umberilma.ee

Froala

Froala

Froala

Froala

Froala

Froala

Froala

Froala

Froala

Froala

Froala

Froala

Froala

Froala

Froala

4. etapp, La Manche väin - Biscaia laht, 6 - 13.10.2021

Friday 15 October 2021 09:51

7. oktoober, neljapäev

Hommikul kl 9 saabus harbormaster (taas naine) ja maksime kaitasu 27 euri. See sisaldas elektrit, pesemisvõimalust ja wifit, mis oli hea kiirusega.

Harbormaster selgitas ka, et ainus võimalus täna edasi liikuda on läbi lüüside - suur sild, mille alt otse merele saaks on kinni.


Enne liikumahakkamist avastas mees veel, et selles suurepärases linnakeses on ka suurepäraselt varustatud paadipood, kus oli ootamatult olemas isegi meile tarvilik WC-poti pumba rihm! No suurepärane! Jälle üks mure murtud. Tagantjärgi tarkusena tuleb nentida, et kui kasutatud autot ostes on elementaarne vahetada geneka rihm, siis kasutatud jahti ostes on elementaarne vahetada ka WC-poti pumba rihm :)


Tankisime sadamas ja kuna tanklas müüdi soodsalt toidu tegemiseks tarvilikku gaasi (ballooniga), kasutasime juhust ja ostsime ühe ballooni juurde (nüüd on neid kokku kolm). Alustasime sõitu lüüside poole, mille kohal kõrgus suur sild. Visuaalsel vaatlusel selgitasime välja, et lahtiläiva sillaga on kõige vasakpoolsem lüüs ja sõitsime sinna. 

Hakkasime ennast juba kinnitama, kui kuulsime mögafonist korraldust: Sailing yacht Picasso go to the VHF 7 Bridge service küsis high drafti (ehk masti kõrgust) ja kuuldes, et see on 18m, saatis meid Sport locki ehk jahtide lüüsi, kus pidi silla kõrgus olema 18,5 m ... hmm päris napikas aga nagu öeldakse Käsk on vanem kui meie ... Jahtide lüüs on kõige parempoolsem. See avanes kohe peale meie saabumist. Sõitsime sisse ja katsetasime lüüsis silla alla minekut. VHF antenn läbi ei mahtunud- paindus ära. Jäime seisma ja ootama kuni vesi lüüsis alanes. Langus oli ca 80 cm ja alles peale veetaseme langust saime silla alt läbi. Tagantjärgi tarkus - ei maksa pressida lüüsis silla alla enne kui vesi on alanenud ... kui ikka on lootust, et alaneb, mitte ei tõuse:)


Mõne aja pärast jõudsime eleganse Zeelandi sillani. Sild on väga pikk ja suhteliselt madal. Käib lahti ainult ühest kohast. Oodata tuli seekord taas üksjagu (üle tunni). Veetase lüüsis praktiliselt ei muutunud.


Kuna päike oli juba madalal läksime järgmisse sadamasse tegema ettevalmistusi mereleminekuks. Mees parandas ära meie toilet #1 ja pani poomile piduri ning paigutas kütuse kanistrid laevalaelt vöörikajutisse. Naine käis poes, pesi pesu ja koristas - täiesti tavapärane neljapäeva õhtu, kas pole:)


Õhtu lõppes kurva uudisega. Nimelt ei läinud enam käima mehe arvuti, kus lisaks kõigele muule väärtuslikule olid ka meie blogi failid. Ja backuppi arvutist väljapool asuvatesse salvestuskohtadesse muidugi polnud :( Iga maandamata risk realiseerub kindlasti...


8. oktoober, reede

Täna on merele minek - naljakas, kuidas juba ootame, et saaks jälle ääretus vereavaruses lainetes loksuda. Võtame siinkohal kokku ka meie sisevete seikluse. Kohe algatuseks olgu öeldud, et ma poleks iial uskunud, et Euroopa sisevetes saab niimoodi 18 m masti ja 2 m kiiluga ringi sõita. Meie jaht osutus selleks ettevõtmiseks ootamatult ideaalseks - enam sügavama süvise ja kõrgema mastiga läbi poleks mahtunud.

Samas oleksin siin kanalites eelistanud siiski kaatrit:) Purjekaga on kõvasti rohkem jändamist ja ootamist.


