29. oktoober, reede
Kogu tee ühelt saarelt teisele siras mõlemate saarte tuledeviirg pimeduses vastu ja aitas orienteeruda.
Madeirale lähenedes varjas saar tuule ära ja korjasime purje kokku. Tundub, et saarele elama kolinud portugaallased on justkui kokkuleppeliselt minetanud merre võrkude panemise tarviduse ja see on tore! Seetõttu saame sõita piki saart kaldale üsna lähedal (2-3NM). Öine Madeira saar on oma tulede ämblikubõrguga maagiline. Tulede järgi ütleks, et saar on ühtlaselt ja üsna tihedalt asustatud.
Öösiti purjetamine ja päeval maaeluga tutvumine on tegelikult üsna efektiivne moodus mõistliku kiirusega edeneda (ehkki muidugi mõnevõrra väsitav).
Kella 10 paiku hommikul olime saare suurima linna Funchali sadamas, kuid maale ei pääsenud, sest sadam oli täis.
Polnud parata, tuli mööda ranniku äärt vastutuules edasi pressida – plaan B oli sadam Calhetas.
Krüssasime ookeani poole nii väikese nurgaga maa suhtes, kui vastutuul võimaldas. Naine oli roolis. Ühtäkki hakkas meist kõiksugi erinevaid aluseid mööda rühkima – isegi sadamas nähtud suht eakana tundunud eksemplar vuhises mööda, nagu oleksime paigal seisnud … no mis nüüd siis?
Mees jälgis toimuvat – ca 6-8 erinevat alust kogunesid ookeanil ühte kohta – mis plaan neil võiks olla? Võistlused? Liiga erinevad alused.. Mingi pidu? Tundub võimalik aga kuidagi väga vara … Äkki on vaalavaatlus? “Raisk! Naine, vaal otse ees – pööra, pööra ruttu!!!” Viimasel hetkel jõudis naine paadi nina vasakule pöörata, vaal ujus jahi alt läbi lüües parda kõrval lupsu oma hiigelsuure sabaga… uhh, see oli napikas… hea, et naine parajasti roolis oli …
Vaatasime uurivalt ringi – kuhu vaal jäi? Rohkem ei paistnud temast mingit märki … Ka kokku kogunenud alused hajusid vaikselt laiali … aa, et see oligi siis see paljureklaamitud vaalavaatlus, mille pilet täiskasvanutele maksis ca 60 euri (nagu hiljem selgus)… no väga vabandame kõigi vaalavaatlejate ees, et me sellele ainsale vaalale kogemata selga sõitsime ja paistab, et ära hirmutasime … olime ise vähemalt sama ära ehmatanud ju … edaspidi taas targemad ja väldime igasugu paadikogunemisi…. isegi kui tuuleolud sunnivad …
Lähenesime vaikselt Calethale uudistades Madeirat mere poolt. Elatakse ikka väga kõrgel kaljudel. Kõrgemad kohad on konstanselt pilvedes. Mäed on tunnelitest läbi ussitanud. Looduslikke liivarandasid pole. Caletha on nn kuurortlinn, sest ookeani ja maa vahele on ehitatud pikk muul, mille taha on tassitud turistodele hunnik kollast liiva. Meile sobib:)
Sadam asub täpselt ranna kõrval ja on ookeanilainetele ebamugavalt liiga avatud st kõik alused rapsivad rahutult ujuvkaide ääres. Tide (so tõusu ja mõõna vahe) on pisut vähem kui meeter ja ei sega otseselt olemist. Ankruala sadamal pole.
