umberilma.ee

Froala

Froala

Froala

Froala

Froala

Froala

Froala

39. etapp, Pitcairn - 30.05 - 9.06.2022

Wednesday 6 July 2022 02:16

30.05

Pitcairnini on ca 1100 meremiili, mis teeb ca 10 päeva sõitu. Naine on Pitcairni linnapea-sadamakaptenile, immigratsiooniametnik-politseile ja arstile juba tarviliku info ette saatnud ning kõik o ka vastanud. Küsiti lisaks viimases sadamas tehtud COVID testide tulemusi. Rapa Nuis pardal käinud ametnikud lubasid meile testide tulemused juba eile emailile saata aga siiani pole midagi tulnud. Naine kirjutas taas Salvadorile ja Jorgele ja palus abi tarvilike dokumentide saamisel.

Tuult oli vähe (max 5 m/s) ja olime sunnitud motoriseerima.

Täpsustasime üle meie järgmise madruse Andrese saabumise/pealevõtmise kuupäeva so 22.juuni Makemol ja naine koostas sõiduplaani, kust oli näha iga päeva läbisõidu eesmärk arvestades tuuleolusid. Suures plaanis paistavad tuuled seda etappi toetavat ... vähemalt esialgu. Kõigil on pöidlad pihus, et Pitcairni ümbruses oleks ilm rahulik ja saaks maale minna.

1-6.06

Tuuleprognoos läks äkitselt pekki! Vähemalt üks osa sellest ... Jälgime suurtel meredel kahte tuuleprognoosi mudelit GFS-i ja PWG-d. Enamasti on nad üsna sarnased ja olid veel eilegi. Täna hommikust PWG prognoosi vaadates hakkas aga naine luksuma - täpselt meie tee peal moodustub tühja koha pealt suur tsüklon! Selle keskmest jõuame vast enne tuulte koondumist läbi aga Pitcairni juures on meie kohalejõudmise päeval korralikud 15 m/s tuuled... nendega pole lootustki maale saada.

GFS prognoos on kardinaalselt erinev. Moodustuv tsüklon jääb meist tublisti lõunasse ja ei sega meie teekonda ega kohalejõudmist.

Mida uskuda? Nagu ikka - halvimat... Tuleb valmis olla tormituulteks.

Tuuled on valdavalt täpselt idast ja spinnakeri puudumisel oleme sunnitud kasutama "liblikasse" seatud kenu ja grooti. Kui tuul vahepeal vaibub, tõmbame purjed sisse (kenu poomi jätame peale) ja motoriseerime kuni tuult taas piisavalt.

Naine on ukuleelel juba üle 10 pala ära õppinud ja tüütab mehi oma “värvikireva" repertuaari ning pideva laulujorinaga. Päeval mässame purjestuse- ning remonttöödega ja peesitame päikese käes. Õhtuti korraldame arvutiklubi, joome teed ja mängime pisut kaarte või loeme raamatut. Jorge kirjutas, et vaatas Marine Trafficust - oleme ainus alus trajektooril RapaNui-Pitcairn. Vaikne ookean ongi lõpuks vaikne:)

Vee peale on ilmunud esimesed lendkala parved. Söögiks kõlbulikke kalu pole näha olnud ehkki landid ligunevad pidevalt ahtris. Päikesepaneelide uus inverter kärssas jälle täiesti tühja koha pealt läbi - ei olnud niiskust ega õieti päikestki... tont seda teab, mis neil seadmetel viga on.

7.06

Nagu juba aru olete saanud, oleme rahulikud merekarud - meil ei ole tarvis võita võidusõidu esimest kohta, sest võitjad oleme niikuinii :) Sestap me oma "paksukest" eriti ei piina ja hoiame keskmist tunnikiirust 4-6 kn vahel. Ööseks vähendame purjestust, sest oleme vahis ühekaupa ja üksi oleks tülikas hakata suuremahulisi purjestuse muutmise operatsioone ette võtma. "Paksuke" omakorda on meile tänulik ja kõik staagid ning muud taglase olulised osad on siiani kenasti vastu pidanud.

