5. november, reede

Las Palmase kõige suurem sadam on avalikus omandis ja seetõttu väga odav. Üks ööpäev kaikohta maksis meie jahile ainult 10 eurot (vesi ja elekter korralik). Lisaks tuli muidugi võtta kaardid (10 eur tükk), millega sai väravast läbi ja dušširuumidesse. Tasuta wifit sadamal pole (taas tuleb loota söögikohtadele). Pesu pesemine maksab 7 euri masinatäis aga see sisaldab ka pesuvahendi kulu. Kuivati maksab 50 senti 3 minutit ja sellega eriti midagi kuivaks ei saa – isegi, kui mitu korda proovida.

Sadam ise on ilus oma palmipuuallee ja restoranide tänavaga.

Hommikusööki läksimegi sööma seal olevasse Sailor’s Bar’i. Väga hea hommikusöögi menüü ja korralik kohv!

Edasi läksid seeniorid linnaga tutvuma ja naine suundus murelikult sadamakontorisse, et informeerida ametnikke meie täiendavast kolmest paadielanikust ja küsida neile üks uksekaart juurde. Üllatuslikult ei tundnud sadamaametnikud mingit huvi meie “salakauba” isikudokumentide vastu ja lisakaardi saime probleemideta.

Käisime kohalikus suures kaubakeskuses, kus olime enne COVIDi perioodi saart külastades väga heade hindadega suurepärast kaubavalikut nautinud. Keskuse kolmest korrusest oli avatud ainult esimene ja seegi valdavalt toidukaupade müügiks. COVIDi mõju on tuntav igal pool.

Täna on mehe sünnipäev ja selle väärikaks tähistamiseks reserveeris naine laua õhtusöögiks sadama kõige peenemas restoranis. Naise järgmine ülesanne oli broneerida sukeldumiskursus, et testida kaasavõetud varustust ookeani tingimustes.

Vaatamata tuulistele ilmaoludele ja tugevalt lainetavale ookeanile õnnestus naisel ennast sokutada sadama sukeldumiskeskuses pühapäevahommikusse sukeldumispunti (sukeldumisi korraldatakse ainult siis, kui piisav punt koos). Tasu oli krõbe – 65 eurot hoolimata oma varustusest. Aga mis parata, kogemusi on vaja hankida.

Üks asi väärib ehk veel märkimist – naine oli raamatutest lugenud, et üks kõige pikemalt merehädas ellujäänud mees oli seda suutnud teha tänu mahajäetud paadist kaasahaaratud harpuunile, mis võimaldas hankida kala ja kalaliha andis ka ellujäämiseks tarviliku vedeliku. Selle peale otsustas naine hankida paati harpuuni … mis iganes puhuks… Mees muidugi vangutas vaid pead ja avaldas arvamust, et see on ju sisuliselt sama, mis vibu … no ei tea, kas ikka on … eks elu näitab …

Õhtul kella 8-ks kogunesime siis kõik sadamarestosse, mille nimeks on Terraza Pantalan ja see nimi ei ole siin asjata ära toodud. Toidud selles kohas on lihtsalt müstiliselt head, eriti soovitaks proovida kala, seente ja krevettidega täidetud pankooki … täiesti ebareaarne kulinaarne kogemus!

Mehed jäid traditsiooniliste grillitud ribide juurde, aga ka need olid superhead.

Ühesõnaga, igati õnnestunud õhtusöök!

Palju õnne, kallis mees!

6. november, laupäev

Laupäev osutus ootamatult toredaks päevaks, sest meile tuli külla Riho, kohalik väliseestlane ja suurte kogemustega meremees. Ei, me ei tundnud Rihot enne aga head sõbrad Eestist olid Rihole meist rääkinud ja palunud üle vaadata, kuidas meiega lood on … kas me oleme ikka valmis ookeaniületuseks ja kõigeks muuks planeerituks. Juba iseenesest fakt, et Riho meid üles otsis, pani mõtlema, kui ühtehoidev rahvas me tegelikult oleme! Eestis seda niimoodi ei taju … sageli jääb mulje, et eestlase meelisroog on teine eestlane, aga siin välismaal – siin ilmneb eestlase tegelik loomus – siiras huvi, hoolivus, abivalmidus oma kaasmaalase suhtes … see on uskumatu ja imetlusväärne!

