umberilma.ee

Froala

Froala

Froala

Froala

Froala

Froala

Froala

Froala

Froala

Froala

Froala

Froala

Froala

Froala

Froala

5. etapp, Biscaia laht - Lissabon, 14 - 20.10.2021

Saturday 16 October 2021 17:35

14. oktoober, neljapäev

Olime juba Biscaia peaaaegu ületanud aga üks mure oli naisel siiski veel. See oli seotud Biscaia lahe põhjas kulgeva sügava kanjoniga, kus vee sügavus on ca 4000 m. Lahe äärtes kanjoni ääred järsult tõusevad ja mõne miili jooksul muutub sügavus 400 meetrile. Selline järsk kõrguste muutus teebki Biscaia tegelikult ohtlikuks kohaks, sest eriti üleminek suurelt sügavuselt väikesele võib teatud tuuleolude korral põhjustada ohtlikke laineid, mis on saatuslikuks saanud nii mõnelegi laevale kui jahile. Ja pole ju teada, mis täpsemalt need ohtlikud tuuleolud on ...


Õnneks ei osutunud meie tuuleolud ebasoodsateks ja peale kriitilise punkti ületamist saime hoopis rõõmustada, et laine jäi tuntavalt madalamaks ja laugemaks. Ranniku lähedale jõudes vaibus tuul sootuks ja A Coruna lähistel oli meri juba peegelsile. Raske oli uskuda sellist metamorfoosi ...


A Corunas asub maailma vanim tuletorn (ca 1900 aastat vana), mis on hiiglaslik – 41 m. Heraklese torniks kutsutavasse ehitisse lastakse ka külastajaid sisse … kui nüüd ei jõua, siis tagasiteel tuleb see põnev retk kindlasti ette võtta.

Randusime kl 17 paiku lahepoolsesse sadamasse (linnas on 2 sadamat). Sadama sissepääsu juures on udupeen merevalve hoone.


Otsi vastu võtma tulnud sadamas töötaval noormehel oli mask ees, mis tuletas meile üle pika aja meelde, et COVID toimetab. Mööda sõitis sukeldujate laev - kõigil kuivülikonnad seljas ja ... koroonamaskid peas! No see on juba tase!


Ajasime sadamasse sissemöllimise asjad korda (maksime kahe öö eest 52 euri, mis sisaldas kõike peale pesupesemise) ja istusime sinna samasse sadama restosse, võtsime joogid ning arutasime, mis edasi.


Kuna olime 7 ööpäeva jutti merel olnud, siis kõigepealt tuli loomulikult ennast puhtaks kasida sh mehe nägu korraliku karvatte alt vabastada:) Edasi otsustasime vanalinnas õhtust süüa ja alles siis hakata jälle asjalikuks.


Vanalinn on sadamale väga lähedal. Vanade kindlusmüüride, kellatornide ja kirikute vahele mahtus palju põneva kohaliku arhidektuuriga maju.


Raekoja hoone oli võimas palee, kuhu turiste kahjuks sisse ei lasta.


Küllaga käisime kirikus ja üllatusime, et hispaanlased tolereerivad led-lampidega küünlaid. Kuna küünlad süttisid mündi praost sisse laskmisel kümne kaupa vilkudes, siis meenutas see süsteem tõesti rohkem mänguautomaate kasiinos - Jackpot!

Tagasi jahti jõudes võtsime ette järgmiste päevade tuuleprognoosi ja tuju oli korrapealt läinud - saime aru, et tuleb kiiresti edasi sõita sellest linnast või muidu jäämegi sinna, sest Biscaialt tulevad peale tormituuled, mis mis blokeerivad sadamasuu. Ühesõnaga hoolimata väsimusest tuleb hommikul kiirelt pesta pesu, hankida proviant, teha hädatarvilikud remonttööd, võtta vesi ja kütus peale ning esimesel võimalusel teele asuda.


Naine tegeles poole ööni blogiga, mees kraamis oma tööriistu välja ... lõpuks vajus mõlemal silm kinni.


15-16.oktoober, reede ja laupäev

Päev ja öö möödusid sõites. Päev oli päikseline. Kuna tuult oli vähe ja seegi vähene puhus vastu, olime sunnitud mootoriga sõitma. Laupäeva hommikul kl 10 paiku jõudsime Baionasse.


