umberilma.ee

Froala

Froala

Froala

Froala

Froala

Froala

Froala

43. etapp, Fakarava - 28.06 - 5.07.2022

Tuesday 26 July 2022 10:47

28-29.06

Fakarava idapoolne sissepääs pidi Tuamatu Compendumi info kohaselt olema selline, kus vesi tõepoolest regulaarselt atollist sisse-välja liigub. Släkk pidi olema kl 12 paiku aga kannatamatud, nagu me oleme, alustasime sissesõitu juba kl 7-8 vahel. Tuul oli ca 7 m/s idast, kuid murdlaine polnud suur (max 1,5m) ja saime kenasti sisse hoolimata ca 3 kn vastuhoovusest.

Nägime vabasid poisid aga poisse minna ei julenud, sest Compendumis hoiatati, et nende kvaliteet ei pruugi olla parim, kuna neid ei kontrollita regulaarselt. Kurva reaalsusena paistis meile kätte ära hiljuti kaldale uhutud purjekas. Sestap otsisime sobilikku ankrukohta ja see oli keeruline! Korallide vahelt paistsid põhjas vaid üksikud liivalaigud. Raske südamega poetas naine (kes vastutas peale Isla Pascuat ankrukoha valimise ja ankru sisselaskmise eest) ankru pisukesele liivalapile korallide vahele ning riputas keti külge kaks vendrit. Kui paat ankrus, oli kohe esimene käik snorgeldamismaskiga kontrollima, kuidas ankur pidama jäi. Esimese asjana paistis vees kohe silma kamp haisid, kes olid kogunenud jahi ümber. Naine tegi südame kõvaks ja ujus edasi ning püüdis ümberring tiirlevatele ca meetripikkustele haidele mitte silma vaadata ... hai kale pilk on ikka eriti ebameeldiv...

Ankur oli jäänud väikese korallinuki taha ja kett takerdunud veel paari väikese koralli taha - suurepärane! Korallid on madalad ja väikesed - hoiavad, aga ei tohiks segada ankru kättesaamist. Ruttu minema sellest haipesast...

Kaldal on või õigemini pole midagi peale bungalote, paari elumaja ja väikese kiriku. Bungalod nägid siin välja nagu tavalised linnamajakesed, kui palmlehe mattidest aknakatteid ja katuselt vihmaveekogumise süsteemi mitte arvestada.


Bungalote reseptionis asus väike söögikoht, mis bungalote kliente teenindas (meie saime osta vaid juua) ning kust oli võimalik ka sukeldumiseks aega broneerida. Söögikoha terrassilt sai jälgida sealsamas kaldaääres madalikul tiirutavaid haisid. Üks tore notsu lippas ka bungalote vahel ringi:)

Naine näitas ette oma OWD litsentsi ja sai sukeldumisaja samaks päevaks kl 14.30. Hoolimata isikliku varustuse olemasolust maksis sukeldumise kord (50 min) 7000 kohalikku ehk pisut alla 70 euro. Kasutada tohtis ainult kohalikke suruõhu balloone. Oma ballooni täita ei saanud.

Ionel, kes pole varem sukeldumas käinud, registreeris ennast algajate sukeldumisele järgmise päeva varahommikuks.

Enne sukeldumist jõudsime veel heita pilgu kohalikule kirikule ja teha tiiru ka pisut eemal väikesel saarel asuvate bungalote juures. Selgitasime välja, et maajupil, kus me asume, puudub maaühendus ülejäänud osaga atollist. Edasi saab liikuda vaid paadiga.

Kuna olime end sukelduma registreerinud, võisime kasutada ka bungalote wifit, mis oli küll tasuline aga odav (1000 kohalikku ehk ca 10 euri nädala eest).

Tõime naise sukeldumisvarustuse kella 14-ks jullaga kaldale ja mehed läksid taas külma õlut ja internetti nautima. Naine käis veealust maailma uudistamas.

Sukeldumisinstruktor inglise keelt eriti ei osanud. Paar instruktsiooni andis naisele ja tegeles siis ülejäänud prantsuskeelse seltskonnaga. Sukeldusime 20 m sügavusele. Vesi oli imeselge - nähtavus min 20 m. Sony RX100 III kaamera (koos veekindla ümbrisega URX100A) tegi vee all taas suurepärast tööd! Nii haid kui raid ja muud põnevad vee-elukad jäid kenasti oma loomulikes värvides videole.