Riho andis meile palju häid soovitusi, jagas oma kogemusi ja lõpuks isegi otsis meile uue jahi, mis tema hinnangul Cape Horni jaoks paremini sobiks! Hämmastavalt osavõtlik ja suurepärane inimene, mida kinnitas ka asjaolu, et praktiliselt kõik, kellega me sadamas kokku puutusime, tundsid Rihot ja olid valmis meid kui Riho sõpru aitama … nii saime isegi võimaluse jääda sellesse suurepärasesse sadamasse veel üheks päevaks! Suur- suur aitähh Sulle, Riho! Selgus, et Riho elabki Cran Canarial oma jahi peal … õigupoolest on tal isegi kaks jahti, millest üks on põhja- ja teine lõunasadamas. Ja tuli ka välja, et kõik kolm sadamas nähtud mootorratast on Riho omad:) On, millega pensionipõlve sisustada:)

Õhtul Picasso peal koos Riho ja linnatuurilt saabunud seenioritega Vana Tallinnat limpsides tervitas sadam meid fantastilise ilutulestikuga … see oli seotud ilmselt ARC-i avamisega, aga ajastus oli nii hea, et tundus, nagu oleks see taevasse lastud ekstra meile:) Enam paremaks minna ei saa, tundub vahel!

7. november, pühapäev

Kella 9-ks hommikul läks naine sukeldumiskontori juurde. Paberimajandus korras, võeti naise varustus sadamast paadi lähedalt peale ja sõit sukeldumiskohta võis alata.

Eelmise päeva hommikul oli naine käinud linnas ja hankinud omale vee all pildistamiseks kaamera. Kahjuks polnud eriti aega, et ennast selle võimalustega lähemalt kurssi viia ja niisiis kasutas naine sõidu ajal veel viimast hetke ja tutvus tarviliku vidinaga. Sukeldumiseks mindi vette maalt (mitte paadist). Kuna laine oli suur (ca meetrine), oli see üsna keerukas tegevus arvestades, et seljasolev varustus on ju raske.

Pundis oli lisaks naisele veel 5 inimest, kes kõik olid oluliselt kogenumad (st teinud vähemalt 150 sukeldumist, võrdluseks naisel vaid 12) ja ilmselgelt ei jäänud nad selle üritusega kuigi rahule, kuna tugev laine keerutas põhjast sodi üles ja muutis nähtavuse kehvaks. Lisaks polnud päikest, mis omakorda halvendas nähtavust. Naine oli aga säravalt rahul, sest kogu varustus toimis ja see oli esimene kord ookeanis iseseisvalt hakkama saada:) Sisendas ikka oluliselt kindlustunnet edaspidiseks (ja sel hetkel naine veel ei teadnud, kui peatselt seda hädasti tarvis läheb).

Taas paati jõudes viskas naine fotoaparaadi tavalisse kraanivette ligunema (et sool aparaadile kahju ei teeks) ja uuris, kas veealustest piltidest midagi vaatamisväärset ka välja tuli … no mitte eriti:( … vaja veel üksjagu harjutada:)

Mees tegeles samal ajal meile satelliidi kaudu tuuleprognoosi saamise võimaluse tekitamisega. See on tarvilik pikematel ookeaniületustel. Ilma satelliidiprognoosita oleks ilmateadet vaid 5 päevaks ja see ei ole kindlasti turvaline. Nüüd on meil aga olemas isegi satelliidi e-mail st, lisaks satellidi telefonile, saame ookeanil olles ka emaile saata ja vastu võtta. Väga tubli, mees!

