Tuuleprognoosid näitavad, et meie ümber peaks puhuma mõnus sõidutuul aga tegelikkuses vaatab ookeanilt vastu senise sõidu suurim tuulevaikus. Oleme sunnitud motoriseerima.

Korraliku kärsahaisuga lõpetas oma tööelu akude laadimise pingeregulaator. Mees ühendas generaatori akude küljest lahti, et vältida akude ülelaadimist ja põristasime edasi.

Ühel õhtul, kui juba pimedaks oli läinud, takseeris naine kahtlaselt madalal veepiiril siravat tähte. Ehk on mõni laev? Mees arvas, et küllab tõuseb peagi taevasse see laev aga ei tõusnud, hakkas hoopis meiega raadio teel rääkima. Tuli välja, et tegemist on Lõuna Koreast pärit mehega, kes oma jahil üksinda mööda meresid seilab. Nägime teda Mangareval. Nüüd sõidab ta Fakaravale.

Ka temal oli akudega mingi probleem aga see niipalju tõsine, et ta ei saanud mootoriga sõita, ootas tuult. Pakkusime abi aga ta arvas, et saab ise hakkama.

Kuna tal AISi peal polnud, märkisime tema asukoha oma plotteril radari abil. Tuleb ikka olla valvas ka keset ookeani – leidub siingi püstihulle, kes ilma kaasaegse navigatsiooni tehnoloogiata kariderohkete atollide vahel hulguvad.

Alates Mangarevast on meil valgel ajal kolm lanti paadi sabas tolknenud. Mingit kasu neist pole olnud. Tom laulis kurba laulu meie halvast kalaõnnest. Ionel aga märkas, et tegelikult ujub meie paadi ümber terve hulk korralikke tuunasid ainult, et meie lantide vastu nad mingit huvi ei tunne.

Oot-oot, see olukord on naisele Uku raamatust tuttav! Just sellisteks puhkudeks sai ju kaasa võetud vibu. Naine kraamis oma vibu välja ja madrused jälgisid põnevusega, kuidas esimesed nooled kalade suunas lendasid. Vesi moonutab, paat kõigutab (kiirust ei saanud vähendada, sest siis lasid kalad jalga), vibu laskeulatus on ca 3 meetrit – ei olnud kõige lihtsam ülesanne aegajalt paadile lähenevatele kaladele pihta saada.

Umbes kümnenda lasu tulemusel hakkas vees miskit hirmsasti rabelema. Naine oli pihta saanud korralikule ca 3 kilosele tuunikalale! No nüüd oli pidu meie paadis! Mehed aitasid kala välja sikutada ja noole kala kerest kätte saada. Tom takseeris vibu uskumatul pilgul ja nentis, et Winnetou oleks sellise üle rõõmu tundnud:)

See on ilmselt esimene kala, mille Eesti naine on ookeanilt vibuga püüdnud:) Naine mõtleb tänulikult oma tublile vibutreenerile Katrinile… seda õhtusööki oleks tahtnud temaga jagada!

Järgmisel päeval näkkas siiski ka meestel aga kala oli nii suur, et viis lisaks landile minema ka korraliku jupi jämedat tamiili.

19.06

Lõpuks ometi tõusis lubatud tuul! Tõusis kohe üle 10 m/s ja pidime kenu poomi maha võtma. Selle käigus avastasime, et kenu poomi mastipoolses otsas oleva kinnituse poldid on lahti loksunud. Saine veel viimasel minutil jaole enne suuremat hävingut st kinnituse äratulemist.

Tuulega tõusid kohe ka lained mitmemeetriseks. Vee temperatuur on juba 26 kraadi. Naine on alates meid Mangarevast saatnud tuulevaikusega harjunud peale hommikusööki ookeanis suplemas käima st otsaga paadil järel lohisema aga praeguste lainetega ei ole see enam ohutu.

Mootoriga sõites olime korralikult akut laadinud. Selleks, et akude ületäitumist vältida (pingeregulaator on endiselt tuksis) korraldasime filmide vaatamise päeva. See võtab korralikult energiat.

Makemoni on alla 200 miili.

20.06

Nüüd on ilmselt õige aeg anda väike ülevaade atollides sõitmise ja ankurdamise eripäradest. Info allikaks on Tuomatu’s compendum, mis on kokku pandud selles piirkonnas purjetanud paljude jahtide kogemuste põhjal (siia piirkonda tulijatel tuleks see kindlasti omale alla laadida ja sellega põhjalikumalt tutvuda). Naine kasutas seda muuhulgas ka meie sõiduplaani koostamisel.

