umberilma.ee

Froala

Froala

Froala

Froala

Froala

Froala

Froala

34. etapp, ülesõit Puerto Monttist Valdiiviasse - 19-21.04.2022

Sunday 19 June 2022 22:45

19-20.04

Täna, 19. aprillil on plaanis Puerto Monttist lahkuda. On peaaegu täiskuu, mis tähendab, et tõusu-mõõna vahe on väga suur, no vähemalt 6 meertit. Selleks, et ookeanile pääseda, tuleb läbida kitsas Chacao väin, läbi mille käib kaks korda päevas oluline osa Chiloe saare ja Tšiili mandrimaa vahele jääva ... veest. Meie Patagoonia piibel lubab et väinas on 5-8knotsine hoovus ja soovitab soojalt jälgida, et hoovus läbisõidu ajal ikka toetaks ... mnjah, täiesti ülearune soovitus muidugi. Plotteri kaardil on väina otstes olemas tõusu-mõõna info ja selle kohaselt saame väina siseneda öösel kl 3-4 vahel, kui on kõrgvee seisak ehk slack. Kuna väinani on umbes 45 miili, otsustasime sõitu alustada õhtul kell 18.

24 h enne väljasõitu tuleb Armaada sadamakaptenilt võtta Zarpe ehk sõiduluba Valdiviasse. Võtsime hommikul bussi ja läksime kohale (see on sadamast üle 3 km). 

Nagu tavapäraselt, keegi inglise keelt ei räägi. Õnneks suudab naine ennast juba hispaania heeles täiesti mõistetavaks teha ja ise ka natuke aru saada nii, et google transtate abi enam vaja ei läinud. Tund aega ootamist ja Zarpe oligi käes:) Seekord koosnes Zarpe peaasjalikult erinevatest hoiatustest selle kohta, mis mereelukad alates merekarpidest kuni pikorokodeni kõik selles piirkonnas Red Tide tõttu mürgised on. Pani juurdlema, et kuidas siin üldse on võimalik ookeanivees merekarpe kasvatada...

Peale lõunasööki oma suurepärases sadamahoone restoranis klaarisime sadamaga rahaasjad. Sadamakontoris oli üks inglise keelt rääkiv paadiomanik ja see muutus väga murelikuks, kui kuulis, et sätime end minekule. Kohalik ilmajaam oli lähipäevadeks andnud tormihoiatuse ja soovituse sadam sulgeda. Sekretär printis hoiatuse välja ja naine läks igaks juhuks veelkord tuuleprognoosi uurima. Tõepoolest, poolteist päeva peale meie lahkumist läheb siin kandis mäsuks - lubab selliseid korralikke 15-20 m/s põhja- ja läänetuuli. Läänetuultele avatud sadamas saab olema keeruline. Kui nüüd kohe ära ei lähe, siis jääme siia vähemalt nädalaks kinni.

Küllap sellest ilmaprognoosist motiveerituna, oli meie lahkumine kiire. Tõmbasime purjegi välja, et rutem minema saada:) See ei olnud muidugi kõige targem tegu, sest peatselt läks pimedaks ja pimedas on selles kandis purjega ikka väga ohtlik sõita - kõikjal on vees mingid märgistamata poid, sagivad suuremad ja väiksemad paadid ja laevad, kõik ilma AISita. Tuleb hoida head manööverdusvõimet. Radar aitas aga kuna radari pildil kees selline elu, et oli raske aru saada, kuhu minna ja mida teha, võttis naine lambi ja ronis vööri, et valgustada ümbritsevat vett.

See oli ainuõige otsus ja päästis meid rohkem kui korra suurest jamast. Näiteks sõitis meie ees kalalaev. Mees otsustas miskipärast tal tagant läbi sõita. Selle peale pani raadio hirmsasti hispaaniakeelselt kisendama. Naine näitas valgust ja selgus, et kalalaev veab võrku!!! Oleksime sinna äärepealt sisse sõitnud! Noo see võtab vanduma, kes see idioot veab oma võrku laiali keset lahte ja pimedas? Nüüd ei julenud naine enam hetkekski vöörist ära tulla kuniks olime asustatud saartest möödunud ja sügavas vees.