Kokku läbisime alates Den Herderist kuni tänase viimase lüüsini 128 meremiili siseveekogusid. See võttis meil aega 8 päeva, millest 6 liikusime edasi. Saime korraliku lüüside ja kõiksugu sildade läbimise kogemuse. Ehk läheb veel kunagi vaja:)


Nüüd siis läbime veel viimase lüüsi koos selle juurde kuuluva võimsa sillaga ja olemegi taas merel.


Oodatud tuult ei ole st on aga mõttetult väike. Mees kobis magama. Naine navigeeris lahest välja. Ühtäkki säutsatas tekil keegi nõudlikult. Kaunis täpiline lind vaatas naisele hindavalt otsa.


Naine tõi kajutist kuivanud saia ja viskas laevalaele. Selgus, et sulelisi oli saabunud suisa kolm. See lustakas seltskond saatis meid kuni päikeseloojanguni. Siis olid nad ühtäkki kadunud. Mees, kes oli ka juba jõudnud uue reisiseltskonnaga harjuda, oli lindude ootamatu lahkumise üle kaunis pahur... et kuidas siis nii - sõid kõik saia ära, sittusid laeva täis ja lasid vaikselt jalga... :) Selline see loodus juba kord on ... aga tegelikult meile meeldis:)

Otsustasime tuulte tõttu läbida kanali Inglismaa poole pealt. Öösel navigeerisime üle kanali suure laevatee, mille ületamiseks on kaval kasutada selliseid kohti, kus liiklus on reguleeritud ja liiklussuundi eraldavad ohutusalad. Sellistes kohtades on suurte laevade liikumine lihtsamini prognoositav ja riskid kellelegi kogemata ette jääda väiksemad.


Huvitav on ehk veel teada, et Oostende kandis on keset merd suured alad, kus pargivad suured merelaevad ja pargased.

Lahes on ka mitmeid militaartsoone, mida tuleks võimalusel vältida ja kuulata tasub rannavalve poolt regulaarselt edastatavat ohutusinfot nt oli sel ööl korrast ära ühe meremärgi tuli ja meres ulpis ringi üks kusagilt lahti tulnud merepoi jms.


9. oktoober, laupäev

Hommikul kella 6 paiku läbisime kanali kõige kitsama koha, kus toimub väina ületav praamiliiklus (Inglismaa poolelt Doveri sadamast). Arvestada tuli kahe praamiga, mis oma tööd tegid st kõik läks väga rahulikult. Rannavalve ähvardas raadios aeg-ajalt kolmandate riikide isikuid (so illegaale), et kui nad ilma vaktsineerimata randuvad, saavad 10 000 poundi trahvi, vaktsineerimise sertifikaadi olemasolul jäeti kaheks päevaks karantiini ja testiti kohapeal aga meid see ei puudutanud sest meil polnud plaani randuda.


Täna oli üldse vaikne päev. Ilm oli soe (22°+) ja päikseline. Tuult eriti polnud 4-5m/s aga see ei takistanud meid usinasti purjetamisega tegelemast:) Sättisime oma kahte purje ühte-, teist- ja kolmandat pidi, et mingisugustki mõistlikku kiirust saavutada. Keskmiseks kiiruseks jäi siiski ca 4kn ja seegi olulisel määral tänu hoovusele. No mis seal ikka, mootor vajas puhkust ja hooldust ja see eesmärk sai täidetud.


Me ei märganud, et meile täna mõni laev kuidagi vastu või mööda oleks sõitnud. Laevatee on piisavalt kaugel ja peale Doverit hulpisime omasoodu uhkes üksinduses.


Õhtupoole hakkas läbi taamal oleva udu paistma Inglismaa kaunis pankrannik. Nautisime päikeseloojangut.


Öösel vahis istudes võttis naine endale ülesandeks aru saada, mis seos on siin kanalis currentil (ehk voolul) ja tidel (ehk tõusul ja mõõnal). Selleks oli kasutada currenti graafik jahi navigatsioonisüsteemist:

ja tide graafik jahi hetkeasukohale kõige lähedamasolevast sadamast Brighton marina (võetud äpist nimega Tides):

Peale mõningast pusimist sai naine sellise tulemuse:



U- kujulised anumad tähistavad väina. Keskmine sügavus tähistab seda vee sügavust, mille korral current puudub. Brighton Marinas on see siis 4m (so äpi pildil). Jahi ümbruses on see ca 60 m aga tõusude/mõõnade kaarte sügavate vete kohta ei peeta, sest seal pole neid praktikas vaja.