Hoolimata kõigest oleme 5-7m/s ida- ja põhjatuultes edenenud tublisti - 115-120 kn päevas ja Pitcairn on juba kiviga visata ehk siis ca 130 M kaugusel.

Tuuleprognoos näitab, et 8. juunil on Pitcairni ümber rahulik - lõunatuul 3-5m/s, laine ca 1 m. Super! Saame kenasti maale!. 9. juunil ehk päeva pärast hakkab tuul aga juba varahommikust tõusma 7-9m/s-ni ning pöördub itta, mis tähendab, et ei ole kindel, kas saame maale. Seetõttu on kõigil korralik motivatsioon võimalikult ruttu kohale jõuda.

Tuuled on head - puhuvad lõunast 7-10 m/s ja kihutame täispurjestuses 6-7 knotsiga kogu öö 'tõotatud maa' poole vahetades teineteist roolis iga tunni tagant, sest paat kippus 2m lainetes luhvama ja tuulerool pööras siis nina liialt põhja. Vahepeal saime ka pisut vihma ja kogusime joogivett aga see oli tülikas, sest naise Atlandil tehtud veekoguja oli katki roostetanud ning madruste valmistatud konstrui ei töötanud.

8.06

Hommikuvalguses saar paistab. 


Kohale ehk siis Bounti lahte jõuame Lihavõtte saare aja järgi kell 13 ja kohe saame ka teada, et kohalik aeg on 2 tundi vähem ehk 11 hommikul.


Raadio kutsub Picassot ja teisel pool on kohalik arst, kes küsib millal me Rapa Nuilt lahkusime ja ega me vahepeal veel kusagil ei peatunud. Naine selgitab tohtrile kannatlikult, et Lihavõtte saare ja Pircairni vahel ei ole ühtegi asustatud saart, kus peatuda saaks. Selle peale tohtril rohkem küsimusi pole.

Raadio teel antakse meile ankrukohtade koordinaadid. Nagu ikka, on mees roolis ja naine ankrut laskmas ning madrused abis. Toomas on vööris raadioga, et Veiko ei peaks roolis karjuma. Raadiost kostab korraldus "Ankur sisse" ja naine vajutab vintsi puldil ankru sisselaskmise nuppu. Selle peale kostab hirmus kolin ja kärin ning ankur koos ketiga lendab vabalanguses ca 13 m sügavusele põhja. Esimesest ehmatusest üle saades kahmab naine kahe käega välja sirisevast ketist kinni ja saab selle pidama - muidu tulnuks ju taas sukeldumine ette võtta...

Madruste abiga saame ankruketile leevendi peale ja edasi järgneb juhtunu analüüs. Mees käib ja uurib ankru vintsi ja nendib, et kõik on nii nagu peab, ainult, et ankru vintsi sidur on lahti.

Naine muidugi ei teadnud, et ankru vintsil on kaks positsiooni, millest üks on kontrollitud ankru langetamine ja teine vabalangus. Selline ohtlik olukord oli siis – “õppetund 194 ...”

Sättisime ankru vintsi taas kontrollitud langetamise positsiooni ja kutsusime omale kohaliku paadi vastu. Paadis olid kaks noort meest, kes lehvitasid meile rõõmsalt tervitades juba kaugelt. Meie rõõm polnud väiksem - ei mingeid tülikaid maskides terviseametnikke. Meid viidi kaldale, kus ootas juba kümmekond inimest. Kõik tervitasid käepigistusega ja tutvustasid end nimepidi. Hiiglase mõõtu tätoveeringute ja paljude kõrvarõngastega Pawl Warren riputas kõigile kaela teokarpidest kaelakeed ja pistis pihku saart tutvustavad bukletid.

Kohal olid ka Mayor (so linnapea) Charlene Warren, Mike ja Brenda Christian, kellest viimane on Bountiga saarele randunud Flecher Christiani järeltulija (praeguseks 67 aastat vana).

