umberilma.ee

Froala

Froala

Froala

Froala

Froala

Froala

Froala

Froala

Froala

Froala

Froala

Froala

Froala

Froala

Froala

3. etapp, Amsterdam - La Manche väin, 2.-6.10.2021

Tuesday 5 October 2021 19:48

2. oktoober, laupäev

Hommikul saime aru, et olime ennast parkinud mingi puu alla - terve jaht oli puulehti ja linnuväljaheiteid täis - Eestis autot parkides tavapärane nähtus aga Hollandis jahti parkides sellele mõelda ei oska:)

Harbormaster laekus Hollandile kohaselt jalgrattal ja kasseeris meilt kai tasu 15 euri. Nii uhket ja ajaloolist (aastast 1622) harbormasteri majakest (pildil väike torniga hoone Picasso kõrval) polegi siiani kohanud.


Ilm on päikseline ja uurime jätkuval teekonnal uudishimulikult möödalibisevat kanali eluolu. Siin on kõiksugu paadimajakesi - osad ehitatud vanadesse laevadesse, osad on äsjavalminud modernsed pontooneramud. Kõikjal elanikud sees, kes meid omakorda uudishimulikult vastu vaatavad.


Sel päeval läbisime 8 silda ja ühe väikese lüüsi, mis oli vahetult enne Amsteli jõge. Selles lüüsis olulist veetaseme muutust polnud.

Amsterdamis võtsime suuna sadamasse nimega Six Haven. Seda soovitas Den Helderi havenmaster. Sadamas võttis meie jahi otsad vastu havenmaster, see oli nüüd esimene kord välismaal, kus saime Eestis nii harjumuspärasena tundunud sadamaabi.


Harbormasteriks oli tore vanem naisterahvas, kes rääkis, et ka tema poeg on ümber maailma purjetanud.


Peale randumist tuvastasime, et meie toilet #1 ei tööta enam - pumbaga on miskit lahti. Võtsime kasutusele toilet #2 ja otsustasime Amsterdamis mõnes suuremas paadipoes ära käia, et pumba läbikulunud hammasrihm uue vastu vahetada.


Sadama tasu sai maksta spetsiaalses makseterminalis. 12-meetrise jahi eest kasseeriti 30 euri päevas. Elekter, wifi, WC ja dušš sisaldusid tasus. Pesu pesemiseks ning kuivatis kuivatamiseks tuleb alla laadida spetsiaalne äpp ja teha prepayment 20 euri. Ei hakanud sellega jändama.


Kui õhtu oli käes, astusime sisse sadama jahtklubisse, kus asus väike baar. Klaas head veini maksis seal vaid 2 euri ... snäkid olid samuti imeodavad. Jahtklubi lagi oli tihedalt täis erinevate jahtklubide vimpleid, Tallinna Jahtklubi oma seal veel polnud ...

Baarileti ümber istus suurem seltskond ja mängis kaarte. Lähemal uurimisel selgus, et kõik olid SixHaven jahtklubi liikmed ja kaardimäng oli nende endi väljamõeldud klubi mäng, mille eesmärgiks oli klubi uuematele liikmetele tutvustada vanemaid olijaid, et kõik teineteist tunneks ja teaks, mis alustega nad sõidavad. Kaartide arv vastas seega aluste arvule so 57. Geniaalne idee igatahes!


Amsterdami vanalinna vahetus läheduses paikneva sadamaga klubi on ca 70 aastat vana ja sellesse kuulub ca 100 liiget. Meile selgitati, et klubi peab sadamat vabatahtliku töö põhimõttel. Näiteks on kõik vanemad klubiliikmed kordamööda havenmasterid... ka baaris teenindavad noored on jahtklubi vabatahtlikud (sellest siis odavad hinnad) nt 19. aastane baaridaam valmistub kevadel Den Helderi merekooli astumiseks.



Rääkisime oma plaanidest ja hollandlased näitasid meile kaardil, kuidas on võimalik siseveeteid kasutades jahiga Amsterdamist Rotterdami jõuda. Õhtu lõpetuseks saime Tallinna jahtklubi lipule tervitused Six Haveni jahtklubilt ja lubasime järgmisel hommikul ka oma jahtklubi vimpli Six Havenisse mälestuseks tuua.

Klubist välja astudes oli ukerdamist, sest tugev tuul oli jahtklubi terrassil kõik päikesevarjud maha lükanud - ei taha mõeldagi, mis merel toimub ...

3. oktoober, pühapäev

Hommikul astusime klubiruumist läbi, tänasime harbormasterit eilse meeleoluka õhtu eest ja jätsime mälestuseks oma jahtklubi lipu.


See tõmmati kohe ka lae alla auväärsele kohale teiste omasuguste kõrvale.


