus tuleb täpselt deklareerida alkoholi kogused. Naine saatis need juba enne Pitcairnile jõudmist ära aga nüüd on madrused vist kogu Pitcairni ainsa poekese alkoholist tühjendanud ja ennist deklareeritud alkoholi kogust tuleb kolmekordistada:) Pole parata, vabandades saadab naine uue tollideklaratsiooni. Loodetavasti on ametnikud mõistvad:)

Kuna pardal on uskumatu hulk kõiksugu puuvilju, on kõik endiselt puuvilja dieedil. Väärtuslikke vilju ei tohi ju hukka lasta.

11.06

Öösel oli korralik külgtuul, mis tõstis üles ka paraja külglaine. Sellega oli tegemist, et kuidagi voodis paigal püsida, eriti vöörikajutis. Naine väsis lõpuks enda voodi küljes kinni hoidmisest ja kolis sohvale. Seal on toetuspunkte rohkem ja saab silma looja lasta kartmata “lendu tõusmist”.

Hommikul ärkas naine selle peale, et pea kohal rippuvast puuviljade võrgust tilkus pähe puuvilja püreed … krt! Suure lainega oli puuviljavõrk tagunud televiisori nurga pihta ja selle tulemusel oli nii teler kui ka muud lähedal asuvad objektid kaetud magusa papaia moosiga. Puuvilja dieet sai sellega hoogu juurde. Et süda väga vesiseks ei läheks, küpsetas naine papaiadele pannkooke juurde.

Mangareva lähistel peaks tuul raugema. No eks näis.

12-14.06

Mangareva saarele lähenedes võttis naine kanal 16-l sadamaga ühendust. Vastaja sai aru ainult prantsuse keelest. Naine vuristas paberilt kirjapandud prantsusekeelse teksti ette. Tundus, et ametnikud vastasid, et võtke passid kaasa ja tulge kaldale. Naine polnud selles siiski kuigi kindel (mis on peale kahepäevast prantsuskeele kiirkursust ka arusaadav). Ühendust võttis sadamast lahkuv jaht, kes kinnitas üle, et just nii lihtne see asi ongi. Jumal tänatud, lõpuks ometi ei mingit hullust terviseametnikega!

Mangareva on tegelikult suur atoll, mille keskel on saar. Saart ümbritseva atolli tulemusel on ankurdamine saare ümbruses väga turvaline ja mugav. Põhi on 100% liiv.

Saarel on Sandarme kontor.

Sandarme on siin sama asi, mis Armaada Tšiilis ja Prefektuura Argentiinas. Sandarme ametnikud on väga sõbralikud ja asjalikud ning tehniliselt hästi varustatud. Polnud probleemi Naise Ipadist eeltäidetud dokumendid air dropiga tõsta tolliametnike Iphone’sse. Ka digitaalsel kujul paadi dokument (paberkandjal on endiselt kadunud) ei tekitanud neis mingit küsimust.

Rikitea on saare ainus asula ja siin on isegi täitsa popp linnavalitsuse hoone:

ja tervisekeskus (mis pole pääsenud kanade invasioonist):

Sattusime saarele siesta ajal ja kõik oli kinni. Poed avati taas kl 17 õhtul. Siin saarel on kõik kallis… isegi Eestlaste jaoks. Veinipudelit alla 20 euro ei saa. Kange alkohol algab 40 eurost. Jäätis 3 eurost.

Internet on ka kallis aga lisaks sellele veel ka olematu kvaliteediga ning väga piiratud lokatsioonides. Nii ei näegi saarel kellegi näpus mujal nii tavapärast käepikendust – nutitelefoni.

Sellel saarel saab üle pika aja poest jälle saia osta. Poel on oma küpsetusahi. Probleem on aga selles, et kui varakult kohal pole, on saiad otsas:( Varakult on meie mõistes ikka väga vara – poed avatakse hommikul kell 5!! Kell 9 on juba lootusetult hilja saia saada. Ajasime siis end varakult üles ja ruttu maale.

Mangareval kuritegevust sarnaselt Pircairnile sisuliselt pole aga kõiki maju ümbritsevad kõrged aiad ja nende põhjuseks on “kuulsad Prantsuse Polüneesia kanad”, kellest vähemasti naine polnud seni midagi kuulnud. Igatages tolknes neid tõepoolest kõikjal. Isegi dzunglisse jalutama minnes võisid saada südamerabanduse, kui mõni jälle kusagilt puhmast suure kaagutamisega välja kargas. Ilmselgelt pole neil siin mingit looduslikku vaenlast.

Oli parajasti greipfruudi ja pomelote hooaeg. Nende küpseid vilju vedeles kõikjal ja kohalikud ei pannud pahaks, kui turistidki sellest küllusest osa said. Majade juures silmasime ka paari mangopuud aga tundus, et nende vilju nautisid vaid kanad. Hiljem ostsime ühe kotitäie mangosid ja saime kohe aru, miks kohalikud neid vilju ise ei söö – need on puitunud ja männikäbi maitsega, ühesõnaga põhjendatult kana-mangod.

Banaane sellel saarel osta ei saa – kui tahad, antakse tasuta aga raha ei võeta. Tont teab, mis värk sellega on… paistab, et mingit sorti inimõigus…

Meil oli ookeaniületusega kuhjunud hulk musta pesu. Ankrualas meie kõrval olevad Norrakad soovitasid sellega minna Fritsu juurde. Tõepoolest küla viimase maja katusel lehvis Saksa lipp. Läksime asja uurima. Fritz oligi kodus ja lahendas parajasti oma igapäevast alkoholi segu normi endisele sõjaväelasele omase distsipliiniga. Kartulikrõpsud suupisteks olid laual tema ees kenasti ritta sätitud.

81 aastane Fritz oli saarele elama tulnud juba 74 aastal ja praeguseks saksa keele praktiliselt ära unustanud. Värvikas kaader on ta igal juhul olles oma teenistuskäigu jooksul käinud paljudes maailma eripaikades. Mingi nostalgia oli tal ka ilmselt kommunismiga, sest tema elutoa seinalt võis lisaks paljudele teda külastanud jahtmeeskondade kodumaa lippudele leida ka kommunistliku saksamaa lipu ja NSVL punalipu. Ei hakanud pikemalt uurima. Olime õnnelikud, et saime Fritzu juures oma pesu ära pesta, sooja dušši all käia, prügi ära visata ja värsket joogivett juurde ning Fritz oli nii tore, et juhatas meid isegi talle kuuluva greibipuu juurde, et saaksime oma puuvilja varu täiendada. Ta oli rõõmus, et jätsime tema seinale mälestuseks ka oma jahtklubi lipu.

Saarel tegelikult suurt muud teha polegi kui looduses matkata aga kuna loodus on imeline, siis see on igati mõnus ajaviide.

Huvitav on ehk see, et saare põhjaosa, mis jääb suure kalju varju on looduslikult oluliselt varasemas küpsusjärgus – need viljapuud, mis mujal saarel juba vilju kandsid, siin alles õitsesid.

Koralle saare ümber eriti pole ja seetõttu värvilisi kalu vee all eriti ei kohta… mõnda üksikut merikilpkonna nägime. Ujumas käisime ka, sest vesi on mõnusalt soe – 26 kraadi.

Meie mehed käisid ikka kirikus ka ära – nüüd võib rahuliku südamega edasi sõita:)