Sadamas käis kõva sagimine, marina officer (mitte enam harbor master:) selgitas, et täna- homme on toimumas regatta. No väga tore ju!

Sadama kaikoha eest küsiti 30 euri. Väidetavalt sisaldas see elektrit ja wifit aga ühestki silmaga nähtavast võrgust midagi ei tulnud. Kasutasime siis omi ressursse. Kuna sadamal pole ka oma pesupesemisvõimalust (saadeti linna pesumajasse), loobusime sellestki.


Kuna sõiduöö oli seljataga ja kogu eelnev sõiduväsimus veel sees, kobis naine algatuseks magama. Peale mõnetunnist uinakut oli reipus taas tagasi ja aeg oli linnakest avastada. Esmapilgul tundub, et linnas ongi vaid üks promenaadiga peatänav, mis kulgeb mööda kallast.


Esimesest kitsast tänavast sisse põigates saad aga aru, et elu keeb hoopis mujal. Tundus, et iga kolmas maja on kohvik, baar vm söögikoht. Lisaks nendele leiab vanalinnast ka väikseid vahvate kellatornidega hubaseid kirikuid jm pühakodasid, mis olid kl 13 paiku kõik ka avatud. 

Taas sai mängida "küünlamängu", ühes kohas pakuti lisaks küünla-automaadile eksklusiivsena (st kallimalt) ka päris küünalde süütamise võimalust - see ei jäänud kasutamata:)

Edasi loomulikult kindlusesse, mis on kindlasti selle linna pärliks. Ürikute järgi, oli selles kohas midagi kindluselaadset juba Caesari ajal aga oma tänase välimuse sai kindlus umbes 12 sajandil. See on Hispaanias üks paremini tervikuna säilinud suuri kindlusi laiutades 18 hektarilisel maa-alal. Sisse saab muidu ilmselt piletitega (kõik viidad näitasid piletikassa suunas) aga praegu keegi pileteid ei müünud - ilmselt (COVIDiga seotud) turistide puudumise tõttu.

Üleval jookseb rada mööda kindlusmüüri äärt ja avanevad vaated igasse ilmakaarde.


Merepoolses osas paistab rannas nn merebassein, mis on suvel ilmselt populaarne (praegu on merevesi 15°).


Kindluse keskel on loss, mis on suuremalt jaolt taastatud (ja mitte just kõige õnnestunumalt). Lossi on tehtud hotell, (ilmselt eksklusiivne) ja sinna sisse ei pääse.

Kindluse avades olid päris kahurid, mis panid kohalike väikeste Pedrode silmad särama:)


Kindlusel on mitu torni aga kõige vaatamisväärsem on see:


Siia juurde käib ka tore lugu, nimelt räägitakse, et 1485 oli torn kasutusel vanglana ja Pedro Madruga, kes oli tolleaegne tuntud feodaalrüütel ja Galicia kuningriigi oluline poliitiline figuur, röövis isiklikel ja vallutuslikel põhjustel ära Tuy piiskopi ning hoidis teda selles tornis. Legendi kohaselt oli ta piiskoppi vangistuse ajal külluslikult toitnud ja samal ajal lasknud vangikongi teha kitsukese ukse, kust ainult sale inimene läbi pääses.... selline tore moraalse pale test siis:) .. see meenutas mulle kohe ühte hilist lustakat uuringut, kus üks teadlane oli kasutanud äppi, mis arvutas inimese näo kontuuride alusel tema hinnangulise kehamassi indeksi ja võrdles tuntud riigipeade KMI-sid nende riikide korruptsiooni tasemega. Ilmnes selge korrelatsioon, mida kõrgemad olid mõjukate riigijuhtide KMI-d, seda suurem oli riigis korruptsioon:) Meil Eestis seda muret pole - silmaga näha:)


Aga asi läheb veel põnevamaks. Lõpuks lasi see Pedro Madruga piiskopi lahti ja läks katoliku monarhidelt vabandust paluma misjärel ta salapäraselt kadus. Tuleb välja, et suur seltskond ajaloolasi on veendumusel, et ta leppis nende katoliku monarhidega kokku identiteedi muutuses ja võttis endale nimeks Cristoph Columbus ja, et hoopis tema ongi tegelikult Ameerika avastaja!