Kinnitasime end esimesele ettejuhtunud vabale kaile ja naine läks sadamakontorit otsima. Sadama äär on palistatud erinevate restoranidega. Ranna kõrval on suur hotell ja selle kõrval omskorda suur toidukauplus. Rohkem ookeani ja hiigelsuure kalju vahele ära ei mahu st kogu ülejäänud linnake asub “teises dimensioonis”. Sadamakontor asub restoranide joru tagumises otsas. Esimene küsimus, mis naisele esitati oli: “Do you have reservation?” Külm jutt käis südame alt läbi – pagan, kas vabu kohti polegi … Naine vabandas ette ja taha tarviliku reservationi puudumise pärast ning sai korraliku selgitustöö, et ehkki tundub, et sadamas on vabu kohti, on seal reserveeringud peal jne jne … möödusid närvesöövad minutid, mille jooksul sadamaametnik rääkis kellegagi telefonitsi elavalt… lõppotsus oli, et võime siiski sellesse kaisse, kuhu end kinnitasime, siiski jääda – mingid reservationid tõsteti ümber …
No jumal tänatud! Ega sellel saarel rohkem mingeid mõistlikke sadamaid ju polegi … ei oleks osanud midagi teha, kui see sadam oleks ka välja visanud. Igatahes on Madeirale tulles mõistlik enne sadamaga kaikohas kokku leppida või siis Funchalis ankrusse jääda. Aga meil oli vaja ookeaniületuse ettevalmistusi teha ja meil oli hädasti kaikohta vaja. Kaikoht sisaldas elektrit, korraliku survega kaldavett ja dušširuumi. Pesupesemise võimalust pole, wifi on restoranides ja kõrval asuvas rannas, kuid sadamasse ei ulatu. Ööpäev maksab ca 25 euri. Sadama kõrval asub autorent, mida me ei kasutanud.
Kuna päike oli juba madalal, käis naine ujumas, siis traditsiooniliselt pesema ja sadamarestorani kohalejõudmist tähistama:)
Üks oluline asi veel, nimelt oli Madeira meile kohtumispaigaks mamma (so naise ema) ja tema mehe Mati ning sõbranna Marega. See seltskond sõidab meiega kaasa Kanaarideni. Nemad olid saabunud Funchalisse eelmisel õhtul. Leppisime kokku, et järgmise päeva toimetame jahi peal ja edasi ühineme Madera ringreisiks.
30. ja 31. oktoober, laupäev ja pühapäev
Laupäev möödus jahi kraamimise ja kõpitsemise ning elamise ümberkorraldamise tähe all. Kuna kolm inimest tuleb pardale, peame vöörikajuti vabaks tegema. See tähendab, et seal olevad konservid, päikesepaneelid, kütus ja purjed tuleb ära mujale paigutada.
Naine võttis konservimajanduse ette. Selgus, et kokpiti istmete alla paigutatud konservid (õnneks polnud neid seal palju) roostetavad (mida oligi arvata). Selleks, et kokpiti istmealuseid panipaiku saaks jätkuvalt konservide paigutamiseks kasutada, puhastas pakkis naine iga konservikarbi eraldi õhu-ja veekindlalt kilesse. See võttis ikka vähemalt tunnikese, arvestades meie muljetavaldavat konservikogust (pildile jäi vaid kolmandik:) Päikselised tervitused vorstiabile!
Mees tegeles samal ajal päikesepaneelide paigaldamisega. Otsustasime esialgu neljast kaasavõetud paneelist võtta kasutusse kaks. Paigaldamise keerukam osa on kahtlemata elektriühenduste loomine. Päikesepatareide puhul on ühendusi ohutum teha sel ajal, kui päikest pole… nii lükkas mees ühenduste tegemise edasi… ja tõi poest ämbritega õlut … igati mõistlik tegevus arvestades, et varjus oli 32 kraadi sooja…
Õhtuks oli jaht igatahes puhas ja korras. Käisime ostsime poest ühe grillkana ja korraldasime mõnusa õhtusöögi.
Pühapäeval peale hommikuujumist ja hommikukohvi pannkookide ja jäätisega (mida pakuti sadamarestoranis ja, mis kokku maksis ainult 6 euri!) võis uus päev alata. Kohale jõudsid meie külalised. Neil oli õnnestunud peale mitmeid edutuid katseid siiski lõpuks üks rendiauto hankida. Ilma eelbroneeringuta oli see suht kallis – 2 päeva ca 150 euri.
Madeira horisontaalsed teed on tunnelitesse peitunud, muud teed on üldjuhul kuhugipoole kaldu, käänulised ja kitsad. Mõnel juhul kastab mööduvaid autosid mägioja. Sama loodusliku dušši all lustivad ka kohalikud noored:)
Vaated on pea igal pool (va tunnelites ja pilve sees muidugi:) vaimustavad st suurt vahet pole, kus kandis sõita – elamus on suure tõenäosusega garanteeritud sh närvesööv sõiduelamus nii roolisolijale kui ka kaassõitjatele:).
