24.detsember, reede
Jõululaupäeva hommik tervitas meid maalilise sissesõiduga laguunilinna Cabo Friosse. Sissesõit laguuni on väga kitsas ja madal. Sattusime tõusuajale ja läksime sealt oma 2 meetrise süvisega ludinal läbi aga sügavusnäidik püsis pidevalt kriitilisel piiril so 3-4 m vahel, langedes kohati ka 2,5-le. Suurema süvisega sellesse laguuni siseneda ei kannataks.
Sõitsime mööda kanalit kesklinna poole. Nagu tavaks saanud, hakkas ühel hetkel mingi mees kai peal kätega vehkima, mis viitas sellele, et meile soovitakse anda ilmselt suuniseid sildumise osas. Pöörasime otsa ümber ja läksime kaisse, kus sama mees aitas meil otsad vastu võtta. Kätega vehkides tegi ta meile seejärel selgeks, et oleme erakais ja, et linna kaikohad algavad ca 100 m pärast. No on ikka naljatilk, mis vehid siis ja kutsud paadi enda juurde.
Panime paadi linnakaisse ja Tom hüppas ka kohe välja – tal oli hirmkiire lennujaama jõudmisega… unustas suure kiiruga isegi passi maha:) Naine käis järel ja Vallo sai niikaua Tomiga väikese intervjuu teha.
Saime Tomi kenasti bussipeale saadetud.
Tom oli meile väga vahva ja lõbus kaaslane. Ta sai selles mõttes ikka tõelise eneseületusega hakkama, et tuli ookeanile teadmisega, et tal on merehaigus. Enamik inimesi, kes teavad, et neil on merehaigus, ei tõsta jalga paadi poolegi. Kahju, et kalaõnn Tomile seekord ei naeratanud aga loodame, et väljakutse vähemalt sai esitatud ja hasart edaspidiseks tekitatud:)
Kiiret kojujõudmist ja mõnusat aastalõppu Sulle, Tom!
Tagasiteel vaatasime üle linnakese peamise vaatamisväärsuse – kaljunukil kõrguva pühahoone koos seda ümbritseva kauni pargiga. Sealt avaneb hea vaade linnale.
Tagasi paadi juurde jõudes oli sinna ilmunud mingi shortsides noormees, kes esitas küsimusi meie paadi ja reisi kohta. Paistab, et antud vastused rahuldasid teda, sest ta kadus ära.
Järgmisena visiteeris meie paati tänava vastas asuva restorani Tia Maluca ehk Hull Eit pidaja. Ta kinkis kaptenile restorani logoga särgi ja kutsus meid sööma. Uurisime, kas selles restoranis oleks võimalust ka õhtust süüa aga kuuldes, et jõulude tõttu suletakse restoran juba kell 17, leppisime lõunasöögiga.
Kalaroog, mida me sõime, oli väga hea. Teenindus super! Suhtlesime inglise keelt kõneleva kelneri abil restorani omanikuga ja kinkisime talle tänutäheks ühe Eesti shokolaadi.
Täis kõhuga oli hea mõte ette võtta väike sport ja nii jalutasid mees ja naine ookeaniranda ning naine tegi väikese jõululaupäeva ujumise:)
Tagasiteel ostis naine meestele mõned jõulukingid … kõige suurem üllatus ootas aga ees – restoranipidaja Milton tuli meid taas nähes uurima, kas leidsime mõne koha, kus õhtust süüa. Kuuldes, et ei leidnud, kutsus ta meid endale külla! Olime rabatud sellisest külalislahkusest! Kella 20 paiku pidi meile siis auto järele tulema …
Taas laekus paadi juurde üks shortsides meesterahvas, kes esitas küsimusi meie paadi ja sõidu kohta ning nõudis, et läheksime temaga kaasa mingeid pabereid täitma väites, et ta on sadama töötaja. Naine selgitas, et hommikul juba andsime kõik tarvilikud vastused aga sellest polnud abi. Mees soovitas selle kummalise mehe pikalt saata. Naine oli ettevaatlikum.
Vallo tuli naisega kaasa. Väidetava sadamaametniku autoga sõitsime üle silla teisele poole kanalit. Seal asub korralik mereväeosa, kus istusime Valloga järgmise tunnikese saamata aru, mida meist tahetakse. Lõpuks viidi meid autoga tagasi paadi juurde. Mingit raha me maksma ei pidanud, ühtegi paberit ei saanud.