Kuna paadividinate poed on kinni, otsustasime veeta pühapäeva linnapeal. Meie sadamast saab otse kesklinna üle jõe edasi-tagasi saaliva tasuta praamiga. Teiselpool on central station selle juurde käivate mitmekorruseliste jalgrattaparklatega.

Amsterdam oli kaunis nagu ikka.

Hämmastust tekitas, kuidas jalgrattaid oli modifitseeritud nii, et peale mahtus lisaks mehele ka naine ja laps ...


Naine leidis peatselt ka oma lemmikjalgratta:)

Imestasime veel, et kuidas see linn küll püsti püsib, sest vertikaalselt otse seisvat maja naljalt ei leidnud - kuhugipoole olid kõik kõverad. Jäi mulje, et need majad juba ehitatigi kõverad - vaadake aknaümbriseid näiteks sellel keskmisel majal:


Kuningakojas, kirikus ega kanepimuuseumis meilt koroonasertifikaati ei küsitud. Küllaga nõuti sertifikaati McDonaldsi sissepääsu juures. Selline ebaõiglus on hollandlased vihale ajanud ... protesteeritakse nii vaktsiinisertifikaatide kui ka kohustusliku vaktsineerimise vastu.


Umbes keskpäevaks oli kuningakoja ette kogunenud suur rahvahulk. Kartsime juba hetkeks, et kunigakotta ei pääsegi aga õnneks oli see kartus asjatu.


Kuningakoda ise kutsuti Hollandlaste poolt omal ajal selle imekauni interjööri tõttu kaheksandaks maailmaimeks (valmis 1665). See oli pikka aega Euroopa suurim mittereligioosne hoone. Napoleon nimetas Amsterdami enda valitsemise ajal oma impeeriumi kolmandaks pealinnaks (Pariisi ja Rooma järel) ja käis ööbis ka selles kuninglikus hoones ühe öökese.

Kaunile interjöörile pakkus konkurentsi väljas toimuv, mida sai kuningakoja akendest jälgida.


Väljudes kuningakojast sattusime taas uskumatusse melusse. Rahvas oli hakanud liikuma. Vantsisime solidaarsusest rongkäiguga kilomeetrikese kaasa. Mõned plakatid olid igatahes päris head:


Veiko, kes on juba mõnda aega seisukohal, et valitsused on koroona osas asjatult ülereageerinud, huligas mõnuga koos rahvaga:) ... ja kui juba kolmas trummimees mööda põristas, ei saanud ta mainimata jätta, et siin lastakse neil rahulikult oma pilli taguda:)


Väsisime ja istusime kohvikus, kuni rongkäik, mis kestis kokku ca 2h, lõpuks lõppes. Mehel oli kindlasti vaja coffe-shopis ära käia ja üks kanepi suits osta. "High or low?" küsiti talt ... mees ei osanud vastata muud kui et: "Middle" ... hiljem kanepimuuseumis saime teada, et erinevatel sortidel on erinevad toimed ja seda silmas peetigi:)

Ja tuli veel välja, et kanepil on emased ja isased taimed ... hallukaid tekitavad ainult emased - miks ma ei imesta:)


Muljetavaldav oli ekspositsiooni üleskutse asendada plastik tööstusliku kanepiga ja välja oli pandud mitu kanepist toodetud vidinat sh kanepist tehtud kerega mopeed ... kõnetas küll!


Õhtu lõpetasime kinoteatris, nagu korralikud eestlased ikka:) Hoone nägi välja udupeen nagu mujal maailmas teatrid, aga näidati filme ja ka popkorni veiniga sai kõrvale krõbistada:)

4.oktoober, esmaspäev

4. oktoobri päeval käisime paadipoes ja tegelesime jahi remondi ja koristamisega. Toilet #1 parandamiseks tarvilikku rihma poes polnud, st organiseerisime oma elamise pisut ümber. Veiko vahetas igaks juhuks Toilet #2 tavalise pumba uue vastu välja, et rohkem üllatusi ei tuleks ja kõpitses jahi elektrisüsteemi kallal.


Alustasime sõitu Staande Mast Route (so kõrge masti rada) sisenemiskoha juurde kl 22 õhtul.


See oli õige otsus, sest nagu hiljem välja tuli, peavad Amstersami kanalite osa läbida soovivad alused endast bridge servicele teada andma enne kl 23. Houthaveni nurgast läheb suur sild kanalisse.


Instruktsioonide kohaselt pidi vastama kanal 22 või antud telefoninumber. Paraku kumbki ei vastanud. Panime ennast ootealale kinni. Naine googeldas lisainfot, kui saabus bridgemaster isiklikult. Tuli välja, et kasutusel on hoopis raadiokanal 69.


Bridgemaster lasi meid esimesest sillast läbi ja käskis peale seda ennast kinnitada järgmise silla juures, kus pidi veel jahte ootama. Järgmine sild oli hiiglasuur mitmerööpaline rongisild ja seda avati lõbusõidualustele ainult üks kord päevas. Tegelikult siis öösel kl 00.30 ca 10 minutiks.