Lennuki raamatust olime lugenud, et vett ega kütust saarelt ei saa. Sestap olime üllatunud, kui kohe selgitati välja, kas me soovime kütust ja puuvilju. Pikka mõtlemist ei olnud "Jah, jah muidugi!"

Veiko, kes oli esialgu jahile jäänud, pani kanistrid valmis ja paat tõi need kaldale (hind 2,6 NZD liiter, mis on alla 2 euro liitri eest so vähem kui Eestis).

Nii kaua kui meie kütuse kanistreid täideti, täitsime meie Brenda juhendamisel immigratsiooni pabereid (Brenda on muuhulgas ka Pitcairni immigratsiooniametnik). Ta rääkis, et oleme sellel aastal kuues saart külastanud jaht ja jahtide hooaeg on sisuliselt läbi saanud. Tavapäraselt külastab hooajal Pircairni ca 25 jahti.

Edasi istusime ATV-de otsa (kaks Brenda ja üks Pawli seljataha) ning sõitsime üles Hill of Difficulties (Raskuste mägi) järsust nõlvast. Government Treasury kontor avati meie saabumise puhul ja saime seal ära maksta 435 USD suuruse arve, mis sisaldas maabumistasusid, long boat'i ühe korra transporti ja kütuse kulu.

Samuti avati meie jaoks pood (mis on tavapäraselt avatud ainult pühapäeval, teisipäeval ja neljapäeval). Arvestades asjaolusid, oli toidu valik poes meie arvates väga hea. Ei müüda vaid juustu, mune ja saia ning jogurtit müüdi pulbri kujul. Sellest sai spetsiaalse masina abil ise jogurtit teha.

Köögi- ja puuvilju loomulikult poes ei müüda. Esimest kasvatab igaüks ise ja teist saab igalt poolt saarelt korjata, palju kulub. Sai maksta kaardiga aga selleks pidime poe arvega taas Treasury kontorisse minema.

Jalutasime Adamstowni keskväljakule, kus oli suur varjualune, mida ümbritsesid Town Hall ehk rahvamaja, kirik ja linna sekretäri kontor. Aukohal rahvamaja ees ilutses veest välja tõstetud Bounty ankur. Siin tähistatakse saarerahva sünnipäevi ja erinevaid tähtpäevi ning võetakse pidulikult vastu külalisi.

Maabumistasu sisaldab kohaliku muuseumi külastust. Muuseum tehti meie jaoks lahti ja kuniks me sellega tutvusime, tõi Brenda kohale ka Veiko, kes oli vahepeal jullaga maale jõudnud tulla.

Tutvustasime Brendale meie jahi missiooni ning Tallinna Jahtklubi ja Brenda kirjutas meie jahtklubi lipule Pitcairni keelse tervituse kinkides meile samas Pitcairni lipu! 


Rääkisime Brendale ka Pitcairni ca 20 aastat tagasi külastanud Lennukist ja nende raamatust, mis annab toonase Pitcairni elust Eestlastele hea ülevaate. Uskumatu, aga Brenda mäletas veel Lennuki meeskonda!

Kinkisime Pitcairnile omalt poolt kaks raamatut - ühe, mis tutvustab Eesti loodust ja teise kohaliku raamatukogu lugemisvarasse. Brendale kinkisime tänutäheks ka väikese Vana-Tallinna.

Brenda jagas meile soovitusi saarega tutvumiseks ja ütles, et kui hätta jääme, siis ta on kättesaadav VHF16-l - saarerahvas kasutab seda kanalit ka omavaheliseks suhtluseks. VHF käsiraadio oli vöö peal meilgi, walky-talky'd omavaheliseks suhtlemiseks samuti. Aega saarega tutvumiseks oli ca 2,5 tundi. Parema ülevaate saamiseks läksid madrused ühes suunas ja naine mehega teises suunas. Pärast jagame muljeid ja pilte.

