23-25.07

Sõiduolud Prantsuse polüneesiast Cooki saartele on siiani olnud praktiliselt ideaalsed. Tuuled toetavad 5-10m/s, laine 2-3m, päike paistab, sooja 27 kraadi. Kala ei ole, küllaga sätendavad ööpimedas ookeanis meie paadi ümber tuhanded fluerestseeruvad vetikad ja naudime fantastilisi vaateid ookeanile ka öösel. Kahju, et seda ei saa kuidagi jäädvustada.

Revideerisime oma puu- ja köögivilja varusid. Siin on nüüd selliseid vilju, mida kohalikud söövad ja müüakse ka turgudel aga millega meie pole varem kokku puutunud.

Vili nr 1, kakaopuu:

Kõva kestaga, seest sültjas, hapukas paljude seemnetega.

Hinnang: suure näljaga sööks ära:)

Vili nr 2, shushut:

Pehme koorega, valge sisu meenutab struktuurilt ja maitselt kaalikat.

Hinnang: Täitsa mõnus krõmpsutada!

Vili nr 3, leivapuu:

Puu otsast murdes, tuli murdekohast uskumatul hulgal mõrkjat kleepuvat võilille piima sarnast piima. Küpsena muutub vili pehmeks ja haiseb kohutavalt. Kohalikud söövad seda pooltoorena, ilmselt keedavad vms, sest ilma töötlemata ei kannata seda süüa. Maitse meenutab võilille piima sisse kastetud kartulit.

Hinnang: ei kõlba süüa:(

26-27.07
Tõusis tugev idatuul (12 m/s), mis pöördus lõuna poolt puhudes läände ja tugevnes kuni 16 m/s-ni. Hoidsime väljas pisikest kenu juppi ja lendasime 6 knotsiga Rarotonga poole. Lained olid 4 meetrised aga väga ebamugavalt lühikese perioodiga meenutades Põhjamerd. Saime seega külglaines kõvasti loksutada.

Meist 7-9 miili kaugusel paistis AIS-il teine jaht – teel ilmselt samasse kohta, kuhu meiegi. See hoidis vaimu virgena – käisime iga tunni tagant kontrollimas, kus meie sõidukaaslane paikneb. Samuti oli tarvis eemale hoida väikesest saartepurust, mis moodustavad ühe osa Cooki saarestiku 15 saarest.

27. juulil kell 11 olime Cooki sadama sissesõidu juures ja küsisime sadamakaptenilt luba siseneda. Sadamakapten kasutab mingit nõrga leviga käsiraadiojaama. Läbi häda kuulsime ta instruktsioone.

Esmalt kamandati meid sadamasse kai äärde. Seal tulid pardale kolm ametnikku. Terviseametnik jäi rahule kohe, kui nägi meie negatiivseid testitulemusi. Kasseeris 25 kohalikku ja kadus. Edasi tolliametnik. Selle jaoks oli naine ette valmistanud ja täitnud hulga igasugu vorme. Härra ametnik tegi oma telefoniga hotspoti ja vormid rändasid õnnelikult tema meiliaadressile. Ka tema lasi kohe jalga oma saagiga. Siis veel immigratsiooniametnik, kes oli ise hulga vorme kaasa võtnud ja kui need täidetud said, lõi templid passi. Olimegi sisse möllitud. Pidime jahi kinnitama teise kai äärde. Kai ei ole siin mõeldud jahtidele. Kai ääres seistes ei saa ei vett ega elektrit. Tegelikult ei ole võimalik isegi mitte paadist otse kaile astuda – tuleb jullaga sõita.


Tarbevett saab ca 100 m kauguselt, joogivett  ca 300 m kauguselt. Lähim tankla on poole km kaugusel. Kõik tarvilik tuleb paati tassida kanistritega. Dušširuum on sadamas olemas ja isegi kuum vesi tuleb torust:) Pesu pesemiseks pidi mingile numbrile helistama ja pesuauto kohale tellima aga see eriti hästi ei toiminud. Euroopa otsikuga camping gaasi pütte ei täideta. 5KB internetti maksis 65 kohalikku raha, mida sai ca 500 m kauguselt pangaautomaadist.