Tundub esmapilgul jabur aga ajaloolistesse faktidesse süüvides, paistab päris tõenäoline... Näiteks on mõned ajaloolased küsinud, et kui CC oli pärit Itaaliast, siis miks ta kunagi ei kirjutanud itaalia keeles, isegi mitte ittaallastega suheldes? Miks ta pani Ameerikas esimesena avastatud/ vallutatud piirkonnale nimeks Salvador, mis oli Pedro Madruga sünnilinn ja, miks ta ei nimetanud ühtegi avastatud piirkonda Ameerikas Itaaliapäraselt, miks tema käekiri ja allkiri oli väga sarnane Pedro omale jne jne. Kel tekkis huvi, saab lähemalt lugeda siit:

https://blog.oup.com/2015/05/christopher-columbus-death-anniversary

Muuseas veel selline detail, et Amerrikast esmakordselt naastes pani Columbus jala Euroopas esimesena maale just Baionas ja seda sündmust tähistatakse siin igal aastal 1.märtsil.

Väärib märkimist, et agarad ajaloolsed on hiljuti algatanud isegi spetsiaalse säilmete geeniuuringu projekti, et tõde välja selgitada... no saab näha, ehk kirjutatakse tõesti ajalugu ümber:)

Tagasi linna kindlusemüüridele. Merepealt hakkas äkki hirmsat mürinat kostuma. Tuli välja, et regatta asemel toimus siin sel nädalavahetusel hoopis kiirmootorpaatide võidusõit. Piklikud kerged mootorpaadid lendlesid kihutades vee kohal, kõrge veejuga järel. Väga äge vaatepilt! Ei teagi, kas Eestis selle spordialaga tegeletakse.


Peale pikka jalutuskäiku kindluses oli mõnus vanalinnas maha istuda ja nautida kohalikku Baiona salatit, mis seisnes tomatilõikudele laotatud tuunikala tükkides, garneeritud maitsva pruuni kastmega, kõrvale värske ciabatta ja valge vein ... maitses kokku imehästi!


Sadamasse tagasijõudes käis seal kõva jaht paatide ümber lupsu löövatele matsakatele ca 1-2 kilostele kaladele. Nii lapsed kui täiskasvanud jooksid kalakahvadega ringi ja püüsid neist mõnda kätte saada aga edutult. Naine kraamis välja oma kalapüügi lisavarustusega vibu, mille peale kõik ümbruskonna paadielanikud kaile seda imeasja uudistama tulid, aga läks juba pimedaks ja kalu polnud enam näha ... tuli see üritus hommikule lükata.



17. oktoober, pühapäev

Hommik algas niisiis naise vibukalastuse projektiga ehk nagu mees ütles: kalad said kõvasti naerda:) Umbes pooletunnise sehkendamise tulemuseks oli kaks merepõhjas lebavat noolt ... naine otsustas merepõhja reostamise selleks korraks katki jätta - väga vähetootlik tegevus ... seda enam, et iga nool maksab 14 euri... Järgmine katse/harjutus tuleb läbipaistvates soojades vetes, kus saab noolele tarvidusel järgi sukelduda.


Sõime hommikust ja andsime otsad. Ees ootas Porto. Sõitsime piki rannikut 2,5 -3 miili kaugusel. Päeval sadas vihma ja veetsime selle suuremalt jaolt paadis sees vaheldumisi navigeerides ja sohval tukkudes.


Öösel, kui hakkasime lähenema Portole, võttis strateegiamäng "laevad öös" ühtäkki enneolematud mõõtmed - lähedalasuvast sadamast tuli ootamatult korraga merele ca 20 kalalaeva! Mehel läksid silmad ümmarguseks ja ta kadus kiiresti tekile. Naine jälgis "mängu ilu" sohva pealt Ipadist.

Jumal tänatud ikka, et AIS on välja mõeldud! Ei kujuta ette, kuidas sellisest pusast ilma AISita aru saada ja puhtalt välja tulla.... radar aitab muidugi ka aga ei ütle, mis liiki objektiga on tegu ja mis suunas ta liigub. Elik AIS-i pealt kokku hoida ei soovitaks küll ühelgi võõrastesse vetesse rändama minejal.


Portos on ainult üks jahtsadam. Vaikses ja selges öös oli sinna imeilus sisse sõita. Sadam on korralik ja 24/7 on neil oma turva, kes ka öised saabujad vastu võtab aidates lambiga välgutades õiget kohta leida. Väga sümpaatne!