Pitcairnil on superäge dzungel. Rühkisime läbi selle looklevate saviste teede saare kõrgeima mäe otsa. Aegajalt küsisime ATV-dega möödasõitvatelt kohalikelt vanaprouadelt teed, sest turistikaart ei läinud dzungliteedega päris hästi kokku.


Mõlemal pool teed kasvas palju erinevaid troopilisi viljapuid, mille viljad olid küpselt juba maha potsatanud. Korjasime ja sõime neid janu kustutamiseks. Möödasõitvad kohalikud julgustasid meid soovi korral rohkem korjama. Selle peale toppisime kaasasolnud seljakoti greipe ja mandariine täis. Mangosid sõime niisama, sest need olid liiga küpsed kaasa võtmiseks. Banaanid olid teisalt jälle veel pisut toored. Peale pikka ookeaniületust, olid meil omal kõik puuviljad otsas ja oli imeline üle pika aja värskeid puuvilju süüa.


Hoidsime jalutades silmad lahti, sest kusagil selles piirkonnas peaks elama üks Calapagose hiidkilpkonn, kes toodi koos nelja kaaslasega saarele ca 70 aastat tagasi. Tänaseks on Miz T ainsana elus ja kuna ta hakkas mingil hetkel saarlastele närvidele käima sellega, et tühjendas nende köögivilja aedu, asustati ta ümber saare inimtühjale lääneküljele.

Kõhud heast paremast punnis jõudsime lõpuks soovitud mäetippu ja nautisime vaateid saarele.



Madrused olid samal ajal jõudnud saare teises otsas loodusliku Paul's Pool'i juurde ja otsustasid end seal pisut värskendada. Poolis ujumine võib osutuda ohtlikuks, kui lained on suured ja vesi kõrge aga vinge elamus on igatahes garanteeritud!

Kokkulepitud ajal saime taas kokku ja vantsisime sadamasse. Vaja oli oma kokkuostetud ja -korjatud varandus jahile viia. Samuti tuli täna veel paadi paagid värske veega täita.


Värske vee kvaliteet on saarel ülihea, sest seda kogutakse vihmaveest. Kaks viimast kuud on olnud saarel vihmased ja saarerahvas jagab meiega lahkesti oma veevarusid. Maabumispaiga lähedal on isegi välidušš, mida tohime kasutada.

Kohalikud olid kaile juba toonud ka kastid puu- ja köögiviljadega. 25 USD eest saime korraliku hunniku väikeseid mõnusaid magushapukaid banaane, greipe, passioni vilju, mangosid, papaiasid, sidruneid, laime, mandariine, kurke, porgandeid, ühe kapsa ja salatit.

Kai kõrval soojas 24 kraadises ookeanivees ujusid koos merikilpkonnadega noored Pircairni neiud. Kokku ongi saarel ainult 3 alaealist koolis käivat noort. Naine ajas nendega pisut juttu. Tuli välja, et nende meelishobiks on lemmikloomade, eeskätt kasside pidamine. Isabel on kõige noorem (12 aastane) ja oma vanuse kohta väga taibukas, hea suhtlemisoskusega ning täiskasvanulik.


Õpetaja saadetakse saarele Uus-Meremaalt (varustuslaevaga tulles on see 14-16 päeva teekond) korraga kaheks aastaks. Keskkooliealistel vanematel neiudel on lisaks ka internetiõpe, mis võimaldab saada õpetust laiemalt. Noored kutsusid naist järgmisel päeval oma kooli vaatama.

Kuniks mehed jullaga asju pardale transportisid, ajas naine veel Brendaga juttu. Mõned huvitavamad faktid saare-elu kohta:

Saarel on praegu 44 elanikku, nendest 3 alaealised, 6 fertiilses eas ja ülejäänud eakad. Umbes 10% saare elanikest viibib tavapäraselt terviseprobleemide tõttu Uus-Meremaal. Terviseprobleemi korral viib saare varustuslaev, mis käib kord kvartalis Uus-Meremaal, patsiendi sinna ravile. Sõltumata ravi kestusest saab patsient tagasi kodusaarele seega alles 3 kuu pärast.