Olime saarte vahel liiga kiired olnud ja nüüd tuli hoogu maha võtta, et mitte Chacao väina liiga vara jõuda. Plotterilt nägime, et väina suudmes sagib hulk suuri laevu. Naine arvas, et nad ootavad õiget aega väina sisenemiseks. Kuna vee peal liiklust enam praktiliselt polnud, magasime pisut üksteise alla.


Kell 3 äratas telefon naise üles. Mees oli just väina sisenenud. Paadi kiirus oli 8kn, millest pool tuli hoovusest. Kallaste ääres toimetasid tuledes suured laevad midagi laadides. Hoovus kasvas 4,5-le knotsile ja esimese poole väinast läbisime kiirusega 8,5 kn. Edasi kasvas hoovus 5-6 knotsile ja teise poole väinast läbisime juba ulmelise 10-11 knotsiga. 


Tund ja veerand võttis aega kogu 15 miilise väina läbimine. Tuult sisuliselt ei olnud. Viimases lõpus tervitasid meid juba ookeanilained. Alguses rahulikult aga lõpp oli hullem kui Golfo de Penas, sest suured ummiklained tulid igalt poolt. Paat hüples ja kõikus ettearvamatult. Väga vastik. Rahulikumaks läks päikesetõusu aegu. Siis tõusis ka tuul.

Kõik tuuleprognoosid lubasid 7-8 m/s tagantuult. Tegelikkuses puhus terve päeva 8-10 m/s vastutuul. See tekitas läänest tulevale 4 meetrisele ookeanilainele väga ebamugava põhjast tuleva paarimeetrise pinnalaine ja saime kõvasti sakutada. Paat liikus edasi vaevalise 2-3 knotsiga. Seisime vastamisi ohuga jääda ookeanil eesootava tormi kätte. Väike vale, suur vale ja tuuleprognoos ...

Puerto Montti ja Valdiivia vahele jääb taas suur (ca 200 km pikkune) mägine asustamata ala ja meresõitjad saavad siin ennast üpris üksildasena tunda - nägime 1,5 päeva jooksul plotteril vaid kahte laeva. Lisaks möödus öösel üks, millel polnud AISi ja mida miskipärast ei näidanud ka radar.

21.04

No pagan võtku seda tuuleprognoosi. Juba teist päeva on lõunatuulte asemel puhunud tugevad põhjatuuled, mis on üles tõstnud korraliku 2-3 meetrise otse eest tuleva tuulelaine. Sellele sekundeerivad 4-5 meetrised vasakult tulevad ookeanilained. Nende kahe lainesüsteemi kokkupõrkel tekib vastik võimas pesumasin, millele meie tubli autopiloot lõpuks keset ööd alla andis. Kella 4 paiku hommikul võttis mees juhtimise ise üle ja võimles laevaroolis kuni pärastlõunani, mil jõudsime lõpuks Valdivia jõe rahulikumatesse vetesse. Orden tuleb selle eest ikka mehele anda - 12 tundi roolis sellise jamaga.


Mees oli meie sadama (Club de Yates Valdivia) asukoha juba varem välja selgitanud ja ehkki sadam paistis üsna elutu, kinnitasime end esimese ettejäänud pontoonkai külge.

Kui olime kinni, laekus ka mingi mees, kes püüdis meile kohalikus keeles seletada, et peame immigratsiooniametisse minema. Lõpuks helistas oma ülemusele, kes teadis meie tulekust ja rahustas ta maha. Edasi läks kõik ladusalt ja juba vähem kui tunni pärast mõnulesime kuuma dušši all.

Kusagil Valdivias peavad olema juba ka meie madrused Toomas ja Ionel. Võtsime nendega ühendust ja juba poole tunni pärast teatasid nad, et on sadama värava taga. Läksime kontrollima, ei olnud seal kedagi. Edasi läks veel ca pool tundi enne kui saime lõpuks aru, et nad on tegelikult hoopis teisel pool jõge. Seal on täpselt sama nimega sadam ... või lähemal uurimisel selgus, et meie sadamal on kaks paatide hoidmise kohta - üks kesklinnas ja teine see, kus meie asusime. Ei tulnudki sellise asja peale...

No mis parata, madrustega kohtumine lükkus järgmisele päevale. Olime tegelikult ka surmväsinud ja kukkusime peale kerget õhtusööki voodisse nagu notid.