Saime kohe ka kiipkaardi, mis võimaldas veel enne magamist dušši all ära käia. See oli iseenesest naljakas üritus, sest kui oled pikalt merepeal kõikunud, ja lähed maapeal kohe väikesesse ruumi (mida isegi mitmele inimesele mõeldud dušširuumid on), hakkab aju kohe trikke tegema, et mis mõttes enam ei kõigu.... kõikumine on aju jaoks uus normaalsus, mis tähendab seda, et ühe koha peale seisma jäädes hakkab ta ise seinu kõigutama ja kipud tasakaalu kaotama. Kukkumise vältimiseks tatsas naine riietusruumis ringe tehes jalalt jalale... niimoodi ennast kõigutades sai riided vähemalt ohutult seljast ... karutants (koos rahuloleva üminaga:) jätkus ka dušši all...


Täitsa hea oli jälle kõikuvasse paati tagasi jõuda:) Mehe kord tantsusammud ette võtta ja siis tuttu.

18. oktoober, esmaspäev

Hommikul tuli ennast sadamasse sisse möllida. See oli esimene Euroopa sadam, mis nõudis paadi kindlustust. Kuna meie kindlustus oli lõppenud Läänemerega, olime kohe nõus tarviliku uue kindlustuse tegema ... kuuldes, et plaanime aga juba sama päeva õhtul lahkuda, otsustasid sadamaametnikud meid sadama vastuvõtu kai äärde jätta ja sellega kadus ka nende huvi kindlustuse vastu. Ehk siis järgmises sadamas ...


Sadamas viibimise tasu oli traditsiooniliselt 30 euri, millele lisaks tuli osta pesumasina ja -kuivati kasutamise münte (4+4 euri).


Naine pesi kiirelt pesu ära ja seadsime sammud linnapoole. Kesklinna on sadamast ca 4 km. Lisaks tuleb sinna jõudmiseks ületada linna läbiv jõgi. Kesklinnas ühendab kahte jõekallast ainult üks jalajäijatele mõeldud sild (sadama kõrval paikneval sillal on kiirtee autodele). Jõgi ise on kiirevooluline tehes selle risti paadiga ületamise keerukaks.


Abiks sadamast saadud kaart hakkasime mööda jõe äärt vanalinna suunas liikuma. Mõnesaja meetri pärast oli paremal üks linna vastamisväärsusi - vana kalurite küla. See seisnes tihedalt üksteise kõrvale tuubitud madalates hoonetes, mille fassaadid olid meie mõistes vannitoaplaatidega kaetud. No tõesti ilusad kirjud:) Kvartalis pidi olema häid restorane, aga meil olid hetkel muud huvid.


Tee ääres vedelesid kohalikud tõuksid nimega Bird. Naisel õnnestus üks käima saada ja edasi oli nalja nabani, sest elus esimest (ja loodetavasti ka viimast) korda sõitsime ühel tõuksil kahekesi:) Meieealistele ütlen igaks juhuks, et 'ärge seda kodus järele tehke", ameerika mäed on kindlasti ohutumad:) ... aga meil õnnestus sellest elusalt ja tervelt pääseda ning järgmine etapp teel vanalinna oli juba oluliselt meeldivam:


Luis I nime kandva kauni silla ülemise osa on muuseas projekteerinud härra Eiffel ise. Alumine tehti linnaisade nõudmisel teiste arhidektide poolt juurde, sest linnaelanike arv kasvas hirmsa hooga. Enne ikoonilist metallist silda oli samal kohal pontoonsild, mis lagunes aga linnaelanike jalge all, kui nad massiliselt Napoleoni rünnaku eest põgenesid.... elik prantslased on mitmel moel sundinud portugaallasi innovatsioonile.


Vanalinn oma kohvikute ja nurgataguste ning mitmetasandilisusega on unustamatu ja üliäge. 


Julgeme lisaks Luis I sillal špatseerimisele ja funikulöörisõidule soovitada veel vähemalt kolme koha külastust:

1)Clérigos Church koos tornironimisega

2)Porto Cathedral koos kella 12.00 tasuta orelikontserdiga

3) Monument Church of St Francis - selle kiriku sisemus (millest pilte ei olnud lubatud teha) peaks sõnatuks võtma igaühe aga vaatamist väärt on ka kiriku katakombid ja muuseum.