Peale naise sukeldumist tegid mehed väikse jullatripi kaldaleuhutud jahi juurde. See on üsna värske õnnetus olnud. Ionel ronis paati sisse. Jaht oli osaliselt täidetud vihmaveega, kogu oluline elektroonika oli vee all. Nukker vaatepilt.

Naine valmistas õhtuks korraliku potitäie boršisuppi ja haukasime kõrvale viimased kodumaised leivaviilud. Küll oli mõnus!

Järgmisel hommikul selgus, et Ionel ei saa sukelduma, sest tema aus ülestunnistus väikese vererõhu probleemi kohta osutus kohalikele ületamatuks takistuseks. Nõuti sukeldumist lubavat arstipaberit! No mis parata, läksime siis hoopis snorgeldama ja tuleb tunnistada, et see oli järsult ookeani põhja langeva korallrifi juures praktiliselt sama äge kui sukeldumine!


Emotsioonid laes tundsime nüüd siiski puudust heast restoranist. Compendumi info kohaselt peaks üks resto asuma poolel teel atolli teise otsa - Yacht Service juures. Ankur välja (tuli üllatavalt hästi) ja teele.

Kella 17 paiku olime kohal ja tahtsime võtta poi, et end kinni panna, kuid mingi tädi vehkis kaldal paaniliselt kätega. Sõitsime lähemale. Üks meesterahvas sõitis meile paadiga lähemale ja selgitas, et Yacht Service on suletud ja selle poisid ei tohi ka kasutada. Küsisime, et kas raha eest ka ei saa. "Ei saa!" No see on ikka täis jama. Uurisime restorani kohta. Ka see on kinni. Ei vea meil ikka. Päike hakkas vaikselt loojuma. Tuli ruttu ankur sisse lasta. Õnneks oli põhi enam-vähem ok.

Madrused läksid kaldale ja ... ei tulnudki enam tagasi! St naise teate peale, et söök on valmis, tuli kolmest madrusest tagasi vaid üks - Andres. Tom ja Ionel olid ennast mingi kastiauto peale hääletanud ja järgmisse külla restorani otsima läinud. Püsti hullud ikka:)

30.06

Hommikul sõitsime Fakarava suurima asula Rotoava juurde jäime seal ankrusse. Erinevalt eelmistest kohtadest siin vesi läbi ei paista ja 10m sügavusele ankrut lastes oli kõhe tunne. Lasime igaks juhuks sisse 50 m ankruketti, vendreid esialgu ketile amortisatsiooniks ei riputanud. Linnakeskuses on väga korralik jullade kai.


Ionel ja Toomas olid kaldal. Sõitsime ka kaldale ja tegime restoranis väikese hommikusöögi. 


Naine käis linnavalitsuses ja maksis turismimaksu ära (ca 2000 kohalikku ehk 20 eurot 5 inimese peale). Selle eest võib prügi sadamasse jätta ja joogvett võtta. Joogivett (mida kogutakse vihmaveest) saab tööpäeva hommikutel kl 7-11ni sadama lähedalt oma anumatega.

Vaja oli saada Andresele järgmiseks päevaks transport lennujaama. Naine otsis üles Yacht Service. See osutab jahtidele pesupesemisteenust, transporditeenuseid, laenutab jalgrattaid, pakub tasuta internetti ja müüb kohalikke datakaarte. Sealt sai kõik tarviliku, isegi Prantsuse Polüneesia lipu.

Yaht Servicest paarsada meetrit edasi oli lluksuslik bungalote kompleks koos pärlifarmiga. Naine leppis järgmiseks hommikuks kokku väikese ekskursiooni pärlifarmi.


Tagasi meeste juurde jõudes oli madrustel tekkinud plaan jääda Fakaravat ja teisi Prantsuse Polüneesia saari omal käel edasi avastama. See tähendas, et läksime poodi ja valmistusime suuremaks lahkumisõhtuks.

Üle kahe kuu olime nüüdseks koos seilanud ja igasugu katsumusi koos läbi elanud. Me ei kujuta ette, kuidas oleksime ilma Tomi ja Ionelita nii pika ookeaniületuse üle elanud (arvestades veel asjaoluga, et meil polnud automaatoilooti). Toredamaid ning asjalikumaid madruseid on raske leida ja meil on siiralt hea meel, et nemad meid leidsid ja meiega koos selle rännaku kaasa tegid. Aitähh teile Toomas ja Ionel!

1-3.07

Esimese juuli varahommikul tegid mehed “väikese hommikvõimlemise” ja täitsid jahi veepaagid. Naine tegeles samal ajal pesumajandusega - Yacht Servicega sai kokku lepitud, et 3 masinatäie pesu pesemise ja kuivatamise eest maksame 5000 kohalikku ehk ca 50 euri.