28.07

Tavaliselt, kui kellelegi öelda, et oleme jahiga ümberilma reisil, saame vastuseks “What a wonderful holiday!”  Ja tuleb tunnistada, et seda, mida maainimene puhkuseks nimetab, – päike, soe helesinine vesi,  kaunid rannad, kultuurielamused – on meie retkel tõepoolest ebaproportsionaalselt palju. Teisalt selleks, et seda kõike “välja teenida”, teeme siin aegajalt ikka üliinimlikke jõupingutusi. Eilne öö oli selle kohta hea näide – täielik “nightmare”.

Rarotonga sadam on ookeanituultele nii avatud kui olla saab ja kui ookeanil puhub tuul 10-15  m/s, on selles nn sadamas puhas põrgu! Korralik tuul ja 1,5 meetrine laine tuleb sisse kaisse, kus moorimiseks kasutatakse nn “mediterrian mooringut”, mis tähendab, et lased vöörist ankru välja ja kinnitad ennast ahtrist otstega kai külge. Mis te arvate, kas 5-7m sügavusele lastud 35m ketti ankrut pidas? Õige vastus on, muidugi mitte! Keset ööd olime ahtriga kaile nii lähedal, et hakkasime järjest ankruketti sisse kerima … ja ühel hetkel polnud ka sellest enam mingit abi, kogu kett oli sees. Triivisime otse kaisse ja mis veel hullem – vajusime selga kõrvalolevale Belglase Stefaani jahile. Ruttu mootor tööle – ei käivitu! Mingi ots on vintsis. Palusime Stefaanilt luba üks ots nende jahi külge kinnitada. Õnneks nad lubasid. Uurisid, kas meil tagavara ankrut pole, et saaks jullaga minna ja välja visata. Hea mõte aga julla oli ainus, mis jäi sel hetkel jahi ja kai vahele ja kaitses jahti hävingu eest.

Stefaan oma madruse Javeriga lasid ise lisaankru sisse. Kui nad sellega parajasti ametis olid, katkes üks  ots, mis nende ahtrit kalda poolt hoidis. Korjasime samal ajal ise paaniliselt kokku kõiki otsi, mida vees nägime ja hoidsime jullat nii hästi kui suutsime ahtri ja kai vahel.
Saime veest kätte julla katkise otsa. Mootor läks lõpuks käima. Uhh, olime päästetud! Hinnaks katkine julla põhi ja purunenud aer. Hoidsime kogu öö st 4-5 h jahti mootoriga betoonist kaist eemal. Kui valgeks läks, panime ankru uuesti sisse. Sel päeval ei julenud keegi oma jahti valveta jätta. Selline “wonderful holiday” siis …

29.07- 01.08
Rarotonga saar on Cooki saarestiku 15 saare nn pealinnasaar. Tegelikult on James Cookil nende saartega vähe pistmist (Krusenstern omal ajal miskipärast arvas, et neid saari võiks Cooki auks kutsuda Cooki saarteks ja mingitel asjaoludel see nimetus levis). Saarlased ise on juba mõnda aega taotlenud nime muutust aga Suurbritannia on vastu olnud ja suure vennaga vaielda pole mõtet, sest suur vend toetab seda saart arvestatava rahasummaga igal aastal.

Ehkki Rarotonga on suhteliselt väike (ümbermõõt ca 30 km), elab siin ca 12 000 inimest, kellest enamik on rõõmsameelsed, toimekad ümarate kehavormidega sõbralikud tegelased. Oma kunstiliselt kauni paberraha trükkimine keelati neil IMFi poolt ära, peale seda, kui nad seda lihtsalt arutult juurde hakkasid trükkima (kasutusel on Uus-Meremaa dollar) aga mündid jäeti alles ja need on põneva kujuga – alates kolmnurksetest kuni kaheksanurkseteni.

Saar on korralik bürokraatia kants – kuidagi on nad siia ära mahutanud tervelt 14 ministeeriumit! Sellest rohkem on ainult kirikuid. Samuti on saarel ülikool! Lähemal uurimisel selgus, et tegemist on Fiji ülikooli filiaaliga. Põneva interjööriga igatahes.