Atollid ehk rõngassaared jagunevad sellisteks, kuhu saab sisse sõita ja kinnisteks, kuhu ei saa sisse sõita. Kui atollide sees on üldiselt liivarannad ja liivapõhi, siis atollide välimine külg näeb välja selline:

See on ka põhjuseks, miks atollist väljaspool ankurdamine ei tule kõne alla isegi, kui seal peaks sügavus ankurdamiseks sobilik olema. Atollidel, kus on inimasustus, on enamasti 1-3 sissepääsu (suurematel tavaliselt rohkem). Suurtel atollidel on erinevate sissepääsude vaheline tee kaardistatud ja märgistatud plotteril laeva tee märkide abil. Väiksematel, nagu Makemo, vastav kaardistus puudub ja nendel saab sõita ainult satelliidi fotode abil. Satelliidi fotodel on hästi näha väikesed korallirahud, mis ulatuvad põhjast mitmete meetrite kõrgusele ja on paatidele ohtlikud. Meie kasutame navigeerimiseks Ukraina kaptenilt Gennadilt saadud satelliidikaarte, tarkvara ja GPS-pulka. Kõrvale vaatame plotterit ning keerulisemates kohtades on plaanis vööri panna korallivaht – oma silm on kuningas.

Eraldi teema on atollidest sisse/välja sõitmine. Esimese asjana tuleb arvestada tõusu ja mõõna, mis paneb vee sissesõidu avades (eriti kitsamates) kuni 8knotsiga voolama. Seega on tark oodata nn släki ehk seisva vee aega. Kuna atolli ääred on kohati üpris madalad, tuleb suuremate lainetega ookeanilt atolli üksjagu lisavett. Selle tulemusel võib juhtuda, et vesi voolab pikka aega atollist ainult välja ehk siis sisse saamine võib olla keerukas kui mitte võimatu.

Teiseks on oht, et sissesõidu kohtades on suured murdlained. Need tekivad iseäranis siis, kui hoovus ja tuul on vastassuunalised. Ohtlikuks loetakse muuseas juba rohkem kui 1,5 meetrist lainet.

Igatahes on õige sisse/väljasõidu ajastus kriitilise tähtsusega.

Lõpuks veel tuleb endale selgeks teha atollis ankurdamise eripärad. Tundub esmapilgul jabur aga siin lastakse põhja vaid paarkümmend meetrit ankrut ning järgmised 30 meetrit riputatakse kas vendrite või spetsiaalsete ankrupoidega üles. Kindlasti tuleb veel jätta ketitagavara pikendamiseks.

Milleks sellist jama vaja on? Aga just selle ärahoidmiseks, mis juhtus meie paadiga Rapa Nuil. Kui ankru kett jääb põhjas korallide külge kinni ja atollis tõuseb laine (seda juhtub suuremates atollides, kui tugev tuul on pikalt ühest suunast puhunud), lõhub laine läbi jäiga ankruketi paadi ninas asuva(d) keti kinnituse(d) ära. Et seda ei juhtuks, tuleb kett muuta amortiseerivaks. Selleks pannaksegi keti külge ca 10 m vahedega vendrid.

Ankruketi riputamisel on veel üks kasulik omadus – see aitab säästa koralle. Muidugi jääb selgusetuks, miks ei paigaldata siin ankrualadele poisid. Need väldiks kõiki ankurdamisega seotud probleeme. Jahiomanikud maksaksid selle eest ka hea meelega.

21-23.06

Elu on lill! Makemo on tšill:)

Makemo atolli kirdepoolsest läbipääsust sissesõit sujus üle ootuste hästi – släki aeg pidi olema kl 12 aga kl 10 sissesõites ei kohanud me mingit hoovust. Tuul puhus idast 7 m/s aga laine oli sissepääsu juures olematu 1-1,5m.

Kuna kai oli tühi, oleks saanud põhimõtteliselt ka kaisse minna aga kai külge olid kinnitatud mingid jõhkrad merallist kronsteinid. Need ulatusid kaist ca 40 cm välja ja meie vendrid selle eest kaitsnud ei oleks. Otsustasime ankurdamise kasuks.

Ankrualal oli juba ees päris mitu jahti ja katamaraani. Kõik nad ulpisid üpris madalas ca 5 meetrises vees, mis oli korallikaridele väga lähedal. Meie otsustasime oma ankru panna karidest kaugemale ca 10 meetri sügavusele, võimalikult lähedale kaile.

Koos ankruga lasime vette 20 meetrit ankruketti, siis kinnitasime paali sõlmega keti külge esimese vendri ja lasime ankruketti veel ca 10 meetrit. Taas kinnitasime keti külge ühe vendri. Viimased 10 meetrit lasime välja nii, et keti paadipoolse otsa külge kinnitasime konksuga ankruketileevendi. Leevendiks on tavaline polüplopüleenist ots. Oluline on see aga kinnitada vöörist poolringina mõlemale poole vööri knaabi külge. Konksu kinnituskoht peaks ulatuma vette. Vintsi külge kinnituv kett tuleb lasta korralikult lõdvaks st veel mitu meetrit välja, et talle üheski asendis pinget peale ei jääks.