Kõigi kodutarvete ja riidekraami sh jalanõude ostmisel tuleb arvestada kolmekuulise tarneajaga. Kuna jalanõude ostmine on sellise skeemiga eriline jama, käib enamik saarlastest (nagu ka Brenda ja tema mees Mike) ringi paljajalu. Tegelikult jala eriti ei käidagi - sõidetakse hoopis ATV-dega. Neid on igas peres mitu tükki. Brenda seljataga ATV-l istudes mööda saart ringi tuhisedes pigistas Naine ikka korduvalt hirmust silmad kinni. Eriti siis, kui vastu kihutas teine ATV ja ei hoidnud paremasse tee äärde vaid hoopis vasakusse ... huhh saime siiski mööda ja meenus, et Inglismaal on ju samuti vasakpoolne liiklus:)

Elekter on nüüd juba pea kõigis majapidamistes 24/7 olemas, sest õhtul, kui generaator enam ei tööta, annavad tarviliku särtsu päikesepatareid. Televiisor on vaid ühes majapidamises, uudiste hankimiseks jm otstarbel kasutatakse arvutit ja internetti. Meie saareloleku ajal tõi varustuslaev saarele esimese elektriauto!

Söögi valmistamiseks kasutatakse gaasi. Saarel praktiliselt ei sööda saia ega juustu, esimest ei viitsi keegi küpsetada, teist miskipärast Uus-Meremaalt sisse ei tooda. Prügi põletatakse või maetakse maha.

Planeeritud ehitustöödest ootavad Brenda sõnul veel saarerahvast lähiaastal uue rahvamaja ehitus ja tervisekeskuse laiendamine. Samuti tuleb saarele mereuuringute keskus.

Enne Brexitit oli ettevalmistamisel EU projektina ka kruiisilaevadele korraliku sadama ehitamine aga see on nüüd soiku jäänud.

Olulised ehitusprojektid aga ka muud saare elu puudutavad küsimused arutatakse läbi saare valitsuse poolt, kuhu valitakse lisaks linnapeale veel 6 saare elanikku ning lisaks kuulub sinna UK poolt määratud governant. Huvitav on näiteks, et saare ainus kauplus on juriidiliselt kohaliku omavalitsuse osakond, kus töötab 4 inimest.

Saare aastaeelarve on ca 4,5 mln naela (juba varustuslaeva kulu on 2 mln). Sellest poole suudavad saare elanikud teenida ise (markide, mee ja turistitasudega), ülejäänu annavad Britid juurde.

9.06

Varahommikul päikesetõusus võtsid mees ja naine ette päikesetõusu paadiretke Paul's Pooli juurde. See laavakivimitest moodustunud looduslik bassein on väga sarnane nendele, mida olime näinud Madeiral.

Siis viisime madrused maale ja jäime ise paati. Tuul vaikselt tõusis ja laine samuti. Ei julgenud enam jahti üksi jätta. Samuti oli öösel saare juurde jõudnud selle varustuslaev ja nüüd sõelusid kohalikud oma longboat'ga laeva ja saare vahel tassides nänni maale. Ei tahtnud neid segada oma jullaga. 

Naine käis pisut snorgeldamas. Koralle oli päris palju ja suuri värvilisi kalu ka aga ookeani põhjast üles üles keerutatud sodi oli vee muutnud halvasti läbipaistvaks .. see vist longboat' i pärast.

Madrused saabusid 3 tunni pärast rõõmsate nägudega kaasas Pitcairni kaardid ja margid. Nüüd oli Mehe ja Naise kord maale minna.

Sadamas soovitas üks kohalik jalutada paarsada meetrit mööda kallast vasakule. Rada viis läbi uhke kookospalmi salu. 


Pea kohal rippusid pirakad kookospähklid. Käed tõusid iseenesest pea kaitseks üles... Ookeaniäärsel kaldaribal oli palju krabisid aga ka mõned erakvähid, kes kasutasid varjumiseks kookospähkli koori ja suuremaid teokarpe.