Edasi käisime kogu meeskonnaga pärlifarmis. Peale prantsuskeelset ülevaadet pärlifarmi töödest ja toimetamistest sai igaüks valida omale ca 40 euro eest äsja veest välja toodud karpide hulgast meeldiva ning need tehti siis meie silme all lahti. Tuleb tunnistada, et väga põnev oli jälgida, milline pärl karbist välja tuleb!


Siinkohal väike lühikokkuvõte pärlikasvatuse tehnoloogiast:

Selleks, et pärl teokarbis kasvama hakkaks, peab sinna sattuma võõrkeha, mille tigu siis ajapikku pärmutri karva kestaga katab. Looduslikult satub võõrkehasid teokarpidesse harva, niisiis pannakse tarvilik võõrkeha, mis on kas lihtsalt plastkuulike või teokarbi kestast lihvitud kuulike, teokarpi inimese poolt. Kusjuures panema peab õigesse kohta ja tigu üldjuhul ikka hoiab kümne küünega oma karpi kinni:) Et siis lihtne see pole. Aga kui protseduur õnnestus, siis umbes kolme aasta pärast saab juba sama karbi avamisel nautida kaunist pärli. Väärtuslikumad on ümmargused ja suuremad pärlid.

Suurema pärli saamiseks võimalik saadud pärl uuesti teokarpi sisse tagasi panna ja seda veel mõned aastad "kasvatada". Seda potseduuri saab teha max kolm korda ja pärl kasvab max 14 mm-seks.

Siinkandis kasvatatakse peamiselt musti pärle või klassifikatsiooni kohaselt siis kerge värvivarjundiga musti pärle. Vähemal määral ka roosakaid ja valgeid. Pärli värvi mõjutamiseks pannakse teokarpi omakorda teise (sobiliku värvi pärli andnud) teo eluskudet. 


Pärlid on erineva kujuga, levinumad on ümmargused aga kasvatatakse ka ovaalseid, tilga kujulisi ja keerukama kujuga. 


Rohekasmust tilgakujuline suure pärl oli ka naise väljavalitud karbis. Ionel leidis sealt pealekauba natuke merekohinat:)

Peale pärlifarmi külastust oligi kätte jõudnud aeg lahkuda. Südamlikud soovid ja kallistused ja läinud nad kõik olidki. 

Nukruse peletamiseks asusime mehega kohe paadi kallal nokitsema - tarvis oli autopiloot käima saada ja kemps nr 1 ära parandada jpm.

Tegime saarel ka väikese ekskursiooni. Nädalavahetusel on avatud hulgaliselt pärlipoode. Mees ostis naisele kohalike pärlitega elegantsed kõrvarõngad ja jalutasime piki rannaäärt uudistades kohalikku eluolu. 


Jõudsime vana tuletorni juurde. Võrreldes Eesti vanade kauniste tuletornidega on see paras plätserdis aga see on vist ka ainus nii vana ehitis siin atollidel (pärineb 19 sajandi keskpaigast). 


Naine korjas merekaldal tasku teokarpe täis ja jalutasime tagasi. Ühtäkki kukkus üks teokarp taskust välja ja ... jooksis minema, hirmunud erakvähk sees. Tuleb tähelepanelik olla siin karpe korjates:)

Ehkki üldiselt võib öelda, et oleme tagasi tsivilisatsioonis - siin ei näe enam puude külge seotud notsusid ja suvalistest põõsastest väljahüppavaid kanu - andis piirkonna eripäradest märku paar päeva tagasi juhtunud autoõnnetus, mille tulemusel oli inimene surma saanud. Sellist asja juhtub siin haruharva, kuid sündmus oli nii piisavalt tõsine, et Tahhitilt tulid kohale kaks täiendavat politseinikku ja korraldasid saarel reidi. Üks kohalik naisterahvas kurtis, et talle tehti 100 eurone trahv, sest tal oli ülevaatus tegemata ja puudusid auto numbrimärgid ... ühe märgi oli lõpuks siiski leidnud kusagilt kolihunnikust aga selliste asjade vastu polnud tema mäletamist järgi saarel keegi kunagi huvi tundnud ...

Vaatamisväärsustest on tore küla kirik. Eriti selle teokarpidest lühtrid ja merekarpidega vooderdatud aknaavad. 





Kiriku taga on surnuaed. Enamik matmispaiku on tavapäraselt kaunistatud, kuid leidub ka tõelisi kunstiteoseid!