Toit on ka siin väga kallis nt 12 muna maksab 10 NZD, liiter jogurtit 8 NZD. Vein on  pisut odavam, kui eelmistel saartel 15 NZD eest saab päris hea veini.
Statistika kohaselt tuleb ca 70% saarlaste sissetulekust turismist. Keskmine teenistus kohalikel on 12 NZD tunnis (minimaalne 8 NZD) st umbes 2000 kuus. Sissetuleku maksud on progressiivsed. Pensile saab 60 aastaselt ja seda makstakse ca 300 NZD kuus.

Kõige selle juures jäi segaseks, kuidas nad siin hinges püsivad, sest lisaks kallile toidule on terve saar on täis suht kalleid autosid. Ilmselt aitab toidulauda katta potipõllundus ja kui kere hele, siis võib ju linnapealt mõne kuke või kana ka potti pistmiseks kaasa krabada:)
1965. aastal õnnestus saaregrupil ilma suurema kärata saada iseseisvaks. Seda päeva tähistatakse nüüd igal aastal suure festivaliga. Festival algab paraadiga, mis sisuliselt tähendab palmilehtedega kaetud kastiautodel linnast trumme põristades ja käratsedes läbi sõitmist.

Edasi toimuvad nädala jooksul erinevad üritused sh tantsufestival, millest meiegi osa saime. Kõige põnevam oli kahtlemata “Kapa haka”, mis on segu laulust, tantsust, võitluskunstist ja võigastest sõjahüüetest, mida saadavad pärani punni aetud silmad ning agar keele laksutamine.

Saare loodusega tutvumiseks võtsime ette saart risti ületava matkaraja, mis viis kohta nimega “The needles”. See oli kõva ronimine läbi dzungli ca poole km kõrgusele mäkke ja tagasi. Ettevõtmise tegi ohtlikuks kitsas, enamasti  järskude servadega rada, mille moodustas märg savi libedate puujuurte vahel. Kui vihma sajab, on selle läbimine ilmselt võimatu. Isegi kuiva ilmaga oli seda võimalik läbida ainult tänu hulgalistele köitele ja kettidele, mis puude ja kivide külge olid kinnitatud. 

Dzungel ise on muidugi võimas. Eriti muljetavaldavad on 5 meetrised või ehk kõrgemadki sõnajalad, mille vahelt läbi ukerdasime. Tippu jõudes sai nautida vaimustavaid vaateid saarele.

Džunglis ei ela ühtegi arvestatava suurusega metsikut looma – ainult rotti nägime … ja muidugi kukke ning kanu.

Neid uitab saarel taas kõikjal. Kanadel olid parajasti tibud ja see oli eriti koomiline, kuidas kanaemad linnapeal oma tibukesi hulgaliste turistide jalgevahelt turvalisemasse kohta karjatasid.

Džunglis polnud sääski ega kärbseid. Ilmselt seetõttu puudusid ka ämblikuvõrgud ja mitmekesine linnuriik. Peale kanade ja veelindude kohtasime saarel ainult Myna.  Isegi tuvisid ei ole!

Koduloomadest peetakse sigu, kitsi ja vähesel määral ka lehmi. Surnud maetakse elumajade kõrvale. Kummaline oli vaadata, kuidas kitsed haudade otsas turnisid…

Vee all see-eest elu keeb. Enamikku osa saarest ümbritseb korallrahu aga mitte selline nagu Prantsuse Polüneesias. Siin on vesi seespool korallrahu väga madal vaid 1-2 m. See ei ole laevatatav. Korallide vahel kihab värvilistest kaladest ja nendes kohtades, kus korallrahurõngas on suuremad avad, näeb ka suuri ookeanikalu ning merikilpkonni. Naine käis ühes sellises kohas snorgeldamas. Kilpkonnad on inimestega nii harjunud, et lasevad enda kõrval ja kohal ujuda ja isegi kilpi silitada. Uskumatu!


Ühistransport on korraldatud kahe ümber saare tiirutava bussiliiniga – clockwise ja anticlockwise. Naine ostis päevapileti, mispeale bussijuht võttis tüki paberit, kirjutas sinna peale “All day” ja kritseldas kuupäeva! Toimis küll:)


Saarel on kõige mõistlikumaks liiklusvahendiks roller aga selleks, et rollerit rentida, tuleb kõigepealt minna politseisse ja taotleda kohalikud sõiduload! Kui Sul on Euroopa lubadel A-kategooria märge olemas, pidi lihtsamalt minema aga kui ei ole, siis tuleb läbida ka sõidueksam!! Ei viitsinud sellega jamada ja rentisime jalgratta aga sellegi rentimiseks küsiti autojuhi lube!! Sick!


