25-26.06

Katiu on suhteliselt väike atoll, millel elab 200-250 inimest. See on parajalt väike mõnus kogukond, kelle sissetulekuks on kopra tegemine, pärlikasvatus ja mingil määral ka turism, sest atolli ligipääs ei ole kergete killast - ca 50-100 m laiune kanal, korraliku kuni 4 meetrise murdlaine ja tugeva kuni 6 knotsise vooluga.

Meie jõudsime Katiu ainsa sissepääsu juurde tõusu tipus aga släkki seal kanalis praktiliselt oole - mingitel asjaoludel voolab vesi kogu aeg ainult atollist välja.

Saime sissesõidul korraliku pesumasina aga tubli roolitöö tulemusel suutis mees meid ikka liinil hoida. Lõpus veel mõnisada meetrit tiksumist 5 kn vastuhoovuses ilma laineteta ja saimegi end kinnitada saare keskuses asuva varustuslaevade kai külge

Teadsime, et meie järel tuleb üks saksa katamaraan ja jätsime tallegi ruumi. Umbes tunni pärast istusime rannal ja jälgisime põnevusega, kas katamaraanil õnnestub sisse sõita. 

Kümmekond meetrit ennne kõige kitsamat kohta viskas murdlaine katamaraanil külje ette. See oli väga ohtlik olukord - alus jäi abitult murdlainetesse triivima, karid kiviviske kaugusel. 

Õnneks jõudis kapten katamaraani ümber pöörata ja andis täiskäigu tagasi ookeanile. 

Sakslased otsustasid edasi sõita. Veiko sai veel korra tunnustavaid sõnu meie turvalise kohaletoimetamise eest ja läksime saarega tutvuma.

Atolli 200-500m laiusele kitsale maaribale on lisaks elumajadele paigutunud kaks väikest poekest, koolimaja, postimaja, kirik, surnuaed ja linnavalitsus (ehk Mairie). 

Sigu peetakse puude külge seotuna, kanad jalutasid niisama ringi.Teisel pool sissesõidukanalit on pärlikasvatus. Sinna me paraku ei saanud, sest boss oli parasjagu Tahhiitil. 

Pühapäeviti kogunevad saareelanikud oma kirikusse ja laulavad muljetavaldavalt mitmehäälselt erinevaid tänulaule. Samuti valmistuvad nad usinasti peatseks rahvustantsude festival-võistluseks. Saarel on neli 12 liikmelist tantsutruppi, kes harjutavad pea iga päev korraga 4 tundi! Ja see pole kõik - juuli keskpaigas on tulemas ka rahvusspordivõistlused, mille menüüst ei puudu ka näiteks coconut run ja kookospähklite täpsuslaskmine (selleks riputatakse kookospähkel 8 m kõrgusele ning püütakse talle siis 20 m kauguselt mingit sorti odaga pihta saada). Ka selleks võistluseks käib usin ettevalmistus nii et saarerahval toimetamist jagub:) 

Naisele jäid veel silma omalaadsed kaunistused, mida kohalikud palmilehtedest punuvad. Sellistega ehitakse söögikohti, poeseinu aga ka esinemispaikasid.

Poed avati pühapäeval paariks tunniks. Saime lähemalt tuttavaks poe omaniku Utiaga, kes on igati tarmukas naisterahvas - päeval peab poodi, õhtul saare ainsat söögikohta (kus saime kõhu täis ka meie) ning pühapäeva hommikul kell 5 oli tema maja juures avatud väike kohalike toitude turg, kus ta siis taskukalkulaator ning ruuduline vihik pihus agaralt ringi toimetas. Selgus, et ta on saarel elanud 25 aastat ja sellest 24 olnud selle koolis õpetaja.

Kohalikus koolis ongi viie klassi peale ainult üks õpetaja, lisaks kaks kasvatajat. Lapsi on igas klassis umbes 5. Meie mõistes on tegemist lasteaed-kooliga, sest lapsed hakkavad seal käima juba kolmandast eluaastast. 11 aastaseks saades lähevad lapsed põhikooli Makemo atollile ja saavad sealt internaadist koju ainult pikemateks koolivaheaegadeks. Nüüd saime aru, miks me Makemol nii palju noori ja lapsi nägime. 

