umberilma.ee

Froala

Froala

Froala

Froala

Froala

Froala

Froala

38. etapp, Lihavõtte saar ehk Rapa Nui - 25-29.05.2022

Tuesday 21 June 2022 22:31

25.05

Jõudsime saare põhjapoolse ankrualale, mis paikneb Hanga Anakena lahesopis, hommikul kell 4. Lasime ankru sisse ja avasime kohalejõudmise puhul shampuse. Meeleolu oli ülev:)

Kuna meil pole endiselt mingit teadmist selle kohta, mis ametnikud meie sadamasse ja maale minekust arvavad, otsustasime päikesetõusul korraks jullaga maal ära käia. Vähemalt näeme midagigi.

Esimesed valguskiired paljastasid kauni liivaranna palmisalu all. Ära paistsid ka mitmed suured kivikujud, mida kohalikud kutsuvad moai'deks. Paik oli inimtühi. No väga hea, isegi parima tahtmise juures ei suudaks me kedagi nakatada:)


Lasime julla vette ja põristasime kaldale, nautisime maad jalge all jalutades pisut ringi. 


Läheduses põrnitses meid üksik hobune. Kuna suuremal osal saarest on rahvuspark, siis ilmselt sattusime mingile osale sellest. 


Uudistasime moai'sid, klõpsisime mõned pildid ja põristasime tagasi jahi peale. Esimene tutvus selle põneva saarega oli tehtud ja kõik säravalt rahul.

Kiirustasime nüüd aga edasi saare ainsa asula Hanga Roa juurde, hinges lootus pääseda sadamasse ja maale. 


Salvador oli meile saatnud emaili ja palunud, et saadaksime talle oma Mevacunod ja viimase PCR testi tulemused. Iga dokumendi saatmine võttis meie aeglase myiridiumi modemiga aega ca 20 minutit aga teel Hanga Roa poole saime need siiski saadetud.

Me ei olnud veel Hanga Roa ankrualani jõudnud, kui RapaControl ehk kohalik Armaada juba kutsus Picassot raadio teel. Naine andis edasi palve siseneda sadamasse. Ametnik, kes oli teisel pool, ei saanud inglise keelest ilmselt kuigi hästi aru ja palus oodata. Ootamiseks jäime ankrusse Hanga Roa ankrualale (Heldur oli meile selle kohta detailse kaardi saatnud). Ilm oli päikseline, tuult 4-5 m/s ja laine ca 1,5 m.

Naine helistas Salvadorile ja informeeris meie kohalejõudmisest. Salvador ütles, et umbes tunni jooksul peaksid meid külastama health authorities ehk terviseametnikud. Ootasime kannatlikult aga ei tulnud kedagi.

Moaidega palistatud linnatänavaid oli kaugelt põnev jälgida - keset autoteed kappasid kaks hulkuvat hobust koerad sabas klähvimas. Autod hoidsid aupaklikult tahaplaanile:)

Naine võttis ise ühendust sadamakapteniga ja kordas palvet siseneda sadamasse selgitades, et homme ei ole sadamasse minek enam võimalik, kuna ilmaolud halvenevad. Rõhutas ka üle, et meil on hädasti vaja vett ja kütust. Seekord vastati inglise keeles. Kästi oodata.

Ootasime veel paar tundi kuni hakkas kohale jõudma, et tegelikult ei huvitanud sellel saarel kedagi, kas me saame kuidagi sadamasse või maale või vett või kütust või toitu...

Väike nõupidamine ja langetasime otsuse jullaga ise maale minna ning tarvilik toidu ja joogi varu ning interneti jaoks vajalik data kaart ära tuua. Täna on see veel võimalik. Homme ei pruugi enam tugevneva tuule tõttu üldse mingit võimalust olla.

Maale mineku koht on ankrualalt üsna halvasti näha - seal on ees suur kividest kaitsesein, mille taha kohalikud puupaadid aegajalt kaovad või siis välja ilmuvad. Läksime jullaga asja uurima.

Tuli sõita kahe lainevahuse kaljunuki vahelt läbi ja pöörata siis vasakule kivimüüri taha, kus oli juba vaikne vesi ja seisis reas hulk pika liini külge kinnitatud puupaate. 


