umberilma.ee

Froala

Froala

Froala

Froala

Froala

Froala

Froala

Froala

Froala

Froala

Froala

Froala

Froala

Froala

Froala

Froala

Froala

Froala

Froala

Froala

Froala

Froala

2. etapp, Kiel-Amsterdam, 26.09-1.10.2021

Thursday 30 September 2021 20:27

26.september, pühapäev

Hommik tervitas meid järgmise elegantse sillaga, mis ühendab mandrit ja Fehmam saart. Silla nimeks siis vastavalt ka Fehmamsundbrüke.


Ilm on juba suvine - sooja üle 20 kraadi ja saab mõnuleda sooja päikese käes.

Kieli lahes sattusime hämmingusse - tundus justkui oleksime sattunud keset suurt purjeregatti ... nii kaugele, kui silm ulatas, oli laht igasugu purjekaid tihedalt täis. Tuleb välja, et nii veedetaksegi Kielis kaunist pühapäeva - jaht sõpru täis ja merele... meil on sellest taas õppida...

Harisime ennast eesootava kanali ladusamaks läbimiseks kasutades internetist leitavat juhendit "Guidance for operators of recreation boats Kiel Kanal". See on kanali läbimise ametlik juhend ja kõigil, kel plaan kanalit kasutada, oleks kasulik see läbi lugeda.


Sadamasse jäime sisuliselt Kieli kesklinnas keset linnamelu, mis ongi selles linnas õhtuti koondunud mere äärde.


Sadama tasu oli tavapärane 30 euri, kuid lisaks pesumasinale (mille kasutuskord maksis 4 euri) oli olemas ka pesu kuivati (kasutuskord 3 euri). Kuna eelmine kord oli pesu kuivatamisega igavene jama, oskas naine seda kõrgelt hinnata. Dušši kasutuskord maksis ühe euro ja selle eest võisid lobistada palju soovisid. Elekter oli sadama tasu sees, vesi ka. Tankida selles sadamas ei saanud. Prügikastid olid remondis:)

Jalutasime rannapromenaadi mööda vanalinna. Kalda ääres oli kaks hiiglaslikku kruiisilaeva - ühel ees tuttavlikud Baltimere punased musihuuled, teine oli nii suur, et ei tahtnud kaadrisse mahtuda... polegi nii suurt varem näinud.


Peale mõnusat saksalikku õhtusõõki õdusas rohelusse uppunud vanalinnas vantsisime jahi peale tagasi. Tegelesime poole ööni oma blogiga ja saime lõpuks esimese märgi maha:) Magamiseks eriti aega ei jäänud, sest juba kell 4 hommikul tuli tõusta - kirjade järgi lubati kanalile alates kl 5-st.

27. september, esmaspäev


Varahommikul kell 4 kantseldas naine unised mehed üles, sest nagu kanali juhendis kirjas, võib septembris kanalil sõita alates kl 5-st. Kell 5 olime ka kanali lüüsi värava ees, kuid paraku oli see kinni ja ühtki hingelist polnud läheduses.


Otsustasime tegeleda lüüsi tasu maksmisega. Selleks pidid olema lüüsi sissekäigust paremal makseterminalid. Leidsimegi terminali, kuid seal peal oli kiri, et seoses remonttöödega väiksemas lüüsis on lüüside ja kanali kasutamine tasuta. Sobib hästi:)


See tähendas, et pidime kasutama koos suurte laevadega suurt lüüsi. Siiski tundus ka suur lüüs olevat kahtlaselt vaikne. Naine kaotas kannatuse ja kasutas raadiot, et lüüsimeistrilt üle küsida, kuna lüüs avatakse. Vastuseks saime, ei täpselt ei oska öelda aga kindlasti mitte enne kui valgeks läheb. Kästi jääda instruktsioone ootama.


No võite nüüd ise arvata, kuidas naine selle peale meestelt varase äratuse eest sugeda sai ... ei aidanud tee ega võileivad. Sidusime jahi ooteala lähedusse kinni ja kobisime magama. Naine kuulis läbi une, et raadios öeldi midagi sailing boatide kohta ja läks laevalaele asja uurima. Väljas oli valge ja lüüsi ette oli tekkinud ootavaid jahte. See on hea märk! Mehed aeti taas üles ja seekord läks asjaks.


Tähtis on teada, et lüüsi on lubatud siseneda, kui valged tuled vilguvad. Kogu see lüüsi läbimine on tegelikult lihtne protseduur. Veetase lüüsis langes alla poole meetri, mida peaaegu ei märkagi, kogu protseduur kestis alla poole tunni, sest suuri laevu oli vähe.