Naine kutsis raadio teel kohalikku sadamakaptenit, et informeerida meie saabumisest aga keegi ei vastanud. No las siis jääda, küllap võtavad ise ühendust kui tahavad.

Mehed lasid julla vette ja naine käis samal ajal snorgeldamismaskiga vees ja kontrollis ankru ja keti asendit. Ankur oli liivas, kett oli kahe väikese korallijublaka taga kinni – ideaalne! Sellise põhjakinnitusega ei lähe paat mingi nipiga triivima. Kogu meeskond võis rahus ja lustiga maale minna.

Suure kai läheduses on väike paadisadam, kuhu sai julla jätta.

Sealt paarisaja meetri kaugusel on kollane postimaja, kust sai osta interneti kaarte, 5 tundi ca 10 euri ja võtta pangaautomaadist sularaha.

Üle tee asub linnavalitsus. Sealt saab osta joogivee tšekke. 50 liitrit vett maksab ca 10 euri. Kankud peavad omal olema. Kuna veevõtu koht asub ca 1,5 km kaugusel, saab linnavalitsuse töötajalt tasuta laenutada kolmerattalist korviga jalgratast, millega on üpris keeruline sõita, kuid käe kõrval lükates ajab asja ära.

Kütust sellel saarel ei müüda. Toidupoode leidsime kaks. Esimene, kehvema varustusega, on peatänaval. Teine jääb peatänavalt 100 m kõrvale aga on igati korraliku valikuga. Saab isegi puu-ja köögivilju ning saia, juustu ja normaalset sinki … ja muidugi ka külma õlut. Kõik on ainult vähemalt poole kallim, kui Eestis.

Poed on lahti kella 7-12-ni ja siis kella 15-st paar tundi. Söögikohad, avastasime 2 tükki, avati õhtul kl 17 paariks kolmeks tunniks. Toit on üpris ebatervislik ja kaunis kallis (ca 15 euri praad, salatit ega suppi ei pakuta).Kohalikud olid ühe notsu maha löönud – ei tea, kas hakkavad ka Jaanipäeva pidama…

Päeval ei ole seega teha suurt muud, kui snorgeldada. Meie ankrukoha lähedal on korallirahu, kus on palju 10-20 cm-seid erinevaid värvilisi kalu. Jahi alla on kogunenud kümmekond väikest ca poolemeetrist haid. Täitsa sõbralikud:)

Naine ei saanud jätta imetlemata ka saare imetabast floorat:

Madrused leidsid endale veel ühe meelelahutuse – kookospähklid. Tassisid ühe laeva ning saagisid ja tagusid pool ööd. Hommikul nägi laeva tekk välja nagu kookospalmide metsaalune. Sellest purust on ikka hull keeruline vabaneda. Tekki tuleb pühkida ja pesta vähemalt kolm korda. Rohkem kookospähklid meie pardale teretulnud polnud:)

Järgmisel päeval viisime madrused jullaga teisel pool atolli sissesõitu asuvasse palmisalusse ja seal said nad segamatult rahuldada oma kookospähkli huvi:) Palmid kasvavad tegelikult kaunis karmides tingimustes – pinnaseks ei muud kui korallipuru.

Naine võttis seekord paati kaasa hoopis palmioksa – nüüd saab kajutis ka palmi all istuda:)

Kui pimedaks läks (ja see juhtus juba õhtul kl 18 paiku), hakkas kaldalt kostuma trummipõrinat. Uudishimu sai meist võitu ning läksime asja uurima. Avastasime ühe hoone juurest platsilt suurema hulga lapsi ja noori ning mõned täiskasvanud. Osad neist põristasid trumme, osad laulsid, enamik tantsisid. Üks mängis ukuleelet ja kamandas kogu kampa, ilmselt treener. Tundus, et tantsu ja laulu abil jutustati mingit lugu. Saime teada, et noored valmistusid kohalikeks rahvustantsu võistlusteks. No väga äge!

Treeningu lõpus pidas naisterahvast treener ukuleelega ägedalt vehkides veerand tundi midagi motivatsiooni- ja hurjutuskõne laadset, mida kõik hiirvaikselt kuulasid. Siis laulsid kõik jumalale tänulaulu, hõikasid kooris “Aamen” ja trenn oli läbi.