Tänavakohvikutes on söök-jook üldiselt odav ja maitsev. Hoolimata esmaspäevast olid tänavad kohalikku rahvast täis. Kesklinnast kaugemale saab sõita Uberiga.

Õhtul sadamasse jõudes olime väga väsinud aga ütlemata rahul – vähemalt naise südamesse jättis see kaunis linn kustumatud jäljed …


19. oktoober, teisipäev

Lahkusime Portost praktiliselt kohe peale linnast tagasi jõudmist, et enne tugeva vastutuule tõusmist Porto lahest kadunud olla. Järgmine vahepeatus on Figueira.

Varahommikuses, et mitte öelda öises vahis  avaneb merele nõiduslik vaatepilt - hoolimata ca meetrisest lainest on ookeanilaine intervall nii suur, et vesi on sisuliselt peegelsile. Taevas on selge ja peaaegu ümmargune kuu peegeldab lainetelt vastu. Merel on nii valge, et saab vabalt kokku lugeda lainetel hulpivaid kajakaid. 

Jõuame Figueirasse tund peale päikesetõusu ja kinnitame ennast reception kaisse, millel asub sadama office. Dokumentide kontrollil satub sadamaametnik segadusse - mis jahi nimi on? Naine vastab: "Picasso". Aga pikkus? "12m". Aga kus see siin kirjas on? nõuab ametnik ... Mees haaras laevasertifikaadi enda kätte.  'No eelmises sadamas sobis küll see dokument" jõudis naine veel kobiseda ja mees pahvatas naerma - naine Sa üritad meid sisse möllida kummipaadi sertifikaadiga!
Mnjahh . . lõbus tõesti - ei lastagi tervet Portugali kummipaadi sertifikaadiga läbi sõita:) 

Naine otsis õige dokumendi välja ja maksis tavapärase ca 30 euri sadamatasu. See sisaldas väga korraliku kiirusega wifit, elektrit ja vett ning kai kohast ca kilomeetri kaugusel asuvat WC+dušš+pesupesemise ruumide kasutust. Viimastesse me muidugimõista ei jõudnudki. Sadamast väljaviiva värava avamiseks anti üks kiibinupp, mille tagatisrahaks nõuti 20 euri. 

Tankida sai receptioni kais. Tankisime ära viimase terminalis oleva kütuse ja meie järel olev mootorpaat jäi ootama kütuseauto saabumist. Sadamaametnik organiseeris meile ka spetsialistid mootori õli vahetamiseks - väga abivalmis ja asjalik tegelane.

Kolisime üle meile ettenäidatud kaisse ja mees jäi tegelema õlivahetusega. Naine läks linnaga tutvuma. Lühike kokkuvõte asjast on, et peale Portot tundus see olevat täiesti inimtühi ja mõttetu linnake, mille peamine vaatamisväärsus tundus olevat liivarand ja muidugi kummalised pudeliharjapuud:)... (vabandust, kui nüüd linnakesele liiga teeme).
Naine ostis kilo maasikaid ja kui mootoriõli vahetatud (maksis 75 euri) pühendasime pisut aega sellele peamisele vaatamisväärsusele (mis oli tore aga muutus peatselt tüütuks) ning andsime siis sadama väravakiibi ära ja kobisime jahti oma asjatoimetusi tegema. 

Kohalikud kalamehed hoiatasid, et mõõna ajal on ohtlik sadama kaide vahelt välja sõita - tugev vastu liikuv ookeanilaine võib paadi ära lõhkuda. Tõus koos soodsate tuultega on hommikul kl 4 st siis on ka start. Läksime varakult magama.

20. oktoober, kolmapäev

Varahommikul Figueirast lahkumine läks ilma eriliste sekeldusteta ja peagi leidsime end ookeanilt Lissaboni poole "tossutamas", sest nagu tavaks saanud, Ibeeria rannik meid sõidutuulega ei õnnista.


Päev on päikseline ja soe ning kuna sõidame kaldale suhteliselt lähedal (3-5NM), on meil kogu aeg ka mobiili- ja interneti levi. Kasutame seda, et viia end kurssi Eestis toimuvaga. Keskerakond teeb Tallinnas Sotsidega võimuliidu ... hmm ... katsume meenutada Sotside valimisloosungit ... Covidi nakatumine on tõusuteel ... samuti elektrihind... ainus mis langeb on temperatuur ... mingi uuringu andmetel ka reformierakonna reiting ... Eesti ühineb ettevõtete tulumaksu reformiga ... oeh, valgust tunneli lõpus ei paista ... oli ikkagi õige otsus ookeanile tulla ...