Teisel pool lüüsi läks naine teed tegema ja mehed lõbustasid ennast ees söitva väikese purjekaga, mille juht kadus pidevalt roolist paadi sisemusse ja hüppas sealt iga kord välja hetk enne paadi kaldasse sõitmist ... korrigeeris siis suunda ja kadus taas.


Peatselt ilmusid välja ka hiiglaslikud konternerlaevad ... ikka ebareaalme tunne oli neist pelgalt mõnekümne meetri kauguselt mõõduda. Väidetavalt pidi neid ööpäevas läbi kanali kühveldama sadakond. Enamus siiski öösel - mittelõbusõidu alused võivad kanalit kasutada ka pimedal ajal.


Peale nädalajagu mere-avarusi oli kummaline ühtäkki metsade keskele sattuda. Kanal sobib imehästi linnuvaatluseks – lisaks luikedele oli seal kormorane, kajakaid, kiivisid ja erinevat sorti pardilisi sh lumivalge part, kelle Veiko vannipardiks ristis.


Katsetasime seal pisut ka kalapüügi varustust aga otsustasime siiski professionaalid ära oodata:)


Kanal on 89 km pikk ja võimaldab kokku hoida 460 km karmi Põhjamere teed. Ehitusel osales ca 9000 töölist ja seda tehti 8 aastat. Kanal avati 1895. aastal. See paikneb 100%liselt Saksamaa territooriumil ja sakslased peavad seda mh ka oluliseks militaarobjektiks.

Kanalis ei tohi purjetada (st tuleb kasutada mootorit). Üldiselt päevaajal kanali külgedele seisma jääda ei tohi. Ka öösel seismiseks on loetud arv kohti. Kuna me Kieli sadamas kütust ei saanud, sõitsime sisse ainsasse linna, mis kanali ääres oli – Rendsburgi (st väljasõitu põhikanalist). Sadamas oli vaikne. Sadamakaptenit, kes oleks saanud meile kütust müüa, polnud kohal. Otsustasime linnapeal väikese ringi teha ja pisut provianti hankida. Pets leidis sadama promenaadilt ühe narmendava koduse trikoloori … vähemalt õiget pidi mastis …


Nähes taas üht põneva ajaloo ja hästi säilinud saksi arhidektuuriga hubast sadamalinnakest on minus küpsenud otsus, et tagasi jõudes tuleb taas soetada mootorratas ja ette võtta tuur "Saksamaa sadamalinnad" Julgen seda soovitada ka kõigile meie blogi lugevatele BMW motoklubi kaaslastele:)

Sadamasse tagasi jõudes oli olukord muutusteta st sadamakaptenist polnud endiselt midagi kuulda. Kuna meil on tagavara kütus kanistritega peal, otsustasime ootamisele rohkem mitte aega kulutada. Kanalil tohib septembris sõita kuni kl 19.30-ni. lihtne arvutus näppudel näitas, et õhtuks me kanalit läbida ei jõua. Kiirustasime seega lubatud peatuspaika , mis asus Kanal 33 Pansioni bierkarteni kõrval. Õhtusöögiks võtsime sealt õlle kõrvale fish&shipsi ja arutasime Petsi kodusõidu alternatiive. Taksot varahommikuks igatahes tellida ei õnnestunud... üleüldse tasub mainida, et sakslaste inglise keele oskus on olnud siiani väga haruldane nähtus.


28. september, teisipäev
Startisime hommikul kl 6 paiku, et jõuda 8-ks lüüsi juurde. Enne lüüsi panime Petsi maha ja kallistasime veel kõvasti enne eesootavaid seiklusi - tema seiklus oli kojujõudmine, meil tormi eest ära pagemine. Pets oli meile väga suureks abis kogu sellesse uude eluviisi ja rutiini sisseelamisel. Ei kujuta ettegi, kuidas ilma temata hakkama oleksime saanud. Peaasi aga, et ta jäi ka ise selle ettevõtmisega säravalt rahule ja nagu ta ise ütles, jõudis tema kajut talle selle ajaga päris armsaks saada :) Aitähh Sulle, Pets toreda koos veedetud aja eest!

Lüüsi läbimine läks taas ludinal ja midagi erilist selle kohta öelda polegi. Elbel lükkas meid edasi korralik jõevool (+3kn). peatselt tõmbasime purje üles ja vuhisesime lootustandva 6-7 knotsiga Oostende poole. Sinna on ca 300 meremiili ehk hea tuulega kaks pool ööpäeva sõitu. Merel on palju kalatraale, mis näevad päris põnevad välja.