Seda põnevat kommet igal võimalusel koos jumalale tänulaulu laulda ja seejärel “Aamen” lausuda kohtasime ka kohalikus söögikohas ning kooli kõrval asuval puhkealal, kus noored siestat pidasid. Ukuleele on populaarne pill. Koolis seda küll ei õpetata aga oskused levivad vanematelt noortele ja noorelt noorele. Tomil oli ukuleele kaasas ja peale trenni kogunes meie ümber kümmekond poisikest, kes esialgu kuulasid Tomi mängu ja laulu aga siis võtsid ukuleele oma kätte ja andsid ise meile korraliku kontserdi:) Väga ägedad noored!

Üldse on sellel saarel kõikjal näha palju lapsi ja noori. Harva näeb neist mõne käes nutitelefoni. Tänavatel nad kas mängivad pallimänge, sõidavad jalgratastega, vee ääres püüavad kala ja krabisid. Mõnus nooruslik ja naturaalne atmosfäär on sellel saarel!

Igatahes sai sellel saarel täidetud meie programmi põhipunkt – saime pardale uue madruse Andrese. Andres on korra varem Prantsuse Polüneesias jahti rentinud ja tal on atollides sõitmise kogemus. Suurepärane! Seda läheb meil siin hädasti vaja.

24.06

Makemo asulast Katiule on ca 50 miili ehk 10 tundi sõitu. See tähendab, et pole lootustki seda valge aja sees ehk siis ühe päevaga ära sõita. Edasiliikumiseks on kaks varianti a)minna samast läbipääsust välja, kust sisse tulime ja purjetada Katiuni ning jääda sinna heave-to’s ootama sobilikku sissesõidu aega või b)sõita läbi Makemo atolli selle läänepoolse läbipääsuni, panna ennast seal ööseks ankrusse ja hommikul sõita Katiu juurde (ca 20 miili). Siis saaks kohe ka sisse sõita. Ehkki me pole kunagi varem atollis sõitnud, tundus variant b) atraktiivsem. No proovime!

Väiksemates atollides (Makemo kvalifitseerub väiksemaks) ei ole sissesõitude vahel laevateed tähistatud. Navioniksi kaardil on märgistatud enamik korallikarisid kuid mitte kõiki. Seega downloadis naine enne sõidu algust oma arvutisse Googli satelliitfotod maksimumresolutsioonis ja märgistas võimaliku sõidutrajektoori läbi atolli selge vee paistvate korallirahude vahel. Kasutame navigeerimiseks Ukraina kapten Gennadilt saadud programmi SAS planet, kust on võimalik alla laadida ja offlines kasutada kümneid erinevaid sorti kaarte ning navigeerida allalaetud kaardil GPS liidese abil.

Veiko oli roolis, Andres vaatas paralleelselt Navioniksi ja sattelliidi pilti ning suhtles walky-talky abil teel vööris vahti pidava Toomasega. Nii läbisime paarkümmend miili atolli idaosast lääne läbipääsuni.

Seal polnud peale meie ühtegi paati. Proovisime esialgu ankrut lasta väljasõidust paremale aga seal oli väga halb põhi. Väikesed liivalaigud kõrgete korallide vahel. Ankurdamiseks sobib täpselt vastupidine.

Tuomatu compendumis soovitati väljasõidust vasakule jäävat ala. Läksime sinna ja lasime ankru välja soovitatud kohas (keti riputasime kolme vendriga). Poole tunni pärast saime aru oma veast – olime ankurdanud tugeva voolu alasse.

Naine proovis minna ujudes kontrollima ankru asendit, kuid see oli lootusetu ettevõtmine – liiga tugev vool. See oleks kohe kandnud karide vahelt ookeanile. Sama oht varitses tegelikult ka jahti. Vool tõusis kuni 7 knotsini ja kui ankru või ketiga oleks midagi juhtunud, oleksime 20 sekundiga karidel olnud. Öösel tõusis lisaks ka tuul ja ega magamisest midagi välja ei tulnud – väga närvesööv olukord.

Teisalt pakkus saatus meile meelehead ja -lahutust hoopis ootamatust kandist. Enne päikeseloojangut põristas meie juurde ühtäkki kohalik puupaat, sees üks kohalik mudri ja kauniste helesiniste silmadega prantslanna. Naisterahvas selgitas sulaselges inglise keeles, et neil on kalapüügist üks tuun üle ja, et ehk sooviksime seda. No muidugi soovisime. Vastutasuks oleks noored eelistanud puuvilju aga kuna neid meil polnud, siis kinkisime ära ühe Vana-Tallinna.

Tuun oli kopsakas – nii 3 kilone.

Madrused fileerisid osa sašimiks, naine praadis teise osa fileest kohe söömiseks ja kolmanda osa kuumutas tomatipastaga hommikul võileivale panekuks. Iga asi värskest tuunist on ikka ülihea!

Ja olgu ette öeldud, et hoolimata närvesöövast ööst saime hommikul oma ankru kenasti kätte:)