Sõitsime saare lääneküljele ja avastasime sealt kauni saartega palistatud laguuni pikkade valgete liivarandadega ja kohaliku Sailing Club’i. See ei ole siiski jahtklubi, kuna jahti pole võimalik saarel hullude ilmaolude tõttu pidada, tegemist on laste purjekooliga!. No muidugi – madalas lainete eest kaitstud liivapõhjaga tuulises laguunis on ideaalne purjetamist aga ka lohelauasõitu jms õppida. 

02.08
Täna on lahkumise päev. Selleks, et kogu lahkumiseks tarvilik paberimajandus korda ajada, kulutasime eile Stefaaniga 3 tundi erinevate ametiasutuste uksi. Algatuseks oli meil vaja sularaha välja võtta. Seda saime saabudes teha sadama läheduses asuval turul. Läksimegi taas sinna aga mida pole, see on automaat. Lõpuks küsisime kohalikult, kus automaat on. “Siinsamas, teie selja taga”, vastas ta ja jäi tühja betoonplatvormi jõllitama … “Ei… nooh, siin on ta alati olnud aga praegu tõesti pole …” Naersime koos ja läksime järgmist otsima. See asus kilomeetri kaugusel. Raha käes, vantsisime tagasi sadama kontorisse ning maksime sadama tasu ca 380 NZD.
Edasi tolli kontorisse, mis asub ca 2 km kaugusel. Seal maksime järgmise tasu ca 65 NZD. Siis immigratsiooni, kus võrdlesime Stefaaniga oma pabereid ja selgus, et Picasso tolli paberile ei olegi väljamöllimise templit pandud. Läksime tagasi tolliametnike juurde ja naine nõudis oma templit. Nad miskipärast tõrkusid ilma arusaadava selgituseta aga, kuna nad ei osanud ka selgitada, miks nad Stefaani paadi paberile olid templi pannud ja Picassole mitte, siis lõpuks sai naine ka Picasso paberi templi siiski kätte. Kummaline kamp. Väga tähelepanelik tuleb ikka ise olla, sest järgmises kohas on eelmise koha tolli paber esimene asi, mida küsitakse.

Täna hommikul kell 8 pidi tulema terviseametnike brigaad meile COVID kiirtesti tegema. Kell 9 polnud kedagi saabunud. Naine jootis kahtlaselt köhatavale ja rögisevale kaptenile gripitee sisse ning läks sadamaametnikelt uurima, mis värk on. No muidugi olid terviseametnikud meid ära unustanud. Meeldetuletuse peale nad siiski laekusid ja tegid kahtlustaval pilgul Veikot põrnitsedes oma testid ära. Õnneks negatiivsed.

Enne lahkumist tuli meile külla Terry. Tema aitas meid nädalavahetusel, kui bussid ei käinud, oma autoga. Kuuldes, et oleme jahi pealt, uuris ta kohe, kas tohiks seda vaatama tulla, ta väga tahaks. Terry ise elab ja töötab Rarotongal aga on pärit Fijilt. Tegelikult ei õnnestunud meil kohata ühtegi kohalikku, kes oleks Rarotongal sündinud. Kõik olid sündinud kas Uus-Meremaal või mõnel ümbruskonna saarel. Mine tea, kas Rarotongal üldse sünnitushaiglat ongi:)

Rääkisime Terryle oma reisist ja Eestist ja jahtklubist ning kinkisime tänutäheks Vana-Tallinna. Tema omakorda kirjutas meie lipule tervituse Cooki saarte poolt. Lubasime kontakti pidada ja Fijil ta ema üles otsida. Ta unistab purjetamisest ja oleks hea meelega meiega kaasa tulnud:) Väga vapper oli temast igatahes juba jullaga meie paati tulla arvestades korralikku lainetust kai ääres.


Kella 14 paiku hiivasime ankru ja lehvitasime hüvastijätuks Stefaanile ning Javierile, kes olid koos veedetud nädalaga meie headeks sõpradeks saanud. Nemad läksid otse Fijile.