17.12

Hommikul, kui päike tõusis, startisime Malaka väina. Kuna siin peab pidevalt aktiivselt navigeerima, jäi naine vahti ja mees läks magama, et puhanuna vaht üle võtta.

Hoiame väinas sõites laevatee paremasse äärde ja üldiselt on seal täitsa ok sõita va siis, kui mõni kaubalaev otsustab “kiirteelt” maha pöörata. No siis on täitsa hull ikka! Naine vaatas hinge kinni pidades, kuidas kaks ca 200m kaubalaeva 90° nurga all teineteise suunas kihutasid. Raadios käis kõva karjumine aga kumbki järele ka ei andnud. Lõpuks sõitis üks teise tagant nii lähedalt mööda, et ühe laeva madrus oleks võinud teise omale vabalt tikutopsi visata! Ehk viskaski:) Kui naine selle kübaratriki filmimise lõpetas, läks tal kohe väga kiireks, sest nüüd sõitis üks neist ookeanihiidudest täpselt Picasso kursil. Naine “tikke ei vaja” ja muutis kiirelt kurssi, et kaubalaev saaks rahus oma teed ankrualale jätkata.

Teate ju küll seda meremeeste nalja: “Kajakas kursil! Ja mis siis? Seisab ühel jalal!”

Puluau Pisang saare kõrval seisab terve hulk merelinde vees, nii ühel kui ka kahel jalal ja see on probleem, sest ehkki nad ei seisa kividel, on vesi täis kõiksugu väiksemat ja suuremat prügi. Kajakad seisavad reeglina suuremate puutükkide peal nt kaubaalused jms. Seega tuleb silmad lahti hoida ja hoiduda kajakatest.

Kell 22 õhtul on juba pime. Naine ärkab, et vahti minna ja avastab oma õuduseks, et mees magab vahis… suur laevatee on 2 miili kaugusel, jaht kihutab (hoovuse ja tuule mõjul) 7,5 knotsiga. Ringi vaadates on näha, et me pole kaugeltki ainsad, kes laevatee kõrval sõidavad… ikka üliohtlik on sellises kohas vahis olles õlut juua …

Naine võtab vahi üle, vähendab paadi kiirust 5-le knotsile (lülitades mootori välja) ja keedab kohvi ja süveneb ümbruses paistvatesse tuletäppidesse võrreldes neid plotteri pildiga. Paistab, et kõigil läheduses olijail on AIS peal. See teeb asja lihtsamaks.

Hoovus toetab knotsiga, tuul puhub kirdest so paadi suhtes küljelt 4-5 m/s Sõidame groodiga ca 5 knotsiga. Taevas on pilves. Öösel on põhiline probleem, et vees hulpivaid prügisaari (mis võivad mh sisaldada kalavõrke ja otsi) ja muid suuremaid takistusi pole näha. Paadi kahjustused on väiksemad, kui neile väga suure hooga sisse ei sõida ja, kui paadi sõukruvi ei tööta.

Raadiokanalil 16 käib tihe suhtlus. Kaubalaevade kaptenid kooskõlastavad omavahel, kummast pardast teineteisest mööduda – plotter näitab, et ühte punti on korraga sattunud 10 suurt kaubalaeva.

Sumatra saar ehk siis piraatide kodu on ca 20 miili kaugusel aga raske on ette kujutada, et mingi piraatide väike mootorpaat sellise liiklusega laevateele ronib. Kui siin mõni laev peatub, siis talle sõidetakse ju kohe selga, raadios läheks hirmsaks karjumiseks.

Kell on 23, hoovus pöörab tasapisi vastu. Peagi tuleb mootor taas sisse lülitada, et kiirus vähemalt 4kn juures hoida. Malaka väin on ca 200 miili pikk. Selle peaks saama läbitud kahe päeva ja ühe ööga. Single handed purjetajad lähevad tavaliselt ööseks maale või jäävad kuhugi ankrusse.

18.12

Pool väinast on sõidetud ja vesi on muutunud silmnähtavalt puhtamaks ja peaaegu läbipaistvaks. Naine söandas taas ujuma minna. Vesi on 29 kraadi.

Päeval kasutame veel viimaseid Malaisia interneti kübemeid – levi on nõrk aga ERRi uudiseid kannatab lugeda.

Ööpimeduses saab märgistatud laevatee meie kõrvalt otsa ja kohe läheb mäsuks – kõiksugu kalalaevad ja -paadid kasutavad võimalust ennast kõikjale poetada. Vahis tuleb pidevalt silmi punnitada ja kahtlastest tulukestest mööda navigeerida. Radar on asendamatu abimees.