Vette laskuvalt trepilt saime kaile. Julla ümber ujusid hiiglaslikud uudishimulikud merikilpkonnad. Veiko oleks neid võinud kätt välja sirutades vabalt silitada.



Läksime madrustega maale. Veiko läks jullaga jahile tagasi, sest jahti siinsetes vetes üksi jätta on ohtlik. 


Sadakond meetrit paadisadamast oli täitsa korralik toidupood, kust saime enam-vähem kõik tarviliku sh data-kaardi. Veel umbes pool kilomeertit edasi asula peatänaval oli pisut suurem toidupood, kust saime joogid ja muu tarviliku. Tomateid, puuvilju ja jogurtit ainult ei saanud.


Tassisime madrustega kogu kupatuse kaile ja Veiko tuli meile järele. Madrused paati enam ei mahtunud ja otsustasid veel pisut ringi vaadata. Said kaasa ülesande osta puuvilju, tomatit ja jogurtit.

Päike loojus juba ja naine läks kaldale madruseid otsima. Kalda ääres oli lisaks moaidele palju põnevaid kivikujusid. 


Madruseid naine ei leidnud aga sattus juttu ajama kahe kohaliku noormehega, kellest üks oli hobuse seljas. Tuli välja, et Santiago kasvatab ja treenib hobuseid ning korraldab turistidele ratsamatku.

Teine noormees nimega Tokerau oli surfitreener aga tundis ka hästi tähti ning RapaNui ajalugu. 'Toke' tähendab RapaNui keeles 'leht' ja 'rau' tähendab 'varas'. Kokku siis 'lehevaras'. Kes on lehevaras? Ei keegi muu kui TUUL:) ehk siis 'tokerau' tähendab RapaNui keeles 'tuul'.

Santiago sidus hobuse kinni ja noormehed tutvustasid pisut oma kodukohta. 


Käisime lähedal asuvas kohalikus surnuaias ja festivalide väljakul ning Tokerau rääkis RapaNui ajaloost ja tänastest kommetest. Lühike kokkuvõte sellest on järgmine:

Markii saartel elanud ammustel aegadel (ca 1000 a tagasi) üks hõim, kelle pealik nägi unes, et tuleb suur laine ja matab nende kodusaare vee alla. Selle peale saatnud ta oma parimad mehed kanuudel uut elupaigaks sobilikku saart otsima. Tublid meresõitjad leidsidki sobiliku saare - RapaNui - ja pöördusid tähtede abil navigeerides kodusaarele tagasi. Seal topiti kõik veesõidukid täis kartuleid, kanu ja banaani istikuid ning koliti kogu hõimuga RapaNuile. Siin siis elati esialgu hästi ja külluses ja ühest hõimust sai mitu...

Moaisid ehitati ja püstitati ainult hõimu pealikele. Mõte oli selles, et surres maetakse hõimu pealik moai alla ja tema hing läheb moaisse ja on igavene. Muuseas, saarel on ka üks naissoost moai. Moaisid on vanuse poolest neli nn generatsiooni. Saarel võib kohata ka kaasaegseid kivist või betoonist moaisid.

Jaanuaris (so suvel) peetakse RapaNuil traditsioonilist saare kuninga ja kuninganna valimist. Sellega seoses korraldatakse palju erinevaid võistlusi. Näiteks võisteldakse tantsimises, laulmises, kividest kujude tegemises, ratsutamises ... muuseas juba lastele õpetatakse koolis kividest kujude tahumist!

Võistlustest võtavad osa nii kuninga kui ka kuninganna kandidaadid aga ka kõik teised saare elanikud, sest iga võistluse võitmise eest saadud punktid on võimalik annetada oma lemmik kuninga/kuninganna kandidaadile!