Öises vahetuses olime nüüd kahe tunni kaupa iga vahetuse ajal olime ca pool tundi koos üleval ja naine tegi teed, et vahis istunu sooja sisse ja vahti tulija une silmist saaks. 

Taas on naise vahetus. Mängime seekord koos strateegiamängu "Laevad öös". Meie paat on see, mille ninast jookseb kaks pikka kiirt, millest sinine näitab liikumise suunda. ümbruses olevatel laevadel on ninas lühem kiir, mis näitab nende liikumissuunda. Meie kursil olevate laevade liikumiskiirus on 9,3 kn, meie oma 6,2kn. Meie paadi manööverdusvõime ilma purjestust muutmata on ca 30-40 kraadi paremale, vasakule ilma purjestust muutmata antud tuulega rohkem pöörata ei saa. 

Eesmärk on jõuda laevateest ca 0,7 nm kaugusele (et allpool olevad kalatraalid ees ei tolgendaks). Purjestust pole soovitav näppida, sest esiteks on see pimedas tugeva tuulega tülikas ja teiseks ärkab siis mees kohe üles (ja seda me ju ei taha:). 

Selliseid väikeseid ülesandeid tulebki vahis istudes alailma lahendada, päriselus tuleb veel arvestada, et kui strateegia valmis, võib mõni ümbritsev laev ootamatult kurssi muuta ja see muudab kogu mängu. Ja loomulikult tuleb kriitilisemates olukordades ka purjestust muuta:)

Igatahes edenesime sel päeval jõudsasti ja see toitis tublisti lootust tormi eest ära sõita. Pets jõudis ka õhtuks kenasti koju:)


29. september, kolmapäev

Hommikul uurisime iga natukese aja tagant tuuleprognoosi. See näitas, et veidiks tuul vaibub, siis keerutab ja muudab suunda nii, et hakkab puhuma merelt maa poole ja on seejuures üsna tugev. Kasutasime vaiksemat hetke ja tõmbasime kenu poole peale.

Nagu lubatud, tuul peatselt ka tõusis. Saime ruttu aru, et puri kiirendab ainult meie kaldasse triivi ja mässasime tugevas tuules kenu sissesikutamisega.


Olime kaldale ohtlikult lähedale triivinud ja mees pööras paadinina otse merele, vastu tuult ja lainet. Mootor jõudis meid kaldast eemale vedada 2-3kn/h. Läks terve igavik (mitu tundi) enne, kui Veiko julges laevanina rannikuga paralleelseks pöörata. Edasi liikusime ca 5 kn/h. Tuul järjest tõusis ja jõudis kl 16-ks ca 16m/s -ni.

Ees olid kenu otsad korralikult krussis ja mees saatis naise neid lahti päästma. Lained olid ca 5-6m ja käisid iga natukese aja tagant üle laevalae. Pusa lahtiharutamine võttis jupp aega ja kokpitti tagasi jõudes oli naine kontideni läbimärg. Väljas oli 14 kraadi sooja... kuidas eesolev öö üle elada?


Just selliseks olukorraks oli naine ette valmistunud - märjad riided seljast, kuivad asemele ja kuivülikond selga. Kõige peale tormijope ja kummikud. Nüüd oli jälle soe ja kuiv. Sukeldumiseks mõeldud kuivülikonnast, mis kõlbab ka tormiülikonnaks lahkus naine alles kuivale maale jõudes aga sinna oli veel pikk tee minna.


Ees oli militaartsoon. Sellest ringiga möödumiseks oleks tulnud sõita veel miile maast eemale (so kohutav ajakadu). Naine otsustas uurida, kas ehk tohib seda tsooni läbida ja võttis raadio teel ühendust rannavalvega. Sealt uuriti, kust me tuleme, kuhu läheme, mitu inimest ja mis rahvusest on pardal. Kui nad kuulsid, et suundume Oostendesse ega plaani Hollandis maabuda, siis saime vastuseks, et praegu militaaralas midagi toimumas pole ja võime sealt läbi sõita.