Kohalik koollimaja:

Utia väimees Julio kinkis meile kolm äsjapüütud kala. See eresinine on neist kõige põnevam.

Seda ei soovitanud ta küpsetada. Madrused fileerisid selle ära ja tegid marinaadi peale. Sai suurepärane!

Julio rääkis, et praktiliselt kõik kohalikud pered tegelevad kopra tootmisega. Valminud kookospähkel lüüakse pooleks, kookose sisu kraabitakse välja, kuivatatakse ja pannakse 26 kilostesse kottidesse. Kord nädalas käib laev, mis kogub toodangu kokku makstes koti eest ca 3500 kohalikku raha (ca 35 euri). Iga pere kogub aastas ca tonni koprat! Seda korjatakse nii oma atollilt kui ka lähedalasuvatelt asustamata atollidelt. Sissetuleku makse kohalikelt ei koguta.

Julio ise on samuti tähelepanuväärne noormees. Tema juhendab ühte kohalikku tantsutruppi. Küsisime, kust ta võtab laulud ja tantsud, mida ta õpetab. Saime vastuseks, et ta kuulab ja jälgib ookeani ja loodust ja kirjutab laulud/mõtleb välja tantsud ise! Muuseas ta on selles vallas edukas - tema trupp on võistlustel juba kaks esikohta saanud! Ta tahab ka, et tema tütar Aianavai (tõlkes Taevajõgi) õpiks hästi tantsima kohalikke tantse.

Kõige selle peale tundus, et raske on leida Prantsuse Polüneesiat paremini esindavat seltskonda ja palusime perepeal Utial kirjutada tervituse meie jahtklubi lipule. Ta oli sellest vaimustuses. Pakkus meile selle peale tasuta kasutada oma rollerit, et saaksime lähemalt atolliga tutvuda, ise hüppas naabrinaise rollerile ja kiirustas kirikusse missale...

27.06

Naine ärkas üles selle peale, et mehed mässasid hirmsasti purjedega. Soodsat külgtuult oli 8-10 m/s ja vaja oli purjetada 3 knotsiga. No ei õnnestu purjesid nii väikeseks saada, et kiirus tarvilikul määral langeks ja paat seejuures juhitavaks jääks:) Sellist probleemi, et sõidame liiga kiiresti, tuleb harva ette aga praegu just nii on. Järgmise atolli Tahanea'ni on 20 miili, kohalik aeg on 16.30 ja enne hommikul kl 7, kui valgeks läheb, ei saa atolli sisse sõita.

Tide tabelite kohaselt oli atolli sisenemiskohas släki aeg ca kl 12. Kl 10 paiku hindasime olukorda ja alustasime sissesõitu. Murdlainet oli 8m/s lääne tuule juures max 2m, vastuhoovus max 3kn. Sissesõit on suhteliselt lai. Saime kenasti sisse ja suundusime sissesõidust paremal asuvasse ankrualasse. See oli suurte liivalaikude ja madalate korallidega, ideaalne ankruala (sügavus ca 10m). Ankruketi riputasime kahe vendriga. Kui ankruala sügavus on ca 10(+-3) meetrit, laseb naine esialgu liivase koha keskel sisse 25m ketti ja seob siis paalikaga keti külge esimese vendri. Siis laseb silma järgi veel 10m ning riputab teise vendri. Edasi veel 10 meetrit ja leevendi koos ankrukonksuga. See süsteem on siiani olnud suht lollikindel.

Tahaneal inimasustust pole, see on looduskaitse ala. 

Läänepoolset sissesõitu ümbritsevaid korallrahusid hinnatakse suurepärase snorgeldamise paigana. Läksime jullaga asja uurima. Tõepoolest, enne väljasõitu, kahe pika korallrahu vahel oli vähese voolu ja kauniste elusate korallidega madala veega ala, mis oli kirju kõiksugu värvilistest kaladest.

Snorgeldasime, kuni sai villand ja edasi võtsime suuna kaldale. Mehed läksid palmisalusse kondama, naine otsustas väikese kookospalmi maast välja kaevata ja pardale kaasa võtta. Ei saa ikka oma naiseliku tarviduse vastu kodu kaunistada:)

Enne loojangut lahkusime Tahanealt ja alustasime sõitu Fakaravale.