Võistlustega kaasneval festifalil tantsitakse RapaNui tantse. Traditsioonilised RapaNui tantsud on sisuliselt lugude jutustamised. Kõik tantsijad kannavad ainult genitaalide kaitseid ning vastavalt soole keha maalinguid. Tantsitakse ridades nii, et iga rea ees on nn esitantsija, kes näitab liigutused ette ja siis teised tagapool kordavad neid. Tants võib olla näiteks tuunikala püüdmine või merikilpkonna jaht vms. Elav muusika käib muidugi asja juurde:) Paaris tantse on ka. Tokerau näitas, kuidas tantsitakse RapaNui tangot. Kõik kaunid kunstid on kohalike jaoks armastuse energia väljendus. Selle kohta olid ka festivali väljakul kaunid read:


Surnuaed, mida me külastasime, on hakanud külale hakanud pisut väikeseks jääma - maetakse juba ka väljapoole esialgseid piirdetarasid. Tuhastamist ei kasutata. Maetakse kirstudes. Tokerau näitas hiljuti surnud noormehe hauda, kes oli hukkunud merel kalastades... ookean on siinkandis ohtlik ka omadele. 


Ja siis ka ühe noorelt surnud muusiku hauda. Siin olid oma töö teinud alkohol ja muud mõnuained


Tokerau rääkis, et kuna turiste saarel COVID i tõttu praegu pole, on kohalikel väga raske. Tal endal pole ka tööd ega sissetulekut. See-eest on aga ohtrasti vaba aega. Ta tegi ettepaneku, et võib naise viia järgmisel hommikul oma mootorrattaga saarega tutvuma ja Santiago hobusefarmi ratsutama.

Muidugi oleks tahtnud väga seda kõike näha ja teha aga homme pidi tuul tõusma ja pole üldse kindel, kas enam saab maale.

26.05

Hommikul kell 7 oli naine üleval ja küsis mehe arvamust, kas julgeks praegu veel jullaga saarele minna või mitte, kas lained lubaks tagasi tulla või mitte. Mees arvas, et paar tund kannatab vast ära käia.

Naine toppis ruttu soojemad riided selga ja sõitsime jullaga taas kaldale. Tokerau oli lubanud seal igal juhul kell 7.30 oodata. Seal ta oligi. Võtsime bensukast mootorrattale kütust ja sõit läks lahti.

Teed olid varahommikul inimtühjad. Päike oli just tõusnud ja valgustas saart, mis sarnanes kangesti Šoti mägimaastikule. Kõikjal oli palju hobuseid ja lehmasid. Esimene peatuspaik oli Puku Manu Mea küla. Siin oli arheoloogiliste leidude põhjal taastatud ajalooline Rapa Nui esma-asukate elupaik. 


Elupaiga moodustasid lõkkease, rõngakujulised viljade kasvulavad, mis olid kuumuse kaitseks ja niiskuse hoidmiseks kividega ümbritsetud, kividest kanala ja ümberpööratud paadi kujuline rajatis, mida kasutati ainult magamiseks.

Kanala oli kõige ägedam - see on sisuliselt üle 10 m pikk ja 4 m lai ning ca 1,5 m kõrge kividest üles laotud kuubik, milles on üks väike auk, kust kanad sisse-välja saavad käia. Miks nii? Aga selle pärast, et kui vaenlane tuli ja tahtis kanu ära viia, siis topiti väike auk ruttu kividega kinni ja vaenlane ei saanud kanu ära viia, sest ei saanud neid elusana kätte:) Naise küsimuse peale, kuidas munad kätte saadi, hakkas Tokerau naerma ja vastas, et munad jäeti kanadele. Kasulikumaks peeti saada rohkem kanaliha.


Edasi sõitsime mööda suurest vulkaanist Rano Raraku, kust enamik moaide valmistamiseks kasutatud kivimist saadi. 


Vulkaani jalamil paistsid mõned moaid aga Tokerau rääkis, et põnevam oleks ronida vulkaani kaatrisse .. selleks naisel paraku aega polnud. Kurvastada polnud aga aega, sest ühtäkki avanes mäe nõlvalt unustamatu vaade - olime jõudnud Tongariki 15 moai juurde.

Madalas tõusvas päikeses inimtühjal väljal mõjusid hiiglaslikud silmapiiri taha vaatavad moaid iseäranis võimsate ja igavikulistena.

Viimane peatuspaik oli Tokerau perekonnale kuuluv maakoht ookeani ääres. RapaNuil saab maad omada ainult RapaNui põliselanik. Maa päritakse meesliini pidi. Praegu enam maakohtades eriti ei elata. Tokerau pere elumaja asub Hanga Roa asulas aga siin armastab Tokerau käia musitseerimas ja uute palade tarvis inspiratsiooni kogumas... ei väsi ikka üllatamast see põliselanike järeltulija!