Kui tõus põhjustab veetaseme tõusu üle keskmise sügavuse, hakkab vesi voolama väinast välja toetades sellega paadi kiiremat liikumist väinast välja. Kui mõõn põhjustab veetaseme langust alla keskmise sügavuse, hakkab vesi voolama väina takistades meie paadi liikumist väinast välja. Mida suurem on tõusuvee tase, seda kiirem on current, mis meid toetab ja vastupidi. Kogu see kupatus ehk siis veemass meie all liigub edasi tagasi ca 6-tunniste tsüklitena. Nii lihtne see ongi :)


Kellel on huvi keerulisemate selgituste vastu, soovitan lugeda siit: https://en.wikisource.org/wiki/The_American_Practical_Navigator/Chapter_9


Saigi päev läbi:)


10. oktoober, pühapäev

Päeva esimesel poolel on taganttuul 6-8m/s. Kõik purjed on väljas ja seilame korraliku 7kn-ga ... kahjuks ainult vee suhtes... Maa suhtes liigume kõigest 4 knotsiga, mis tähendab ca 3 knotsist vastuhoovust.


Kl 14 paiku oli soodne hetk ja otsustasime ületada suure laevatee, et edasi seilata juba Prantsuse poolel. Hoovus nüüd enam väga ei takistanud ja saime purjedest 6 knotsi kätte. Enne laevateed tuul rauges ja olime sunnitud taas mootorit kasutama. Ega see meile ei meeldi aga mis parata - edasi liikuda on vaja.


Suure laevatee ületamine valges on oluliselt lihtsam kui pimedas ja mingit muret sellega polnud. Peale laevatee ületamist kadusid taas ka laevad - meri on justkui välja surnud... isegi kalatraale pole. Täiesti arusaamatu.


Öises vahis on seetõttu igavavõitu. Naine käib endale aegajalt teed tegemas, et silm lahti püsiks. Nüüd on sobilik hetk ka lahti rääkida, milleks me kasutame väikeseid matkagaasi potsikuid. Neid läheb vaja sellisele vidinale:


Sellega teeb naine söögivälistel aegadel vett kuumade jookide jaoks. Väga mugav ja kiire eriti kõikuvamate olude puhul. Lisaks on see praktiline, kuna suures balloonis gaasipliidi gaasi on väljaspool Euroopat raske hankida (balloonide standardid on erinevad). Küllaga pole probleemi matkagaasi potsiku standardiga - see on igal pool sama. Saksamaal maksis üks selline väike gaasipotsk 2 eurot. Sellega saab ca 3-4 nädalat iga päev vähemalt 4 korda 2-3 inimesele kuuma jooki valmistada. Öises vahis külmal Baltimerel oli see asendamatu abimees.


Julgen seda vidinat soovitada tegelikult kõigile matkasõpradele. Sellega on imelihtne valmistada ka nt Tactical Foodpacki toite ja ta ei kaalu midagi.


11. oktoober, esmaspäev

Päev on päikseline ja soe. Kuni õhtuni purjetame uhkes üksinduses, siis tekivad silmapiirile ka paar laeva. Vees ujuvad suured vesiadru saared ja paadil on neist läbisõitmisest saba taga.

Õhtul ilmuvad jahi ümber delfiinid.


Tõeliselt tore on nende hullamist jälgides imelisse päikeseloojangusse purjetada.

Vaatepilt kohe nõudis klaasikest valget veini:)

Ehkki lained on ca meetri - pooleteisesed ja laev kõigub takanttuule tõttu üksjagu, oleme täheldanud, et merehaigusega enam mingit probleemi pole. Kajutis võib rahumeeli toimetada palju tahad. See avas veel ühe võimaluse. Kuna tuul oli stabiilne ja kümnete miilide kaugusel ühtegi laeva ei paistnud, kolisime ööseks vahti pidama oma "elutuppa" kapteni laua taha.