19.12

Veikol oli tingimata tarvis internetti ja seetõttu läksime õhtupoolikul Malaisia rannikule päris lähedale ja tiirutasime seal pisut. Malaisia compendumi kohaselt on delles kohas ehk Pulau Pangkor juures ka jahtide ankruala st seal saab ööseks peatuda. Tegelikult on seal ka korralik kai, mis paistis üsna mahajäetuna. Koht ise on looduslikult väga kaunis!

Ühtegi purjekat me alates Borneost siiani vee peal kohanud pole, kui siis ainult sadamas.

20.12

Taas on möödas üks tegus öö! Sõidame Malsisia rannikust 15-20 miili kaugusel. See on enam-vähem optimaalne, sest sellest lähemal on vesi täis võrke, mis on tähistatud värviliste ledidega ja vilguvad kaugelt nagu jõulupuu tulukesed.

Kaugemal on aga ennast üles rivistanud kalatraalide kolonn, hästi tugevalt valgustatud kalatraal võtab nägemise ära isegi paari miili pealt.

Meiega samas vahemikus sagivad pargaseid vedavad tugid (puksiirid), väikesed kalalaevad ja -paadid. Nendest möödasaamisega siin võimlemegi. 2/3 neist on ilma AIS-ita, tugid on üldjuhul AIS-iga, aga pargased nende järel on reeglina ilma AIS-ita ja valgustamata! On õnn, kui öösel lööb välku, siis saab pargase paigutusest aimu. Radar näitab neid ka, aga ei ole kuigi täpne.

Piraatidest pole õnneks midagi kuulda ja nüüd oleme ohtlikust piirkonnast juba nii kaugel, et saab piraadivastase varustuse kokku pakkida:)

Taevas on öösel enamasti pilves st kuuvalgusele loota ei saa. See-eest saab nautida fantastiliselt kauneid päikesetõuse ja -loojanguid.

Kuna hakkame vaikselt Malaka väinast välja jõudma, on veele tekkimas ka vahepeal unustuste hõlma vajunud ookeanilaine.

21

Arvuta, mis pidi tahad, ikka on tulemuseks, et jõuame Krabisse pisut peale päikeseloojangut ja see on halb, sest pimedas tiheda liiklusega ja ilmselt kalapüügi vahendeid täis olevat jõge mööda 7miili sisse sõita võib osutuda väga ohtlikuks. Otsustame kusagil peatuda ja edasi sõita nii, et jõuaksime Krabisse hommikuvalges.

Tee peale jääb saar Ko Muk. ‘Ko’ tähendabki ‘saar’, et siis Muki saar:) Saarel on Emerald Cave (kohalikus keeles ‘Tham Morakot’). See on looduslik 80-meetrine tunnel, suure mäe all, mis viib mäe keskel asuvale kõrgete kaljudega ümbritsetud liivarannale. Madalat tunnelit saab läbida kas ujudes või kanuuga.

Mõnisada meetrit eemal on ankruala, kuhu saab ööseks jääda.

Jääme esialgu ankrusse tunneli ava ette. Siin on kolm-neli kohalikku long-boati. Naine paneb ujumisriideid selga, kui kusagilt saabub mootorpaat kolme noormehega, kellest üks teatab, et ta on pargivaht ja nõuab meilt tunnelisse mineku eest 200bahti näo kohta. Olime selle tasu kohta lugenud aga kohalikku raha meil polnud. Andsime noormeestele kolm 5-dollarilist ja nõustusime piletist loobuma. Selle peale läksid noormeeste näod rõõmsaks ja nad lahkusid tänades paljusõnaliselt … rohkem neist enam kuulda ega näha polnud:)

Riputasime Veikole vendri kaela ja sumatasime vette. Hoovus tahtis pisut ära vedada aga tunnelkoobas oli äge (veekindel lamp tuleb kindlasti kaasa võtta) ja see, mis tunneli lõpus silmadele avaneb võtab jalad nõrgaks – Paradiis ongi olemas!

Infotahvel “Paradiidis” räägib, et omal ajal kasutasid seda paika piraadid oma varanduse peitmiseks. See teadmine lisab paigale veelgi Paradiisi maiku:)

Kella 15 paiku olime tagasi paadis ja tundus kuidagi vara veel ankrusse jääda. Otsustasime valget aega kasutada ja sõitsime Ko Lanta ühte läänepoolsesse lahesoppi ööd veetma. Väga kaunis koht, imeline päikeseloojang ja taaskord parajalt tuuline öö. Salakavalad mägedetuuled! Panime 5 meetri peal sisse 45m ankruketti. Hommikuks olime triivinud 70 meetrit! Õnneks kaldast eemale, õnneks mitte ühegi teise jahi otsa. Veiko oli anchor watch’i küll sisse lülitanud, kuid telefoni vaikse peale unustanud:(

Lollidel ikka veab … vahest.