Õhtul võtsime takso (mis on linnas mugav ja mõistliku hinnaga transpordiviis) ja sõitsime linna merepoolses osas asuva poolsaare teisele küljele. Seal näeb tegelikku kohalike elu, melu ja mõnusat äraolemist. Nautisime ileilusat päikeseloojangut mõnusa õhtusöögiga ja jalutasime sadamasse tagasi. Saame aru küll, miks inimestele see saar meeldib:)

8. november, esmaspäev

Käes on ärasõidu päev. Kapten otsustas lahkuda kl 16 paiku, et teha öösõit ja jõuda Tenerifele järgmisel hommikul piisavalt vara. Tuuled on soodsad ehkki seenioritele vast pisut liiga tugevad (ca 13-14 m/s) aga nad lubasid vapralt toime tulla 🙂

Päev algas, nagu ikka, ühise hommikusöögiga. Saatsime seeniorid taas linnapeale ja suundusime ise paadipoodi. Riho oli soovitanud teha mitmeid täiendusi paadi kinnihoidmise- ja kinnituskohtades. Selleks oli vaja vidinaid. Naine täiendas tublisti ka meie sõpruslippude kollektsiooni – Las Palmase sadama paadipood on esimene koht, kust saab Atlandi ookeani teise kalda riikide ja saarte lippe ja siin on need mõistliku hinnaga (teiste mereseiklejate blogidest on naine aru saanud, et kohapeal küsitakse nende eest mõnikord hinge hinda).

Ülejäänud päeva sisustasime paadi putitamise ja koristamisega. Mees lõpetas päikesepaneelide elektritööd, naine puhastas külmkappi ja tuulutas pesukappe. Mitmed teised ümberilma purjetajad on juba alates Biscaiast hädas olnud hallituse ja kopitusega. Meil seda probleemi siiani õnneks pole olnud. Siiski oleme võimalikud ohukohad üle pritsinud spetsiaalse hallitusvastase vahendiga, mis on väga tõhus.

Riho soovitusel tegi naine veel ühe asja, võttis ühendust ühe meie Brasiilias peale tuleva madrusega ja palus tal hankida raamat Storm Tactics. Riho kinnitusel läheb meil seda teadmist vaja.

Taas läks tuksi meie toilet nr1 – naise arusaama kohaselt sai paak täis ja sisu hakkas mingi tihendi vahelt välja pressima. Mehe selgituse kohasel oli anduriga mingi jama. Sõltumata põhjusest oli hais ebameeldiv ja naine kadus pardalt esimesel võimalusel.

Kella 15 paiku kogunesime kõik taas pardale ja tegime ettevalmistusi ärasõiduks. Kui kl 16 paiku olime valmis otsi andma, märkasime paadile lähenevat naisterahvast supilaual. Reibas TERE! ei jätnud kahtlust, meile oli saabunud veel üks külaline!

Kuna mull oli just avatud, tõime kiirelt ühe klaasi juurde ja saime tuttavaks Etheliga, kes oli meie siinviibimisest kuulnud Riholt. Ka Ethel elab Cran Canarial oma purjepaadis (samas sadamas). Tema teada on selles sadamas praegu veel viis paati, kus Eestlased elavad.

Tal endal on tegelikult saarel ka väike korter aga paadis on ikka mõnusam, nagu ta ise ütleb:) Ta armastab varahommikuti, kui hoovus toob sadamasse puhta vee, paadist ujumas käia, supilauaga sõita ja mägedes matkata. Vahel võtab ette ja purjetab naabersaarele … See kõik kokku teebki Kanaari Saartest nii mõnusa elupaiga:) Aga mine sa tea, ehk Ethelgi otsustab ühel hetkel mõneks ajaks oma mõnusast elust saarel loobuda ja ühineb meiega ümberilma reisil 🙂

Kallistasime lahkudes ja Ethel tegi meist pildi ning sõlmis seekord ise otsad lahti ja viskas paati – lihtsalt uskumatu, kui toredaid hetki ja inimesi saatus meie teele saatnud on!

Jällenägemiseni, Cran Canaria!