Kirik on nädalavahetusel avatud aga joogivett miskipärast laupäeval ja pühapäeval ei saa… kummalised prioriteedid. Kõik toidupoed on pühapäeviti samuti suletud nii, et tuleb pisut ette planeerida oma tegemisi.

3. juuli õhtul saabus meie ankrualale Makemol kohatud rootslaste jaht Claire.

Tegime Ulfi ja Piaga kaldarestos taaskohtumise puhul ühise meeleoluka õhtusöögi. Neil oli raske uskuda, et olime tulnud Eestist läbi Patagoonia Prantsuse Polüneesiasse 10 kuuga. Nemad olid seda sama trippi teinud 10 aastat! Nende strateegia on selline, et korraga purjetavad nad max 10 kuud. Siis pargivad oma jahi kusagile ja sõidavad mõneks ajaks koju (COVIDi perioodil oli paus isegi 2 aastat). Kui tuleb taas tahtmine ja idee, siis korjavad oma jahi ilma pealt üles ning putitavad pisut ja sõidavad edasi. Jaht on neil väga väike (25 jalga), mootor 18 hobujõudu ja elektroonikat sees minimaalselt aga korralik HydroWane on peal. Duubeldatud küttesüsteem samuti. Näiteks talvitus nende jaht Ushuaias poi küljes ja veetis COVIDi aega Puerto Monttis.

Meil oli omakorda raske uskuda, et nad läbisid Tsiili kanalid ainult purjetades! See võttis neil kõige otsesemat teed kasutades aega 4 kuud!

4-5.07

Naine on kaks hommikut järjest vaadanud, kuidas naabrinaine kõrvalasuval katamaraanil joogat teeb. Nüüd oli aeg võtta kätte pahtlilabidas ja hari ning minna ka ise "vee joogat" tegema - paadi küljed vajasid puhastamist. Tuleb tunnistada, et tegelikult on mehe pandud mitmekordne mürkvärv paadi põhja hästi kaitsnud ja seal, kus on mürkvärv, pole ühtegi elukat. Ainult mürkvärviga katmata vetteulatuvad osad vajavad puhastamist. 

Jahi all siin haisid pole küllaga on üsna palju neid kalu, kes kinnitavad ennast haide külge. Viskasime ablastele kaladele saia ülejääke ja saime lähedalt silmitseda nende põnevat pea kuju. Eemalt uudistas toimuvat suur merikilpkonn - siin ikka on vahvaid mereelukaid. 



Kutsusime Ulfi ja Pia õhtusöögiks Picasso pardale. Näitasime senisest sõidust pilte ja rääkisime oma sõidu- ja ankurdamiskogemustest. Ulf küsis, kuidas me julgesime peale kõike seda, mis Lihavõtte saare ankrualal  toimus, Pitcairni juures veel ankurdada? Vaatasime mehega teineteisele nõutult otsa - meil polnud pähegi tulnud neid kahte asja omavahel seostada... lihtsalt igatsesime maale saada ja kõik. 

Rootslased ise olid Lihavõttesaarest ja Pitcairnist suure ringiga mööda purjetanud - ei julgenud seal ankurdada! 

Samuti rääkisid nad, et olid startinud Ushuaiasse Punta Deseadost (üks sadam edasi Comodora Rivadaviast). Seal olid nad kohanud tervenisti kolme jahti, kes olid üritanud lõunasse sõita aga keeruliste olude tõttu poole pealt tagasi pööranud! Nooh päris hull - meil ikka vedas kõvasti! Rootslased kinnitasid ka üle, et Comodora Rivadavia laht on piirkonna üks tormisemaid kohti ja sinna üldiselt keegi ei roni... peale meiesuguste hullude muidugi:)

Rootslased olid vaimustuses, kui kuulsid meie ühisest purjetamisest Armaada admiralidega, eriti Jorgest, kelle isa päästis Tillmani. Tillmani Patagoonia raamat oli rootslastel pardal ja mitu korda läbi loetud. 



Pakkusime rootslastele, et purjetame edasi koos Tahhiitile aga nad plaanisid veel mõneks ajaks Fakaravale jääda. Ehk veel kohtume.  

Jätsime nendega 5. juuli hommikul hüvasti ja hiivasime ankru. See oli muuseas põhjas triivinud nii, et tõmbasime ta välja  hoopis teise koha pealt kui sisse lasime. Ilmselt on põhi liivane väheste korallidega. Triiv polnud siiski suur ja läheduses olevad jahid jäid hoolimata meie triivist turvalisse kaugusse.