Meie käisime mulistamas saare põhjaosasse jäävates laavabasseinides (Porto Moniz). Väga mõnus ettevõtmine:)
Naise lemmik oli taas kohalik rahvalaulik, keda halva tuju korral võiks vabalt ka turistipeletajaks pidada, kuna muusikast olid need helid, mida ta tekitas, ikka väga kaugel… (kes soovib, võib naise FB-st oma kõrvaga üle kuulata:) … aga see polegi alati oluline …
Õhtul jätsime mehe jahile päikesepaneelide elektriühendustega jändama ja sõitsime Funchalisse üüritud apartmenti. Tore oli naerda lifti kinni jäämise üle ja tore oli ka üle rohkem kui kuu aja taas maapeal voodis magada … ei ole osanud selliste asjade üle varem heameelt tunda:)
1. november, esmaspäev
Täna õhtul on väljasõit Kanaari saartele aga enne seda on veel aega uudistada pisut Madeirat. Hoolimata esmaspäevast on spetsiifilisemad poed aga ka turg suletud, sest on mingi usupüha. Rahvas istub kirikutes, kus toimuvad jutlused ja teenistused. Naine jalutab Funchali vanalinnas ja mereääres paar tiiru ning nendib, et kõik seni väljaspool linna nähtu oli ikka oluliselt parem/ilusam/vaatamisväärsem … ühesõnaga ruttu autosse ja taas mägedesse:) Sealsed vaated on võimsad … pildimasin jääb nende jäädvustamisel mannetuks… kes kõrgust ei karda, sellele võiks Madeirale tulekut kindlasti soovitada. Rannapuhkuse huvilisele pigem mitte.
Õhtul olid veel viimased poeskäigud ja ujumised ning peale päikeseloojangut asusime taas teele. Ülesõidu ajastus sai valitud nii, et jõuaksime enne väikest troopilise tormi poissi ilma suurema loksutamiseta kohale – külalisteks ju ikkagi seeniorid (ehkki väga tublid). See tähendas, et tuul ei ületa 10 m/s. Kapteni otsusel võtsime kursi esmalt Cran Canariale.
2-4. november, teisipäev-neljapäev
Prognoositud tuul osutus olematuks ja liikusime edasi aeglaselt. Kuna sõitsime mootoriga (st kiirus oli hästi kontrollitav), kraamis Mati välja Toomase kaasaantud kalastustarbed ja viskas landi vilunud liigutusega vette. Sellega paraku tema vilunud liigutused ja huvi landi edasise käekäigu vastu ka kadusid. Umbes 1,5 tunni möödumisel küsis Veiko ühtäkki – “Kas see õng peabki niimoodi siristama?” Siis läks rabelemiseks paadi mootori väljalülitamisega aga “selleks ajaks, kui Mati kohale jõudis, oli kala juba läinud” … võttis landi ka kaasa…
No mis seal ikka … nüüd anti Matile harjutamiseks naise ostetud kalmaarilaadsed landid ja õngekonksud ja peale mõningast komplekteerimist heitis Mati taas landi vette. Seekord istus ta kalamehe kombel õnge juures ja lahkus ainult “tõsise häda” tarvidusel … kala tabas taas sobilikku hetke:)
Raske oli muidugi tõsiseks ja või ükskõikseks jääda, kui vaatamata järgnevatele pingutustele olid meie kalamehe saagiks kilekott, kajakas ja äärepealt ka delfiin … naisel hakkas juba igasugune kannatus katkema, kui lõpuks sai Mati kätte ka päris asjaliku kala. Rõõm oli muidugi suur!
Kala tuvastati kiirelt raamatu abil ära – tegemist oli pelamiidiga. See on tuunikalaga võrdväärselt hea kala muuseas. Püütud eksemplar oli ca 1,5 kilone aga nad kasvavad kuni 8 kiloseks. Huvitav on, et sellel kalal puuduvad soomused. Läks kohe pannile ja oli maitsev tõesti – meenutas tuunikala.