Kui naine jahile tagasi jõudis, olid terviseametnikud jõudnud paadis käia ja meeskonna liikmetele PCR testid teha. Laine oli juba üsna suur ja vaene meditsiiniõde oli iga proovi võtmise järel käinud ahtris "kalu toitmas". Nüüd toodi pardale järgmine "pisut vastupidavam” meditsiiniõde:) See võttis ka naiselt proovi.

Madrused tahtsid taas maale minna aga sattusid kaldal meie agendi Salvadori otsa, kes teatas, et nad peavad paadis ootama. Tegelikult oli paati jäämine täiesti mõistlik mõte, sest juba kahe tunni pärast olid paadisadama ümber nii suured murdlained, et jullaga sealt enam läbi poleks saanud.

Leppisime Salvadoriga kokku, et ta toob meile vee ja kütuse oma paadiga jahile. Kui seegi sai tehtud, polnud enam mõtet saare juurde jääda. Ärasõiduks oli aga vaja tolli templit. Tolliametnikud ei saa tulla enne homset. Niisiis tuleb taas oodata. Vähemalt on meil nüüd süüa ja juua ja internet ehkki see viimane on nii aeglane, et blogi ei kannata üles laadida.

Naine saatis Pircairni ametnikele kirjaliku palve maaleminekuks koos nõutud dokumentidega - Marine Health Declaration ja COVID vaktsineerimise sertifikaadid. Küll on tore, kui saab ametnikega suhelda inglise keeles:)

Lained Hanga Roa ankrualal olid tõusnud ca 2,5 meetriseks. Enne päikeseloojangut otsustas Veiko, et ankur tuleb välja võtta ja viia kaldast kaugemale (ankur oli tema hinnangul triivinud mitukümmend meetrit). Naine istus Tomiga vööris ja meelitas ankrut välja vähemalt pool tundi. Tont teab, mille taga see põhjas kinni oli. Lõpuks oli ankur siiski käes. Veiko sõitis uude kohta ja andis korralduse ankru sisse lasta.

Mõõdus mõni tund ja kuulsime, kuidas ankru kett hakkas hirmsasti rapsima ja paati laineharjalt järsult tagasi tõmbama. Veiko väis vööris ja lasi ketti, mis jäi ankru vintsi ja ankru ketile kinnitatud leevendi konksu vahele pikemaks. Teatas tagasi tulles, et rohkem ei pea kummaliste helide pärast muretsema. Rapsimised ja raksatused sellest aga ei lõppenud vaid läksid veelgi hullemaks. Lõpuks ei pidanud naise närvid vastu ja ta läks taas tekile olikorda kontrollima. Vaatepilt oli masendav - ankru leevendi oli vööri metallist kaitseääre täiesti ribadeks tõmmanud. 

Tom tuli appi ja kinnitasime lisa otsa ankru leevendi konksu ja teise vööri knaabi vahele. Ilmselgelt olid ankru kett põhjas millegi küljes kinni ja ei absorbeerinud laine lööke enam vajalikul määral. Nüüd olid paadile mõjuvad jõud vähemalt jagatud kahe knaabi vahel.

Jätsime mootori igaks juhuks tühikäigul tööle ja arutasime parasjasti kokpitis järgnevat tegevuskava, kui käis järgmine raks. Naine tormas tekile. Ankru leevendi oli lõtv, lisaots samuti, miski ei hoidnud enam paati. Paat triivis. Ruttu pani Veiko käigu sisse. Sügavust oli veel jäänud vaid 4 meetrit. Pääsesime napilt. Motoriseerisime ööseks merele triivima.