Saabus öö, tuul oli valdavalt 17-18m/s, ulatudes iiliti 19 m/s-ni. Väljas oli pilkaselt pime, sadas vihma, taamal sähvis äike, majakõrgused lained rullisid jahi alt läbi, jaht oli hullult kreenis, peakohal tiirutas rannavalve kopter ... tundus nagu oleksime sattunud actionfilmi ... Laine lõi tagumise reelingu küljes oleva päästevesti tulepoi lahti ja see hakkas jahi taga vees vilkuma. Selle peale kaotas rannavalve kannatuse (kuna raadiole vastas enne naisterahva hääl, siis nad arvasid ilmselt, et pardal on mingid kaks hullu Eesti tädi) ja võttis ühendust. Küsisid, mis plaan meil on. Mees oli roolis ja naine vastas taas ning selgitas, et kuna ilm on hull, oleme sunnitud varju otsima lähimast sadamast. Kergendusega hääles anti meile kohe trafficmasteri kanalinumber. Naine kutsus trafficmasteri välja ja see kinnitas, et sadamakoht meile on olemas ja meid oodatakse. Nüüd oli vaja ainult kohale jõuda ... tuulekese kaart oli parasjagu selline:

Fairwater Den Helderi sadamasse on kitsas ja pikk ning sisuliselt keset merd. Veel sadama sisenemiskohas oli tuul 15m/s ja kõva lainetus. Naine aitas kõrgete lainte vahelt navigatsiooni poisid otsida ja mees tegi imet nende vahelt osavalt läbi laveerides. Peale keskööd jõudsime surmväsinutena kohale. Meie üllatuseks olid otsi vastu võtma tulnud mehed hoopis sakslased - pärit läheduses asuvalt jahilt. Kinnitasime jahi ja vestlesime pisut. Leppisime kokku, et räägime pikemalt hommikul.


Tormi eest ära sõitmine seekord paraku ei õnnestunud ... eks näis, kuis edasi ...


30. september, neljapäev

Magasime poole päevani. Kui lõpuks silmad lahti saime, tegeles naine kohalike olude selgitamise ja korra majja löömisega, mees toimetas arvuti taga omi asju. Päevavalguses selgus, et sadam on tõesti avamerele praktiliselt avatud.


Sadamas on korralik jahtklubi ja õppebaas vinge varustusega - hiljem saime teada, et see kuulub merekoolile.


Kai ja kalda vahel võis juba näha mitmesuguseid Põhjamere elukaid.


Kai koha eest tuli maksta 1.42 euri meetri kohta ehk siis ca 17 euri päevas meie jahi puhul, mis sisaldas ka elektrit, dušši ja pesumasina ning kuivati kasutamist. Sadamas saab tankida ja tasuta wifi on kiire. Kõige olulisem oli aga info, et hoolimata merel möllavast tormist on võimalik edasi liikuda mööda kanalit. See tähendab, et homme hommikul on start!


Kohtusime kail meid öösel aidanud sakslastega ja leppisime kokku, et läheme neile kl 18 paiku külla. Enne seda käisime veel linnas. Seal on korralik meremuuseum koos piraka allveelaevaga.

Linnake ise oma madalate majadega erilist muljet ei jätnud. Kui küsisime poest mune. Öeldi, et homme tuleb ... hm, meenutab pigem külapoodi... Samuti ei õnnestunud hankida kusagilt kohalikku lippu.


Kl 18 paiku võtsime kaasa pisut provianti ja Eesti sadamaid tutvustava raamatu ning koputasime sakslaste jahi so 16 meetrise korraliku sportpurjeka uksele.

Üllatuslikult vaatas meile vastu suisa 11 meeskonnaliiget!

Selgus, et tegemist on Aarchenis asuva Akadeemilise Purjespordi Liiduga (Academic Sailing Association of the RWTH in Aachen), koduleht https://www.asv.rwth-aachen.de/cms/index.php?option=com_content&task=blogcategory&id=55&Itemid=26


Mulle siiani segastel asjaoludel paikneb see merekool koos oma jahtklubiga keset Saksamaad st merest on asi ikka päris kaugel aga sakslasi ei paistnud see häirivat…

Purjekas kuulub liidu jahtklubile, kus on ca 200 liiget. Klubi liikmeks saab astuda peale Aarcheni merekooli lõpetamist. Õpingute ajal on teevad üliõpilased jahil vabatahtlikke töid ja selle eest saavad nad purjekal erinevaid etappe kaasa sõita. Praeguse meeskonnaga oli jaht lõpetanud etapi Kiel - Den Helder, peal oli mh kaks üliõpilast, kes olid saadud kogemusega säravalt rahul. Ülejäänud klubi liikmed olid juba vanemad. Nemad jahi hooldustöödega ei tegele, kuid nende liikmemaksudega peeti klubi üleval fear enough. Kahe päeva pärast tuleb jahile uus meeskond st, jaht on terve suve pidevas kasutuses. Käinud muuseas ka teiselpool Atlandit. Tutvustasime ka oma jahtklubi ja Eestis purjetamise võimalusi ning muidugi iseenda reisiplaane. Meeleoluka koosviibimise lõpetuseks kirjutati meie jahtklubile Aacheni jahtklubi poolt tervitus ja lahkusime sõpradena.