Vulkaanilised kivimid olid kohati nagu korallid.


Kiirustasime edasi külla. Vantsisime üles viimast juppi Raskuste mäest, kui äkki ilmus künka tagant välja kohalik ekskavaator, mis libedal betoonteel mäest alla libises. Hüppasime kiiresti ohutusse kaugusse. Ekskavaatori juhi näolt murenoote ei paistnud - ilmselt siis pidigi nii olema. Vaatasime ehmunult järsust mäest alla purjetavale raskele masinale järele. Elegantse liigutusega tegi juht ca 90 kraadise pöörde ja masinamürakas driftis tee kõrval asuvale muruplatsile, mis oli ilmselt tema hoiupaik.

Hiljem Guide to Pitcairnist lugesime, et ekskavaator toodi saarele osadena Uus-Meremaa Mereväe lennukitega ja jupid visati saare kohal langevarjudega alla. Saare rahval oli kõvasti põnevust!

Mehe puusal rippuv Marine VHF Radio teatas 16 kanalil, et kõik, kes tahavad täna palka kätte saada, peavad kohe Government Treasury'sse minema. Järgmine võimalus avaneb alles esmaspäeval ehk kolme päeva pärast.

Poe juures nägime Brendat - just teda me hüvastijätuks otsisimegi. Brenda uuris, et kas me kooli ei tahagi näha. No muidugi tahaks, lastele sai ju lubatud. Mees jäi internetist emaile alla laadima. Naine hüppas Brenda selja taha ATV-le ja sõitsime kooli juurde. Tüdrukutel oli parajasti lõuna. Nad tutvustasid oma imearmast ja hubast koolihoonet, mis asub suursuguse kalju jalamil mangosalu kõrval.

Noored on laia silmaringi ja hea väljendusoskusega. Seda võis lugeda ka nende poolt välja antavast kooli ajalehest. Õpetaja on tulnud saarele Uus-Meremaalt ja vahetub iga 2 aasta tagant. Lisaks on lastel muusikaõpetaja, kes õpetab neile klaverit ja ukuleelet.


Mangopuude alla oli juba tüdrukute vanemate noorepõlve aegu rajatud vahva ronimispark. Tuli ainult ettevaatlik olla, et küpse mangoga pähe ei saaks:) 

Neiud korjasid Naisele kaasa küpseid mangosid ja kinkisid kooli ajalehe viimase numbri. Oli aeg hüvasti jätta.

Üks asi meenus veel naisele - pidime ju Brenda käest mett küsima. Ikka saab, vastas Brenda oma reipal häälel. Võtsime Mehe ka poe juurest ATV peale ja Brenda rallis uskumatu osavusega saviseid radu mööda lähima mäenõlva otsa - seal oli nende kodu.

Mike oli ka kodus ja meile pakuti kohvi. Mee ostu kõrvale rääkis Mike, et võlgneb laia tuntuse eest tänu kuninganna Elizabethile, kes nende mett eelistab. Mesi ei sisalda kuntstlikke magusaineid, on puhas ja vaba mesilashaigustest. Meel on tuntav mango maitse:) Saime kaasa ka ostusertifikaadi, et ei tekiks probleeme ekspordil.

Walesist pärit Mike ja kuulsal purjekal nimega Bounti saare avastanud Christian Flecheri järeltulija Brendaga oli põnev vestelda aga paraku tõusis tuul järjest tugevamaks ning olime sunnitud saarelt lahkuma.

Näpus saare viimased ajalehe väljaanded ning Brendalt saadud Guide to Pitcairn, põristasime ATV-del tagasi sadamasse. Brenda ja Mike lubasid Eestisse meile külla tulla ja jäid kaile järele lehvitama. Tõeliselt tore paar ja unustamatult äge saar!

Kui VHF16 kanalil oma lahkumisest teada andsime, soovisid head teed ja tuult purjedesse nii Brenda kui ka linnapea. Tänasime siiralt Pitcairni!