Selleks on meil loodud kohalik side oma navigatsioonisüsteemi ja Ipadi vahel st näeme Ipadist sama pilti, mida navistki. Puldist saame jahti vajadusel kaugjuhtida. See on väga mugav, sest öösel on väljas külm 13,5°.

Öö möödus rahulikult - vaid paar korda oli tarvis käia väljas purjestust kohendamas.


12. oktoober, esmaspäev

Hommikul oli meil tõsine arutelu ja analüüsimine. Nimelt näitas tuuleprognoos, et Biscaia ületuse alguses ja lõpus on pikalt tuulevaikust, kus tuleb motoriseerida. Kui pikalt, see sõltub meie enda tempost, mis omakorda sõltub hoovustest, mille kiirust ja suunda me lahel prognoosida ei oska. Biskaia ületus on ca 300 miili. Meil on kütust 120 miili jagu ... kas veab välja? Alternatiiv oleks minna ca 25 miili kaugusel asuvasse sadamasse tankima aga siis kaotaksime ca 12 tundi ja selle aja peale on tuuleprognoos Biscaial juba päris halb. Paremat tuult 5 päeva ennustus ei näita st, jumal teab, kuna siis üle pääseks.


Konsulteerisime ka Uku ja Helduriga, mõlema soovitus oli ruttu üle ära minna... niisiis minek, ei mingit sadamapeatust.


Alustasime mootoriga, tuulevaikuses, vastuhoovusega ... liikusime 2-3 kn tunnis. Need olid närvesöövad tunnid. Umbes 4 tunni pärast tekkis mingit tuulekest ca 5m/s. Tõmbasime purjed välja ja säästsime kütust. Edasi liikusime ikka 3knotsiga. Taas külastas meid üks linnuke. Käis kontrollis kajutid üle, põrnitses kapteniga pisut tõtt ning lasi jalga:)

Alles pärastlõunal jõudsime tuulekotist välja ja saime sõita 7m/s taganttuules. Jätsime ööseks kõik purjed välja ja tegime kaotatud tunde tagasi (optimaalne keskmine oli meil planeeritud 5kn/h). Hommikuks olime enam-vähem graafikus.


13. oktoober, teisipäev

Päev oli taas päikseline ehkki mitte enam nii soe kui eelmised. Tuul järjest tugevnes alates 6-7m/s hommikul kuni 14-15m/s vastu ööd.


Varahommikul ühines meiega taas üks linnuke, panime talle harjumuspäraselt pisut süüa ja andsin oma varudest talle ka ühe väikese käteräti tuulevarjuks. Nii ta seal laevanurgas konutas.


Öösel oli lisaks tugevale tuulele ka tugev laine (ca 4m), mis lõi alailma laevatekile. Pisut jõudis läbi uksepragude isegi paadi sisemusse. Tuiskasime edasi 8-9 knotsise tunnikiirusega. Meie sihiks on La Coruna so esimene sadam, kuhu peale Biscaia ületust minna saab.


Naine ei saanud pea terve öö magada, sest ehkki põhi pidi olema ca 4km sügavusel, näitas navi pilt pidevalt sügsvuseks 3-6 meetrit. Mis muud, kui kalad ... aga mis kalad? Naisele meenus Uku jutt orkade kohta ... no see läks käest ära - käiku läks navi funktsioon "find fish", suures kreenis ebaõnnestunud mootori käivitamine (vaalade peletamiseks) jne ... naise (kujutlus)võime on ikka piiritu ... ja tüütu naise tõttu ei saanud ka mees korralikult magada ...


Hommik tõi taas päikese välja ja ilusti lainetega üle pestud kokpitti nähes naise tuju paranes. Mehe tuju paraku eriti mitte, sest lained olid ära uhtnud tema sprayhoodi (pritsmekaitse) varju jäetud purjetamiskindad, spetsiaalse õlut külmana hoidva topsihoidiku ja õngertva hoidiku. Naine sai sugeda selle eest, et üks vender oli jalga lasknud aga naine ise muretses rohkem tekile jäänud linnukese pärast, kes oli samuti kadunud ja märga saanud kuivatatud suitsuvorstide pärast tehes nendest võrgu abil uhke lühtri kajuti lae alla - sinna vesi ligi ei pääse:)


Tuli ikka üllatusena, et 13-15 m/s tuuleke Biscaia öös võib taolist kaost tekitada ...