Mis siis juhtus? Sellel lubatud 'turvalisel ankrualal' on tegelikult väga kitsas riba jahile sobilikul kõrgusel ehk 10-15 meetri sügavusel paiknevat liivast põhja. Osaliselt on madalam ankruala kaetud korallidega. Kõrge lainega ankur liivas tavaliselt pisut triivib ja triivis meid kiiresti korallidesse. Ankru kett jäi korallidesse kinni ja ei amortiseerinud enam lainetest tulenevat paadi kõikumist st paat tõmmati jõuga iga suurema laine alla. See jõud paadi ära lõhkuski. Lõpuks ei pidanud 8mm-ne ankru kett enam vastu ja katkes leevendi konksu kohalt. Olime taas põhiankrust ilma.

27.05

Peale öist triivi ookeanil purjetasime tagasi Hanga Roa ankrupaika eesmärgiga hinnata olukorda merel ja võimalusel sukelduda ankru järele. Laine oli endiselt ca 2,5 m ja see tegi jahilt sukeldumisvarustusega vettemineku ohtlikuks. Tagasi paati pole sellise lainega üldse võimalik saada. Tuli oodata lainetuse maharahunemist. Ilmaprognoosi kohaselt pidi see juhtuma alles järgmisel päeval.

Informeerisime Armaadat olukorrast ja nad soovitasid minna ööseks teisele poole saart Hanga Vinapu ankrualale, kuhu on pandud jahtidele poi. Poi koordinaadid on 27°10,467S 109°23,828W.

Ega meil paremat alternatiivi polnud, sest ookeanil triivimine oleks eeldanud vahis istumist aga kõik olid senitomunust väsinud ja korralik uni kulus marjaks ära.

Purjetasime mööda saare ainsast sadamast Hanga Pikost ja nägime juba kaugelt, et sinna on selle sissekäigu ees olevas murdlainte möllus võimatu sisse saada.


Madruste kaks päeva varem tehtud pildid sadamast olid tüüned ja paljulubavad aga idast puhuvate tuultega üles tõusnud lained olid ilmselt ka sadamas viibimise üpris ebamugavaks teinud. Ongi hea, et me sadamasse ei saanud.

Edasi purjetasime ümber saare lõunanuki, kus on maaliline väike kaljusaar Motu Nui ja selle kõrval mõtliku kivinäoga saart põrnitsev kaljunukk Kao-Kao. 

Motu Nui on seotud legendiga, mille kohaselt elas saare lõunaosas kõrgel kaljul hõim, kes uskus munast sündinud loomisjumalat Make-Maket. Neid kutsuti lindinimesteks ja nad on tuntud selle poolest, et korraldasid igal aastal oma hõimu juhtiva lindinimese leidmiseks ujumisvõistluse Motu Nuile. Võitja pidi sealt esimesena linnu muna kaasa viima.

Imetlesime kõrgelt püstloodis ookeani kukkuvat kaljuseina ja nuputasime, kuidas lindinimesed sealt alla veeni pääsesid. Juba see ise on paras julgustükk rääkimata vahustes murdlainetes saarele ujumisest.


Meie sihtpunktiks oleva ankruala läheduses on kaunid värvikirevad mitmete koobastega kaljud. 


Nautisime igati seda ekskursiooni ümber saare. Poi on ka väga vaikse ja rahuliku koha peal ja saime kogu öö mõnusasti magada.

28.05

Kella 12-ks kohaliku aja järgi olime taas Hanga Roa ankrualal ja tegime plaane ankru ülestoomiseks. Lained olid veel suht kõrged ca 2 meetrised ja sestap keskendusime kahele teemale: a)kuidas naine peale sukeldumist veest kätte saada ja b) kuidas jaht naist oodates karidele ei triiviks ega naisest üle ei sõidaks. Nii kaua kui arutasime ja vaidlesime, vaibusid lained aga ära ning mõlema teema relevantsus kadus. Naine hüppas plotteril märgistatud ankruketi katkemise kohas vette ja sukeldus seda otsima kaasas vender 20 meetrise otsaga. Ots tuli kinnitada leitud ankruketi külge, et selle saaks jahilt üles tõmmata.

Peale mõningast otsimist leidiski naine ookeani põhjas ca 10-11 meetri sügavusel lebava ankruketi. See oli kogu pikkuses laotunud suurele korallrahule. Naine kogus nii palju ketti, kui jaksas vee all ühte hunnikusse ja sidus otsa keti külge.