10 minuti pärast oli shortsides tegelane tagasi ja … kinkis kaptenile pudeli shampust soovides Merry Christmas! “Naine, mida te temaga seal tegite?” oskas mees selle peale vaid kosta… Suur aitähh Cabo Frio mereväeüksusele!!!
Naine otsis pisut snäkke lauale ja avasime shampuse ning jagasime kingitusi. Saabuski Milton. Tal oli inglise keelt kõnelev vennapoeg kaasas, mis lihtsustas olulisel määral suhtlust.
Milton elab kahekorruselises majas, mis asub kõrgemate hoonete vahel. Hoone keskmises osas paikneb bassein ja sellel osal katust peal pole. Basseini ümbritsev ala on kaetud lopsakate taimedega. Köök on suur ning meenutab pisut restorani kööki oma erinevatesse külgedesse avanevate lettidega, kust on mugav valminud toite eluruumidesse anda ning kasutatud nõusid vastu võtta. Toa nurgas on kuusepuu, lauad on kaetud ja kõik on väga hubane ning mõnus.
Joome veini kuniks laekuvad ülejäänud külalised, keda meile põhjalikult tutvustatakse – kõik on Miltoni lähisugulased. Rahvast koguneb kokku ca 15 inimest. Neist inglise keelt räägib vaid üks. Suhtleme google translate abil.
Lauda ei istuta enne kl 24. Söögiks pakutakse ahjus hautatud loomaliha, küpsetatud superkana (pidi mingi hormoonide kombineerimise teema olema), kastmes kala, riisi, ahjukartulit ja erinevaid salateid, millest põnevaim oli katrulisalat ananassiga. Perenaine oli teinud võrratut tööd!
Jõuluvana ei tulnud aga mängiti lustakat kingituste jagamise mängu. Kokku oli lepitud kingituse teema (shokolaad) ja piirsumma. Igaüks sai loosiga kellegi nime, kellele ta tegi kingituse aga kingi saaja pidi antavate vihjete põhjal ära arvama, et kink on talle mõeldud. Vihjed olid humoorikad, aegajalt hüppasid püsti valed inimesed ja see tegi kõigile palju nalja.
Ka meile olid väikesed sümboolsed kingitused ehkki me mängus ei osalenud. Meie kinkisime perele oma varudest vorstiabi hirve suitsuvorsti, paar pudelit mulli ja rukkilille kujutisega kõrvarõngad perenaisele. See oli imetore pidu ja oleme Miltonile siiralt tänulikud, et ta avas meile jõuluõhtuks oma koduuksed! Brasiillased on ikka uskumatult lahke ja tore rahvas!
25. detsember, laupäev
25. detsembril lahkusime varahommikul so kl 6, et valges Riosse jõuda. Ehkki oli taas tõus, jäime kiiluga laguuni sissesõidu kanali põhja kinni. Thruster aitas hädast välja.
Motoriseerisime mööda kaldaäärt Riosse. Enne lahte sissepööramist nägime ühte vaala mööda ujumas. Naine tegeles kalapüügiga ja sai hoolimata meeste speptilisest suhtumisest ühe ka täitsa iseseisvalt kätte. Mis sest, et ei olnud kolmekilone…
Kuna tuul oli vastu, siis jõudsime Rio lahte siiski alles pimedas. Kaugelt paistis mingi värvilistes tuledes lossi moodi asi. Püüdsime mõistatada, mis see küll olla võiks. Lähemale jõudes selgus, et see on suur naftaplatvormide ehitamisel kasutatav laev, mis hiilgas miskipärast täistuledes.
Keset lahte paistab samuti mingi kummaline asi, mis meenutab esmapilgul pinnale tõusnud allveelaeva aga lähemale jõudes saame aru, et tegemist on saarega … hiljem selgus, et hoopis kohaliku Kuuli munaga.
Taevas lastakse põnevaid rakette – need tulevad justkui mingi üleskerkiva õhupalli pealt ja ei lenda ülespoole vaid hoopis tähesajuna allapoole. Ilus on igatahes. Ja uskumatu on mõelda, et olemegi Rio de Janeirosse välja jõudnud!
Võtame suuna sadamale ja kinnitame ennast esimesse vabasse kaisse (sadam on üpris tühi). Keegi meie vastu huvi ei tunne. Kobime magama.