Peale meie ootas veel kaks jahti. Sild avati lubatust 7 min hiljem ja liikusime selles ning ka järgnevatest linnas asuvatest sildadest läbi konvois. 



Bridgemaster avas sildasid distansilt ja hoiatas, kui ooteaeg pisut pikemaks venis. Kesköise Amsterdami kanalitel on väga äge sõita - vaikus, inimtühjus ja tuledesära, võimsad sillakonstruktsioonid...

Lisaks tavapärastele ohutusreeglitele tuleb jälgida, et mast ei jääks kanali kohal asuvatesse puuvõradesse kinni. Mõned ootealad on väga väikesed. Thruster on manööverdamisel hädavajalik. Õnneks on meie konvois ainult 3 alust, ei kujuta ette, mis siin suvel võib toimuda ...

Läbisime niimoodi 9 ülestõstetavat silda, kuni jõudsime sillani nimega Schinkelbrug. See oli linna viimane sild ja avati alles 3.30 st pidime ca tund aega avamist ootama. Peale seda silda oli suur järv. Meiega koos sõitnud jahid otsisid järve kallastel kaikohta, et jääda sinna ööbima. Tegime sedasama. Päevavalges on kanalitel siiski turvalisem.

5. oktoober, teisipäev

Kui valgeks läks, jätkasime sõitu. See osa kanalist on väga ilus ja maaliline. Kanalit pmbritsevad elumajad aedade ja terrassidega on kenasti korras ning tundub, et käib võistlus "Naabrist parem":). Asulate vahele jäävatel poldrialadel kasvatatakse köögivilju ja peetakse lambaid.




Kanal asub kohati justkui mäe otsas st kummalgi pool kanalit on sügavad orud, külade ja põllumaadega. Mingi nipiga püsib vesi siiski kanalis. Mees viskas nalja, et külamehed saaks vabalt pikema voolikuga ilma pumbata kanalist oma põllupeale vett võtta - kõrguste vahe on nii suur.


Ööseks jäime Goudasse . Hoolimata oma kuulsast juustust ei ole linn ise eriline vaatamisväärsus. Sadamale lähedal on suur toidupood, mis on pikalt lahti st saab vähese vaevaga toiduvarusid täiendada. Sadama tasu oli 17 euri ja see sisaldas 6 amprilist elektrit (st mikrolaine ahju kasutada ei saanud), pesemisvõimalust ja suht ok kiirusega wifit - nagu linngi ajas ka sadam asja ära aga ei miskit erilist.


Alates Amsterdamist kuni Goudani olime koos sõitnud ühe 30 jalase jahiga.

Selgus, et selle omanikuks on saksa noorpaar, kellel oli koroonajamast villand saanud - ostsid jahi ja võtsid suuna kariibidele...


6. oktoober, kolmapäev


Goudast lahkusime varakult. Kohe peale Goudat tuli väike lüüs, seejärel üks suuremat sorti sild, mille avamist ootasime tunnikese ja siis oli valik - kas minna Rotterdami ja tšillida seal paar päeva ning sõita otse Rotterdamist merele läbi järgmise silla või jätkata läbi kanalite seiklemist Belgia suunas. Oleme Rotterdamis mootorrattaga käinud. Otsustasime kanaliseikluse jätkamise kasuks.


Rotterdami viiva silla juurest leidsime väga popi aluse - esmapilgul justui Emajõe lodi aga lähemal uurimisel saime aru, et hoopis Noa laev :)

Ehkki Rotterdam on väga kaunis, puudub tal vanalinn ... põnevate ajalooliste linnade austajate jaoks on aga suht lähedal Rotterdamile suurepärane alternatiiv - Dordrecht. Ehk tagasi tulles saame mahti sinna sisse põigata.

Peale Rotterdamist möödumist muutus maastik ja ümbrus kardinaalselt - kulgesime vaheldumisi laiades jõgedes ja neid ühendavates suurtes kanalites. Sildu oli vähe ja kuna nad on suured liiklussõlmed, avati neid ainult teatud kellaaegadel.

Kõikjal on palju tuulikuid ja selles kandis on ka austrikasvatusi.



Kui päike hakkas loojuma, läksime taas sadamasse (öösel sildasid ei avata). Seekord sattusime taas idüllilisse väikesesse sadamalinnakesse Willemstad, kus on võimas vana merekindlus (fort), mida saab ka seestpoolt uudistada.


Linnake ise on samuti nagu piltpostkaardilt välja lõigatud.

Eriti meeldisid naisele sealsed pärna-alleed, mis olid kujundatud oskulikult painutatud puuokstest.

Õhtusöök heas sadamarestoranis oli nagu kirss tordi peal :)


Ja põhjust tähistamiseks oli meil ka - palju õnne, Marika!