Vee peal selgus, et otsa ei saa lihtsalt niisama vendriga ujuma jätta, sest lained kannavad vendrit kalda poole ja vendrit hoidev ots mähkub nagu kettki korallidesse ja tõmbab vendri endaga vee alla. Niisiis hoidis naine otsa jõuga võimalikult püstloodis ujudes ise pidevalt vastu lainet.

Mehed olid paadi vahepeal jõudnud kinnitada ühe väikese sukeldumispoi külge ja läks aega enne kui nad kohale jõudsid. Lõpuks saime vendri koos ankruketi külge seotud otsaga siiski õnnelikult paati ja edasi algas järgmine keeruline etapp - ankrukett tuli korallide küljest jupp jupilt lahti loksutada ehk meelitada nagu Tom ja Ionel ise ütlesid. See oli raske ja aeganõudev töö, mida tuli teha käsitsi, sest lainetes üles-alla rapsiv paat oleks ankru vintsi ära lõhkunud.

Päike hakkas loojuma aga viimane jupp ankruketist koos ankruga enam üles tulla ei tahtnud. Naisel tuli uuesti vee alla minna. Õhku oli alles veel täpselt üheks vee alla mineku korraks, mis tähendas, et ebaõnnestuda ei tohtinud. Samuti oli päikesevalgus kohe-kohe kadumas.

Ankruketi viimane osa oli keerdunud kõrge ca 3 meetrise koralli ümber ja ankur ise oli selle all. Naisel oli kaasas sukeldumispoi ehk siis pika nööri otsa seotud piklik punane balloon veepeal, mis näitas naise asukohta vees. Eelnevalt oli madrustega kokku lepitud, et kaks kiiret järjestikust sukeldumispoi tõmmet tähendab, et ankruketti tuleb ca meetri jagu järele lasta. Viis järjestikust tõmmet tähendab, et ketti tuleb üles tõmmata. Nii see siis käiski, et naine vabastas vee all jälle natuke ankrut ja andis meestele paadil märgu, et sikutage nüüd.

5 minutit enne päikeseloojangut oli ankur lõpuks käes. Surmväsinud naine sikutati paati ja sõitsime ööseks taas Hanga Vinapu poisse, et ennast korralikult välja puhata.

Naine informeeris ankru kättesaamisest ja homsest lahkumisplaanist ka sadama kaptenit ja Salvadori. Nad lubasid tolli- ja immigratsiooniametnikud meile homseks pardale organiseerida.

29.05

Hommikul kella 10-ks olime Tagasi Hanga Roa ankruala lähedal. Ankrut enam sisse ei julgenud lasta. Salvador tõi veel 100 liitrit vett, sest eelmine oli ära kulunud sukeldumisvarustuse pesuks, pesu pesemiseks ja dušši all käimiseks ning viis sukeldumisballooni täitmiseks kohalikku sukeldumisklubisse.

Kella 12 paiku saabus koos Salvadoriga pardale 8 ametnikku! Arvestades pühapäevast päeva, oli see ikka muljetavaldav! Terviseametnik kinnitas üle, et kõik meie testid olid negatiivsed. Küsisime, kas tohime nüüd ametlikult maale minna. Vastus oli eitav. Aga milleks neid teste siis tehti? Ametnike kaitseks! Ebareaalne!

Salvador kasseeris meilt oma teenuste eest 800 USD! See oli siis 180 liitri diisli ja 300 liitri vee toomise ning gaasiballooni täitmise eest! Vesi muuseas on küll mage aga ei kõlba juua ega söögi tegemiseks.

Tolliametnikud panid pikemata oma templi meie paberile. Immigratsioomiametnik rippus pool tundi telefoni otsas ja lisas siis omalt poolt veel ühe templi meie passidesse. Paadilt lahkudes lehvitas kogu ametnikkond meile sõbralikult soovides head teed. Samas kui naine 1,5 h hiljem armaadat välja kutsus, et meie lahkumisest teavitada, siis ei vastanud enam keegi meie korduvatele kutsungitele... ju neil oli meist siis siiralt villand:)

Lahkusime segaste tunnetega ... ühelt poolt oli saar imeline ja selle elanikud väga toredad, teisalt olid ametnikud ikka kummalised ja Salvador puhtalt omakasu peal väljas.