Päike loojus ja sellega lõppes selleks korraks ka kalapüük. Päev polnud sellega aga läbi. Mees oli vahis ja naine toksis veel kokpitis blogi, kui ühel hetkel miski suur asi hirmsa vuhnaga mehele merelt selga kukkus. Mees kattis pea kätega ka tõmbus instiktiivselt küüru … kui julges taas silmad avada, nägime, et taevast oli alla sadanud pirakas kajakas…. otse mehele sülle!!!
Kui esimene ehmatus möödas, selgus, et olime omale mõneks ajaks “kodulooma” saanud 🙂 Kajakas ei kartnud meid sugugi, hüppas kokpiti põrandale ja istus Mati jalgevahele maha. Ei teinud väljagi, kui Mati ja mamma teda silitasid ja kaelalt sügasid.
Mõne aja pärast otsustas kajakas ennast kajutisse pressida. Panime kajuti uksed kinni ja Mati tõstis meie uue kodulooma kokpiti tagumisse otsa, kus oli rahulikum. Naine piidles teda silmanurgast. Puidust põrand oli vaesele lestadega linnukesele libe ja ta ei suutnud paadi lainetes loksumise tõttu paigal püsida, et uinuda.. Esialgu oli vaatepilt koomilline aga õpuks läks naisel sūda haledaks ja käiku läksid taas tundmatu daami trussikud, millele linnuke tänulikult maandus ja magas peatselt nagu nott.
Naiselegi tuli uni peale ja õnneks oli kätte jõudnud mehe vahetus. Kui naine kolme tunni pärast vahi üle võttis, oli pardal juba kaks lindu:) Vahepeal oli saabunud üks mustasuleline veelind. See oli samuti kobinud kokpiti tagaotsa magama. Hakkame vaikselt linnufarmi avama:)
Mingil hetkel ärkas kajakas üles ja naine tõi talle plastmasskarbiga värsket joogivett. Kajakas hüppas sinna jalgupidi sisse, sulistas pisut ja jalutas siis keset kokpitti. Hüppas istmele, siis kokpiti äärele, vaatas naisele mõnda aega teraselt otsa ja kadus jahi tagumisest otsast välja. Head teed Sulle! Väga asjalik ja intelligentne linnuke!
Mõne aja pärast ärkas üles ka teine linnuke ja tuli istus naisele vastu. Kahekesi ikka lõbusam istuda:) Lõpuks lendas temagi minema.
Nõnda linnupidamise ja kalapüügi tähe all meie Madeira-Cran Canaria ülesõit vaikselt kulgeski, kuni lõpuks hakkas taamalt paistma taas saare kontuur.
Cran Canaria pealinna LasPalmase sadamasse sõitsime sisse õhtupoolikul. Sadamakontor oli veel avatud. Kuna see sadam on stardisadamaks 21. novembril algavale ARC (Atlantic Race for Cruisers) ookeaniületamise võistlusele, teatati meile esiotsa, et sadam on täis.
Läksime tankimiskaisse ja võtsime paagid täis. Naine läks sadamakontorisse, et paluda võimalust vähemalt üheks ööks jääda. Meesterahvast ametnik oligi naise kurbade silmade ja jutu peale lähenevast tormist nõus arvutist järele vaatama… ja vaatamisest oli kasu – leiduski üks vaba koht (otse sadamakontori vastas). Selgus, et võime sinna jääda suisa kolmeks päevaks!
Dokumente esitades sai naine aru, et oli kaasa võtnud ainult mehe ja enda passid … aga rohkemat ei julenud ka hetkel ette võtta himus, et ehk mõeldakse muidu ümber. Nii läkski, et tõime oma külalised CranCanariale esiotsa “salakaubana” sisse:) Sellest hoolimata oli kõigi pardalolijate rõõm oli suur kuuldes, et saime siiski sadamakoha. Avasime vahuveini ja tähistasime õnnelikku kohalejõudmist ning kobisime pesema. Linna (aga ka saarega) tutvumiseks on meil nüüd ju piisavalt aega.