Enne magamaminekut õmbles naine veel valmis Hollandi lipu - eesootavatele kanalitele ei tihka ju ilma minna.

1. oktoober, reede
Hommik algas kütuse ja vee tankimisega ja siis teele. Plaan on sõita läbi Hollandi Suure Kanali Amsterdami.

Sissesõit kanalisse läks kohe meie sadama kõrvalt ja alustasime oma teekonda lüüsist.

Lüüs oli suhteliselt väike ja olime seal oma jahiga üksi. Naine istus jahi kinnitusotsa juures valves, et seda vajadusel järele anda. Väravad sulgusid ja veetase tundus juba  ca 10 cm alanenud olevat ... ühtäkki tõusis veetase taas. Väravad avanesid ja sisenes piirivalve alus ning suundus otse meie poole ... no mis nüüd siis - kas varem ei võinud ...  kaks ametnikku tuli pardale, naine läks dokumentide järele, mees selgitas ja näitas ametnikele igasugu jahi kohta käivaid numbreid ... ühtäkki hüüatas keegi eemalseisvast piirivalve alusest - teil jaht ripub! Pagan - lüüs oli vahepeal tühjaks lastud - veetase oli ca 70 cm langenud. Jaht rippus keskmise otsaga lüüsi seina küljes.  Veiko haaras kiirelt noa ja lõikas otsa läbi. Jaht kukkus kõva lartsatusega vette, kuid jäi õnneks terveks. See oleks võinud ka palju hullemini lõppeda. Ametnikud kobisesid midagi vabanduseks ja kadusid. Pagan neid võtaks. Samas - hea õppetund! Lüüsis ei tohi hetkekski lasta tähelepanu kinnitusotstelt - kinnituskoht ei pruugi jahi raskusele vastu pidada ja tulemuseks on auk laeva keres. Pääsesime napilt tänu mehe kiirele tegutsemisele.

Edasi tuli esimene sild. Naine haaras harjumuspäraselt raadio ja palus Bridge Servicel sild avada, tuli segases keeles vastus, ootasime ... ei midagi. Naine edastas palve uuesti, lõpuks küsiti teiselt poolt vastu wich bridge? Nüüd oli naine segaduses - mis mõttes milline ... Silla nime küsivad vist, arvas mees. No muidugi - kuna sildasid on palju, siis on ilmselt hulga sildade kohta ainult üks operaator. Naine otsis välja ja teatas raadiosse silla nime, sild avaneski.. 

Edasi läks teekond nii, et mees oli roolis ja naine istus ning otsis juba ette välja järgmise silla nime, et parajal kaugusel sillast öelda raadiosse kutsung:

"Bridge service, bridge service,
sailing yacht Picasso is waiting for opening bridge named .. "

Silla nimed on enamasti meie jaoks raskesti häälduvad ning pikad ja naine harjutas enne uut silda tavaliselt paar korda kõva häälega selle nime hääldust lõbustades sellega meest:) Teekonnal Alkmaari läbisime 13 silda - siin neist väike kollektsioon:
Sillad ise avati üldjuhul kiiresti (mõnikord tuli oodata kas rongi või kiirabi ülesõitu).  

Ilm oli väga tuuline ja nutikad hollandlased on oma vanad jahuveskid kõik elektritootmiseks ümber tuuninud. Loomulikult oli kõikjal ka ohtralt kaasaegseid tuulikuid. Maastikule andsid tooni lambad jm pudulojused.
Tähelepanuväärne on ka hollandlaste katusekunst - paljudel hoonetel on kivi- või plekkkatus kaetud osaliselt kunstipäraselt õlgedega. Huvitav, kas see annab siis katusele parema vastupidavuse või on lihtsalt ilu pärast.
Jõudsime Alkmaari. Juba mitu silda ette hoiatas sillaoperaator, et kesklinna silda ta enne kl 18 avada 
ei saa. Pidime silla juures ootama 1,5 tundi. Kuna hakkas juba hämarduma, jäime ööseks Alkmaari. Harbormasteri telefon ei vastanud. Kinnitasime end esimesse ettejäänud linnakaisse ja läksime linnapeale. Kohe meie peatuskoha lähedal oli suur toidupood. Täiendasime oma varusid värskete puu-ja köögiviljadega ning piimatoodetega. 
Nüüd helistas tagasi ka harbormaster. Kuuldes, et me ei vaja ei elektrit ega pesemisvõimalust, lubas ta alles hommikul tulla.

Alkmaar ise on väga ilus ajalooline ja hubane linn - jalutasime vanalinnas pikalt.