Märkamatult on meie merereisi algusest mööda saanud kuu, mille jooksul on läbitud üle 4000 kilomeetri erinevaid veeteid. Ehkki me ei ole veel ümbermaailma purjetamist alustanud (see algab ju alles Roheneeme saartelt), peaks vast mingi vahekokkuvõtte tegema...


Kas reis on olnud ootuspärane? Ei ole .... veel toredam on olnud, kui oleks osanud oodata:)

Ehkki esialgne teekonna usin planeerimine on osutunud üsna mõttetuks, ei saa öelda, et me pealesunnitud muutustest (avastamis)rõõmu poleks tundnud.


Rõõmu teeb, et COVID pole siiani meie reisi suutnud praktiliselt üldse segada. Merehaigus enam väga ei kiusa ja koduigatsus veel väga ei kiusa.


Tore on olnud reisida nii kahekesi kui ka kolmekesi ja usume, et nelja - viiekesi saab ka väga lõbus olema:)


Õppinud oleme, et mida kiiremini õnnestub lahti lasta väljakujunenud harjumustest mingil kindlal ajal süüa, magada, pesta jne., seda lihtsam on elu - merel magad, kui saad, sööd, kui saad, liigud edasi, kui saad ja sinna kuhu saad.... tuleb olla paindlik ja kohaneda, ei ole mõtet endale ise stressi tekitada. Tegelikult kehtib maapeal suures plaanis sama põhimõte, ehkki müriaad teadlasi soovitab kasutada rutiine, et kehal oleks vähem stressi . . mõnevõrra vastuoluline eks - millele siis keskenduda, kas stressi vältimisele või stressiga toimetulekule (st selle oskuse omandamisele).. .


Vett mööda oma alusel reisijatele tuleb veel kasuks huvi või vähemalt mitte vastumeelsus asjade parandamise vastu, sest ainult meile tundub, et asjade eesmärk on meie hoolas teenimine ... asjade eesmärk paistab olevat katki minek, kulumine … suures plaanis algosadeks tagasisaamine ... ja sõltumata sellest, kas neid kasutatakse või mitte, saavutavad nad oma eesmärgi ...reeglina kõige ebasobilikumal hetkel. On variant käsitleda seda täiendava stressiallikana või siis võimalusena aega millegi kasulikuga sisustada... Mehel on asjade parandamise to-do list kogu aeg ees ja ta ei nurise ja ta ei lase seda väga pikaks – kaks väga väärt omadust!


Peatuks veel pisut füüsilisel koormusel ja puhkusel. Kui erinevad kanalid välja jätta, siis merel on füüsiline koormus tagatud tänu pidevale lainetusele, mille tõttu töötavad 24/7 st isegi magades, märkamatult Su kõhulihased. See tähendab, et ehkki päevane toiduratsioon on kodusega võrreldes kahekordistunud, ei ole see keskkoha ümbermõõdule mingit mõju avaldanud. Jalad saavad vatti linnaekskursioonidel:)


Magamisega on olnud kõik suurepärane alates La Manche väinast. Pidevalt värskes õhus viibimine suurendab esialgu unevajadust. See aitab õppida magama ükstapuha, mis kellaajal.Tunnetuslikult ütleks, et keskmine uneaeg päevas on kodusega võrreldes ca 1-2 h võrra pikenenud. Naljakas öelda aga suurema lainetusega on külili asendis magamine liiga väsitav (lihased töötavad pidevalt, et tasakaalu hoida) seega vajalik oskus väljapuhkamiseks on selili magamine.


Igavust pole siiani olnud võimalik kannatada - kogu aeg on nii palju teha, et isegi kaasavõetud raamatuid pole olnud praktiliselt aega lugeda.


Kas teeks midagi teisiti, kui saaks uue võimaluse? Jah, sõidaks oluliselt varem välja - Läänemeri oli septembris ikka pagana külm.


Üks tore asi selgus teepeal veel - tuleb välja, et Veikol on Lissabonis sugulased. Niipalju kauged, et ei olegi varem kohtunud nendega aga nüüd lugesid meie blogi ja andsid endast märku, et saame kokku! Tõeliselt tore, kas pole!!

Kuskil-miskit toimub - Eestlased :)